Ringvaade: lihtsad maainimese rõõmud, harjumatud eesti toidud ja nii edasi

Istun hetkel üksi oma maakodus halva internetiühendusega arvuti taga ja üritan kuidagiviisi koondada mingeid loomingulisi mõtteid. Sest igasugu teosetellimustega on täpselt nii, et jupp aega ei tule mitte midagi ja siis jälle mitu asja korraga. Eile kirjutati ja küsiti, kas ma oleksin nõus osalema ühe igiammuse filmi soundtracki restaureerimisel. Et olemas on selle filmi koopia ja suurele sümfooniaorkestrile ümbertöötatud partituur, ning mina võiksin nende asjade põhjal jõuda tagasi selleni, mismoodi asi kunagi kõlas.

Teise tellimuse mainisin vist juba kunagi varem ära - eeskava Kustas Kikerpuu lauludest Popsid + Torma kammerkoor + solistid. Mnjah, kui iga kuu üks sellise mahuga tellimus sisse tuleks. poleks ehk vajagi muud tööd teha. Aga Raimonds Paulsini on siiski parajalt pikk maa minna...

Selle palju stressi tekitanud külmalainega ja selle tagajärgedega on nüüdseks õnneks ühel pool. Saime naabrimehega kahe peale (tema töötas ja mina kallasin õigel ajal õlut) hüdrofoori tööle löödud, ööpäeva jooksul jõudis kraanidesse ka vesi ning peldiku loputussüsteemi töölehakkamine oli nii suur sündmus, et vääris lausa eraldi telefonikõnet. Suvel peab selle torude soojustustusega siiski eraldi tegelema, ehk õnnestub edaspidi selliseid asju vältida. Ja kraanikausist ei lähe siiski veel vesi alla.

See-eest on sauna soojapidavus oluliselt paranenud. Koguni sel määral, et jooksin eile esimese hooga kahe minuti pärast välja. Pole ka ime, kui eelmistel aastatel sai temperatuuri hädavaevu 60 peale ja nüüd on 80 tavaline. Seda, et Islandil olles sauna ei saa, pole vist eraldi enam vaja ära mainida.

Nagu ka seda, et ma pole veel ikka saanud täiesti üle kahetunnisest ajavahest Islandi ja Eesti vahel. Kell 01, kui Islandil on alles 23, ei tule eriti und, aga täna põrutasin magada kella 11:30-ni välja. Oma osa oli selles muidugi ka eile tarvitatud peedisalatil, mis tegi minu une viisakalt väljendudes rahutuks. Kui hästi järgi mõelda, pole peeti tõesti pool aastat tarbinud. Verivorsti ka mitte, aga islandlastele pole vähemasti verega tehtud toidud võõrad. Tegelikult vist ka peet mitte, aga kes seda põhjust täpselt teab, miks ma pole nimetet köögivilja oma saarepealsesse toidusedelisse võtnud. Omad vitsad peksavad...

Aga nüüd - tegudele, seltsimehed!

Elu võimalikkusest Eesti Vabariigi maapiirkondades

Olen niisiis neljandat päeva Eestimaa pinna peal talvepuhkusel. Või mis puhkuseks seda ikka nimetada saab. Hetkel pole isegi võimalust tegelda loometööga.

Lennusõidu viimastest etappidest pole suurt pajatada midagi. Keflavik-Copenhagen püsis kenasti ajagraafikus ja Copenhagen-Tallinn samuti, ega olnud ka kuskil mingit tugevdatud piirikontrolli, nagu seoses kliimakonverentsiga lubati. Iroonilise märkuse teeksin siiski selle kohta, et antud hetkel karistatakse Copenhagenis sissetšekkimisel neid taibukaid ja osavaid, kes oskavad kasutada iseteeninduskioskeid. Kokkuvõttes seisin pagasi äraandmispunkti sabas oluliselt kauem kui oleks seisnud totude sabas.

Tallinna lennujaamas sain kenasti auto peale... ja siis selgus sõidu käigus, et Saaril on asi veel hullem kui alguses aru sain.

Hetkel püüab naabrimees veevärki tagasi saada - hüdrofoor on rivist väljas ja arvatavasti on jäätunud ka mõned torud. Niikaua ei saa pesta (ei ennast, pesu ega nõusid), ja täna tuli "number kahte" teha välipeldikus. Noh, mina olen ju vähenõudlik, aga väljendume viisakalt, et leidub selliseid, kes nii vähenõudlikud ei ole.

Lähen loobin jälle paar puud kamina alla ja kaen kuuri, kas naabrimees on suutnud midagi välja mõelda.

Enne äralendu

No mis ma ikka eilse kontserdi kohta niiväga öelda oskan. Hästi tehtud, vaprad mehed. Või tüdrukud pigem. Või ikka mehed - neil allesjäänutel oli oluliselt raskem osa täita. Bassimees Indriði Örn ja klahvkamees Mateusz pidid pidama visa võitlust kahe fonole salvestatud virtuaalkitarriga, ja kõik see mees sai esimest korda kokku alles peaproovis. Aga välja vedasid !

Supertublisid oli teisigi, kogu kitarrijõuk ja plokkflöödid ja kortsumängijate seltskond ja flööditrio. Ise suutsin ka poole kontserdi ajast rahulikult publiku hulgas passida - enamjaolt suudavad lapsed mängida ilma suure kõvahäälse kurja vanamehe kõrvalpassimiseta.

Järjekordne positiivne tulemus kirjas, mis siis, et ideoloogiliselt võttes pole siin vähemalt maapiirkondades mingeid tulemuse mõõdikuid kehtestatud. Aga kui rahvale läheb peale ja pärast tullakse kättpidi tänama, ju siis ikka mõikas. Ja kahtlemata on lapsed kõvasti arenenud.

