Tormid Islandil ja Pärnus

Tulin just ujulast ja istun nüüd oma kooliarvuti taha, jään siia vähemalt paariks tunniks, kuniks tormituuled vähe nõrgemaks jäävad. Praegu on igatahes selline lugu, et lennutaks mu ühe hooga vähemalt Gröönimaale välja, kui õue juhtun. Eile otsustati, et seoses halva ilmaga lükatakse üks täna toimuma pidanud oluline läbu 13.kuupäevale. Ja päris mitmes Islandi piirkonnas samad lood.

Aga Pärnus on ikkagi hullem. Kolmandat päeva võib lehest lugeda teateid otse rindejoonelt, sõda käib ooperi ja filharmoonia vahel. Ausalt öelda kisub kogu asi järjest isiklikumaks ja seetõttu ka inetumaks. Täitsa imestan kohati, miks selliseid asju ära trükitakse. Ega saa hästi aru, mida tahetakse selle tüliga saavutada. Vaatame, mis saab.

Olgu peale, vaatan, kuidas Skype töötab.

Poole vinnaga tööpäevad panevad avastama seni varjus olnud tehnilisi andeid

Tänane päev oli nii otsast otsani kiiksuga, et hoia ja keela.

Sissejuhatuseks selgus Bakkafjörðurisse jõudes, et esimene kuni viies klass on koguni nii kaugel kui Akureyris ja muusikakooli õpilastest seega kohal täpselt pooled, neli. No ma ei hakanud seekord tühja pärast isegi Maria (direktor, ei jaga muusika õpetamise spetsiifikast mitte halli sedasamustki) peale vihastama. Khm, loomulikult tuli see sõit ju kõikide jaoks täiesti ootamatult... Aga võtsin siis olemasolevad neli ette ja tegin neile täie rauaga, igaüks sai vähemalt kolmveerand tundi - üksi, kahekesi, kolmekesi, neljakesi, vanu ja uusi lugusid. Kusjuures keegi ei vingunud, et ära kurnatakse, täitsa hea meelega musitseerisid.

Töö käigus selgus kurb uudis, et Kaldo poolt mulle soovitatud Húsavíki puupilliõpetaja siiski ei oska flöödile pisiremonti teha, nii et Erla Salomed tema f-tähega tähistatavas hädas kahjuks aidata ei saa. (Häda nimelt selles, et f puhumine ei tulnud mitte kuidagi korralikult välja - lahja, vesine, kahisev. Lähemalt uurides avastasin, et fis ei sulgu korralikult, jätab väikese prao vahele.) No kurat ja põrgu, kas ma olen taibu või ei? Võtsin selle flöödi siis Þórshöfni ise ligi ja uurisin mehhaanikat lähemalt. Ja siis lõi silme ees nii eredaks ja pilt oli paugupealt selge, mida edasi tegema peab. Lihtsalt tuli üht imepisikest kruvikest pool pööret peale keerata - ja oligi f olemas.

Edasi selgus, et mitte ükski tänastest Þórshöfni õpilastest tundi ei jõudnud. Kole ilm, teadagi. Ja siis võtsin ette teise suure töö, mida ma pole kunagi proovinud. Kohalik arvutimees ütles paar päeva tagasi nimelt, et arvutiparandus maksaks muidu päris korralikku raha, aga kui ma rahuldun natuke vanema mudeliga, siis kõik see, mis vedeleb mul klassi kõrval kolikambris, pole enam mitte kellegi oma, natuke oleks seal vaja üht-teist sättida, võib-olla et mingeid kettaseadmeid ühelt arvutilt teisele tõsta ja muud taolist värki... et ega see arvutiasjandus mingi raketiteadus polegi ja väga lollilt eksida ka ei saa, lihtsalt tuleb vaadata, missugune pistik missugusesse pessa käib, ja siku kannatust peab olema. Kasutasin siis oma aega kasulikult - ja saingi ühele kuubikule hinge sisse!!! Kontrollisin koolis - helikaart funkab, DVD mängija samuti, internet tuli taha, videokaart korras, igasugu augud klaviatuuri, hiire ja USB jaoks kah... oh seda õnne, leidsin ka Office 2003 piraatinstallika, üks .cab tuli küll netist juurde varastada, aga tulin sellega kenasti toime. No ja siis sisustasin muu tarkvaraga. Aega võttis, aga asja sai. Kohe, kui hangin kuskilt klaveri ja hiire, panen kodus üles ja pikk vaikimine koos muude kaasnevate ebamugavustega ongi sellega lõpetatud. Ah jaa, unustasin mainida, miks üldse asja ette võtsin. Eile selgus nimelt paraku, et Windowsit üle installida sellisel moel ei saa, nagu ise arvasin. Helistasin veel hilja õhtul Pulleritsule ja ta seletas pikemalt, miks ei saa.

