Ringvaade: lihtsad maainimese rõõmud, harjumatud eesti toidud ja nii edasi

Istun hetkel üksi oma maakodus halva internetiühendusega arvuti taga ja üritan kuidagiviisi koondada mingeid loomingulisi mõtteid. Sest igasugu teosetellimustega on täpselt nii, et jupp aega ei tule mitte midagi ja siis jälle mitu asja korraga. Eile kirjutati ja küsiti, kas ma oleksin nõus osalema ühe igiammuse filmi soundtracki restaureerimisel. Et olemas on selle filmi koopia ja suurele sümfooniaorkestrile ümbertöötatud partituur, ning mina võiksin nende asjade põhjal jõuda tagasi selleni, mismoodi asi kunagi kõlas.

Teise tellimuse mainisin vist juba kunagi varem ära - eeskava Kustas Kikerpuu lauludest Popsid + Torma kammerkoor + solistid. Mnjah, kui iga kuu üks sellise mahuga tellimus sisse tuleks. poleks ehk vajagi muud tööd teha. Aga Raimonds Paulsini on siiski parajalt pikk maa minna...

Selle palju stressi tekitanud külmalainega ja selle tagajärgedega on nüüdseks õnneks ühel pool. Saime naabrimehega kahe peale (tema töötas ja mina kallasin õigel ajal õlut) hüdrofoori tööle löödud, ööpäeva jooksul jõudis kraanidesse ka vesi ning peldiku loputussüsteemi töölehakkamine oli nii suur sündmus, et vääris lausa eraldi telefonikõnet. Suvel peab selle torude soojustustusega siiski eraldi tegelema, ehk õnnestub edaspidi selliseid asju vältida. Ja kraanikausist ei lähe siiski veel vesi alla.

See-eest on sauna soojapidavus oluliselt paranenud. Koguni sel määral, et jooksin eile esimese hooga kahe minuti pärast välja. Pole ka ime, kui eelmistel aastatel sai temperatuuri hädavaevu 60 peale ja nüüd on 80 tavaline. Seda, et Islandil olles sauna ei saa, pole vist eraldi enam vaja ära mainida.

Nagu ka seda, et ma pole veel ikka saanud täiesti üle kahetunnisest ajavahest Islandi ja Eesti vahel. Kell 01, kui Islandil on alles 23, ei tule eriti und, aga täna põrutasin magada kella 11:30-ni välja. Oma osa oli selles muidugi ka eile tarvitatud peedisalatil, mis tegi minu une viisakalt väljendudes rahutuks. Kui hästi järgi mõelda, pole peeti tõesti pool aastat tarbinud. Verivorsti ka mitte, aga islandlastele pole vähemasti verega tehtud toidud võõrad. Tegelikult vist ka peet mitte, aga kes seda põhjust täpselt teab, miks ma pole nimetet köögivilja oma saarepealsesse toidusedelisse võtnud. Omad vitsad peksavad...

Aga nüüd - tegudele, seltsimehed!

Elu võimalikkusest Eesti Vabariigi maapiirkondades

Olen niisiis neljandat päeva Eestimaa pinna peal talvepuhkusel. Või mis puhkuseks seda ikka nimetada saab. Hetkel pole isegi võimalust tegelda loometööga.

Lennusõidu viimastest etappidest pole suurt pajatada midagi. Keflavik-Copenhagen püsis kenasti ajagraafikus ja Copenhagen-Tallinn samuti, ega olnud ka kuskil mingit tugevdatud piirikontrolli, nagu seoses kliimakonverentsiga lubati. Iroonilise märkuse teeksin siiski selle kohta, et antud hetkel karistatakse Copenhagenis sissetšekkimisel neid taibukaid ja osavaid, kes oskavad kasutada iseteeninduskioskeid. Kokkuvõttes seisin pagasi äraandmispunkti sabas oluliselt kauem kui oleks seisnud totude sabas.

Tallinna lennujaamas sain kenasti auto peale... ja siis selgus sõidu käigus, et Saaril on asi veel hullem kui alguses aru sain.

Hetkel püüab naabrimees veevärki tagasi saada - hüdrofoor on rivist väljas ja arvatavasti on jäätunud ka mõned torud. Niikaua ei saa pesta (ei ennast, pesu ega nõusid), ja täna tuli "number kahte" teha välipeldikus. Noh, mina olen ju vähenõudlik, aga väljendume viisakalt, et leidub selliseid, kes nii vähenõudlikud ei ole.

Lähen loobin jälle paar puud kamina alla ja kaen kuuri, kas naabrimees on suutnud midagi välja mõelda.

Enne äralendu

No mis ma ikka eilse kontserdi kohta niiväga öelda oskan. Hästi tehtud, vaprad mehed. Või tüdrukud pigem. Või ikka mehed - neil allesjäänutel oli oluliselt raskem osa täita. Bassimees Indriði Örn ja klahvkamees Mateusz pidid pidama visa võitlust kahe fonole salvestatud virtuaalkitarriga, ja kõik see mees sai esimest korda kokku alles peaproovis. Aga välja vedasid !

Supertublisid oli teisigi, kogu kitarrijõuk ja plokkflöödid ja kortsumängijate seltskond ja flööditrio. Ise suutsin ka poole kontserdi ajast rahulikult publiku hulgas passida - enamjaolt suudavad lapsed mängida ilma suure kõvahäälse kurja vanamehe kõrvalpassimiseta.

Järjekordne positiivne tulemus kirjas, mis siis, et ideoloogiliselt võttes pole siin vähemalt maapiirkondades mingeid tulemuse mõõdikuid kehtestatud. Aga kui rahvale läheb peale ja pärast tullakse kättpidi tänama, ju siis ikka mõikas. Ja kahtlemata on lapsed kõvasti arenenud.

Võisin omale pärast kontserti puhta südametunnistusega paar õlut lubada, siis tõmbasin kõik pildid fotokast arvutisse (ei viitsi puhkuse ajaks fotokat kaasa tassida), korrigeerisin punased silmad, tegin kultuurinõuniku jaoks mälupulgale koopia ning kobisin põhku.

Aga nüüd läppar kokku ja teele!

Null

Täna on niisiis see kauaoodatud kontserdipäev käes. Hommikul magasin tavapärasest kauem, siis kraamisin jälle natuke ja läksin kooli viimaseid asju tegema (kavalehtede vormistamine, printimine ja paljundamine). Oma üllatuseks avastasin jällegi klassist Emilia ning Rosalindi oma duot harjutamas - minu arvates pingutavad nad sellega juba natuke üle, aga kuidas ma ütlen õrnas eas tütarlastele, et pisut pohhuismi kuluks pillimehele ära? Vast võtan nad uuel aastal korra ette ja räägin pisut pikemalt, mille üle tasub muret tunda ja mille üle ei tasu.

Praegu on kell kohaliku aja järgi 11:42, kohe lähen sööma ning pärast seda kodust läbi põigates kirikusse. Kella 13:00 hakkavad seal proovid pihta, olen teinud enda jaoks päris tiheda graafiku, nii et praegu pole isegi kindel, kas proovi ja kontserdi vahel pesta ikka jõuab. Proovin muidugi siiski.

Ja pärast kontserti on vaja kibekiiresti ära pakkida nii koolist kui Bakkafjörðurist võetud asjad, eks seegi võtab oma aja. Nii et kardetavasti sellest, kuidas kontsert läks, pole mahti kirjutada enne kui ükskord otsaga Reykjavikis olen. Elate üle!

Üks

Esimese hooga ei oska siia kohe mingit kommentaari kirjutadagi. Tõepoolest, nüüd jääb üle ainult teha homme ennelõunane soundcheck ja õhtune kontsert, ja siis olen kuuks ajaks vaba mees.

Ei saanud tänagi halbade üllatuste osaliseks, pigem olid mõned sellised kodanikud, kelles eelmisel nädalal natuke kahtlesin, ennast kokku võtnud. Julgustasin neid omaltki poolt ja ise tormasin kella 14-st transat tegema. Võrdlemisi täpselt kolm tundi kulus, et mõelda välja, milline pill kuhu üles panna, pluss muidugi juhtmete tahaühendamised, millega on alati omaette ooper. Võid küll kodus perfektse raideri koostada, aga kui lavale lähed, siis selgub, et pistikud on valel pool ja vähemalt üks juhe on kindlasti vajalikust lühem. Muidugi on see lühemaks osutuv juhe kõige viimane juhe, mis tähendab, et vältimatult tuleb asju nihutama hakata. Sellega see suur ajakulu seletatav ongi.

Igatahes on nüüd ainuke asi, millega korra veel ise tegelda tahaks, vaadata üle partiid nendes lugudes, kus ise kitarri mängin. Muidugi on mul päris kitarrimängijateni veel valgusaastaid minna, aga suure osa pedagoogilisest repertuaarist mängin juba klassikalises stiilis ära. Ja kui eelmisel aastal olin C- ja G-duuri dieedi peal, siis sellel aastal on lisaks vaja läinud veel D, D7, A, A7, Am7, E ja E7 akorde. Ega ma eriti rohkemaks võimeline muidu olegi, minu sardellidega barré-d ei võta, nii et F ja Bb jäävad küll minust puutumata, kui jutt juba sellele läks.

Kõige kurvem uudis ongi tänases päevas, et murdsin oma nimetissõrmel küüne ära. Kaltsiumipuudust ei tohiks organismis olla, sest (täitsa häbi tunnistada) olen Islandil viibides joonud oluliselt rohkem piima kui õlut - aga ju siis pole mulle lihtsalt ette nähtud pikki küüsi kanda. Päriskitarristid muidugi hoolitsevad nende eest kümnel erineval moel ka, aga see selleks. Aga ega selle trauma tõttu nüüd kontsert pidamata küll ei jää!

Lähen panen nüüd midagi hamba alla ja edasi lasen lõdvaks. Muidu ei tule jälle und.

Kaks

Asjad liiguvad oma vääramatu lõpu suunas, mis tõotab tulla ebahuvitavalt ja traditsionaalselt õnnelik. Eile küll pidin natuke telefonitsi ühe lapsevanema hirmusid hajutama (mina - ja kedagi rahustama???!!) ning kinnitama, et tegu vaid ühe kontserdiga, kus kedagi kolme, isegi nelja valenoodi eest maha ei lööda. Oli mis oli, aga igal juhul kõnealune noorhärra oli tänaseks kenasti harjutanud ning mis peaasi, suutis kenasti fonoga koos mängida.

Ja ka kõik muud Bakkafjörðuri lapsed (kes alles jäänud) on kontserdiks valmis. Homme käin Þórshöfni omad üle, aga ega sealtki mingeid halbu üllatusi tohiks tulla. No võib-olla pean ühelt või teiselt ühe loo maha kraapima.

Mõtlemisainet on pigem selles suunas, et praeguse suurkontsertidele orienteeritud kontseptsiooni juures jääb lastel osa õpitud repertuaarist publikule näitamata. Bakkafjörðuri "linn" küsis ka kontserti - palun väga, ega mul kahju pole. Ja Skeggjastaðiri kirikusse võib midagi torgata. Lausa veebruarikuusse. Äkki tõesti pudistada ühe suure asemele kolm-neli väikest?