Võisin omale pärast kontserti puhta südametunnistusega paar õlut lubada, siis tõmbasin kõik pildid fotokast arvutisse (ei viitsi puhkuse ajaks fotokat kaasa tassida), korrigeerisin punased silmad, tegin kultuurinõuniku jaoks mälupulgale koopia ning kobisin põhku.

Aga nüüd läppar kokku ja teele!

Null

Täna on niisiis see kauaoodatud kontserdipäev käes. Hommikul magasin tavapärasest kauem, siis kraamisin jälle natuke ja läksin kooli viimaseid asju tegema (kavalehtede vormistamine, printimine ja paljundamine). Oma üllatuseks avastasin jällegi klassist Emilia ning Rosalindi oma duot harjutamas - minu arvates pingutavad nad sellega juba natuke üle, aga kuidas ma ütlen õrnas eas tütarlastele, et pisut pohhuismi kuluks pillimehele ära? Vast võtan nad uuel aastal korra ette ja räägin pisut pikemalt, mille üle tasub muret tunda ja mille üle ei tasu.

Praegu on kell kohaliku aja järgi 11:42, kohe lähen sööma ning pärast seda kodust läbi põigates kirikusse. Kella 13:00 hakkavad seal proovid pihta, olen teinud enda jaoks päris tiheda graafiku, nii et praegu pole isegi kindel, kas proovi ja kontserdi vahel pesta ikka jõuab. Proovin muidugi siiski.

Ja pärast kontserti on vaja kibekiiresti ära pakkida nii koolist kui Bakkafjörðurist võetud asjad, eks seegi võtab oma aja. Nii et kardetavasti sellest, kuidas kontsert läks, pole mahti kirjutada enne kui ükskord otsaga Reykjavikis olen. Elate üle!

Üks

Esimese hooga ei oska siia kohe mingit kommentaari kirjutadagi. Tõepoolest, nüüd jääb üle ainult teha homme ennelõunane soundcheck ja õhtune kontsert, ja siis olen kuuks ajaks vaba mees.

Ei saanud tänagi halbade üllatuste osaliseks, pigem olid mõned sellised kodanikud, kelles eelmisel nädalal natuke kahtlesin, ennast kokku võtnud. Julgustasin neid omaltki poolt ja ise tormasin kella 14-st transat tegema. Võrdlemisi täpselt kolm tundi kulus, et mõelda välja, milline pill kuhu üles panna, pluss muidugi juhtmete tahaühendamised, millega on alati omaette ooper. Võid küll kodus perfektse raideri koostada, aga kui lavale lähed, siis selgub, et pistikud on valel pool ja vähemalt üks juhe on kindlasti vajalikust lühem. Muidugi on see lühemaks osutuv juhe kõige viimane juhe, mis tähendab, et vältimatult tuleb asju nihutama hakata. Sellega see suur ajakulu seletatav ongi.

Igatahes on nüüd ainuke asi, millega korra veel ise tegelda tahaks, vaadata üle partiid nendes lugudes, kus ise kitarri mängin. Muidugi on mul päris kitarrimängijateni veel valgusaastaid minna, aga suure osa pedagoogilisest repertuaarist mängin juba klassikalises stiilis ära. Ja kui eelmisel aastal olin C- ja G-duuri dieedi peal, siis sellel aastal on lisaks vaja läinud veel D, D7, A, A7, Am7, E ja E7 akorde. Ega ma eriti rohkemaks võimeline muidu olegi, minu sardellidega barré-d ei võta, nii et F ja Bb jäävad küll minust puutumata, kui jutt juba sellele läks.

Kõige kurvem uudis ongi tänases päevas, et murdsin oma nimetissõrmel küüne ära. Kaltsiumipuudust ei tohiks organismis olla, sest (täitsa häbi tunnistada) olen Islandil viibides joonud oluliselt rohkem piima kui õlut - aga ju siis pole mulle lihtsalt ette nähtud pikki küüsi kanda. Päriskitarristid muidugi hoolitsevad nende eest kümnel erineval moel ka, aga see selleks. Aga ega selle trauma tõttu nüüd kontsert pidamata küll ei jää!

Lähen panen nüüd midagi hamba alla ja edasi lasen lõdvaks. Muidu ei tule jälle und.

Kaks

Asjad liiguvad oma vääramatu lõpu suunas, mis tõotab tulla ebahuvitavalt ja traditsionaalselt õnnelik. Eile küll pidin natuke telefonitsi ühe lapsevanema hirmusid hajutama (mina - ja kedagi rahustama???!!) ning kinnitama, et tegu vaid ühe kontserdiga, kus kedagi kolme, isegi nelja valenoodi eest maha ei lööda. Oli mis oli, aga igal juhul kõnealune noorhärra oli tänaseks kenasti harjutanud ning mis peaasi, suutis kenasti fonoga koos mängida.

Ja ka kõik muud Bakkafjörðuri lapsed (kes alles jäänud) on kontserdiks valmis. Homme käin Þórshöfni omad üle, aga ega sealtki mingeid halbu üllatusi tohiks tulla. No võib-olla pean ühelt või teiselt ühe loo maha kraapima.

Mõtlemisainet on pigem selles suunas, et praeguse suurkontsertidele orienteeritud kontseptsiooni juures jääb lastel osa õpitud repertuaarist publikule näitamata. Bakkafjörðuri "linn" küsis ka kontserti - palun väga, ega mul kahju pole. Ja Skeggjastaðiri kirikusse võib midagi torgata. Lausa veebruarikuusse. Äkki tõesti pudistada ühe suure asemele kolm-neli väikest?