Nii et vaatamata kõigele said töötulemused kokkuvõttes täitsa suurepärased olema. Panid isegi unustama hommikul juhtunud õnnetust. R.I.P. minu juukselõikusmasin - hakkas hommikuse karvaajamise käigus väga imelikke aroome levitama ja lõpuks sinist suitsu välja ajama. Lahti tehes selgus ka põhjus - no nii täis oli igasugu karvu, et mingitpidi ajas lühisesse. Igatahes pole parandamisel mingit mõtet, juba tellisin uue ja natuke kobedama mudeli.

Vaikselt töösessiooni teise poolde

Poolteist head uudist niisiis täna. Kõigepealt see, et ületasin tänase seisuga ekvaatori, see tähendab et olen kodust ära olnud sama kaua kui veel jõuluvaheajani on jäänud. Nüüdsest töötab aeg minu kasuks, kuigi võiks natuke kiiremini liikuda. Pole parata - minu "kojuigatsustasu" jääb europarlamendi saadikute omale alla, ehkki vahe minu ja nende vahel on, et mina teen tõsist tööd, aga nemad istuvad lihtsalt mune laiaks.

Ja teiseks see, et suutsin oma kabinetist leida XP operatsioonisüsteemi parandusplaadi. Miks see pooleldi hea uudis on - sest ma pole veel kontrollinud, kas see ka minu läpakaga kokku sobib. Lähengi mäest alla ja uurin asja lähemalt.

Seda ka, et Bakkafjörðuri uus formaat eile täitsa töötas. Ainult ära väsitab see sõit + kohe tööle + vaheaegadeta kuni lõunani + edasi vaheaegadeta kuni 14:30-ni + jälle sõit.

Parafraseerides klassikuid: pannkookides on mul jõuluvaheajani kõige vähem aega.

Töötegemise mõttes pole siinsel elul tõesti väga vigagi. Vaadatakse, et liigselt üle ei pinguta, suhtutakse täie mõistvusega vajadusse aeg-ajalt auru välja lasta, ei koormata mõttetute tegevustega (ainekavad, tunnikavad, aruandlus, päeviku täitmine) ja makstakse kõige selle eest palka ka veel. Piltlikult öeldes: Islandil töötades saan ma võimaldada seda, et oma palga eest kogu suvevaheaja muretult Eestis veedan, aga Eesti õpetaja ei saa omale võimaldada puhkuse veetmist isegi Lätis, saati siis veel Islandil. Huvitav, et keegi küsib veel, miks ajud Eestist ära voolavad ega tagasi tule?

Aga kõigele vaatamata olen ma eestlane ja minu kodu on Eestis, ükskõik kui stressirohke sealne olukord ka on. Sinna ma tulen, seal on mul alles kõik positiivsed kontaktid ja sinna saab ükskord maetud see, mis minust alles jääb. Ja seetõttu saabubki kuskil enamvähem töösessiooni keskel ikka ja jälle selline hetk, kus loed päevi ja mõtled: no kui kaua veel? Saabus eelmisel aastal ja on täna jälle saabunud.

Tuntud multifilm, mille lingi siia üles panin, andis õnneks inspiratsiooni lugeda aega mingites teistes, rohkem lohutust pakkuvates ühikutes. Nii et palju meeldivam kui 50 päeva on öelda endale hoopis, et veel 20 süstalt. Ja et ma teen igal pühapäeval pannkooke, siis nendes mõõtes on jäänud jõuluvaheajani veel ainult seitse koogitegu...

Töö läheb libedalt ja alkoholivabad joogid maitsevad hästi

Internet on tegelikult päris hea leiutis. Esiteks sai selle nädalavahetuse orkestri õppus nii ilusti Facebooki abil kokku pandud, et kõik jookseb nagu kellavärk. Teiseks, kui on vaja midagi parandada või täiendada, ei pea kohe postkontorisse tormama. Nii nagu täna, Kaido helistas ja palus, et ma lööksin ühes loos esimese trompeti partiis kahehäälsused lahku ning teises loos teeksin metsasarved in Es. Kümme minutit klahvide klõbistamist, siis meilisaatmisprogramm lahti ja tehtud. Ning kolmandaks - leidsin ühe aadressi, kus pakuti täitsa tasuta tervet "My Fair Lady" klaviiri. Pole seega seda muret, et peaksin kuskilt teatrist kerjama, kui tahan mõnd lugu seada. Kuna tööhoog on ilusti sees, viskasingi sealt klaviirist ühe laulusaate valmis, just hetk tagasi saatsin Kirna õppekeskusesse.

