Suvi poole peal, hetkel tapvalt igav

Juhtusin täna kalendrisse vaatama - pole midagi öelda, juba 9.juuli. Ja mille erilisega ma siis vahepeal hakkama olen saanud? Noh, siiski niipalju, et viisin Kaitseliidu ühendorkestri esimest korda täismõõdulise kontserdini. Solistideks juba ammu läbiproovitud Kristi Roosmaa ja Peeter Kaljumäe ning repertuaaris lood, mida oli Islandil röögatult rohkearvulise vaba aja jooksul rahulikult aega treida. Kava alljärgnevalt:

1.Oklahoma! avamäng

2.Embraceable You muusikalist Girl Crazy (Kristi)

3.Surrey With The Fringe On Top muusikalist Oklahoma! (Peeter)

4.People Will Say We're In Love muusikalist Oklahoma! (duett)

5.Rahalaul filmist Nukitsamees

6.Papaveri e Papere filmist Die süssesten Früchte (Peeter)

7.Kui armastad operetist Kuskil Montparnasse'il (Kristi)

8.Südames on tihti suured soovid operetist Ainult unistus (duett)

9.Sissejuhatus filmile Scherlock Holmes ja doktor Watson

10.Special muusikalist Avenue Q (Kristi)

11.Linda's Note muusikalist The Wedding Singer (Kristi)

12.Tassilo laul operetist Krahvinna Mariza (Peeter)

13.With A Little Bit Of Luck muusikalist Minu veetlev leedi (Peeter + minu huligaanitsemine)

14.Just You Wait 'enry 'iggins muusikalist Minu veetlev leedi (Kristi)

15.Intermezzo ooperist La cavalleria rusticana

16.Majake mere ääres filmist Siin me oleme (duett)

17.New York, New York (Kristi Peetri tõhusal toel)

Tuli tõesti väga hea kontsert ja et ilmaga vedas samuti, oli ka rohkesti rahvast. Aga kas ja millal on seda kava võimalik korrata, ei tea siiani. Kui kõik asjapulgad mööda ilma laiali vedelevad, läheb logistika seda raskemaks. Ja muidugi ka kulukamaks.

Ja sellelt kontserdilt juba otse edasi paraadi proovi, sealt väikesele õllele (mis minu jaoks lõppes vahelejäänud ööga, sest tundsin moraalset kohustust hoolitseda selle eest, et Soome mereväe orkestri major, kellega juhuslikult Ristiisas kokku saime ja Poole Kuues lõpetasime, ei satuks kahtlasesse seltskonda) ning siis oligi juba lõpusirge - vaatamata kõigele paraad välja kannatada.

Muuhulgas nägin ära ka paar tuttavat lõusta Läti Kaitseväe orkestrist, kellega omal ajal aega teenitud sai. Täitsa elusad ja terved, Grizans raibe oma kepiteo eest (ei midagi roppu, üks teatud juhatamisviis, mis kuulub militaarorkestrite juurde) isegi juba kaptenipagunid peale saanud. Ainult üht suurt mehemürakat ma ei tundnud, tema mind küll. Tagus tattool taldrikuid, muidugi ei pruugi see olla tema põhipill, vaid näiteks kitarr või bass. Eks ma küsi järgi mõnelt nooremalt.

Ning pärast seda ongi olnud vaikus majas. Laulupeole seekord asja polnud, ühtki minu lugu ei mängitud ja saadi ka muidu minuta hakkama. Üleeile käisin kuulamas, kuidas kõlab kerge noorenduskuuri läbi teinud Saxon ja vaatamas, kas noorhärra Villandile on dirigeerimisõpingutest midagi külge jäänud. Kõlas ja on ikka.

Eks ma siis vaata niisama, kuidas suvi kulgeb. Katsun mingi järgmise kontserdikava projekti maha joonistada. Ja mõtlen natuke elu üle järgi. Elus on mustad ja valged ainult kaks asja, sünd ja surm. Kõik muu on värviline. Tahaks ikkagi lähiaja jooksul kõik värvid õigeks ajada.

Aga kui keegi mõne hea idee välja käib ja mind kuhugi millestki osa võtma kutsub, tulen heameelega!

Kes tahab kontserdist või Kaitseliidu orkestriteenistuse tegemistest natuke rohkem pilte vaadata, külastagu Lõustaraamatus vastavat lehte.

Ja nüüd - KOJUSÕIT !

See töösessioon on niisiis läbi. Kevadkontserdid peetud, käidud mängimas ka väljaspool oma kodukišlakki ja tehtud muudki.

Tegelikult oli päris raske poolaasta. Esiteks, aasta alguses toimusid mingid ootamatud arusaamatused minu palgast mahaarvestamistega, ja see lõi ikka väga jalad alt ära. Siiamaani pole midagi selgitama vaevutud, aga fakt, et juunikuuni läheb asjade klaarimisega ära kindlasti.