Aga sellest kõigest ehk kunagi tulevikus. Sain jälle meili, et tahetakse üht lugu. Tore on, kui tegevust jätkub.

Kolm

No nii, nagu polekski enam midagi jäänud ! Täna tegelesin põhiliselt selliste tegevustega, mida võiks nimetada tagala kindlustamiseks - käisin veel korra koolimajast läbi, võtsin kontserdi kava ette ja ladusin kõikide vajaminevate nootide originaalid virna (kevadise kontserdi kogemus, et keegi nagunii unustab, tavaliselt mõni selline, keda oskad kõige vähem kahtlustada); seejärel kontrollisin veel korra kõik fonod üle ning harjutasin sünkroniseerimist; siis pakkisin homsed noodid ja puldid kokku ja tulingi tagasi alla. Paar tühist tunnikest selle kõige peale kulus, aga süda on rahul, et kõik kulgeb täpselt nii nagu planeeritud.

Pisut häirivad ajaleheuudised Kopenhaagenist, kus käib üleilmne kliimakonverents. Et mingid tüübid olla seal agressiivseks muutunud ja võmm väänas pisut käsi. Ei muud, kui Kastrupi lennujaama infos oli hoiatus: võib minna plaanitust rohkem aega, sest seoses konverentsiga on tugevdatud julgeolekumeetmeid. No hea vähemalt, et Icelandexpressi lend toimub plaani järgi, nad saatsid just sellekohase teate. Aga KUI midagi peaks hakkama nihu minema, siis ei tea küll, mis saama hakkab. Pean igatahes oma kaardi peal säilitama puutumatu summa erakordseteks asjaoludeks.

Hea küll, lähen lõikan ja kleebin natuke edasi. Avastasin oma töölauda kraamides nimelt ühe loo, mille võtsin kaasa mõttega seda Islandi pinna peal natuke kõpitseda, aga võta näpust. Piinlik samas seisus tagasi ka minna.

Ja üks noodiraamat on sootuks kadunud. Ei mäletagi - äkki jäi hoopis Eestisse. Ehkki selle asjaga midagi nüüd küll ei põle, lihtsalt hetkel on veidike vaba aega, mida jaanuaris-veebruaris olla ei pruugi. Tormast kirjutati, et sealne kammerkoor tahab koos Popsidega teha Kustas Kikerpuu asju, ja küsiti, kui kallis mees ma olen. Eks paistab, mis sellest saab, töötegemise vastu pole mul ju kunagi midagi olnud...

Neli

Eilne õhtu lõppes puha heade uudistega. Sain kõik vajaminevad virtuaalpillimehed kenasti plaadi peale ja kontrollisin omaenda väikeste kätega üle sellegi, et jõuan kõikides nendes lugudes fono käima lükata, vajaliku pilli võtta, ise kaasa mängida ja pärast lugu ka plaadimängija seisma panna. Ning et juhe plaadimängija pulti ühendamiseks on kenasti olemas. Ja puldis vaba stereokanal. See teema on praeguseks siis oma aktuaalsuse kaotanud, tänu taevale.

Käisin vaatamata hullule ilmale natuke fotoaparaadiga kah ringi ja paar pilti isegi õnnestus. Siiski tegin hommikul natuke enne päikesetõusu, kella 11 paiku, ühe sessiooni veel. Eks toimetuse fotograafid ise vaata, neil on kordi paremad fotode töötlemise programmid kui mul oma amatöörlike vajaduste rahuldamiseks tarvis läheb. Ilusad värvid on linnas kohati küll, pole midagi öelda. Ehkki sellest ajalugu vaikib, mis numbrid järgmisele elektriarvele kirjutatakse...

Täna magasin rahuliku südamega kella 10:30-ni, tegin siis ära juba korra mainitud täiendava pildistamise, nühkisin köögis elektripliidi läikima ja asusin seejärel põhjalikult ringi tuuseldama Islandi jõulutavadega seotud artiklites. Isegi arvan, et lõpptulemus, mille Pärnu lehe jaoks vormistasin, tuli päris kobe. Head allikad - tuleb välja, et jõuluteemast on doktoritöidki kirjutatud. Ühe jõulumehikese nimele (Giljagaur, kes tuleb 13.detsembril) ei suutnud ainult eestikeelset head vastet kuskilt leida, ja ingliskeelsed olid ka natuke kahtlased. Viitasid ainult sellele, et mehel polevat peas kõik korras.

Nüüd jääb ära veel see mõni päev oodata, mis kontserdini jäänud. Aa, selle mainiksin ikka ka ära, et mul leidub isegi nii kohusetundlikke õpilasi, kes palusid minult muusikakooli välisukse võtit, sest soovivad millalgi nädalavahetusel harjutada. Selliste asjade vastu ei saa mul ju loomulikult midagi olla!

Viis

Eile oli niisiis suur pingelangus. Jah - fonogramm on muidugi täpselt nagu kumminaine. Sellel on kah vajalikud kehaõõnsused puha olemas ja räägitakse, et väga kalliste mudelitega saab isegi fiilingu kätte, aga mõnikord on ikkagi vaja, et keegi ka näägutaks, kui nõud pesemata või õllesena koju ilmud. Ühesõnaga ajab kumminaine funktsionaalsed vajadused ära, aga koos elama sellepärast temaga vaevalt et hakatakse. Ja fono paneb kah lapsed metronoomse täpsusega mängima, aga selle kohta ütles Roman "Surematu Kaštšei" Matsov kunagi kuldsed sõnad: muusika pole metronoom.