Aga sellest kõigest ehk kunagi tulevikus. Sain jälle meili, et tahetakse üht lugu. Tore on, kui tegevust jätkub.

Kolm

No nii, nagu polekski enam midagi jäänud ! Täna tegelesin põhiliselt selliste tegevustega, mida võiks nimetada tagala kindlustamiseks - käisin veel korra koolimajast läbi, võtsin kontserdi kava ette ja ladusin kõikide vajaminevate nootide originaalid virna (kevadise kontserdi kogemus, et keegi nagunii unustab, tavaliselt mõni selline, keda oskad kõige vähem kahtlustada); seejärel kontrollisin veel korra kõik fonod üle ning harjutasin sünkroniseerimist; siis pakkisin homsed noodid ja puldid kokku ja tulingi tagasi alla. Paar tühist tunnikest selle kõige peale kulus, aga süda on rahul, et kõik kulgeb täpselt nii nagu planeeritud.

Pisut häirivad ajaleheuudised Kopenhaagenist, kus käib üleilmne kliimakonverents. Et mingid tüübid olla seal agressiivseks muutunud ja võmm väänas pisut käsi. Ei muud, kui Kastrupi lennujaama infos oli hoiatus: võib minna plaanitust rohkem aega, sest seoses konverentsiga on tugevdatud julgeolekumeetmeid. No hea vähemalt, et Icelandexpressi lend toimub plaani järgi, nad saatsid just sellekohase teate. Aga KUI midagi peaks hakkama nihu minema, siis ei tea küll, mis saama hakkab. Pean igatahes oma kaardi peal säilitama puutumatu summa erakordseteks asjaoludeks.

Hea küll, lähen lõikan ja kleebin natuke edasi. Avastasin oma töölauda kraamides nimelt ühe loo, mille võtsin kaasa mõttega seda Islandi pinna peal natuke kõpitseda, aga võta näpust. Piinlik samas seisus tagasi ka minna.

Ja üks noodiraamat on sootuks kadunud. Ei mäletagi - äkki jäi hoopis Eestisse. Ehkki selle asjaga midagi nüüd küll ei põle, lihtsalt hetkel on veidike vaba aega, mida jaanuaris-veebruaris olla ei pruugi. Tormast kirjutati, et sealne kammerkoor tahab koos Popsidega teha Kustas Kikerpuu asju, ja küsiti, kui kallis mees ma olen. Eks paistab, mis sellest saab, töötegemise vastu pole mul ju kunagi midagi olnud...

Neli

Eilne õhtu lõppes puha heade uudistega. Sain kõik vajaminevad virtuaalpillimehed kenasti plaadi peale ja kontrollisin omaenda väikeste kätega üle sellegi, et jõuan kõikides nendes lugudes fono käima lükata, vajaliku pilli võtta, ise kaasa mängida ja pärast lugu ka plaadimängija seisma panna. Ning et juhe plaadimängija pulti ühendamiseks on kenasti olemas. Ja puldis vaba stereokanal. See teema on praeguseks siis oma aktuaalsuse kaotanud, tänu taevale.

Käisin vaatamata hullule ilmale natuke fotoaparaadiga kah ringi ja paar pilti isegi õnnestus. Siiski tegin hommikul natuke enne päikesetõusu, kella 11 paiku, ühe sessiooni veel. Eks toimetuse fotograafid ise vaata, neil on kordi paremad fotode töötlemise programmid kui mul oma amatöörlike vajaduste rahuldamiseks tarvis läheb. Ilusad värvid on linnas kohati küll, pole midagi öelda. Ehkki sellest ajalugu vaikib, mis numbrid järgmisele elektriarvele kirjutatakse...

Täna magasin rahuliku südamega kella 10:30-ni, tegin siis ära juba korra mainitud täiendava pildistamise, nühkisin köögis elektripliidi läikima ja asusin seejärel põhjalikult ringi tuuseldama Islandi jõulutavadega seotud artiklites. Isegi arvan, et lõpptulemus, mille Pärnu lehe jaoks vormistasin, tuli päris kobe. Head allikad - tuleb välja, et jõuluteemast on doktoritöidki kirjutatud. Ühe jõulumehikese nimele (Giljagaur, kes tuleb 13.detsembril) ei suutnud ainult eestikeelset head vastet kuskilt leida, ja ingliskeelsed olid ka natuke kahtlased. Viitasid ainult sellele, et mehel polevat peas kõik korras.

Nüüd jääb ära veel see mõni päev oodata, mis kontserdini jäänud. Aa, selle mainiksin ikka ka ära, et mul leidub isegi nii kohusetundlikke õpilasi, kes palusid minult muusikakooli välisukse võtit, sest soovivad millalgi nädalavahetusel harjutada. Selliste asjade vastu ei saa mul ju loomulikult midagi olla!

Viis

Eile oli niisiis suur pingelangus. Jah - fonogramm on muidugi täpselt nagu kumminaine. Sellel on kah vajalikud kehaõõnsused puha olemas ja räägitakse, et väga kalliste mudelitega saab isegi fiilingu kätte, aga mõnikord on ikkagi vaja, et keegi ka näägutaks, kui nõud pesemata või õllesena koju ilmud. Ühesõnaga ajab kumminaine funktsionaalsed vajadused ära, aga koos elama sellepärast temaga vaevalt et hakatakse. Ja fono paneb kah lapsed metronoomse täpsusega mängima, aga selle kohta ütles Roman "Surematu Kaštšei" Matsov kunagi kuldsed sõnad: muusika pole metronoom.

Paar last oli täna kahjuks kahetsusväärselt puudu ja just nendest, kes peavad kolmapäeval virtuaalkitarristiga leppima. Aga kes olid, said aru, mida neilt eelkõige oodatakse, ja said ilma suuremate probleemideta hakkama. Töö lausa lendas käes. Plokkflöötidega päkapikud olid veel kõige tublimad.

Korraks pean siiski eilse juurde tagasi minema. Kuna pingelangus tegi organismile head, otsustasin kosutava une tekitamiseks sellele omalt poolt ühe väikese roosa tabletiga kaasa aidata. VIGA. Hommikul oli täpselt selline tunne, nagu oleks ära joonud ämbri õlut koos pudeli Gammeldanskiga. Sain köögis hakkama järgnevate saavutustega:

1)keerasin tööle vale pliidiplaadi ega saanud asjast enne aru, kui vesi polnud veerand tunni jooksul leigekski läinud ja praepann suitses kahtlaselt;

2)seepeale ei tõstnud mitte veekastrulit juba tulisele ja panni külmale rauale ümber, vaid keerasin kastruli alt teise raua tööle;

3)kui hakkasin suhkrut kotist ümber valama, ei teinud seda mitte suhkrutoosi, vaid (tollel hetkel veel tühja) pudrukaussi, oma paarsada grammi jõudsin ära valada, enne kui mõistus tööle hakkas;

4)siis läks tükk aega, enne kui hakkasin aru saama, et pudrukausist suhkrutoosi ümbertõstmist on kõige mõttekam teha supilusikaga, mitte lihtsalt valades (eks te katsetage ise kallata midagi suuremast nõust väiksemasse);

5)kuna pudrukausi põhja jäi veidi suhkrut üle, otsustasin, et lisan ka veidi soola, ja alustasin selle raputamist... kohvitassi - hea et päris kiiresti jaole sain ja kohvi sisse läks ainult mõni tera.

Mnjah. Ühte asja teeb see väike tabletike veel, aga siin saare peal pole sellest hullu lugu.

Nüüd on see ülikeeruliselt alanud töönädal vähemalt selja taga ja ega siin edasi polegi muud teha kui otsad kenasti kokku tõmmata, kontsert edukalt ära teha ja - puhkusele!

Täna käin vist korra Vilgatsi palvel veel ühe tiiru fotoaparaadiga alevi peal ringi, jõulukaunistusi jäädvustamas.

Kuus

Eile Bakkafjörðuris täitsa läks. Mis nüüd mina sellest muust jutust aru sain, aga need muusikakooli õpilased, kellega olin kokku leppinud, tulid ilusti kohale ja esinesid oma võimete kohaselt. Nii nagu ikka nädal enne kontserti. Publikule meeldis küll.

Sain ka kohalikult kriisireguleerimise üksuselt mitmeid kasulikke soovitusi, mis omaette võttes pole küll sajaprotsendiliselt rakendatavad, ent koostoimes andsid ometi teeotsa kätte. Seekord peaks suurimast hädast välja aitama minu parim sõber Fujitsu Siemens AMILO Pro, kes mitte kunagi ei ole häälest ära, ei lonka rütmi ega kõiguta tempot ega puudu tähtsatelt üritustelt. Nii et bänd, kelle pärast mul kõige suurem mure oli, saab esineda, olgugi et virtuaalse soolokitarriga.

Muidugi ei tea ma peast öelda, kas mikserpuldis selle jaoks ka mõni vaba kanal leidub. Ja õige ehitusega juhtmejupp ühenduse loomiseks. Tellida vist enam ei jõua, ei suuremat mikserpulti ega ka juhet.

Ja selge on ka see, et igasugused fonogrammid on kõige viimane hädajuhtum. Inimlikku koosmusitseerimist koos igasugu valenootide ja segiminekutega ei asenda ikkagi mitte miski. Kolmapäevases peaproovis pean tegema imet, et elavad mängijad arvutist lahku ei loksuks. Ja olema vajadusel suuteline trummide mängimise ajal reguleerima ka mikserpulti... Eks näis, aga kõigepealt katsume sinnamaani ära elada.

Täiendav märkus tuleb selle kohta, et praegu käib küla vahel aktiivne jõulupuude püstiajamine. Silmale tore küll vaadata, aga... Pole nagu Islandil erilisi kuusikuid veel kohanud ja puudega üldse niruvõitu - miks ei võiks siis strateegilistes kohtades kasvada mõni kuusk permanentselt, aastaringseks silmailuks? Ja jõuludeks lihtsalt tuled külge? Isegi Eestis kutsutakse üles metsa säästma.

Seitse

Ega see olemine pole sugugi hea. Nagu kartsingi, lõi eilne värk tasakaalust välja kogu organismi. Seedimine korrast ära, öö jäi magamise mõttes vahele, kogu päeva on olnud korralikud peavalud (nii et neelan tablette) ning veresuhkur teeb mida ise tahab. Kella 10-ni oli laes, higistasin nagu loom, siis kukkus kiiresti jälle nii alla, et pilt kippus taskusse kaduma.

Aga kui jäädagi hädaldama ja ohkima, nagu seda minu ülemused teevad, ei ole sellest ka käegakatsutavat kasu. Isegi sellest mitte, kui viimatinimetatud kordamööda enne iga esinejat käiksid publiku eest läbi ja teataksid, et sorri, aga kuna need-ja-need lapsevanemad olid suured mölakad, kuulete järgmist lugu pooliku koosseisuga, mõnes kohas võib tekkida pikk paus ja pole välistatud ka segiminek.

Mul on mõned mõtted küll, kuidas edasi tegutseda. Tõsi, Islandi vahemaad hirmutavad pisut. Aga loodan, et kolleegid nõu ja jõuga aitavad. Ja parem, kui keegi mitte kunagi isegi ei küsiks, mida ma täpselt teha kavatsen. Kui tahan, siis räägin kunagi ise. Seda teab ju ometi igaüks, et eesmärgi saavutamiseks on kõik vahendid head?