Teine asi, et lihavõttevaheaeg oli äärmiselt lollis kohas. Polnud mõtet kümneks päevaks koju käima tulla ja siis üheteistkümneks päevaks jälle tagasi. Järgmisel aastal on palju parem aeg, märtsi lõpp-aprilli algus.

Jah, lugesite õigesti - järgmisel aastal teen sedasama tööd ja sellessamas kohas. Esiteks on mul juriidilises mõttes tööleping muutunud automaatselt tähtajatuks. Teiseks - kui üks pool tahaks seda lepingut lõpetada, peaks ta sellest teatama kolm kuud ette. Ja kolmandaks, ega vald ei tahagi lõpetada, sest neil poleks minu oskustega meest kuskilt võtta.

Igatahes, saare peal juba vaikselt jutud liiguvad, et kuskil kirdenurgas on äärmiselt tõsised tegijad. Eks ma seda juba vaata edaspidi, kas mul õnnestub tänu tollele faktile välja kaubelda ka tilluke tõus ametiredelil. Palju ei tahagi, aga kui arvestada asjaoluga, et teen faktiliselt juba praegu osakonnajuhataja tööd, poleks ehk patt ka vastavat ametiposti küsida?

Natuke eesootavast suvest ka. KL orkestri ja solistidega on vaja lava- ja filmimuusika kontsert välja tuua, TÜ Narva kolledžis on loeng, Võidupüha paraad ja EST-TATTOO on nagunii, tahaks läbi põigata ka laulupeolt. Klassi kokkutulek - 25 aastat lõpetamisest. Ja kindlasti tuleb igasugu muidki asju ette. Suvistele pakkumistele olen igal juhul täiesti avatud. Niisama vedeleda ei viitsi.

Olgu peale. Eks ma kirjuta jälle, kui miskit toimumas.

Äi viitsi isegi päivi lugeda...

Elu õpetab võtma asju külmalt. Isegi siin Islandil.

Enne 2009.aasta kevadkontserti mõtlesin nagu eestlane elevanti vaadates - huvitav, mis ta minust küll mõtleb? Enne 2009.aasta jõulukontserti olin (suhteliselt objektiivsetel põhjustel) veidi närvis ja lugesin päevi. Enne 2010.aasta lihavõttekontserte olin juba palju rahulikum, 2010.aasta jõulukontserdid tulid rutiinselt ja praegused kontserdid on juba täiesti kindla peale minek.

Aga tegelikult rõõmustab mind, et mul on VIST õnnestunud kohaliku mõttemaailma alustalasid pisut kõigutada. Jah, ületunde ja kolmandiku võrra suuremat palka ei mäleta enam tõesti, millal viimati sain - aga nendega, kes on ellu jäänud, saab tõepoolest teha ka kontseptuaalkunsti. Sellel, järgmisel ja ka üleülejärgmisel aastal. Ja see polegi nii paha perspektiiv. Küllap ma midagi lisateenistuse osas ka välja mõtlen.

Aga muidu - tingimusel, et lennukid lendavad nagu lennuplaanis ette nähtud, on rattad kilupealinnas maas 11.mail kell 17:35. Jaak ja Kaido - orkestrit pole selleks sündmuseks vaja, säästke jõudu järgnevaks!

HOMME SAAB JÄLLE TÖÖD TEHA !

Mis ma siia ikka pikka möla kirjutan. Teoreetiliselt on maikuu kontserdid ette valmistatud ja eks homsest näeb, kuidas see värk praktikas töötab.

Ainuke asi, mille peale hetkel mõtlen, et äkki oleks pidanud need kontserdid ära tegema juba enne lihavõtteid või vaheaja esimestel päevadel. Nii nagu kuuldavasti paljudes eestlaste osalemisega koolides tehti.

Islandlastele meeldib puhata. Mulle mitte

Vot ei seedi sihukest logelemist, nagu praegu toimub.

Marie pole veel kooli saanudki (kuigi väga tahaks). Esmaspäeval, 11.aprillil, selgus, et nende klassiõpetaja (kes läks kevadel ise lapsepuhkusele, aga oli nõus tulema tööle tema asemel tulnud õpetaja asemel, kes omakorda lapsepuhkusele jäi - noh, läks keeruliseks jälgida?) on võtnud omale titemammade jaoks seadusega ettenähtud vabad päevad just nädal enne koolivaheaega ja paar päeva pärast, ning saabub paremal juhul neljapäeval, 28.aprillil. Abiõpetajal pole vastavaid pädevusi ja selles klassis on paar erivajadustega tegelast veel (mina ütleksin lihtsalt, et see on püksirihmavaba kasvatamise tulem).

Lihavõtted on niikuinii pikad. Neljapäev on pidupäev, sel aastal oli see veel lisaks esimene suvepäev. Suur Reede niikuinii, siis loomulikult laupäev iseenesest, muidugi 1.lihavõttepüha ja ka esmaspäev pärast ülestõusmist. Kool on võtnud omale lisaks veel teisipäeva starfsdaguriks. Lahe. Arvata võib, et kui kolmapäeval esimesed tundi tulevad, peab kõigepealt nende pillidelt eemaldama paksu tolmukihi ja ämblikuvõrgud.