Paar last oli täna kahjuks kahetsusväärselt puudu ja just nendest, kes peavad kolmapäeval virtuaalkitarristiga leppima. Aga kes olid, said aru, mida neilt eelkõige oodatakse, ja said ilma suuremate probleemideta hakkama. Töö lausa lendas käes. Plokkflöötidega päkapikud olid veel kõige tublimad.

Korraks pean siiski eilse juurde tagasi minema. Kuna pingelangus tegi organismile head, otsustasin kosutava une tekitamiseks sellele omalt poolt ühe väikese roosa tabletiga kaasa aidata. VIGA. Hommikul oli täpselt selline tunne, nagu oleks ära joonud ämbri õlut koos pudeli Gammeldanskiga. Sain köögis hakkama järgnevate saavutustega:

1)keerasin tööle vale pliidiplaadi ega saanud asjast enne aru, kui vesi polnud veerand tunni jooksul leigekski läinud ja praepann suitses kahtlaselt;

2)seepeale ei tõstnud mitte veekastrulit juba tulisele ja panni külmale rauale ümber, vaid keerasin kastruli alt teise raua tööle;

3)kui hakkasin suhkrut kotist ümber valama, ei teinud seda mitte suhkrutoosi, vaid (tollel hetkel veel tühja) pudrukaussi, oma paarsada grammi jõudsin ära valada, enne kui mõistus tööle hakkas;

4)siis läks tükk aega, enne kui hakkasin aru saama, et pudrukausist suhkrutoosi ümbertõstmist on kõige mõttekam teha supilusikaga, mitte lihtsalt valades (eks te katsetage ise kallata midagi suuremast nõust väiksemasse);

5)kuna pudrukausi põhja jäi veidi suhkrut üle, otsustasin, et lisan ka veidi soola, ja alustasin selle raputamist... kohvitassi - hea et päris kiiresti jaole sain ja kohvi sisse läks ainult mõni tera.

Mnjah. Ühte asja teeb see väike tabletike veel, aga siin saare peal pole sellest hullu lugu.

Nüüd on see ülikeeruliselt alanud töönädal vähemalt selja taga ja ega siin edasi polegi muud teha kui otsad kenasti kokku tõmmata, kontsert edukalt ära teha ja - puhkusele!

Täna käin vist korra Vilgatsi palvel veel ühe tiiru fotoaparaadiga alevi peal ringi, jõulukaunistusi jäädvustamas.

Kuus

Eile Bakkafjörðuris täitsa läks. Mis nüüd mina sellest muust jutust aru sain, aga need muusikakooli õpilased, kellega olin kokku leppinud, tulid ilusti kohale ja esinesid oma võimete kohaselt. Nii nagu ikka nädal enne kontserti. Publikule meeldis küll.

Sain ka kohalikult kriisireguleerimise üksuselt mitmeid kasulikke soovitusi, mis omaette võttes pole küll sajaprotsendiliselt rakendatavad, ent koostoimes andsid ometi teeotsa kätte. Seekord peaks suurimast hädast välja aitama minu parim sõber Fujitsu Siemens AMILO Pro, kes mitte kunagi ei ole häälest ära, ei lonka rütmi ega kõiguta tempot ega puudu tähtsatelt üritustelt. Nii et bänd, kelle pärast mul kõige suurem mure oli, saab esineda, olgugi et virtuaalse soolokitarriga.

Muidugi ei tea ma peast öelda, kas mikserpuldis selle jaoks ka mõni vaba kanal leidub. Ja õige ehitusega juhtmejupp ühenduse loomiseks. Tellida vist enam ei jõua, ei suuremat mikserpulti ega ka juhet.

Ja selge on ka see, et igasugused fonogrammid on kõige viimane hädajuhtum. Inimlikku koosmusitseerimist koos igasugu valenootide ja segiminekutega ei asenda ikkagi mitte miski. Kolmapäevases peaproovis pean tegema imet, et elavad mängijad arvutist lahku ei loksuks. Ja olema vajadusel suuteline trummide mängimise ajal reguleerima ka mikserpulti... Eks näis, aga kõigepealt katsume sinnamaani ära elada.

Täiendav märkus tuleb selle kohta, et praegu käib küla vahel aktiivne jõulupuude püstiajamine. Silmale tore küll vaadata, aga... Pole nagu Islandil erilisi kuusikuid veel kohanud ja puudega üldse niruvõitu - miks ei võiks siis strateegilistes kohtades kasvada mõni kuusk permanentselt, aastaringseks silmailuks? Ja jõuludeks lihtsalt tuled külge? Isegi Eestis kutsutakse üles metsa säästma.

Seitse

Ega see olemine pole sugugi hea. Nagu kartsingi, lõi eilne värk tasakaalust välja kogu organismi. Seedimine korrast ära, öö jäi magamise mõttes vahele, kogu päeva on olnud korralikud peavalud (nii et neelan tablette) ning veresuhkur teeb mida ise tahab. Kella 10-ni oli laes, higistasin nagu loom, siis kukkus kiiresti jälle nii alla, et pilt kippus taskusse kaduma.

Aga kui jäädagi hädaldama ja ohkima, nagu seda minu ülemused teevad, ei ole sellest ka käegakatsutavat kasu. Isegi sellest mitte, kui viimatinimetatud kordamööda enne iga esinejat käiksid publiku eest läbi ja teataksid, et sorri, aga kuna need-ja-need lapsevanemad olid suured mölakad, kuulete järgmist lugu pooliku koosseisuga, mõnes kohas võib tekkida pikk paus ja pole välistatud ka segiminek.