Kenasti liigub ka tigupost, üleeile sain kätte oma uue ITIC-kaardi ja ühed noodid, millised pidin paberkandjal saatma, jõudsid ka Tallinna täpselt orkestri väljasõidu ajaks.

Natuke kurvem lugu, et kui vaatasin erinevaid Eestisse jõudmise võimalusi detsembri keskpaigas, siis ega neid teab mis palju olegi selliseid, kus oleks korraga täidetud kaks tingimust: 1)hind normaalne ja 2)ooteaeg lendude vahel mitte väga pikk. Praegu ongi täpselt selline seis, et 15.12, 16.12 ja 17.12 on iga päev üks normaalne ja üks "käib kah" lend. Järgmine nädal räägin direktoriga asjad läbi, paneme jõulukontserdid paika ja ostan siis kohe piletid ära.

Ja lõppu väike seletus, miks ma tarbin alkoholivabu jooke. Lubasin mäletatavasti, et kui Bergþóra, kellele meeldib poolpaljalt ühest koolist teise liikuda, pole reedeks haigestunud, jätan nädala jooksul viimase kui ühe õlle joomata. Ei jäänud haigeks, raip. Reedel oli kenasti tunnis, ja jätkuvalt sama olematus riietuses, lihtsalt musta särgi asemel oli valge selga tõmmatud. Mnjah, alahindasin Islandi laste karastatust. Aga mees peab oma sõna pidama, nii et kuni 29.oktoobrini Eyrinisse ega Vinbuðinisse asja pole.

Egas midagi, tõmban tänaseks otsad kokku ja kodu poole.

22.oktoobri Pärnu Postimehes oli minu järjekordne kirjandusteos kah ära trükitud. Nüüd nad raiped paremaid lugusid enam internetti täies mahus üles ei riputa, aga kellel huvi, suhelgu minuga personaalselt, võin oma loo meiliga saata.

Näe polegi mõni asi siin ilmas seotud minu raske iseloomuga, nagu varem arvatud!

Sain täna Vopnafjörðuri kolleegilt meili, kus ta kirjutas, et sellisel kujul, nagu mina mõtlesin, peab koolidevahelise koostöö praegu kahjuks tulevikku lükkama, ent ta tuleb suurima heameelega ning juba varsti ise mulle külla ja kutsub mindki enda poole ja siis arutaks igasugu asju juba lähemalt.

Aga põhjendused, miks too koostöö tulevikku nihkub, panid mind ennast siin ikka jube hästi tundma (vaatamata kergele kõhuvalule, mis mind kogu tänase päeva saatnud on). Mille üle siis kolleeg kurdab? Eeskätt selle üle, et pikki aastaid pole õpetatud teooriat, seetõttu ei tunne keegi nooti ega saa ka aru, kui oluline see on. Ehhee - kui härrasmees, kes hakkas Islandil õpetama aastal, kui mina läksin viiendasse klassi, kirjutab enda jaoks täiesti võõrale inimesele, et mõnes muusikakoolis on ikka aastaid jamaga tegeldud, siis vaevalt et teda saab süüdistada süsteemi mittetundmises, poliitilises ebakorrektsuses või mõttetus soovis parandada maailma.

Ühesõnaga kirjutasin talle vastu, et aja oma rida rahulikult edasi ja ära pane vingujaid tähele. Et küll ükskord siis asjast aru saama hakatakse, kui oluliselt parem kvaliteet nähtavale tuleb.

Onul oli muuseas selle üle õudselt hea meel, et pärast teda on Þórshöfnis asjad edasi arenenud. Ma jätsin talle puhtast tagasihoidlikkusest muidugi mainimata, kelle töö see on.

Päevauudistest niipalju, et saan edaspidi Bakkafjörðuri omadega esmaspäeviti teha rahulikult ansambleid ja kui väga vaja, siis ka solfedžot. Kuna kooli bussijuht Hafliði sai mingeid tööülesandeid juurde, ei saa ta mind ära vedada mitte mingil juhul varem kui kell 14:30. Mis tähendab, et võin vähemalt poolteist tundi kauem töötada. 3 x 30 või 4 x 20 minutit ansamblitegevust - ja keegi ei kobise, et "lapsevanemad maksavad selle eest, et nende laps oleks tunnis üksi". Muuseas, need poolteist tundi on peale kõike muud ka ületunnid.

Jätkuks ilmateemale

Tegin täna kell 12:20 Bakkafjörðuris nii jubeda foto, et pean täitsa mõtlema, kas tahangi seda lugejale näidata. Õnneks on minu ainuke arvuti, millel Bluetooth peal, nii uimane, et äkki läheb vahepeal tahtmine pealt ära.