Kohe sõidan Bakkafjördurisse, kus samasugune pisike õhtu ees ootamas, nagu kaks nädalat tagasi Thorshöfni kirikus. Tagasi jõudes on kontserdini juba vähem kui nädal...

Kaheksa

Täielik katastroof. Jõulukontserdini on nädal, ja siis teatab üks mammake mulle (muidugi mitte otse, vaid Heidruni vahendusel), et tahab oma lastega Reykjavikki minna ega tule enne tagasi, kui jõulud ükskord läbi. Nii et sorri, aga jõulukontserdist tema lapsed osa ei võta (ja Heidruni poolt teadaanne, nagu ta ei saakski kooli direktorina midagi teha, kui vanemad tahavad oma KOOLIKOHUSTUSLIKE lastega minna KOOLIAJAST lulli lööma).

Kuna tegemist on kontserdi mõttes ülioluliste pillimängijatega, kes osalevad mitmes koosseisus, tähendab see seda, et kokku 14 last ei saa tegelikult täisväärtuslikult esineda. Üheksa lugu läheb üldse allavett - algajat bändi ikka ilma soolokitarrita (meloodia) ei tee ning klaveriduosid ei saa ka üksi mängida. Mitmed lapsed on juba kitarriga kokku harjutanud ning nad on lihtsalt liiga noored selle jaoks, et kiirkorras ümber harjuda mingite puudulike kõladega.

Kell 11:00 sain teada, ja siitpeale pole olnud mitte mingit töötuju. Kurat, mõtlesin, et kui Eestist uttu tõmban, saan lahti ka idiootidest kanaemmedest. Sittagi. Võib-olla, et ainuke seesugune terve Islandi kohta - aga näe, oskab teha kõik, et ma kevadel isegi ei hakkaks mõtlema võimalusele oma töölepingut pikendada.

Mul on tõesti ülejäänud lastest kahju. Aga selle mammakese pea kuju ei võimalda aru saada, et ta on käitunud egoistlikult, hoolimatult ja vastutustundetult ning kogu koolile näkku sülitanud. Elementaarne antud olukorras oleks kogu kooli ees algatuseks avalikult vabandada. Aga võin arvatavasti edasi unistada, sest imbetsillid ei mõista oma tegevuse tagajärgi...

Tänasest hakkan tõepoolest ülima hoolega kohalikke töökuulutusi lugema. Ja lähen vajadusel või poole aasta pealt, kui on häid pakkumisi. Sellist sigatsemist ei saa andeks anda.

Ja nii patrioot ma ka ei ole, et hakkaksin kontserdi natukenegi päästmise huvides omast taskust kinni maksma profikitarristist asendajat. Mingu ka persse. Sellised asjad jäägu ikka selle mureks, kes õige mängija pealt maha korjab.

Väga võimalik, et võtan päeva-paari pärast üldse sinise lehe. Põhjuseid leiaks enam kui küll - stressist hullusti kõikuv veresuhkur, surumistunne südame piirkonnas, öised unehäired (täna ei saa nagunii jälle magada).

Parem, kui keegi täna ei tülitaks niisama. Esitasin õhtul, enne kui koolimajast ära tulin, kirjalikult oma väga konkreetsed nõudmised (avalik vabandus häiritud õpilaste ja minu ees ning kontserdile keha peale) ning hoiatasin, et soovitan hommikul helistada ja kontrollida, kas olen ikka elus ja terve.

Lõppude lõpuks pole need "lapsukesed" mingid imikud. Kaks suurt poissi, üks käib 7. ja teine 10.klassis. Saaksid iseseisvalt Reykjavikki lendamisega suurepäraselt hakkama.

Üheksa

Eilse jutu jätkuks vast niipalju, et loen edaspidi hoolikamalt Islandi ja vähem Norra ilmateadet. Kuigi viimane paistab pealtnäha asjalikum, ei oska norralased tuule suuna ja kiiruse suhtes midagi tõepärast öelda. Eile lubasid nõrka vinet, 3-4 meetrit sekundis.

Ühesõnaga, jäin kuskil 17 paiku tukkuma ning ärkasin uuesti, kui kell oli 20:45 ja kõht tundus väga tühi olevat. Siis tegin oma lehelugu natuke edasi ning läksin kella 22:30 paiku uuele katsele magama minna. Selleks ajaks oli aga tuul nii palju tõusnud, et kolistas minu majakest ikka päris hoolega. Nii et kella 2:00 nihelesin niisama, siis tundsin kohutavat peavalu ja pistsin oma viimase paratsetamooli nahka, siis nihelesin edasi, ja kell 7:20 oli olek ikka väga uimane. Noh, eks tuleb ära kannatada, mis seal siis ikka.

Täna hommikupoole oli põhjust mitmel korral tõsiselt pahane olla. Viimased sellised korrad, kus saab enne kontserti ka sisulist tööd teha - ja kahel ühe pere lapsel pill kodus ning kolmandal kodutöö tegemata. See ei saa olla juhuslik unustamine, ning üldiselt arvan ma ka seda, et lapsevanemal võiks siiski mingi kontrolliv funktsioon olla. Seda enam, et kui Þórshöfnis tunniplaan roteerub päris kõvasti, siis Bakkafjörðuris on stabiilselt esmaspäevad ja kolmapäevad...

Edasi lugesin Heiðruni kirja, et paar Bakkafjörðuri lapsevanemat vinguvad selle üle, et kontsert Þórshöfnis, ja oo õudust, proovi tahetakse ka veel enne kontserti teha. Selles suhtes olin vastusega hästi konkreetne ja kirjutasin vastu, et sellised asjad on minu ja ainult minu otsustada - ja üldiselt võiks mõni lapsevanem vingumise asemel ka õppeaasta sees huvi tunda, kuidas ta lapsel läheb. Selles mõttes on Þórshöfnis asjad ikka oluliselt paremad, et lapsevanemaid käib muusikakoolist läbi päris palju - Anna Maria ja Erla Rósi ema, Björg Elva ema ja isa, Erniri ema, Bergþóra ja Benjamíni ema ja isa, Rósalindi ja Rósný ema, Heimiri ema, Álfrúni isa... ongi juba pooled koos. Olivia emaga olen ka ühe jutuajamise maha pidanud, aga siis, kui plika viilima hakkas. Pubekate värk. Aga rohkem pole vaja läinud.

Hea killuga sai Heiðrun oma murelikus meilis siiski hakkama - sõnasõnalt kirjutas ta, et "mõned lapsevanemad ei saa aru, miks kontsert ei toimu nende linnas." No tere talv. LINNAS. LINNAS ! Ei hakanud siiski vastu küsima, et kas 89 elanikuga asulat loetakse Islandil linnade hulka kuuluvaks.

Ja siis tuli pärast lõunat veel üks tegelane, kes ei suutnud oma noote leida. Asja kurbloolisus oli, et pärast tema tundi (kus me ei saanud töötada selle kallal, millega olnuks eelkõige vaja olnud) leidus see noodiraamat täiesti nähtavas kohas koopiamasina kõrval laua peal.

Hea vähemalt, et tööpäeva lõpp läks tõusvas joones - muidu oleks vist esimese pärast 16:00 vastukõndiva kodaniku läbi sõimanud. Aga võib-olla, et ma muretsen ka selle kontserdi pärast liiga üle - leidsin ajalooarhiivist kolm aastat vana kava, kus kaheksa õpilast esitasid küll igaüks kaks lugu, aga erinevaid pealkirju oli kokku kuus. Pidi see vast ikka superheatahtlik kuulaja olema !

Kümme

Kui väga täpne olla, siis ega tänane päev ole kaugeltki veel läbi. Praegu pole ju veel isegi 17:00. Nii et ehk jõuan veel midagi asjalikku korda saata, aga jäägu see siis homsesse sissekandesse.

Täna oli suurepärane võimalus vaikselt koolis korda luua. Nii nagu tavaliselt, koguneb töö käigus palju paberiprahti - poolikud lood, printeri praak, mingid kodus alustatud asjad, mida ühel hetkel oli vaja paberile trükitud kujul näha, ja nii edasi. Leidsin isegi üles ammu kadunuks arvatud pastaka, kaks markerit ning joonlaua.

Vormistasin seejärel lastelaulude põimiku lõplikult ära (probleem oli põhiliselt selles, et originaalnoodist mängides oleks palju lehekülgede edasi-tagasi keeramist), panin kitarrile uued keeled peale ja liimisin lahti tulnud sadula uuesti tagasi, mõtlesin ühele bändiloole klahvpillipartii välja (loodan poisi loomulikule intelligentsile, sest aega õppida on vähe - kuid ei kirjutanud ka midagi rasket), lugesin internetist natuke ajaloolist tausta Islandi jõuluvanade kohta, mille loodan siis järgmiseks lehelooks kokku kirjutada - ja oligi aeg mäest alla kobida.

Natuke fotokunsti ka. Täna koju jõudes tuvastas minu suurepärane nägemine, et selle sügistalve esimene hüljes on minu maja lähistele jõudnud. Panin pildikasti hästi kiiresti kokku ja selle peaaegu-et-teleobjektiivi ka külge, sain loomale isegi suhteliselt lähedale - aga pime oli, kurat. Sain hülge asemele mingeid valguskontraste vees. No kes nüüd ütleb, misasi see must laik keset kollast täpselt on? Muidu oli hüljes hästi uudishimulik, ujus mõnuga ja jälgis kogu aeg, millega ma tegelen. Eks ma siis proovi mõnikord valges pihta saada.

Nii. Käesolevat sissekannet kirjutades tuli täiesti unekas peale. Huvitav, kas sellest, et ma jätsin täna hommikul erandina kohvi tarbimata ja jõin selle asemel taimeteed? Asja uuritakse, aga praegu viskan vist natukeseks horisontaali.

Üksteist

Kui nüüd hästi hoolsalt järgi mõelda, siis tänane päev kujunes selliseks päevaks, kus ei tegelenud mitte ühegi muusikalist päritolu asjaga. Täiesti teadlikult kusjuures, sest jätkus ka igasugu muidki tegevusi enam kui küllalt.

Päeva esimesel poolel panin kokku vastust ühele ametikirjale ning seejärel tõlkisin ühe teadusartikli resümee inglise keelest eesti keelde. Loomulikult oli selles artiklis mõningaid selliseid mõisteid, millega pole pidanud kokku puutuma ja mille lahtiseletaminegi muutub hirmus kohmakaks. Näiteks hii-ruut-testimine. Ühesõnaga selle värgiga läks plaanitust märksa kauem. Ja tegi kõhu tühjaks.

Siis skaipisin pisut ning sain muuhulgas teada, et esmaspäeval siit Eestisse postiga läkitatud jõulusaadetised (eesmärgiga, et laisk Põdramati võiks tulla pooltühja pisikese kohvrikesega näpu otsas) on juba pärale jõudnud. Islandi postiteenistuse võimekuses ma küll absoluutselt ei kahelnud, küll aga arvasin Eesti Postist oluliselt halvemini kui asjad tegelikkuses kujunesid. Noh, järgmisteks jõuludeks on vähemalt nüüd kogemus olemas, et 10.detsembrini võib südamerahuga oodata.