Mul on mõned mõtted küll, kuidas edasi tegutseda. Tõsi, Islandi vahemaad hirmutavad pisut. Aga loodan, et kolleegid nõu ja jõuga aitavad. Ja parem, kui keegi mitte kunagi isegi ei küsiks, mida ma täpselt teha kavatsen. Kui tahan, siis räägin kunagi ise. Seda teab ju ometi igaüks, et eesmärgi saavutamiseks on kõik vahendid head?

Kohe sõidan Bakkafjördurisse, kus samasugune pisike õhtu ees ootamas, nagu kaks nädalat tagasi Thorshöfni kirikus. Tagasi jõudes on kontserdini juba vähem kui nädal...

Kaheksa

Täielik katastroof. Jõulukontserdini on nädal, ja siis teatab üks mammake mulle (muidugi mitte otse, vaid Heidruni vahendusel), et tahab oma lastega Reykjavikki minna ega tule enne tagasi, kui jõulud ükskord läbi. Nii et sorri, aga jõulukontserdist tema lapsed osa ei võta (ja Heidruni poolt teadaanne, nagu ta ei saakski kooli direktorina midagi teha, kui vanemad tahavad oma KOOLIKOHUSTUSLIKE lastega minna KOOLIAJAST lulli lööma).

Kuna tegemist on kontserdi mõttes ülioluliste pillimängijatega, kes osalevad mitmes koosseisus, tähendab see seda, et kokku 14 last ei saa tegelikult täisväärtuslikult esineda. Üheksa lugu läheb üldse allavett - algajat bändi ikka ilma soolokitarrita (meloodia) ei tee ning klaveriduosid ei saa ka üksi mängida. Mitmed lapsed on juba kitarriga kokku harjutanud ning nad on lihtsalt liiga noored selle jaoks, et kiirkorras ümber harjuda mingite puudulike kõladega.

Kell 11:00 sain teada, ja siitpeale pole olnud mitte mingit töötuju. Kurat, mõtlesin, et kui Eestist uttu tõmban, saan lahti ka idiootidest kanaemmedest. Sittagi. Võib-olla, et ainuke seesugune terve Islandi kohta - aga näe, oskab teha kõik, et ma kevadel isegi ei hakkaks mõtlema võimalusele oma töölepingut pikendada.

Mul on tõesti ülejäänud lastest kahju. Aga selle mammakese pea kuju ei võimalda aru saada, et ta on käitunud egoistlikult, hoolimatult ja vastutustundetult ning kogu koolile näkku sülitanud. Elementaarne antud olukorras oleks kogu kooli ees algatuseks avalikult vabandada. Aga võin arvatavasti edasi unistada, sest imbetsillid ei mõista oma tegevuse tagajärgi...

Tänasest hakkan tõepoolest ülima hoolega kohalikke töökuulutusi lugema. Ja lähen vajadusel või poole aasta pealt, kui on häid pakkumisi. Sellist sigatsemist ei saa andeks anda.

Ja nii patrioot ma ka ei ole, et hakkaksin kontserdi natukenegi päästmise huvides omast taskust kinni maksma profikitarristist asendajat. Mingu ka persse. Sellised asjad jäägu ikka selle mureks, kes õige mängija pealt maha korjab.

Väga võimalik, et võtan päeva-paari pärast üldse sinise lehe. Põhjuseid leiaks enam kui küll - stressist hullusti kõikuv veresuhkur, surumistunne südame piirkonnas, öised unehäired (täna ei saa nagunii jälle magada).

Parem, kui keegi täna ei tülitaks niisama. Esitasin õhtul, enne kui koolimajast ära tulin, kirjalikult oma väga konkreetsed nõudmised (avalik vabandus häiritud õpilaste ja minu ees ning kontserdile keha peale) ning hoiatasin, et soovitan hommikul helistada ja kontrollida, kas olen ikka elus ja terve.

Lõppude lõpuks pole need "lapsukesed" mingid imikud. Kaks suurt poissi, üks käib 7. ja teine 10.klassis. Saaksid iseseisvalt Reykjavikki lendamisega suurepäraselt hakkama.

Üheksa

Eilse jutu jätkuks vast niipalju, et loen edaspidi hoolikamalt Islandi ja vähem Norra ilmateadet. Kuigi viimane paistab pealtnäha asjalikum, ei oska norralased tuule suuna ja kiiruse suhtes midagi tõepärast öelda. Eile lubasid nõrka vinet, 3-4 meetrit sekundis.

Ühesõnaga, jäin kuskil 17 paiku tukkuma ning ärkasin uuesti, kui kell oli 20:45 ja kõht tundus väga tühi olevat. Siis tegin oma lehelugu natuke edasi ning läksin kella 22:30 paiku uuele katsele magama minna. Selleks ajaks oli aga tuul nii palju tõusnud, et kolistas minu majakest ikka päris hoolega. Nii et kella 2:00 nihelesin niisama, siis tundsin kohutavat peavalu ja pistsin oma viimase paratsetamooli nahka, siis nihelesin edasi, ja kell 7:20 oli olek ikka väga uimane. Noh, eks tuleb ära kannatada, mis seal siis ikka.

Täna hommikupoole oli põhjust mitmel korral tõsiselt pahane olla. Viimased sellised korrad, kus saab enne kontserti ka sisulist tööd teha - ja kahel ühe pere lapsel pill kodus ning kolmandal kodutöö tegemata. See ei saa olla juhuslik unustamine, ning üldiselt arvan ma ka seda, et lapsevanemal võiks siiski mingi kontrolliv funktsioon olla. Seda enam, et kui Þórshöfnis tunniplaan roteerub päris kõvasti, siis Bakkafjörðuris on stabiilselt esmaspäevad ja kolmapäevad...