Þórshöfnis on õnneks pisut soojem ja maa suhteliselt roheline, aga tuul on ikkagi ülikõva. Mnjah, ja siis juhtusin nägema, kuidas Bergþóra kuuendast klassist üle õue muusikakooli poole lippab. Seljas täpselt niipalju, nagu kannavad kogu maailmas sellised, kelle kohta kolleeg Risto kasutab mürgist, ent 200% tabavat väljendit "tisse veel pole, aga iseloomu on selle eest topelt". Õlad paljad ja naba veel eriti paljas... no ma siis küsisin, kui ta kohale jõudis, et "kannski þú takir af skyrtu burt, eftir öll gott veður, sólin getur jafnvel tekið?" Parasjagu tunnis olnud Svanhilduril oli muidugi nalja nabani, ta on väga taibukas laps ja saab minu sarkasmidele päris ilusti pihta vaatamata minu suht vigasele islandi keelele.

No igatahes, kui direktor hiljemalt reedel ei kirjuta, et Bergþóra on haige ega saa seetõttu tundi tulla, siis võin lubada, et ei joo nädal aega ühtki õlut.

Aga vähemalt kõik tunnid läksid küll igatpidi ilusti!

EDIT kell 21:30 GMT. Tahtsin öelda, et Þórshöfnis OLI õnneks pisut soojem ja maa suhteliselt roheline. See, mis siin praegu käib, on lihtsalt jube, sihuke tuisk, et anna aga olla. Sellepärast panin ka ikkagi selle keskpäevase pildi üles, väheke lumine ju ta on, aga vähemalt ilus päikesepaisteline ilm.

No ei ole enam maikuu, ei ole...

Mõtlesin küll, et ei näpi seda talvise ilma teemat rohkem - aga tänane tunniplaan on siiani olnud auklik nagu šveitsi juust. Ja jätkub samas vaimus ka pärast lõunapausi. Päris mitu last on kodus haiged, ja nii mõnigi kooli jõudnutest tuleb nii tatise ninaga, et isegi plokkflööti ei tohi sellises olekus puhuda.

Eks ma aknast välja piiludes näen küll, mis taolisi epideemiaid põhjustab. Ega jumala pärast pea ju kahe kooli vahel liikumiseks mitte ühtki üleriiet selga ajama! Võtsin siis kätte ja kirjutasin direktorile, et näe mina, suur mees + natuke looduslikku polstrit kah luu ja naha vahel, olen viimased kaks päeva kindad kätte pannud ja mütsil klapid alla lasknud, aga lapsed tulevad puha paljalt ja siis kulub kümmekond minutit, et käed üldse soojaks saada. Ära sa märgi, viie minuti pärast oligi õpetajatele ja lapsevanematele minu meil edasi saadetud koos direktoripoolse kommentaariga: palun jälgida, et lapsed riietuksid korralikult.

Nii saab asjast pikapeale isegi asja.

Koolidevahelise koostöö projekt läheb vist käima

Mõtlesin täna hea jupi aega, kas panna oma sissekandele see pealkiri või natuke depressiivsem - "Kindahooaeg algas". Otsustasin siiski positiivsema meeleolu kasuks, aga jah - ei saa mitte mainimata jätta, et ega tali taeva jää. Vaatasin just Vegagerdini kaarti, päris mitmevärviline teine juba. Sprengisandur oli kinni juba nädal tagasi, täna suleti ka Kjölur. "Number üks" on Husavikist kuni Vopnafjörduri ristini pigem kelgutamiseks sobiv. Täna tegi koolibuss kah veidi aeglasemat sõitu, aga kõik õpilased said siiski oma 30 ettenähtud minutit kätte. Mäetipud ümberringi on juba lumised ja teepervedes vedeleb veidi "Islandi erilist" (tegin kunagi juttu, mida ma selle nimega nimetan). Ilma kinnasteta ei kannatanud ka enam olla. Ja sonil lasin kõrvaklapid alla. Homseks lubab lörtsi ning kolmapäevaks lund.

Aga positiivsematest asjadest. Valla kultuurinõunik täitis oma lubaduse ja leidis Vopnafjörduri uue õpetaja kontaktid. Keegi Stephen Yates, nime järgi britt, tundub olevat vanem härrasmees, sest enesetutvustuses kirjutas, et 1979-83 õpetas Raufarhöfnis, siis millalgi Thorshöfnis (arvab, et oli siin esimene muusikaõpetaja üldse), siis kolm aastat Reykjavikis ja siis kolis Ühendkuningriiki tagasi. Aga arvas, et niimoodi teises koolis külas käia on tore mõte, ja see on veel toredam, kui võõras õpetaja vahelduseks ühe tunni annab. Hakkame nüüd igasugu asju omavahel koordineerima.