Praegu tegelen koristustöödega, püüan eeskätt köögis korra majja lüüa. Kui aega üle jääb, siis käin üle ka elutoa. Ning üldiselt võiks lõppude lõpuks igasugused karvakasvu mehhaaniliselt korrigeerivad vahendid samuti kätte võtta. Muidu näen mingil hetkel välja täpselt samasugune kui mees ühelt pildilt, mis mulle eile meiliti pealkirjaga "Kas teate, millega jõuluvanad suvel tegelevad?" Pole just kõige meeliülendavam vaatepilt, või mis?

Pilt tsenseeritud alaealiste kõlbelise kasvatuse huvides.

Kaksteist

Saate ju isegi aru, et loen päevi. Ehkki olen saanud kokkuleppel tööandjaga kenasti paar vaba nädalalõppu, on ikkagi selline ilma koolivaheajata septembrist jõuludeni põrutamine mulle esiotsa pisut harjumatu. Aga teisest küljest tuleb ka aru saada geograafilistest iseärasustest ning panna pimedal ajal rohkem rõhku õppimisele - kes see pikkadel kevadpäevadel ikka väga keskenduda suudab.

Tänane võttis täiesti läbi. Kusjuures sugugi mitte õpilaste pärast, mured on tegelikult mujal. Jumal tänatud, et täna oli auke hulganisti, sest 16.detsembri proovipäeva logistika planeerimine võttis ajud kärssama. Lähteandmeid oli liiga suurel hulgal ja liiga vastukäivaid üksteisele:

1)kui kutsuda Bakkafjörduri lapsed proovi liiga vara, ei ole neil Thorshöfnis vahepealse aja jooksul midagi teha;

2)samas on küllaga selliseid ühikuid, kes kogu koosseisuga pole kordagi kokku saanud, sest osa lapsi on Thorshöfnist ning teised Bakkafjördurist - näiteks plokkflöödiansambel, flöödiansambel ja akordioniansambel, ah õigus, bänd ka;

3)segadust külvavad mõned õpilased, kes kaht pilli õpivad - keegi peab paratamatult mingil ajahetkel teiste järgi ootama.

Kaks astronoomilist tundi sai asja kallal mässatud, siis jõudsin tulemuseni, mida vähemalt iseendal oli ilus vaadata. Eks ma esmaspäeval kuule, mis minust arvatakse.

Kaks paha uudist oli päevas veel. Esimene, et Mart Erik kolmandat päeva haige (kõrge palavik ja paha olla, lasteaias pidavat kuuekümnest lapsest kakskümmend kohal olema ning kahtlustatakse teadagi mille epideemiat), ning teine tuli ajalehe vahendusel. Üks eestlasest muusikaõpetaja niisiis Islandil vähem...

Vaatamata kõigele püüame töömeeleolu ülal hoida, sest ega puhkuseni pole ju midagi enam jäänud ka.

Pahade onude-tädide salaplaan

Pärast seda, kui tänasest üheksast õpilasest kuus olid ära unustanud kas tunniaja, noodi või pilli, ja isegi Heiðrun, kes ometi mitmendat põlve Þórshöfnis elanud, sellise unustamise üle pehmelt öeldes imestust avaldas (mis küll väga nördimuse moodi välja paistis), pidasime maha pisikese telefonikõne.

Mina arvasin, et kõik on põhjustatud sellest, et kogu Skandinaavia lastel on pikk ja õnnelik lapsepõlv, kus pole vaja tunda muret mitte millegi pärast. Ütlesin, et eesti lapsevanemad ei saa üldiselt nii pikalt endale võimaldada lastega kodusistumist ja seepärast kasvatavad ka oma lapsed võimalikult vara hästi iseseisvateks. Aga muidugi oleneb see ikkagi väga palju ka konkreetsest perekonnast, ning ka siin figureerivad ühed ja samad nimed.

Ütlesin ka, et tegelikult on õpitud abitus täiesti ravitav, kui reageerida sellele ...kohe mitte kuidagi. Ja valmiski plaan, mida katsetame jaanuari kahel viimasel nädalal, siis kui Eestist tagasi olen.

Plaani sisu on, et selle aja jooksul täidab kumbki ainult oma hädavajalikud kohustused. Heiðrun koostab reede lõunaks järgmise nädala tunniplaani, saadab selle kõikidele õpilastele ja lapsevanematele ning paneb klassidesse ja koridori üles, ja mina olen tunniplaanis kirjasolevate aegade jooksul muusikakoolis saadaval ning valmis õpetama igaüht, kes kohale jõuab. Aga ei mingit sellist asja, et Heiðrun käib mööda koolimaja ringi, jäme kaigas kaenla all, ning mina helistan ja kirjutan muudkui, et see või teine puudu, kus kurat ta on.

Lihtsalt vaatleme olukorda natuke kõrvalt, siis teeme kuu lõpus kokkuvõtte ja asume käsi väänama. Elegantne, või mis?

Heeringamoos...

Eilsest päevast vast niipalju, et jõudsin ikka elusana ühes tükis sõidult tagasi ja isegi ilma erilise hilinemiseta. Need autojuhid, kes mind veavad, on ikka väga profid, asjata riske ei võta ja leiavad igasugustes ilmaoludes õige sõidutaktika üles. Au ja kiitus!

Thorshöfni muusikakooli ümber oli loomulikult põlvini märg lumi, selline, mille üks labidatäis kaalub oma 20 kilo. Ja trepist oli saanud paras liustik, sest jääpurikad katuseräästas tilguvad otse trepi peale. Ei eemalda neid purikaid ükski kojamees ega lükka ka lund - ikka ise oma väikeste kätega, nii ka mina. Lõppude lõpuks mäletan juba aastast 2004 Z vallavalitsuse ametlikku seisukohta, et lumi on lihtsalt üks loodusnähtus, mille puhul on tavaline, et see kunagi talvel maha tuleb ja kevadel jälle läheb...

Õhtul oli kogu värk läinud veel hullemaks - kõik kohad löga totaalselt täis, ei julge isegi kuhugi astuda, sest pealtnäha ilusa valge lume all laiutab kümnesentimeetrine veekiht. Kodumajja tagasi jõudes ilma riideid kuivama panemata seekord ei pääsenud.

Aga ikkagi mul veel suhteliselt vedas, sest siitpoolt oli ühendus Husavikiga keskpäevaks katkenud (liinibuss kell 13:45 siiski startis, aga teadmata kuhu) ja Madis istus ka isolatsioonis. Nii et ärge iial muretsege - alati on kuskil keegi, kellel võivad asjad veel hullemini minna!

Tegelikult ei tahtnud ma üldse niiväga ilmast rääkida. Pole see esimene kord ega jää kindlasti ka viimaseks.

Eile tuli millegipärast heeringaisu peale. Noh, selles mõttes Islandil mingit ikaldust muidugi pole, ikkagi mereriik - mine lihtsalt poodi ja vali laialdase sortimendi seast omale sobiv variant välja. Et ma tegelikult olen ka kohalike maitseelamustega juba päris hästi kursis, uurisin poes silte erilise põhjalikkusega ja välistasin kõik, millesse tundus kirjade järgi liiga palju suhkrut sisse aetud olevat. Lõplikuks valikuks jäi niisiis heeringas sinepikastmes.

Tere talv. Samasugune moos nagu kõik need teised. Kui magusaisu peale tuleb, võid saia peale määrida.

Muidu elaks ehk selle ülegi, kui peaks näiteks juhtuma, et Eesti vahet ei saa mingil tervislikul või majanduslikul põhjusel sõita. Aga mingid eesti maitsed tunduvad islandlaste köögis siiski puudu olevat, võtame kasvõi sellesama soolase heeringa. Just sellise nagu pildil. Või siis ei kipu selliseid asja minu kirdenurka jõudma - pealinna kalaturult võiks ehk leidagi värsket, aga kes see ikka paari heeringa pärast Thorshöfnist Reykjavikki sõitma hakkab. Pange parem Eestis heaga valmis, kui tahate, et ma külla tuleks!

Seni pean ilmselt rahulduma loodusliku lõhnabuketiga ja käima katuseräästa alla kuivama riputatud kalu nuusutamas. Veel 13 päeva.

Hommikune impressioon

Kuigi norralaste ilmaennustust ei saa detailides alati täpseks pidada - võtame või selle näite, kus kolme viimase päeva peal märge "kuu ei tõuse", aga mis te arvate, kas eile, kui taevas selgemaks tõmbus, vahtis täiskuu otse näkku? - siis eilse tuisu ja tänase lögaga on küll kümnesse pandud.

Islandi tänasel teedekaardil domineerib praegu valge värv (kolmveerand "number ühest" pluss kõrvalteed) ja lemmikmärgiks on "lumesahad". Minu tänane teekond on samuti täies ulatuses valge, ja kujutan ka ette, et päris libe.

Aga kui Tarts peaks näiteks mingil põhjusel täna Vopnafjördusisse sõitma, peab ta tegema üüratu ringi ja tulema minu kaudu. Sest teelahe on punane.

Loodame, et buss ikka tuleb ja pärast ka läheb...

Mõnikord on ka liigne musikaalsus nuhtluseks

Mul on üks teises klassis käiv õpilane Björg Elva. Kohutavalt musikaalne ning võiks vist õppida mida iganes. Täna üllatas mind näiteks sellega, kuni ootas akordioniga saabuvat isa, et istus korraks trummikomplekti taha ja mõtles täiesti kena biidi välja. Rütmis ja puha.

Õpibki kaht pilli, plokkflööti ja akordionit. Aga vot selle teisega on natuke probleem, sest tüdruk kasvult päris pisike. Ei jaksa korralikult lõõtsaga manipuleerida, ei oma klahvide üle õiget kontrolli. Aga mängida tahaks. Ja et laul kohe välja tuleks. Ei oska kuidagi lugu pidada minu soovitusest, et võtame asja rahulikult.

Eks ma ole kunagi selliste suurte muusikutega kokku puutunud küll ja veel, kelle arvates oli sitt lugu, kui esimeses orkestriproovis kohe lehest maha ei tulnud. Nendega oli toime tulla lihtsam - ütlesid, et sulle makstakse mängimise, mitte mölisemise eest. Aga kuidas ma sellel lapsel pidureid vajalikul määral peal hoida suudan, pole veel välja mõelnud. Siin auulis on seni vaja läinud põhiliselt gaasipedaali...

Vähemalt on mu südametunnistus puhas...

Tegelikult peaksin tänast päeva alustama juba eilsest õhtust. Kuigi selles leidus tegevust küll ja veel, juhtus jälle, et ma ei suutnud mitte kuidagi oma voodiga sõbraks saada. Esimest tiiru käisin voodist väljas südaöö paiku, siis umbes kell 1:30, siis umbes kell 2:45, siis 4:20... ja oligi kell saanud 7:15, mul äratuse aeg ja väga sitt tunne sees. Isegi putru sõin täiesti vägisi - ehkki see võis olla natuke tingitud ka asjaoludest, et 1)eile oli bensukas normaalne (3,9% rasvasisaldusega) piim otsas ja pidin ostma seda jubedat 1,5% laket, ja 2)juba teisel korral järjest unustasin poest soola ostmata.