Edasi lugesin Heiðruni kirja, et paar Bakkafjörðuri lapsevanemat vinguvad selle üle, et kontsert Þórshöfnis, ja oo õudust, proovi tahetakse ka veel enne kontserti teha. Selles suhtes olin vastusega hästi konkreetne ja kirjutasin vastu, et sellised asjad on minu ja ainult minu otsustada - ja üldiselt võiks mõni lapsevanem vingumise asemel ka õppeaasta sees huvi tunda, kuidas ta lapsel läheb. Selles mõttes on Þórshöfnis asjad ikka oluliselt paremad, et lapsevanemaid käib muusikakoolist läbi päris palju - Anna Maria ja Erla Rósi ema, Björg Elva ema ja isa, Erniri ema, Bergþóra ja Benjamíni ema ja isa, Rósalindi ja Rósný ema, Heimiri ema, Álfrúni isa... ongi juba pooled koos. Olivia emaga olen ka ühe jutuajamise maha pidanud, aga siis, kui plika viilima hakkas. Pubekate värk. Aga rohkem pole vaja läinud.

Hea killuga sai Heiðrun oma murelikus meilis siiski hakkama - sõnasõnalt kirjutas ta, et "mõned lapsevanemad ei saa aru, miks kontsert ei toimu nende linnas." No tere talv. LINNAS. LINNAS ! Ei hakanud siiski vastu küsima, et kas 89 elanikuga asulat loetakse Islandil linnade hulka kuuluvaks.

Ja siis tuli pärast lõunat veel üks tegelane, kes ei suutnud oma noote leida. Asja kurbloolisus oli, et pärast tema tundi (kus me ei saanud töötada selle kallal, millega olnuks eelkõige vaja olnud) leidus see noodiraamat täiesti nähtavas kohas koopiamasina kõrval laua peal.

Hea vähemalt, et tööpäeva lõpp läks tõusvas joones - muidu oleks vist esimese pärast 16:00 vastukõndiva kodaniku läbi sõimanud. Aga võib-olla, et ma muretsen ka selle kontserdi pärast liiga üle - leidsin ajalooarhiivist kolm aastat vana kava, kus kaheksa õpilast esitasid küll igaüks kaks lugu, aga erinevaid pealkirju oli kokku kuus. Pidi see vast ikka superheatahtlik kuulaja olema !

Kümme

Kui väga täpne olla, siis ega tänane päev ole kaugeltki veel läbi. Praegu pole ju veel isegi 17:00. Nii et ehk jõuan veel midagi asjalikku korda saata, aga jäägu see siis homsesse sissekandesse.

Täna oli suurepärane võimalus vaikselt koolis korda luua. Nii nagu tavaliselt, koguneb töö käigus palju paberiprahti - poolikud lood, printeri praak, mingid kodus alustatud asjad, mida ühel hetkel oli vaja paberile trükitud kujul näha, ja nii edasi. Leidsin isegi üles ammu kadunuks arvatud pastaka, kaks markerit ning joonlaua.

Vormistasin seejärel lastelaulude põimiku lõplikult ära (probleem oli põhiliselt selles, et originaalnoodist mängides oleks palju lehekülgede edasi-tagasi keeramist), panin kitarrile uued keeled peale ja liimisin lahti tulnud sadula uuesti tagasi, mõtlesin ühele bändiloole klahvpillipartii välja (loodan poisi loomulikule intelligentsile, sest aega õppida on vähe - kuid ei kirjutanud ka midagi rasket), lugesin internetist natuke ajaloolist tausta Islandi jõuluvanade kohta, mille loodan siis järgmiseks lehelooks kokku kirjutada - ja oligi aeg mäest alla kobida.

Natuke fotokunsti ka. Täna koju jõudes tuvastas minu suurepärane nägemine, et selle sügistalve esimene hüljes on minu maja lähistele jõudnud. Panin pildikasti hästi kiiresti kokku ja selle peaaegu-et-teleobjektiivi ka külge, sain loomale isegi suhteliselt lähedale - aga pime oli, kurat. Sain hülge asemele mingeid valguskontraste vees. No kes nüüd ütleb, misasi see must laik keset kollast täpselt on? Muidu oli hüljes hästi uudishimulik, ujus mõnuga ja jälgis kogu aeg, millega ma tegelen. Eks ma siis proovi mõnikord valges pihta saada.

Nii. Käesolevat sissekannet kirjutades tuli täiesti unekas peale. Huvitav, kas sellest, et ma jätsin täna hommikul erandina kohvi tarbimata ja jõin selle asemel taimeteed? Asja uuritakse, aga praegu viskan vist natukeseks horisontaali.

Üksteist

Kui nüüd hästi hoolsalt järgi mõelda, siis tänane päev kujunes selliseks päevaks, kus ei tegelenud mitte ühegi muusikalist päritolu asjaga. Täiesti teadlikult kusjuures, sest jätkus ka igasugu muidki tegevusi enam kui küllalt.

Päeva esimesel poolel panin kokku vastust ühele ametikirjale ning seejärel tõlkisin ühe teadusartikli resümee inglise keelest eesti keelde. Loomulikult oli selles artiklis mõningaid selliseid mõisteid, millega pole pidanud kokku puutuma ja mille lahtiseletaminegi muutub hirmus kohmakaks. Näiteks hii-ruut-testimine. Ühesõnaga selle värgiga läks plaanitust märksa kauem. Ja tegi kõhu tühjaks.