Piilusin ainult kooli veebilehelt, et tal põhiliselt klaveri- ja plokkflöödiõpilased, sekka paar (arvatavasti Zbigniewi ajast alles jäänud) viiuldajat ning paar lauljat. Aga mitte ühtki kitarristi, trummarit ega "päris" puhkpillimängijat. Peaks talle ettepaneku tegema, et äkki koopereeruks põhjalikumalt - kindlasti tahaks ka siin linna vahel mõni viiuldada ja laulda ning seal mõni kitarri mängida. Logistiliselt annaks ehk korraldadagi. Ja saaks natuke vaheldust.

Hea küll, vaatan, kas täna tuleb parem uni kui eile.

Rutiinne nädalavahetus

Ei oskagi selle nädalavahetuse peale midagi konstruktiivset kosta. Tegelen igavuse peletamiseks oma vanade lugude redigeerimisega. Väike põhjus tegelikult selleks ka - suvel on KL ühendorkestriga jätkuvalt mõte välja tuua kava lava- ja filmimuusikast, niipalju on nüüdseks teada, et nii herr Kaljumäe kui fräulein Roosmaa ütlesid selle mõtte peale rõõmuga "jah" ning mõne solisti leiab ehk veelgi.

Magan viimasel ajal natuke kehvasti, ilmamuutus on vanainimese jaoks tunda andnud. Gränd õuld unerohi nimega õlu ei tee muuseas pead uimasemaks. Täna peab vaatama, mis saab, tuul on ka kõvasti tõusnud ja juba kolistab kirjaklappi.

Homsest siis seitsmes töönädal, kui see läbi saab, on esimesest töösessioonist pool ära oldud.

Põdra, lõpeta see reedene koogisöömine, muidu...

Nii. Olen nüüd jälle kontaktne. Paar viimast päeva olid tõesti nii kiired, et enne sügavat pimedikku töiste tegevustega ühele poole ei saanud. Palun kergemat karistust!

Ah et miks kiired? No kõigepealt põhitöö mõttes - aeg hakata moodustama õpilastest mingeid ansamblikoosseise ning sellega seoses on vaja repsi otsida. Tuulata ringi kappides, ja kui seal midagi suupärast ei leidu, siis - tööle, tööle, Põdra, oled ju suurepärane seadja!

Aga paralleelselt käib ka ettevalmistus Kaitseliidu ühendorkestri hooaja esimeseks harjutuslaagriks. Juba see on esmakordne, et sellel aastal asjad nii vara pihta hakkavad - igal juhul kirjutasin paar kontsertkava lugu. Ühe saatsin meiliga, aga teisega polnud kahjuks muud võimalust kui paberkandjal tigupostiga teele panna, no loodame et pärale jõuab. Lood muidugi lugudeks, aga ühe harjutuslaagri juures on miljoneid nüansse paika saada ja miljardite asjade üle arutada - Erik räägib ratsaorkestrist, Ele trummitüdrukutest, Mart atraktiivsemalt mõjuva vormiriietuse vajadusest ja Jaak arvab, et vanemad härrasmehed võiks ka Facebooki meelitada, kus nende ja muude teemade üle arutelu käib. Ja asjalik arutelu, mitte mingi möla. Teadku seda kõik, kes FB-st halvasti arvavad.

Koolis praegu selline seis, et Þórshöfni omadele kuulutasin 2.novembril välja foreldrarkaffi ja Bakkafjörðuri omadega on küpsenud väike plaan korraldada üks õppekäik kuhugi. Mõte on, et lapsed näevad teise kooli ära, saaks ehk võõralt õpetajalt ühe tunni (ja mina olen teadagi nõus ka vastukaubaks ise võõrastele andma) ning pealelõunal väike ühiskontsert. Valla kultuurinõunik lubas korraldamisel aidata... see tähendab, et suhtleb vajalike inimestega ise, tunnistan, et ei tea isegi seda, kas ja kus 100 kilomeetri raadiuses muusikakoolid reaalselt funkavad, kes õpetavad ja mida õpetatakse.

Natuke kurvem, et ületundidega saab mul edaspidi lahjem seis olema. Nördinult sellest, et üks täiesti asjalikuna tundunud trummiõpilane otsustas peale kolmandat tundi loobuda, võtsin ette ja saatsin (direktori lahkel nõusolekul) veel kaks "surnud hinge" teisele poole ust. Kui kunagi hakkavad aru saama, et enne Mozarti ja Metallica kallale asumist tuleb õppida korralikult kahte nooti üksteise kõrvale seadma - õigeid noote, õigel ajal ja õiges kohas - võivad tagasi tulla.