Olid need mu silmad siis pahupidi peas või mida iganes, aga töö pakkus rõõmu, mõnega ei olnudki vaja aega täis töötada, ning jätkus aega ka muude vajalike liigutuste ärategemiseks. Mainisin ühes eelnevas sissekandes, et ega siis jõuluvanal ole aega kõikide heade laste ja suurte juurde sisse põigata - ning mõeldud-tehtud, saatsin nii mõnedki kaardid ja pisikesed kingitused postiteenuseid kasutades. Kohver sai hoobilt oluliselt tühjemaks, nüüd mahub sellesse ehk isegi mõni viin ära, kui Eesti poole tulema hakkan. Mis juhtub teatavasti 16 päeva möödudes. Pole ju enam teab mis palju, või kuidas?

Hea küll, mis ma ikka pikalt möla ajan. Lähen teen etenduse ära ja siis saabki kogu kuule joone alla tõmmata.

Ei ole Eesti ja islandi harrastajatel mingit vahet...

Eile oli siis see pidustus söömaaja, näitemängu ning lõpuks bändi+tantsu+tagaajamisega ära. Kuna olin 6000 islandi raha söödava-joodava eest natuke paljuks pidanud, vedasin ennast kohale enamvähem selleks ajaks, kui lavastus algama pidi.

Nojah. Vist ainuke vahe, mis eristab Eesti harrastajat Islandi omast, on rahaline taust. Kahtlustan, et mõni Eesti näitering ei saa omale lubada kutsuda professionaalset lavastajat ja valguskunstnikku ning tellida proffidelt fonosid. Pigem üritatakse Eestis rippuda kohaliku omavalitsuse nisa küljes ning hädaldada, kuidas riik kultuuritegijatest lugu ei pea. See selleks.

Aga muidu tuli täitsa lahe tükk välja. Seda muusikaliks nimetada on muidugi ilmne kunstiline liialdus, aga laulmist oli täitsa palju, osatäitjad pidasid viisi ja nii edasi. Pärast oli kõrvalruumis väike "esika pidu" ka loomulikult, võib-olla tuleb seda tükki lisaks esmaspäevale veel paaril korral väljaspool minu koduauuli mängida. Elame-näeme, aga ega ma ennast lõhki tõmmata ka lase.

Tantsule ja tagaajamisele ei viitsinud ausalt öeldes jääda. Rohkem nooremate inimeste värk, ja üldse - tantsimine mingi piduõhtu tähenduses (mitte klassikalise spordialana!) on horisontaalsete mõtete vertikaalne väljendamine. Kell oli juba niikuinii üle südaöö.

Veel jõudsin eile niipalju ühiskonnale kasulik olla, et sain jõulukontserdi islandikeelse kava kõrvalise abita kokku pandud, moodustasin kitarrile ja kummalegi bassimängijale kausta nendest lugudest, mida nad peaks väiksematele kaasa mängima, panin oma aknale kah ühe valgust produtseeriva tilulilu üles, hankisin normaalkõrgusega väikese arvutilaua ning panin oma blögale loenduri külge.

Ühe kasuliku info sain Tartsi käest ka, kui mõtisklesin teema üle, et miks peaks jõuluvana liikuma Islandi ja Eesti vahel, suured kotid maani - postiteenus on ju täiesti olemas. Siis vanad olijad täpsustasid oma kogemustest, mida nad on oma senises elus Eestisse saatnud ja mida sealt saanud. Tuli välja, et Islandilt ei kipu leidma tatart ega mannat. Õiget sinepit muidugi ka, aga see "moositootmine" on peaaegu et kogu Euroopa ühine häda, nii et seda ma juba teadsin. Aga tatar ja manna... nojah, eks peab seda siis kuidagi natuke kaasa vedama, kui jälle kahe riigi vahet liigun.

Nii. Päike tõuseb täna kell 10:45 ja loojub 14:53. Eks hingan natuke ka värsket õhku ja teen õhtul ehk mõne pildigi, aga muidu mõtlesin elamist koristada. Ajakirjanduses liigub laimujutte, nagu oleks mehed mingid räpapõrsad. Vale puha. Lihtsalt mehed koristavad siis, kui nad tõesti näevad, et ei leia mõnd vajalikku asja enam üles. Aga mingit padjast pudenenud tillukest suleebet nähes hüsteeriliselt kiljudes tolmuimeja järgi tormata... sorri.

Ja kui juba selleks teemaks läks, siis mehed koristavad ka põhjalikumalt. Ma võin selle peale lausa mürki võtta, et naised jätavad regulaarselt uksepiida pealt tolmu võtmata.

Veel üks vastus kaua piinanud küsimusele

Täna sain lõpuks ometi teada, mille kuradi pärast on Þórshöfni peatee (alguses Fjarðarvegur, kus elan minagi, ja hiljem Langanesvegur) kõikide parempoolsete tänavavalgustuspostide küljes rauast viisnurgad.

Vähemalt mitte selleks, et kunagiste sotsialismimaade (Eesti, Poola ja nii edasi) emigrantides nostalgiat tekitada. Oh ei - jõuluaja saabudes keeratakse nende raudviisnurkade ümber värvilised tuled ja kogu asula saabki kenasti tähekestega kaunistatud. Võib-olla natuke rutiinne, aga vaadatav ikkagi.

Seda jõuluvärki võetakse Islandi peal vist ikka päris tõsiselt. Muusikakooliski käis täna vallavalitsuse esindaja, tõi selle seitsmest elektriküünlast koosneva kurat-teab-mis-nimega vidina ja pani oma käega õigele aknale.

Rääkimata siis juba elumajadest, kus püütakse illuminatsioonidega iga hinna eest naabrist paremad olla.

Peaks vist ikka ka siia mingid lihtsad asjad soetama, paar meetrit valgusvoolikut või ühed elektriküünlad näiteks. Muidu on minu putka eemalt vaadates nagu põrandaaluse organisatsiooni konspiratiivkorter. Ega see mul tükki küljest ära võta.

Igal kohal omad lõhnad

Mäletan, et kui tegin kunagi veebruaris oma esimesi samme Islandi pinnal, ja olime Jaani autoga jõudnud kuskile Tartsi elamise lähistele (nii umbes paar kilomeetrikest), lõi minu ninna nii intensiivne väävelvesiniku lõhn, et sellel hetkel oleks võinud autos istudes terve Venemaa hümni maha peeretada - Jaan poleks millestki aru saanud. Tol hetkel mõtlesin, et kuidas Tarts suudab küll sellises keskkonnas elada. Aga inimene muidugi harjub kõigega, ja kui me ükskord pärast surma põrgusse satume, lõhnab seal täpselt samamoodi...

Meelde tuli see seik, kuna Þórshöfnis on tuul täna sadama poolt. Ning toob koolini ja ilmselt kaugemalegi välja meeldivaid kalatööstuse aroome. Ma parem ei hakka neid käesolevas sissekandes millegagi võrdlema - kellel vaja, saab ise aru.

Hea on, et minu lõhnataju on suhteliselt nõrk. Üks ekskolleeg annaks ilmselt otsad.

Aleksander Matrossovi viimased sõnad: "Kuradi libe!"

Nooremale lugejale teadmiseks, et Matrossov oli punaarmeelane, kelle surematut kangelastegu - sakslaste kuulipildujapesale viskumist - taoti nõukaajal õppinule ajalootundides lausa jõuga pähe. Ja kurjad keeled räägivad, et Matrossov koperdas selle dzoti ette täiesti juhuslikult - Vene väed taganesid ja viimased tatikad olid lahingusse paisatud, eelnevalt oli neile antud klõmakas viint, et nad esimese kahuripaugu peale ennast täis ei teeks, ning see alkohol keeranud noorel Matrossovil sisikonna nii segi, et ta läks otsima kohta, kuhu saaks ropsi maha panna. Nii neid kangelasi tehtigi. Ja Jevgeni Nikonovi asemel oli ka kurat teab kes Tallinnas ära grillitud...

Siin Islandil pole sõdu olnud ei tea mis ajast, kohalikku sõjaväge ei eksisteeri (kahju, nii mõnelegi ärahellitatud poisilontrusele kuluks ära) ja ameeriklased kolisid ka 2006.aastal minema. Aga libedust jätkub see-eest viis korda samapalju, kui Matrossovile saatuslikuks sai. Täna hommikul oli tükk tegemist, et ülesmäge kõndida - vaatamata sellele, et mul on korralikud armeesaapad. Peaks tõsiselt mõtlema mingi lisavarustuse kasutamisele. Idapoolsed teed Akureyrist Egilsstadirini kah puha siniseks märgitud.

Ja sajab "Islandi erilist". Eestis ei mäletagi, et oleks nii vastikut lund kunagi olnud. Pole nagu õieti lumi kah, mingi mitte suurem kui hirsitangu suurune jäätera. Kui näkku tuleb, on tunne, nagu torgitaks nõeltega. Eks ma pea muidugi selliste sademetega harjuma. Isegi Antarktikas on ju inimesed talvitunud...

Jõuluaeg algas ka muusikakooli jaoks

Käisin just vaatamas, mis näoga on kohalik kirik. Oli miski üritus nimega sagnakvöld, no ma ei tea - otsetõlkes tuleks tujuõhtu, kindlasti on eesti keeles olemas mingi hea mõiste, mille peale paugupealt ei tule. Mis mind sellele õhtule tõi - vist korra olen ka juba maininud, et ütlesin kohalikule noorsoo- ja kultuurinõunikule jah-sõna, kui ta küsis, kas paar muusikakooli last saaks esinema.

Erla Ros ja Björg Elva mängisid pisikese põimiku kohalikest lastelauludest ning Rakel ja Svanhildur ühe klaveriduo. Ei seadnudki kellegagi mingeid suuri ambitsioone, lihtsalt pisike närviproov, mille lapsed edukalt läbi tegid.

Niimoodi poole kõrvaga kuulasin ja ühe silmaga vaatasin siis, mis ka muidu toimus. Õnneks mingit erilist usujunnlust silma ei hakanud - esimene jutuvestja tekitas publikule mitmel korral naerutujugi, ja need laulud, mida laulis Anna (võin nimega pisut eksida, mina tean teda lihtsalt kui kahe eelmise aasta õpilase ema) kitarri saatel, olid pigem kohaliku popmuusika varasalvest pärit. Kokkuvõtteks lihtsalt sihuke pisike kena koosviibimine muusikaliste vahepalade, kohvi ja küpsistega.

Nädala aja pärast on Bakkafjörduris samasugune.

Ainult ühe asja üle juurdlen hetkel. Lugesin kohal viibinud täiskasvanud rahva kokku, ja tean ka enamvähem juba, kes kellega pere moodustab. Ära liikudes tundus mulle miskipärast, et kiriku kõrvale pargitud autode arv ületas koosviibinute arvu. Huvitav, kas mõni sõitis tõesti kohale korraga kahe autoga?

Islandil võiks rohkem autorallisid korraldada...

Mõnikord osutuvad Bakkafjörðuri otsad üllatavalt tüütuteks. Lasen teinekord lausa silma looja, kui mingeid asjalikke mõtteid mõelda pole.

Täna käis üks mõttepojake kupli alt siiski läbi küll. Et miks ma pole Islandi pinna peal eriti kuulnud rallivõistluste korraldamisest?