Siis skaipisin pisut ning sain muuhulgas teada, et esmaspäeval siit Eestisse postiga läkitatud jõulusaadetised (eesmärgiga, et laisk Põdramati võiks tulla pooltühja pisikese kohvrikesega näpu otsas) on juba pärale jõudnud. Islandi postiteenistuse võimekuses ma küll absoluutselt ei kahelnud, küll aga arvasin Eesti Postist oluliselt halvemini kui asjad tegelikkuses kujunesid. Noh, järgmisteks jõuludeks on vähemalt nüüd kogemus olemas, et 10.detsembrini võib südamerahuga oodata.

Praegu tegelen koristustöödega, püüan eeskätt köögis korra majja lüüa. Kui aega üle jääb, siis käin üle ka elutoa. Ning üldiselt võiks lõppude lõpuks igasugused karvakasvu mehhaaniliselt korrigeerivad vahendid samuti kätte võtta. Muidu näen mingil hetkel välja täpselt samasugune kui mees ühelt pildilt, mis mulle eile meiliti pealkirjaga "Kas teate, millega jõuluvanad suvel tegelevad?" Pole just kõige meeliülendavam vaatepilt, või mis?

Pilt tsenseeritud alaealiste kõlbelise kasvatuse huvides.

Kaksteist

Saate ju isegi aru, et loen päevi. Ehkki olen saanud kokkuleppel tööandjaga kenasti paar vaba nädalalõppu, on ikkagi selline ilma koolivaheajata septembrist jõuludeni põrutamine mulle esiotsa pisut harjumatu. Aga teisest küljest tuleb ka aru saada geograafilistest iseärasustest ning panna pimedal ajal rohkem rõhku õppimisele - kes see pikkadel kevadpäevadel ikka väga keskenduda suudab.

Tänane võttis täiesti läbi. Kusjuures sugugi mitte õpilaste pärast, mured on tegelikult mujal. Jumal tänatud, et täna oli auke hulganisti, sest 16.detsembri proovipäeva logistika planeerimine võttis ajud kärssama. Lähteandmeid oli liiga suurel hulgal ja liiga vastukäivaid üksteisele:

1)kui kutsuda Bakkafjörduri lapsed proovi liiga vara, ei ole neil Thorshöfnis vahepealse aja jooksul midagi teha;

2)samas on küllaga selliseid ühikuid, kes kogu koosseisuga pole kordagi kokku saanud, sest osa lapsi on Thorshöfnist ning teised Bakkafjördurist - näiteks plokkflöödiansambel, flöödiansambel ja akordioniansambel, ah õigus, bänd ka;

3)segadust külvavad mõned õpilased, kes kaht pilli õpivad - keegi peab paratamatult mingil ajahetkel teiste järgi ootama.

Kaks astronoomilist tundi sai asja kallal mässatud, siis jõudsin tulemuseni, mida vähemalt iseendal oli ilus vaadata. Eks ma esmaspäeval kuule, mis minust arvatakse.

Kaks paha uudist oli päevas veel. Esimene, et Mart Erik kolmandat päeva haige (kõrge palavik ja paha olla, lasteaias pidavat kuuekümnest lapsest kakskümmend kohal olema ning kahtlustatakse teadagi mille epideemiat), ning teine tuli ajalehe vahendusel. Üks eestlasest muusikaõpetaja niisiis Islandil vähem...

Vaatamata kõigele püüame töömeeleolu ülal hoida, sest ega puhkuseni pole ju midagi enam jäänud ka.

Pahade onude-tädide salaplaan

Pärast seda, kui tänasest üheksast õpilasest kuus olid ära unustanud kas tunniaja, noodi või pilli, ja isegi Heiðrun, kes ometi mitmendat põlve Þórshöfnis elanud, sellise unustamise üle pehmelt öeldes imestust avaldas (mis küll väga nördimuse moodi välja paistis), pidasime maha pisikese telefonikõne.

Mina arvasin, et kõik on põhjustatud sellest, et kogu Skandinaavia lastel on pikk ja õnnelik lapsepõlv, kus pole vaja tunda muret mitte millegi pärast. Ütlesin, et eesti lapsevanemad ei saa üldiselt nii pikalt endale võimaldada lastega kodusistumist ja seepärast kasvatavad ka oma lapsed võimalikult vara hästi iseseisvateks. Aga muidugi oleneb see ikkagi väga palju ka konkreetsest perekonnast, ning ka siin figureerivad ühed ja samad nimed.

Ütlesin ka, et tegelikult on õpitud abitus täiesti ravitav, kui reageerida sellele ...kohe mitte kuidagi. Ja valmiski plaan, mida katsetame jaanuari kahel viimasel nädalal, siis kui Eestist tagasi olen.

Plaani sisu on, et selle aja jooksul täidab kumbki ainult oma hädavajalikud kohustused. Heiðrun koostab reede lõunaks järgmise nädala tunniplaani, saadab selle kõikidele õpilastele ja lapsevanematele ning paneb klassidesse ja koridori üles, ja mina olen tunniplaanis kirjasolevate aegade jooksul muusikakoolis saadaval ning valmis õpetama igaüht, kes kohale jõuab. Aga ei mingit sellist asja, et Heiðrun käib mööda koolimaja ringi, jäme kaigas kaenla all, ning mina helistan ja kirjutan muudkui, et see või teine puudu, kus kurat ta on.

Lihtsalt vaatleme olukorda natuke kõrvalt, siis teeme kuu lõpus kokkuvõtte ja asume käsi väänama. Elegantne, või mis?