Aga sellest reedesest koogisöömisest, millest pealkirjas juttu... jah, tõeliselt kena komme küll, aga kui sööjaid ainult kaks, pluss mõnikord ka päevane koristaja, võiks ju tiba väiksema koguse valmistada, või kuidas? Mul on lihtsalt inimlikult kahju, kui kolmveerand heast roast solgipange läheb...

Mis? Juba 21:35?

Täna oli seoses saja erineva asjaga selline tööhoog peal, et üldse polnud mahti huvi tunda, mis ka kell olla võiks. Kui viimase asjaga maha sain, vaatasin, et selge, millest kerge näljatunne tekkinud on. Aga nüüd joonelt koju!

Homme on lihtsam, lühike päev ja saab inimestega suhelda (loodetavasti).

Łagodniejsze palce, usiądź prosto, spójrz w lewo ...

Zuzanna esimesest klassist on tore väike tüdruk. Tuleb alati tundi õigeks ajaks või paar minutit varem, noodid korralikult kaasas, valmis mängima... ise vast ainult natuke pikem kui see poolsuuruses kitarr, millel pealegi kott ümber suurem.

Vaatab oma suurte pruunide silmadega otsa, noogutab alati kaasa, kui ma midagi räägin, ja kordab innukalt kõike mulle järele. Ainult et mitte sittagi aru ei saa. Ettenäitamine ka ei aita.

Eelmine kord oli õnneks ema kaasas, siis sain põhilised ideoloogilised jutud ära rääkida. Täna enam mitte.

Tegin seega täna selle erandi, et tõlkisin Translatori abil mõned asjad, millest tunnis juttu tegin, poola keelde. Üldiselt mulle sellised asjad väga ei meeldi, aga ju hakkab Zuzannagi kunagi islandi keelest rohkem aru saama. Las ta siis olla.

Iseasi, kas see, mis Translatori vahendusel paberile higistatud sai, ongi väga poola keel...

Loominguline nädalalõpp

Kaks puhkepäeva läksid seekord tõesti kiiresti. Või no mis puhkepäevad niiväga ikka, praegu on mul "hullutuurid" ehk poliitiliselt korrektselt väljendatult loominguliselt aktiivne periood peal.

Laupäeva alguseks tuustisin kuskilt kooliarvuti sügavustest välja ühe loo, millega hakkasin kohe 2009.aasta veebruari lõpus Islandile tulles tegelema (viisipõimik "Mary Poppinsi" meloodiatest full concert bandile), aga mis mingil salapärasel põhjusel pärast teise teemaga poole peale jõudmist seisma jäi. Soojenduseks kuulasin ta läbi ja mõtlesin, kuidas asjaga edasi minna.

Siis tuli traditsiooniline ujula aeg, pea oli nii muusikalisi mõtteid täis, et peaaegu oleks piinlik lugu juhtunud. Käisin nagu kord ja kohus enne ujulasse sisenemist duši all, jõudsin juba paar sammu teiselpool ustki teha, kui tundsin, et õhk käib allpool naba kuidagi liiga vabalt läbi... nojah, selge, et pärast dušši võiks ka ujumispüksid jalga tõmmata. Hea on, et sellel ajal mingit liikumist ümbruskonnas ei toimunud - liputamise eest võib ehk koolist isegi kinga saada. Ega see, et ise pole ammu näinud, tähenda seda, et teistele näha ei ole...

OK, tegin oma veeprotseduurid ära ja siis edasi Mary Poppinsi kallale. No nüüd on tubli kaks kolmandikku valmis, algaval nädalal loodan lõpuni jõuda. Vahepeal harjutasin natuke flööti ja trummi, et õpilased minust ette ei jõuaks (klaveri ja kitarridega seda muret hetkel veel pole) ning tegelesin ajakirjandusega. Põhilugu tuleb mul niisiis Islandi tee-ehituse suurimast projektist Héðinsfjarðargöngist ehk 15-kilomeetrisest ühendusteest Olafsfjörðuri ja Siglufjörðuri vahel, mis saadab ajaloo prügikasti 69 (suvel) ja 234 kilomeetrit pikad ringisõidud. Pilt selle tunneli Olafsfjörðuri poolsest otsast.

Jõudsin veel kodustega skaipida, natuke Eesti uudiseid lugeda, kirjutada direktorile pikema kirja, mis mul kuni jõuludeni plaanis - ja läbi see nädalavahetus oligi. Eks uus nädal too kindlasti jälle midagi uut ja huvitavat.

Vaikne reede, tööarvuti taga

Harjun tasapisi selle elukorraldusega, et pean omi erinevaid töiseid tegevusi koolis viljelema. Kell 12:00 on koolilõuna ja õhtueineks viskan mõne võileiva kotti. Ainus ebamugavus, et kella 14:00-17:00 on päike otse silmaauku ja seetõttu tuleb kardinad ette vedada.