Teed on kenasti kurvilised (pehmelt väljendudes) ning asfalt ja kruusatee vahelduvad regulaarselt. Ilmastikuolud võivad serveerida nii mõnegi ootamatuse. Kilomeetrite ulatuses ei kasva ühtki puud, millele otsa põrutada. Ja kui pealtvaataja viitsiks natuke mööda künkanõlva üles ronida, avaneks kindlasti vinge vaatepilt päris pikale teelõigule.

Vähemalt siin minu kandis pole ka nii palju muud liiklust, et mõneks ajaks mingite teede kinnipanek tekitaks suuri jamasid.

Tõepoolest - miks seda hiigelsuurt potentsiaali ei võiks kuidagi paremini ära kasutada? Rohkem kui üks õnnetu tiirutamine Reykjaviki kandis augustis?

Eesmärk pühitseb abinõu...

Loodetavasti ei loe minu järgnevat juttu ükski tõsimeelne plokkflöödivirtuoos (kui nimesid nimetada, siis eestlastest näiteks Reet Sukk või Taavi-Mats Utt) - sest vastasel juhul kipuks ta minu poolt kordasaadetud hirmsa roima eest kiiremas korras minu mune maha võtma.

Aga kogemus kui selline kulub ehk isegi kellelegi teisele ära.

Enne kontserti on alati üks rist ja viletsus nende va plokkflöödiansamblitega. Tahaks nagu ilusat mitmehäälsust ka pakkuda, mõnel juhul on sellest saadav kunstiline elamus oluliselt suurem kui viie erineva firma toodangust saadavast "unisoonist". OK. Bassi pole Þórshöfnis üldse ja nii suuri lapsi ka mitte, kelle näpud tenoristki jagu saaks, eks ma seda mängi siis ise. Aga vot aldiga hakkavad kohe jamad peale. Ma muidugi tean, et plokkflöödid TULEKS kirjutada kõla järgi. Aga tean ka seda, et seitsmeaastane laps EI SAA aru, kui talle öelda, et a näppudega kõlab hoopis d. Ja et a mängimiseks tuleb kasutada e sõrmestust.

Lihtsam on panna, nagu tegingi, Finale programmis altplokkflöödile f-transport peale ja lapse jaoks probleem igaveseks lahendatud. Sellest saavad lapsed suurepäraselt aru, et eri suurusega pillid teevad erinevat häält.

Ja kui keegi tahab kunagi näiteks klarnetit või saksofoni õppima hakata, on tal juba see kogemus olemas, et kõik pillid ei kõla alati nagu kirjutatud. Tõepoolest, milleks "transponeerida sõrmedega", kui selle töö võib ära teha pill ise?

Vot nii. Võtke siis heaks või pange pahaks.

Muidu on kah niimoodi neljad-viied. Pigem neljad, sest ilm teeb siinkandis natuke koledusi, ühe päeva jooksul sajab nii vihma, lörtsi, lund kui ka vastikuid peeneid ja torkivaid jäänõelu. Ja täna saabus lennuk alles 12:30 paiku (tavaline saabumisaeg 10:20). www.vedur.is kah millegagi ei rõõmusta, paari päeva pärast lubab tugevaid põhjakaartetuuli ja siin minu kandis rohkem kui 6 kraadi külma. Siiani on Islandi ilmaennustused küll väga täpsed olnud, tea kas peaks kõige õhema kampsuni juba välja otsima?

Üle ei maksa ka pingutada

Näe, täna läks jälle kella 20:30-ni. Mõtlesin, et mis ma ikka keemiat teen nende teatrifonodega - võtsin korra Finales lahti, jupid vahelt välja ja uus sämpling. Läks oluliselt libedamalt kui oleks olnud alternatiivseid meetodeid kasutades.

Aga nüüd ma tõesti ei tegele selle teatriasjaga enne kui ükskord reede õhtul (viimases lavaproovis). Kooli kontserdi jaoks on kah vaja natuke mingeid materjale vaadata, et saaks tõesti igaühe esinema panna, ja võimalikult palju koos. Ühe pereansambli jaoks mõlkus hommikul Bakkafjörduri poole sõites isegi täiesti terviklik viisijupp meeles, praegu loomulikult enam mitte. Küll ta mõistagi mingil hetkel jälle meenub, tavaliselt siis kui puudub vähimgi võimalus selle üleskirjutamiseks.

Kalender näitab veel 22 päeva jõulukontserdini, ning vahele mahuvad kaks advendikontserti ja kaks etendust. Pole enam teab mis palju jäänud.

Väike majandusaabits ehk Kuidas vastutust enda kaelast ära veeretada

Kell on 21:50 ja minu nädal käesolevaga lõppenud. Kaks päeva nende neetud fonode tegemiseks kulus, ja loomulikult selgus esimest korda läbi lauldes, et kolmes laulus viiest tuleb fono lühemaks lõigata ja üks lugu meeldib nii näitetrupile kui sobib ka kontseptuaalselt paremini, kui kasutada fono asemel klaverit. Arva ära, hea lugeja, kas lavastaja sellest rääkida taipas? Ja kas enne esimest läbilaulmist jõuti juba fonode plaat valmis kõrvetada? Ja kas mulle ikka anti tekstiraamat ka kõrvale, kui tööd tegin?

Eks ma natuke kurjustasin ka lavastajaga. Ütlesin, et ega mul see esimene teatritegemine elus ole. Aga vähemalt sai nende lugude õiged pikkused lõpuks paika loksutatud.

28. ja 30.novembril on etendused. Kah vaheldus. Kuigi tükk pole kaugeltki Ibsen ega Laxness ka mitte.

Aga miks selline pealkiri tänasel sissekandel? Andsin kohalikule teatriseltsile oma pangaandmed. Küsiti, mis summa sellele arvele ka kanda võiks. Edasi kulges dialoog järgmiselt:

Mina: No ma võin ju igasuguseid numbreid öelda. Ma võin ju siia paberile kirjutada ka, et miljon, te maksate ikka niipalju kui maksta suudate...

Valdi: No aga me ei kujuta jälle ette, mis sellised tööd maksta võivad.

Mina: Te pole kunagi varem muusikat tellinud? Ma ei kujuta ka ette ...Islandil ja Thorshöfnis. Ausõna, ma ei tea. Ja sellest poleks ka kasu, kui ma ütlen, mis mulle Eestis makstakse. Ma tean seda, kui palju mulle siin makstakse õpetajatöö eest palka ja palju ma võtan eratunni eest.

Valdi: Kui palju sulle siis palka makstakse?

Mina: Riigitöö eest x ja eratunni eest y ISK (ütlesin kaks numbrit, mis ei kuulu avalikustamisele)

Valdi: Ja palju sa nende asjadega tööd tegid?

Mina: Laupäeva hommikul alustasin ja pühapäeva õhtul lõpetasin, nii et kaks täistööpäeva tuleb ära.

Valdi: No vähemalt nüüd me mingeid numbreid teame. Eks me peame seltsiga aru ja sina jälgi oma pangaarvet.

Niisiis - mina tegin ära ja nemad midagi maksavad. Äriajamine missugune! Aga ausõna, mind absoluutselt ei huvita selle summa suurus. See oli esiteks - khm, ütleme nii, et vaheldust pakkuv nädalalõpp, vastasel juhul oleks niisama mune süganud; teiseks - nii õudsat rahahäda mul ka nüüd ei ole, et igast pakkumisest kümne küünega kinni krabada; ja kolmandaks - arvestades Thorshöfni suhtelist eraldatust, ei usu ma teps mitte, et kui mulle makstakse tüüpilisest honorarist (mille suurust ma ei tea) vähem, lähevad saare peal kohe jutud lahti, et Põdra käest saab kiiresti, hästi ja odavalt, ja et ma sellega kelleltki (Jaanilt näiteks) leiva ära võtan.

Eks ma siis jälgin oma pangaarvet ja muid asjaolusid sinna kõrvale ning kunagi otsustan, kas mul veel mingi projekti muusikalise kujundamise jaoks aega saab olema.

Enesekindlus on muidu väga hea asi, aga...

Sellel nädalavahetusel pole eriti mahti toru võtta. Teen paari fono ühe etenduse jaoks. Lugu selline, et reedel sõitis minu tundi sisse üks naisterahvas ja kurtis oma muret. Et juhendab kohalikku rahvateatrit ja järgmine laupäev on etendus tulemas ja seal mõned laulud ka sees. Küsis, kas ma oleks (teatud raha eest muidugi) nõus originaallugude põhjal saatefonod tegema, ja ehk isegi tulema pilli mängima. Noh, põhimõtteliselt mis mul ikka selle vastu olla saab.

Täna hakkasin siis tööga pihta ning jõudsin viiest fonost kaks ja pool valmis. Muidu oleks ju kõik tore, aga kui küsisin, milline on laulvate persoonide senine kogemus fonodega laulmise alal, siis tuli vastuseks, et ümmargune null. Nojah. Eks ma siis pean nüüd hakkama selle peale mõtlema, kuidas selgeks teha ka sisseastumised peale vahemängu ja kõik muu säärane värk.

Julgelt tehtud, märgin siinkohas irooniliselt ära. Anda viis lugu tegemiseks nädal aega ette, kui ei tea, kas ja kui kiiresti ma üldse teha oskangi (juhuslikult oskan ja päris kiiresti) - ning jääda lootma kõige viimasele proovile. OK, väike koht ja isetegemise rõõm ja nii edasi, saan aru, lihtsalt inimlik mure nende pärast, kes peavad tegema midagi väga harjumatut...

Alzheimer ruudus ehk Olin päeva esimesel poolel kuri

Mida lugupeetud lugeja arvab sellisest õpilasest, kellele tuletatakse kell 9:40 meelde, et 9:45 on tund - ja ta suudab selle ära unustada?

Aga sellisest õpilasest, kes tuleb tundi ja siis avastab, et oih, pilli ja noote polegi kaasas?

Jube. Kuid õnneks ravitav, kui asi käsile võtta.

Ja päeva lõpp kulges tõusvas joones. Kõigepealt sain omale järgmise täiskasvanud õpilase, Björg Elva (plokkflööt/akordion - ehkki võiks õppida vist mida iganes) isa. Siis visati üks haltuura, ehk paar karaoke fono teha ja kutsuti ka ise sellele üritusele sünti/arvutit mängima. Ning lõpuks rääkisin vähemalt ühe õpilase (õigemini kaks õde klaveriduona) nõusse, et nad mängiks 25. õhtul advendiüritusel.

Need asjad, pluss paar tõlget, pluss vajadus natuke noote paljundada-köita, pluss veel igasugu võimalikud vajadused teevad küll nädalavahetuse töiseks - aga nii ehk teisiti poleks alternatiivina peale munade sügamise suurt midagi teha.

Pealegi lendab tööd tehes kiiremini ka aeg.

Kommetest ja kombetustest, mis võivad tekkida üksi elades

Ilmast ega tervisest pole suurt midagi kirjutada. Niikauaks seda ilusat talveilma oligi - hommikul algas permanentne vihmasadu, Bakkafjörduri poole pigem kelgutasime kui sõitsime, aga keskpäevaks oli maa ilusti lumest puhas (välja arvatud kõrgemad mäed) ning kõik ümberringi jälle kole ja pime, kui päike looja läheb (mida ta tänase seisuga tegi 15:25).

