Minu esimene haltuura Islandi pinnal

Terekest! Tänasega sai siis lihavõttevaheaeg kenasti otsa. Ei saa öelda, et poleks puhanud - natuke aega sai alguses oma küljeluu ja pärastpoole klassivenna aktiivsel kaasabil Islandiga mitmekesisemalt tutvutud ja edasi sukeldutud loometegevusse, mis minu jaoks pigem puhkus kui töö. Suurest hirmust, et suvisel Võidupüha paraadil Jõgeval "Eesti Sõjakooli marss" 26.korda mängimisele tuleb, kirjutasin ise ühe marsi valmis. Omast arust tuli päris kobe, aga kriitika kuulen ära pärast 18.aprilli, kui suur pealik oma isiklikest juubelipidustustest toibuma hakkab. No ja siis hoidsin oma aju erksa, mängides tiba bridzhi. Tõsi, internetis, sest lähim mängukoht mulle on kahjuks Husavikis. Aga asi seegi.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida. Ega sellestki, et mõnikord on koolitöö isegi täitsa tore. Siis, kui suurimal piduril äkki valgussähvatus ajust läbi käib ja ta taipab, mida ma õieti tahan. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et olin alles Bakkafjörduris, kui Jonni (direktori vend) helistas ja küsis, kas ma oleks nõus natuke viiulit (!!!!!) mängima. Et õhtul on kultuurimajas mingi suurem ajurünnak valla tuleviku teemadel, ja kella 19 paiku tuleb veerandtunnine söögi-kohvipaus. Tegin talle selgeks, et lähim tuttav viiuldaja on mul Akureyris ja et siis võiks ainult kõne alla tulla, kui mõni minu mõõtmetega kokkusobiv akordion ripakil oleks (sünti küll ei viitsi paari loo pärast lahti-kokku-lahti-kokku ühendama hakata, ehkki mängukoht ainult korrus allpool). Oo õudust, helistaski tunni aja pärast tagasi ja taris mingi vähemalt poolemiljonilise kortsmooniku kohale. Neljakooriline Tombolini Cassotto, 11 x 7 registrit... Tänan siinkohas oma sisemist häält, kes ei lubanud mul omal ajal, kui andsin tõotuse, et ei anna mitte kunagi elus enam põhikooliõpilastele muusikat, läpakast ära kustutada paarikümmet fono. Näe kuluski marjaks ära.

Alustuseks "Jamaica Farewell". Siis "Naerata", "Kodu" (T.Volli oma), "Sinine vagun" ja lõpetuseks "The Girl from Ipanema". Möödamängitud nootidest ajalugu vaikib, ehkki üritasin lasta põhitöö ära teha arvutil ja akordionil endal mängida võimalikult ühehäälselt. Jumal tänatud, et esimene akordioniõpetaja ammu mulla all.

Täitsa äbi oli kohe, ä-tähega. Ja veel suurem äbi, kui aplodeeriti ja pärast kõik püüdsid üksteise võidu tänada, et olla väga lahe olnud. Selle peale lähengi ja teen kohe praegu ühe õlle. Muidu ei tule suurest piinlikkusest õhtul und. Heyrumst!

P.S. Tuleb välja, et Islandi saar eesti soost kirjamehi pungil täis. Valmar rääkis kunagi raadios sisepoliitilistel teemadel, Tartsil tulebki maikuus raamat välja ning etskae, Sildoja memm kah Eesti Ekspressis sõna võtnud. Kui veel finantsjuhi leiaks, hakka või pagulasajakirjandust välja andma. Keegi töllmokk sõimas juba Postimehe peldikuseinal meiesuguseid majanduspõgenikeks. Ilmselt suurest kadedusest, et enda haridustase ei võimalda rohkemat kui küprokit seina lüüa...