Muuseas, ehk ei kesta see olukord isegi talumatult kaua. Nagu vist korra mainisin - küsija suu pihta ei lööda ja väike võimalus, et kohalikelt arvutiinimestelt saab pisut abi.

Aga tegelikult on ikka vahetevahel elus midagi toredat ka. Täna oli esimene kord, kui reedel kooli lõunat sööma läksin - maja inimtühi, autosid parkimisplatsil ainult üks, ja söögilaua taga üks kogukas härrasmees, briti juurtega inglise keele õpetaja. Ütles, et kuna reedeti ainult paar sööjat, siis tekitati selline traditsioon, et keegi omadest valmistab ise midagi ja toob kooli. Hea mõte, täna oli tehtud mingi vormiroog ja tundub, et rabarberikook. Mõlemaid sellises koguses, nagu oodataks vähemalt kaheksat sööjat. Maitses igatahes hea. Küsin järgmisel nädalal, kas võiksin ka kätt proovida mingil päeval.

Ja see on ka tore, et mul on sellel aastal ainult üks pidur. Käis esimeses tunnis 10.septembril, oli väga ehmunud, et süntesaator ei mängi ise ja nüüd tuleb õppima hakata. Siiamaani omandab kuskil parema käe viie sõrme numeratsiooni, nendele sõrmedele vastavate nootide nimetusi ja viimaste asukohta klaviatuuril (panin C peale abistava punase kleepsu, et ikka üles leiaks). Ei hakka mina ka mööda linna seatraavi laskma ega otsima, kus noorhärra on - kui ei taha tundi tulla, ärgu tulgu. Pole vägisi ükski asi armsaks saanud. Ainuke, millest hästi aru ei saa, et kas vanemad üleüldse midagi ei kontrolli - mida tunnis õpiti, mida koju üles anti? No ma ei tea, mina kontrolliks juba kasvõi seepärast, et saada teada, mille eest ma muusikakooli õppemaksu maksan.

Majanduslikult on see kuu natuke kitsam, eelmisel aastal oli samamoodi, sest esiteks tulevad igasugused suured olmekulud ja arved (mõned asjad kolme kuu eest) ning teiseks, põhjusel, et õpilasi tilgub septembri jooksul vähehaaval juurde, ei teki ületunde. No hea, et mul neid ikka on. Sain siiski natuke raha kodumaale ka saata ja ehk saan kuu lõpupoole veel, seniks pingutame pisut püksirihma. Pidavat füüsilisele vormile ja kehamassi indeksile hästi mõjuma.

Peaasi, et on jätkuvalt soe, nädal aega veel vähemalt.

Kõige lühem sissekanne

Tänase muidu toreda päeva ainsaks stressoriks on minu läppar, mille elutegevus järjest hullemaks läheb. No kui ikka selleks, et oma postkasti lugeda, peab arvutit eelnevalt kaks korda restartima ja siis veel niisama minuti ootama - ega ikka ei taha küll.

Lähen koju ja teen paar abitut katset veel, aga üldiselt suurt tuju pole. Vaatamata sellele, et ilmad on jätkuvalt soojad, mõne meele arvates isegi täitsa anomaalselt soojad.

Tüüpiline teisipäev

Nii nagu paljudel kordadel siin maal - jälle pisike paus. Arvatavasti põhjustatud sellest, et Vala ema pole saanud tundi tulla ja laps üksi ei julge. Tüdruk on väiksemast peast olnud pikalt tõsise haiguse küüsis ja seetõttu palju haiglates, sellised asjad tihtipeale sõltuvust vanematest kõvasti suurendavadki. Aga muidu saab asjale pihta küll, näpud leiavad plokkflöödi avasid juba väga kenasti ja kolme esimest nooti üksteisest eristab. See, et väikesed lapsed suurt onu kardavad, on paratamatus.

Hommikul vihastusin oma arvuti peale jätkuvalt - ei tööta ise ega lase ka teistel töötada. Täna seetõttu panen koolimajas pikemalt, saan ühe teose lõpuni.

Edasi selgus koolis, et kuskilt laseb ilmselt katus läbi, sest põrandale oli kõva loik tekkinud. Esiotsa aitab vana hea ämber, aga korda peab asja kuidagi saama, praegu tilgub väga ohtlikult elektrijuhtmete lähedalt... üks pauk ja poolemiljoniline sünt perses. Mees lubas lõunast asja uurima tulla.

Muidu aga rutiinselt - lapsed õpivad, kui suudavad. Reeglina sellel aastal pigem suudavad. Asi seegi.

Daguri kitarril vahetasin ka bassid ära, olid juba õige räbalaks mängitud. Üks pakk keeli on veel, need lähevad homme Guðruni pilli peale, ja siis jääb sahtlisse ainult paar tiiskanti avariijuhtumiks.