Tervis tundub ka korras olevat, ainult õhtune magamajäämine teeb pisut murelikuks. Päeval tunned ennast väsinult ja roidunult, aga kui pikali viskad, ei taha uni tulla mitte kuidagi.

Tegelikult mõtlesin jah, et kirjutaks paar rida sellest, kuidas üksi elades võib teatud määral ära metsistuda.

Mõningad tegevused on mul kujunenud juba rituaalseks. Nii algab näiteks absoluutselt iga hommik sellega, et kirjutan tabelisse, mida väga hoolsalt pean, päikese tõusu ja loojumise kellaajad Thorshöfnis ja võrdluseks Saari omad kõrvale.

Pärast koolitundide lõppu tõmban päeva maha oma paberkujul koolikalendrist. Ja kella 21 paiku õhtul, kui viimane vajalik päevategevus tehtud, tõmban päeva maha ka arvutis olevast kalendrist.

Särgid laon pärast pesemist täpselt kindlaksmääratud järjekorda, kusjuures Viljandi folgi särk on mul nn."signaalsärk". Kui järjekord jõuab selle selgapanekuni, on tagumine aeg jälle pesupäev korraldada.

Ja eks ole rituaal seegi, et tööpäeva hommikuks söön kindlasti kaerahelbeputru.

Aga - mis seal salata - tekib ka päris palju selliseid nähtusi, mida teiste inimeste keskel elades eluilmas tekkida ei anna.

Näiteks lased hommikul jumala rahus palja persega mööda maja ringi. Jätad mõnel hommikul habeme ajamata. Arutad iseendaga rääkides "meie"-vormis olulisi asju ("Nii, mis meile siis täna kirjutatud on?" "No ja mida me poest osta võiksime?") Kuni selleni, et (sorri!) kas on vaja hakata nüüd ennast iga peeretuse pärast peldikusse või õue vedama...

Vähem kui kuu aega sellist kombevaba elu veel ongi jäänud, 19.detsembril tassin juba Saaril puid kuuri alt tuppa ja hirmutan metssigu eemale. Selleks ajaks peab jälle korralikuks hakkama.

Muuseas oli täna väga hea kontsert, bändi nimi oli Rùssibanar, virtuoossed muusikud maailmamuusika kallal. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis soomlasest akordionimees enam Islandil ei ela ja tuleb põhiliselt ainult siis, kui mingi suurem tuur (Islandi mõistes 5-6 esinemist järjest) on. Nende pilt siis minu tänase sissekande alguses, loodan et autoriõiguste pärast löömist ei tule.

Ei viitsi...............

Teoreetiliselt peaksin siin skribamise asemel hoopis lastelaulude põimikut plokkflöötide jaoks kokku panema. Aga täna on selline müstiline laiskus kallal, et anna aga olla. Mitte ükski kehaosa ei funka korralikult, aju veel kõige vähem.

Ja ega kuhugi hirmkiiret ka pole, sest õpilastega toimuvad protsessid on põhiliselt kontrolli all. Homme pealegi Bakkafjörduris natuke lühem päev, sest siia tuleb bänd nimega Rùssibanar. Õhtul on avalik kontsert, aga päeval teevad ühe koolikontserdi ja seda tuleb muidugi ka terve Bakkafjörduri jõuk kuulama. Kell 12 hakkame juba Thorshöfni poole liikuma.

Eks ma siis nädalavahetusel tegele natuke loominguliste asjadega. Aga interneti- ja telefoniliinid on avatud sellegipoolest, võite julgesti tülitada!

Sain väikese üllatustrahvi

Täna juhtus selline asi, et läks vaja natuke sularaha. Marssisin pangaautomaadi juurde, aga sittagi ta midagi mulle andis. Ütles, et lõhki omadega.

Et mul olid omateada teised andmed, läksin kontorisse asja uurima. Sedasamust, et olin jah lõhki. Kuidas see juhtuda sai - väga lihtsalt, tuleb välja et mõnedes kohtades kaardiga makstes ei bronnita isegi deebetkaardi pealt vajalikku summat kohe ära, vaid alles mõne päeva pärast.

Need mingid 1000 ja 2000 vahele jäänud kaardimaksed olidki kõik toimunud Reykjavikis viibimise jooksul, reede õhtust pühapäeva õhtuni.

No kust olekski võinud seda teada, et deebetkaardiga makstes võib samamoodi lõhki minna? Aga - nagu juba nõukaajal õpetati, et mitteteadmine vastutusest üldiselt ei vabasta.

Eks selle nädala lõpuni sööme makarone, siis tuleme ots otsaga kokku. Nali. Tegelikult on elu õpetanud, et alati tuleb koguda väikesi talvevarusid. Võtsin krediitkaardi pealt raha välja ning maksin oma deebetarvele sisse. Sest miinustesse kukkumise eest tuleb kohe ka trahv peale.

Aga edaspidi olen niipalju targem, et vähemalt reede pärastlõunast esmaspäevani võtan pigem sula välja ning maksan sellega. Ja kui otsa saab, võtan uuesti.

No kas nüüd siis tuleb talv?

Täna tagasi lennates võis sellise küsimuse tõesti esitada. Reykjaviki kandis oli ilm veel igati hilissügisene, oli paar soojakraadi, selge ning lumevaba - aga Akureyri varahommikusse jõudes olid mäenõlvad juba lumised ja lennuväljal sõitsid sahad ringi. Ning ega minu koduauulis olukord parem olnud, lennuk tuli jälle suure ringiga ning terve päeva on mingit lörtsi sadanud. Mis esimese hooga muidugi jälle kohe ära sulab, aga fakt jääb faktiks.

Pilk maanteede kaardile kinnitab, et on siniseid ja päris valgeid lõike, siin-seal tuleb lund aina juurde ning masinapark on väljas. Eks homme Bakkafjörduri poole minnes siis paistab, mis öö jooksul täpsemalt toimunud.

Polegi sellel hooajal veel kampsunit selga saanud, tõmban jope niisama t-särgi peale ja külm pole kuskilt otsast...

Juhtumised minu peakattega

Nii, akud on nüüd laetud. Sain teha paar pilti, leidsin üles koha, kus oli müügil 100% villaseid sokke, hankisin "käsitööklubi" jaoks hunniku lõnga, olin kasulik vallavalitsusele, kelle jaoks ühe kaabli välja valisin, sain kitarristide-bassimeeste jaoks peotäie medikaid, kirjutasin Gudmunduri bluusile hea sõrmestuse ja hästi lihtsa sündipartii, tõin uued trummitaldrikud ära, jõudsin järgmise lehelooga enamvähem finišisse ja muidugi puhkasin. Jõudsin külastada päris mitut muuseumi ja nii edasi. Ühesõnaga, asi läks täie ette. Viimaseks 31 päevaks enne kontserti on jõuvarusid küll.

Aga enne, kui arvuti kokku pakin, konstateerin järjekordselt fakti, et vajan vist prilla või midagi taolist.

Reedel, kui esimest korda oma tuppa tulin, pakkisin asjad lahti ning mõtlesin, et lendan esimese asjana kohe seda WELCOME-kaarti ostma, millest juttu tegin. Kõik oli nagu korras, välja arvatud see, et ei suutnud kuidagi üles leida oma soni - vana ja väsinut, aga vähemalt sooja. Ei tulnud meeldegi, kas see ikka oli peas, kui majja sisenesin. Mõtlesin siis variantidele a)et müts kukkus peast ära, kui jäin üle jalakäijate silla kõndides vahtima taevasse, kust üks nelja reaktiivmootoriga loom madalalt üle lendas (RKV Domesticust sellised tavaliselt ei stardi), b)et ei võtnudki mütsi Reykjavikis väljudes pagasiriiulist, ja c)jätsin selle Akureyris ootesaali laua peale vedelema. Tegin juba valmis plaani, et kannatan paar päeva palja peaga välja ja vaatan koduauuli tagasi jõudes mingi mütsiludu, sest nüüd hakkab vist ikkagi talv tasakesi tulema.

Asju pakkides jäi aga silm pidama millelgi mustal voodi all. No muidugi oli mu soni salapärasel moel tulnud tagasi tuppa, mille otsisin ometi veel pühapäeva hommikul läbi tolliametniku pedantsusega! Ainult et voodi alla jäi muidugi vaatamata - eneseväärikus ei luba küürutada...

Homme siis juba koduauulis tagasi.

Akusid laadimas, vol.2

Mõtlesin, et vahepeal kirjutan ikka mõne rea ka. Sest kuigi ma ebausklik ei ole, põrutasin pealinna reedel, mis oli juhtumisi ka 13.kuupäev.

Nojah. Juba lennuki saabumine Thorshöfni hirmutas pisut. Ja trajektoor oli teistsugune kui tavaliselt, mil ta lendab madalalt koolimajast üle. Seekord ilmus lennuk nähtavale kõrgel-kõrgel, lendas sellise moega, nagu tahaks vähemalt Norrasse välja jõuda, ja alles tüki aja pärast tuli teiselt poolt maha. Kuigi see teoreetiliselt peaks keelatud olema, tegin paar pilti... video olnuks jubedam, lennuk kõikus ikka silmaga nähtavalt. Õhkutõusul hakkas juba stardiraja alguses jälle kõigutama.

Akureyri maandumine oli ka päris raske, nõrganärvilistel poleks soovitanud aknast välja vaadata. Maa tuli vastu paraja matsuga ja mõlemaid tagarattaid päris korraga maha ei saanud. Piloot hoiatas õnneks ette, et tuul teeb seatempe, aga issameiet pole seepärast veel vaja lugema hakata. Kõige selle peale tegin lennujaamas ühe õlle.

Akureyrist edasi Reykjavikki polnud probleeme, Fokkerit peetakse üldiselt väga turvaliseks lennukiks.

Nii, mille kasulikuga ma siis siiamaani olen tegelenud? Kõigepealt soovitus igaühele - kui nädalavahetuseks Reykjavikki asja, ostke KINDLASTI Welcome-kaart 72 tunniks. Huvitav, et selles infopunktis, kus http://www.isic.org/ tegi reklaami, et ISIC/ITICuga saab kaardi ainult 2000 ISK eest, polnud sellest midagi kuuldud. Läksin siis teisele poole letti, otsisin õige veebilehe üles ja näitasin. Siis helistas teenindaja kuhugi, ja sai teada, et on jah sihuke värk. Isegi natuke parem diil kui internetis kirjas - muidu maksab 72 tunni kaart 2400 ISK, aga ITICuga saab 30% alla, ainult 1680 raha eest. No milles küsimus. Selle kaardiga saab

- linnaliini bussides tasuta sõita, muidu 280 ISK sõidukord;

- kõikidesse muuseumidesse tasuta sissepääsu, muidu 300-1000 ISK;

- tasuta sissepääsu loomaaeda, muidu 600 ISK;

- tasuta sissepääsu ujulatesse, muidu 300-500 ISK;

- erinevatelt ekskursioonifirmadest ja söögikohtadest 5-25% soodustusi.