Heeringamoos...

Eilsest päevast vast niipalju, et jõudsin ikka elusana ühes tükis sõidult tagasi ja isegi ilma erilise hilinemiseta. Need autojuhid, kes mind veavad, on ikka väga profid, asjata riske ei võta ja leiavad igasugustes ilmaoludes õige sõidutaktika üles. Au ja kiitus!

Thorshöfni muusikakooli ümber oli loomulikult põlvini märg lumi, selline, mille üks labidatäis kaalub oma 20 kilo. Ja trepist oli saanud paras liustik, sest jääpurikad katuseräästas tilguvad otse trepi peale. Ei eemalda neid purikaid ükski kojamees ega lükka ka lund - ikka ise oma väikeste kätega, nii ka mina. Lõppude lõpuks mäletan juba aastast 2004 Z vallavalitsuse ametlikku seisukohta, et lumi on lihtsalt üks loodusnähtus, mille puhul on tavaline, et see kunagi talvel maha tuleb ja kevadel jälle läheb...

Õhtul oli kogu värk läinud veel hullemaks - kõik kohad löga totaalselt täis, ei julge isegi kuhugi astuda, sest pealtnäha ilusa valge lume all laiutab kümnesentimeetrine veekiht. Kodumajja tagasi jõudes ilma riideid kuivama panemata seekord ei pääsenud.

Aga ikkagi mul veel suhteliselt vedas, sest siitpoolt oli ühendus Husavikiga keskpäevaks katkenud (liinibuss kell 13:45 siiski startis, aga teadmata kuhu) ja Madis istus ka isolatsioonis. Nii et ärge iial muretsege - alati on kuskil keegi, kellel võivad asjad veel hullemini minna!

Tegelikult ei tahtnud ma üldse niiväga ilmast rääkida. Pole see esimene kord ega jää kindlasti ka viimaseks.

Eile tuli millegipärast heeringaisu peale. Noh, selles mõttes Islandil mingit ikaldust muidugi pole, ikkagi mereriik - mine lihtsalt poodi ja vali laialdase sortimendi seast omale sobiv variant välja. Et ma tegelikult olen ka kohalike maitseelamustega juba päris hästi kursis, uurisin poes silte erilise põhjalikkusega ja välistasin kõik, millesse tundus kirjade järgi liiga palju suhkrut sisse aetud olevat. Lõplikuks valikuks jäi niisiis heeringas sinepikastmes.

Tere talv. Samasugune moos nagu kõik need teised. Kui magusaisu peale tuleb, võid saia peale määrida.

Muidu elaks ehk selle ülegi, kui peaks näiteks juhtuma, et Eesti vahet ei saa mingil tervislikul või majanduslikul põhjusel sõita. Aga mingid eesti maitsed tunduvad islandlaste köögis siiski puudu olevat, võtame kasvõi sellesama soolase heeringa. Just sellise nagu pildil. Või siis ei kipu selliseid asja minu kirdenurka jõudma - pealinna kalaturult võiks ehk leidagi värsket, aga kes see ikka paari heeringa pärast Thorshöfnist Reykjavikki sõitma hakkab. Pange parem Eestis heaga valmis, kui tahate, et ma külla tuleks!

Seni pean ilmselt rahulduma loodusliku lõhnabuketiga ja käima katuseräästa alla kuivama riputatud kalu nuusutamas. Veel 13 päeva.

Hommikune impressioon

Kuigi norralaste ilmaennustust ei saa detailides alati täpseks pidada - võtame või selle näite, kus kolme viimase päeva peal märge "kuu ei tõuse", aga mis te arvate, kas eile, kui taevas selgemaks tõmbus, vahtis täiskuu otse näkku? - siis eilse tuisu ja tänase lögaga on küll kümnesse pandud.

Islandi tänasel teedekaardil domineerib praegu valge värv (kolmveerand "number ühest" pluss kõrvalteed) ja lemmikmärgiks on "lumesahad". Minu tänane teekond on samuti täies ulatuses valge, ja kujutan ka ette, et päris libe.

Aga kui Tarts peaks näiteks mingil põhjusel täna Vopnafjördusisse sõitma, peab ta tegema üüratu ringi ja tulema minu kaudu. Sest teelahe on punane.

Loodame, et buss ikka tuleb ja pärast ka läheb...

Mõnikord on ka liigne musikaalsus nuhtluseks

Mul on üks teises klassis käiv õpilane Björg Elva. Kohutavalt musikaalne ning võiks vist õppida mida iganes. Täna üllatas mind näiteks sellega, kuni ootas akordioniga saabuvat isa, et istus korraks trummikomplekti taha ja mõtles täiesti kena biidi välja. Rütmis ja puha.

Õpibki kaht pilli, plokkflööti ja akordionit. Aga vot selle teisega on natuke probleem, sest tüdruk kasvult päris pisike. Ei jaksa korralikult lõõtsaga manipuleerida, ei oma klahvide üle õiget kontrolli. Aga mängida tahaks. Ja et laul kohe välja tuleks. Ei oska kuidagi lugu pidada minu soovitusest, et võtame asja rahulikult.

Eks ma ole kunagi selliste suurte muusikutega kokku puutunud küll ja veel, kelle arvates oli sitt lugu, kui esimeses orkestriproovis kohe lehest maha ei tulnud. Nendega oli toime tulla lihtsam - ütlesid, et sulle makstakse mängimise, mitte mölisemise eest. Aga kuidas ma sellel lapsel pidureid vajalikul määral peal hoida suudan, pole veel välja mõelnud. Siin auulis on seni vaja läinud põhiliselt gaasipedaali...