Nagu tirtsti põhjapealinnas ära käidud

No nii, selle kuu hulkumised on selleks korraks hulgutud. Üks põhjus oli teadagi näha kolleegi ja kauaaegset võitluskaaslast Ristot, kellega sai koos musitseeritud viimati aastal 1996 (Pärnu linnaorkestriga Mozarti kava, mina dirigent, Risto soleeris d-moll klaverikontserdis KV 466, millele ta ise oli kadentsid kirjutanud ning teine teos oli Sümfoonia g-moll KV 550) ja muidu nähtud vist 2003 sügisel, Mart Erikut igatahes olemas veel polnud (aitasin Ristol teha pisut noodigraafikat tema teostele). No vot, ja see mees on siis nüüd Akureyri muusikakoolis klaveriõpetaja. Elab Valmari maja alumisel korrusel - loodan, et see pole mingi riiklik saladus, millest kirjutada ei tohiks -, seal päris korralik külalistetuba, igatahes polnud omal ajal Mustamäe ühetoalised korterid Risto elamisega võrreldavad. Ruumi jätkus küll ja veel - ka siis, kui kaheinimesevoodi pealt kattemadrats maha sikutati, pääses üle ja ümber. Ehkki mehed suured. Teatava kurbusega peangi siinkohas nentima, et tõenäoliselt pole ma enam kõige kogukam eestlane Islandil...

Juttu jätkus igatahes kauemaks, filosofeerisime pedagoogilistel teemadel ja memuariseerisime muidu. Sai käidud ka ujulas ja vaatasin oma silmaga Akureyri muusikakooli selle uues kohas (kultuurimajas) üle. Pühapäeval sai natuke töödki tehtud. Valmaril oli nädalavahetusel mingi mäng bändiga ja ta palus Ristot, et too laulaks kiriku kooriga hääled lahti. (See teema Ristol muuseas kuigi tugev pole.) Risto seepeale, et mis saab pühapäevakoolist, mis peaks ju samal ajal olema. Valmar kostis, et võivad oodata. Tõenäoliselt hakkas Ristol midagi kripeldama ja ta küsis minult, et äkki ma viitsin hommikul see veerand tundi ise kooriga tegeleda... no miks mitte. Tükki see küljest ära ei võta. Tegin ära, rikastasin koori omalt poolt paari uue hääle- ja hingamisharjutusega, vaatasime parasjagu üht uut koraaliseadet, kui Valmar uksest sisse astus - ta üllatus oli omajagu suur, kui mind asjaga tegelemas nägi. Valmaril on muuseas päris hea koor kirikus, ainuke asi et kaashäälikud kõlavad kuidagi väga pehmelt. Muidugi võib see täiesti olla tingitud minu mitte kuigi heast islandi keele oskusest. Eks paistab, mida preester arvab, kui pealinnareisilt tagasi tuleb - kas pärast sügavalt uskmatu ja kümnest käsust mitte ühtegi täitva Põdramati käiku tema pühakotta tuleb uuesti sisse õnnistada kogu kirik või piisab klaverist.

Peale Ristoga suhtlemise jõudis teha muudki. Muusikapoest leidsin natuke asjalikke noote, trummivärgiga oligi natuke ikaldus ja bassipoisiga tahaks midagi värskendavat. Glerartorgi erinevatest poodidest sai muretsetud üht-teist eluks vajalikku, aga paraku mitte kõike, ja Hagkaupi külastus läks täiesti tühja. Noh, hea et niigi läks, eks t-särke, sokke ja aluspükse peab ikka pisut varuks olema, ja kui neid soodsalt saab, miks ka mitte. Paar voodilina ja mingeid isikliku hügieeni asjandusi sai kah. Ja mõni õlu ära joodud, aga see selleks.

Tagasi tulin ettekavatsetult bussiga, sest oma järgmise leheloo kirjutan tee-ehitustest Islandil. Peab ju kuidagi lahti seletama, miks Olafsfjörduri ja Siglufjörduri vahelise tunneli avamine põhjustab kahepäevased pidustused ja varsti on samasugused tulemas ka Thorshöfnis.

Ja seda ülikonnavärki, mille mõtet ma veel igaveseks maha matnud pole, katsun vaadata Reykjaviki Hagkaupis, mis on suurte inimeste riidekraamiga varustamises parema järje peal. Eks ma kunagi ikka jälle pealinna satun.

Pildi peal minu lahke võõrustaja Risto (muidugi klaveri taga), aitäh talle takkajärele. Kes tahab tema pianismiga lähemalt tutvuda, guugeldagu "Risto Laur" ja vaadaku, mis ette viskab. Viskab küll.