Täna käisingi loomaaias, hetkel puhkan pisut jalgu ja selga ning lähen kolistan siis paaris muuseumis ringi. Loomaaed oli selles mõttes täitsa pull koht, et sellist kontseptsiooni pole ma kuskil varem kohanud. Ei ühtki sellist looma, lindu ega kala, keda Islandi looduses ei leiduks. Ja kenasti ka kõik koduloomad-linnud välja pandud. Vot sellest ei saanud aru, kas kaks ringijalutanud kassi kuulusid ka ekspositsiooni või mitte.

Leidsin ka sellise poe, kus libeda keelega müüjaonu ei määri sulle pähe "hea hinnaga villaseid sokke, milles on ainult 20 protsenti sünteetilist kiudu", vaid kus sokid sisaldavad tõepoolest ka 100% villa. Hind natuke kõrgem muidugi, aga asja eest.

Siis sõbrunesin ühe käsitöökaupluse perenaisega, kes konsulteeris mind materjalide kulu teemal erinevate asjade kudumiseks, käisin ühes pillipoes, kus valisin vallavalitsuse mingi asjapulga jaoks välja mikrofonikaabli, teises pillipoes, kust tõin ära uued taldrikud purukspekstud vanade asemele, külastasin oma lemmikõllekat ja sain seal väikese kultuurišoki, kui nägin, kuidas mingi hoolitsemata karvakasvuga meesterahvas võttis välja vardad ja hakkas kuduma. Nüüd lähengi muuseumiringile, proovin jõuda ära vaadata nii viikingite esmaasustuse muuseumi, meremuuseumi kui fotomuuseumi.

Homne päev jääb šoppamiseks, katsun Kringlanisse jõuda. Eelmine kord oli seal ka suure suurusega riideid saada. Kaua sa ikka ühe ja sama püksipaariga käid...

Kõik superliimid pole seda

Täna hommikul tuli väheke pillimeistri ametit pidada. Heimiril oli tema kätte usaldatud altplokkflöödiga õnnetus juhtunud ja poiss oli ikka päris kõvasti endast väljas. Minu vilunud pilk tuvastas õnneks kiiresti, et pill oli puru täpselt samast kohast, kus eelmisel korral kunagi märtsis liimitud sai. No ju siis oli sitt liim.

Kirjutasin direktorile, et too HEAD liimi, ja probleem saigi loodetavasti elegantse lahenduse. Lapsel ka tuju kohe parem.

Noh, õpilased võivad ju igati tublid ja püüdlikud olla, aga nende kätte antavad pillid võiks ikkagi olla vähemalt rauast tehtud.

Olgu peale, lähen annan õhtukooli tunnid ära ja lasen paar vajalikku paberit välja. Reykjavikis katsun jälle kirjutada, muidu veel mõeldakse, et lennuk kukkus alla.

Eks need asjad ikka liiguvad...

Jõulukontserdi kontseptsioon hakkab niisiis valmis saama. Vähemalt selles osas, mis tublidesse ja kohusetundlikesse õpilastesse puutub. Selge aga muidugi, et 30 õpilase hulka paar kärnast lammast ikka ära eksib. Nende põhjal siiski põhjapanevaid järeldusi kodusest kasvatusest tegema ei hakka, ehkki ütlen sedasama, mida juba Eestis ütlesin - kooliküpsust ei saa vaadata sünnitunnistusele trükitud kuupäeva järgi.

Jäägu need ekstreemjuhtumid siis lohakate ja lihtsalt kogenematute lapsevanemate südametunnistusele, mina näitan kõiki õpilasi täie küünilisusega täpselt sellest küljest, nagu nad ise õppida on tahtnud. Kui mõni nendest (või nende vanematest) suudab takkajärgi järeldada, et äkki on iseenda suhtumisega midagi viltu, kui esimese aasta õpilased jõuavad neljanda aasta omadele järgi ja neist ettegi, on see juba suur samm.

Muidugi, nagu kirjutasin ka täna Heidrunile, et nende paari kodaniku suhtumist parandaks tublisti, kui saaks järjekorra ukse taha tekitada. Mitte nii suure nagu sellel illustreerival pildil, vaid piisab mõnestki õpilasest ootelehel. Ning siis seanahavedajad, uksepaugutajad ja jalatrampijad kenasti fakti ette, et nüüd kas hakkad silmapilkselt korralikuks koolilapseks või võid omale Raufarhöfnist (56 kilomeetrit) õpetaja otsida.

Tahaks ausalt öeldes ka lubatud leheloo lõpuni kirjutada, aga hetkel on selline nullimoment peal, et mingit loomingulist sädet pole sees. Isegi blogi vägistan pisut. Homme on veel pikk tööpäev, reede hommikul ainult neli tundi ja siis lendan Reykjaviki peale tuulutama. Eks paistab, kas väike õhuvahetus lööb klaariks.

Lõppu kaks pooleldi inside-infi.

Esimene, et herr Vavilov tervitab kõiki eestlasi Islandil ja haub vaikselt mõtet millalgi selle õppeaasta jooksul asjad oma silmaga üle vaadata. Tema on minu siinviibimise perioodi jooksul siis üldjärjestuses üheksas, kes "seda mõtet haub", aga tegudeni jõudnud pole senini neist keegi. Elame-näeme.

Ja teine on teade kodustele - lambahakklihast kõlbab kotlette teha täiesti. Valmissegatud toormaterjali jäi homsekski üle. Aga võib-olla oleks pidanud hästi täpselt lugema, mida sisaldab salapärane purk minu riiulil pealkirjaga "LAMBA KRAFTUR", ja panema sealt ka miskit näpuotsaga taina sisse. Oleks ehk tiba rohkem lamba moodi tulnud, praegu on ükskama kõik, kas lammas, elevant või Lenin. Või olen ma siis ise lambaga juba niipalju ära harjunud, et pean seda maitset täitsa tavaliseks.

Hea küll, duši alla ja kotile. Kell ka juba palju.

Lühike teade

Vaatamata sellele, et näen mõnikord sürrealistlikke unenägusid, olen endistviisi täitsa elus ja parima tervise juures. Lihtsalt täna ei juhtunud mitte midagi sellist huvitavat, millest lugejat teavitada.

Jõulukontserdini jääb 35 päeva.

Minu sürrealistlik unenägu pühapäeval vastu esmaspäeva

Tavaliselt kipuvad minu moodi pikalt abikaasast eemalviibivad meesterahvad kas variant a)hakkama nägema unes ennast koos Pamela Andersoni või kellegi muu selletaolisega siivutusi tegemas, või variant b)võtma üht-teist ette selle nimel, et selliseid unenägusid mitte näha. Minu viimatinähtu oli sellest teemast ikka päris kaugel, ja oma kontseptsioonilt nii sürrealistlik, et ei saa kohe sellest kirjutamata jätta. Niisiis:

========================================

See toimus suvel, oli juuli lõpp ja pildi järgi suhteliselt lähitulevik - Saaril olid uksed-aknad küll ilusti uued pandud, aga katusealuses oli tegemist veel kuhjaga, mõlemad kassid olid elu ja tervise juures, Krista rohis maasikaid ja mina putitasin koos naabrimehega jalgratast, millega oli järjekordselt mingi jama juhtunud. Järsku sõitis Lavassaare poolt hoovi MRP auto. Mis nüüd lahti, kurat, leppisime laste suhtes ju kokku, et on mitte selle, vaid järgmised kaks nädalat minu juures. Aga ei olnudki lastega, lasi autost välja hoopis... klassiõe Leena (kes tõesti kunagi 2002 või 2003 mind PJ-s üles otsis, vist tahtis mingit seadet saada) ning professor Jüri Gerretzi.

Tundsin muidugi huvi, mis on põhjustanud nii kõrgetasemelise delegatsiooni külaskäigu ääremaadele. Gerretz kostis, et on üks projekt tulekul ja ta tahab oma kammerorkestri esimese koosseisu jälle kokku kutsuda. No tohhoo till, Jüri - kas sa siis ei tea, et ma näppisin kontrabassi profina viimati aastal 1998? Gerretz: "Põdra, ma ju ütlesin sulle juba konsi ajal, et sa harjutasid vast ühtekokku kogu õpingute jooksul veerand tundi. Tee nüüd vanamehele seda headmeelt, et harjuta veel veerand." Leena kah sõna sekka: "No sa ei hakka ju ometi oma klassiõele ära ütlema?" Ühesõnaga ära nad mu kamba peale seebitasid ja esimene proov pidi olema kolme päeva pärast.

Määratud päeval (juhuslikult pühapäev) olin kilukülas, muusikaakadeemia juures. Maja uksed muidugi kinni. Selgus, et valvurile polnud toimuvast proovist muidugi mitte keegi rääkinud. Lõpuks tuli ka Gerretz, vabandas, et väike jama on juhtunud, aga teatri ärklisaal on vaba ja mingem sinna.

Tegin paar kiiremat sammu, et enne teisi noodimapini jõuda... noh, õnneks kõige hirmsam see reps polnud. Ühe kausta vahel tüüpiline lääne kammerorkestrite reps - näpuotsaga Mozartit, Griegi Süit Holbergi aegadest, muidugi Tshaikovski serenaad, ning teise kausta vahel puhtalt eesti muusika. Kõik mängitud asjad tõesti.

Ja proov kulges esimene tund aega ilma mingite probleemideta; nagu vanade kamraadide puhul ikka pajatasime lugude vahele uudiseid laiast maailmast ja eraelulisi seiku. Sain ka ise täitsa hakkama, sõrmemälu alt ei vedanud. Vaheajal söandasin siis Gerretzilt küsida, et kui see saladus pole, siis millal on kontsert. Ütles, et kohe päris mitu kontserti, ja 9.septembril on esimene. Mina: "Kuule Jüri, aga siis on minu poolt väike jama. Sa ju ikka tead, et Islandil tegutsen, seal algab kooliaasta juba augusti lõpust." Tema vastu: "Tean-tean, aga tead sa, juhuslikult on tegu eesti kultuuripäevadega Islandil, ja asjad aetud valitsuse tasandil. Ei julge ükski koolidirektor kobisema tulla. Ja ära arva, et ma poleks mõnd teist bassimeest leidnud - aga sinu Islandi kogemused kuluvad väga marjaks ära." Nojah, mis seal ikka.

Aga siis keeras proovis jamaks. Yamaha tuli ja tõi värskelt tema poolt väljaprinditud noodid, isegi ei mäleta, kes helilooja oli. Kole viis ja vale bass nagu eesti muusikas alati - aga seekord oli midagi eriti valesti. Gerretz vehkis teistmoodi kui orkestripartiides kirjas, rühmad olid omavahel nihkes ja lugu lagunes kahe minuti jooksul täitsa laiali. Ma kahtlustasin, et äkki on nootide sisestamisel mingi viga juhtunud, palusin partituuri ja hakkasin partiidega võrdlema. No muidugi! Mingid leheküljed olidki vahetusse läinud, ja koguni nii, et erinevatel pillirühmadel erinevates kohtades. Teatasin siis oma tähelepanekutest ning lubasin, et kui nüüd neli tundi aega ja kolm õlut saaks, teeksin asjad ise korda. Tehtigi vaheaeg, lükkasin läpakal kaane lahti, avasin esimese õlle ning süvenesin käsikirja. Ise kirusin: kuradi Yamaha!

======================

Ja siis helises äratuskell.