Muidu sai natuke ringi vaadatud koolivaheajal küll. Et 16.aprillil palus kontserti andma tulnud Eyjafjörðuri meeskoor muusikakoolilt paar vahepala oma kavasse, kasutasime Mariega juhust ja lasime ennast järgmisel päeval Akureyri sõidutada. Sealt kaheks päevaks Siglufjörðurisse vahepeatusega Dalviki ujulas, Akureyri tagasi ja lennureis oma kodukišlakki.

Praegu koristame natuke, siis mängime pisut kitarri, seejärel käin ma poes ära ja värvime mõned munad. Pärast lõunat läheme muusikakooli, mängime flööti ja siis proovin natuke üht tellimust edasi teha. Eks ma Eestis tagasi olles puhka pisut rohkem, kui võimaldatakse. Ehkki suviseid tegemisi tundub parasjagu olevat.

Ma kordan: üks kord on juhus. Kaks korda juba süsteem

Hea lugeja, arva ära, kas Marie Põdra lendas eile õhtuse lennuga Tallinnast Kopenhagenisse, sealt tunni aja pärast Keflavikki, sai seal minuga kella 21:00 paiku kokku ning täna kell 13 lendame Akureyri, kus käime lennundusmuuseumis, uisutamas ja ujulas ning issi joob oma traditsioonilise õlle Cafe Amouris?

Sittagi. Kõigepealt lükati kell 18:10 lend 19:00 peale, siis 19:40 peale, siis oli päevselge, et enam jätkulennule ei jõua, peaaegu juba koju jõudnud ema kutsuti Tallinna tagasi ning hakati arutama, millised võimalused oleks. Igal juhul niipalju ma tean, et hommikune TLL-CPH lend tõusis õhku ja maandus, Marie oli pardal ja praegu on ta kuskil CPH lennujaama peal (saatja järelvalve all). Umbes 6 tundi peab passima, näis, kas ta oskab saatjale inglise keeles selgeks teha, et kõht tühjaks läheb. Ja siis tuleb päästev Icelandairi lend, mis peaks kell 15:10 Keflavikis olema.

Sain küll ootamatult kõva abi valla kultuurinõunikult, kes teatas, et ta on täna Reykjavikis ning hakkab sõitma õhtul Thorshöfni poole, ning võib meid Mariega peale võtta. Suur aitäh talle selges eesti keeles! Aga ikkagi on jamasid ja kulutusi päris palju juba olnud ja tuleb veel. Sest 1)maksin kallima kahese toa eest, mida tegelikult ei vajanud; 2)panin kinni tollel hetkel ainuvõimaliku majutuse Akureyris, ning võib väga vabalt juhtuda, et nad ei aktsepteeri plaanide muutumist hädajuhtumina ja koorivad minu kaardilt mõlema öö eest täie rauaga; 3)lennupiletid Reykjavik-Akureyri lähevad ka vett vedama...

Plussiks, et saan Mariele rohkem Islandit näidata. Sõitmist talub ta hästi.

Aga see on juba kolmas ja pooles kord neljast võimalikust, kui nende õhtuste lendudega on mingi jama olnud. Esimene kord oli minu kõige esimene sõit Islandile 20.veebruar 2009, mis jäi Kopenhagenisse liiga palju hiljaks. Teine kord, kui pidime Mart Erikuga 16.jaanuaril 2011 lendama läbi Oslo, aga see lend tühistati. Kolmas kord nüüd see eilne juhtum. Ja pooleks korraks loen seda, kui 5.aprillil 2010 jäi Kopenhageni lend jälle hiljaks ning oli täielik napikas. Mart Erik püstitas tol päeval kindlasti 5-aastaste vanuseklassi 1500 m jooksu maailmarekordi. Tiba liiga palju juhtumisi ühe pere kohta, või mis?

Üks kord on juhus. Kaks korda järjest juba süsteem.

On teisipäev ja ma olen juba päris mitu tundi niisama tühjalt molutanud. Arvestades kõiki asjaolusid pole ka ime.

Kuna minu praegune kooli direktor ei ole suuteline ise muusikakooli tunniplaane koostama, teen ma neid alates novembrikuust ise. Ja siiamaani asjad üldiselt ka toimisid.

Nüüd, juba teist nädalat järjest jõuab aga minu postkasti esmaspäeva õhtul kiri, et paluks selle nädala tunniplaani. Ehkki need on minu poolt alati saadetud hiljemalt kolmapäeval, ja mitte järgmiseks, vaid lausa ülejärgmiseks nädalaks.

Loomulikult ei saa laps tundi tulla, kui tal pole kaasas ei pilli ega noote, ja neid pole kaasas seetõttu, et lapsevanemad ei tea neid kaasa panna, sest nad pole saanud tunniplaani. Ausõna, selline bardakk viskab juba väga üle. Kui ei suuda või ei taha, pole tarvis üldse oma nina vahele toppida. Andku kõikide õpilaste ja lapsevanemate andmed ja ma suhtlen nendega otse.