Kolmas ja viimane. Ka parim

Väike Bakkafjördur tegi vähemalt nende lihavõttekontsertidega Thorshöfnile küll pika puuga ära. Kuidagi eriti sõbralik oli täna, keegi ei stressanud, pabistanud ega pildunud perset - isegi niipalju, et kui üks tüdruk, kes kaks nädalat saare teises otsas oli ema juures olnud ning pool tundi enne kontserti avastas, et on unustanud oma soololoo sootuks (isegi selle, et ise selle loo kontserdiks välja valis, mis siis veel rääkida noodinimedest ja õigetest rütmidest), võttis lihtsalt pliiatsi, tegi tagaruumis paberitööd (teised aitasid ka), harjutas veidi ja asi tuli nigu kulda. Ehkki oleks võinud selle asemel pidada südamerahuga maha pooletunnise loengu lahutatud vanemate laste inimõigustest - ja ma oleks seda aktsepteerinud. "Linnas" juhtub, et teinekord öeldakse: olin reedel sõbra sünnipäeval, ei saanud teisipäevaks harjutada. Või jäetakse sellepärast kontserdile ilmumata, et lihtsalt on pohhui.

Ja pärast kontserti oli laud kaetud, lapsevanemad olid massiliselt kooke valmistanud. Näpuotsaga soolast ka. Olime soliidsed, mina võtsin kaks ja Marie ainult kaheksa kooki.

Nende lapsevanemate poolest võiksin ma küll siin regioonis oma tööga jätkata bioloogilise surmani. Üldiselt, kuna mul saaks antud hekel juba praktiliselt Bakkafjörduriga koormus täis (kui neilegi anda 2 x 30, mitte 2 x 20, pluss ansamblid ja solf)... siis oleks vast tõesti aeg mõelda sellele, et pakkuda kellelegi Thorshöfnis poolt ja Svalbardis poolt koormust. Põrgut nad nirutavad, lapsed oleksid rõõmsamad, kui saaks mängida rohkem, ma ju näen seda. Lihtsalt noodiõpetuse ja muu solfedžoga tuleks tegeleda eraldi ning ansamblimänguga samuti eraldi. Mitte varastada seda millegi arvelt.

Nii et juurde on vaja töökohti luua, mitte olemasolevatele konkursse kuulutada, härrased ! Sain tegelikult vallast vähemalt selle teada, et juhtumitel, kui on tähtajaline leping nagu mul, ongi selle lõppemise lähedal kohustus konkurss välja kuulutada - ja sõna-sõnalt kirjutati, et "sellel võib osaleda igaüks, sina ise kaasa arvatud". Noh, tore, tean vähemalt, et kui tahtmist on, pean nende miljonite siia regiooni rinnutsi murdvate kodanikega rinda pistma hakkama... kui keegi viitsiks ainult poetada pool sõna sellest, mida kõrgeaulik komisjon hindama hakkab. Haridust? Kutseoskusi? Visiooni? Võimet igal võimalikul juhul mitte möliseda? Esimesed kolm asja on mul küll tasemel, aga selle viimasega esineb teatavaid suuri vajakajäämisi, möönan... Mida mõtlen, selle ka ilma igasuguse diplomaatiata välja ütlen.

Aga hea küll, hetkel olen juba mõtetega kodumail. Hommikul jätab Marie uute sõpradega korra hüvasti ja siis lähebki sõiduks. Väike puhkus on protsentidega välja teenitud. Võib-olla kirjutan veel korra enne kojujõudmist midagi, aga ei luba. Kuulmiseni igal juhul! Ja kui minu vaikimine muutub talumatult pikaks, siis vaadake seni järjekordset pildirida.

Number kaks

Tuli teine veel väiksema vaevaga kui number üks. Mõni õpilane suutis isegi natuke positiivselt üllatada, tegi selle ainsa sajaprotsendiliselt õnnestunud esituse kontserdil. Täitsa klassikaline on lause, et inimene suudab ennast kokku võtta ainult ühel korral 24 tunni jooksul... Ah, mis ma siin seletan, vaadake parem pilte!

Homme veel Bakkafjördur ja siis on selleks korraks kogu moos.

Loodus teeb sigadusi - masendus tuleb peale...

Esiteks - alles see oli, kui maa must ja hakkas roheliseks minema. Täna on kogu päeva mingit ilget löga taevast alla tulnud, tugev tuul peksab seda näkku ja too asjandus ei kavatse ega kavatse ära sulada. No hea küll, kaks päeva kannatab veel kuidagi välja. Aga...

Teiseks - see vulkaanipurse, mis päevake tagasi oli, on tekitanud täieliku kaose Islandi lennuliikluses. Vaatasin just tänast Keflaviki lennujaama väljumiste tabelit. Londoni lend - pidi väljuma 17.00, läks 19.16. Copenhagen - pidi minema 8.00, läks 19.21. New York pidi minema 17.00, läks 19.25 ning Boston pidi minema samuti 17.00, aga läks 19.55. Eriti toredad lood on aga kella 14.15 Copenhageni lennuga, mis esialgsete andmete kohaselt läheb 01.45, ning kella 7.35 Oslo lend on edasi lükatud praeguse seisuga kella 2.25 peale! No mis mul ikka selle peale kosta on. Et ennustatakse teist ja veel võimsamat vulkaanipurset sealkandis, julgeks öelda, et ma pole veel koju jõudnud. No vähemalt ei võta Icelandair tarbetuid turvariske, ja kindlasti meeldib mul rohkem jõuda pärale veidi hiljem, aga elusalt.

Kolmas sigadus pole küll sajaprotsendiliselt loodusjõudude möllamisega seotud, aga sitt ilm halvendab kindlasti nähtavust ja väsitab. Keegi tähelepanematu juht arvatavasti suure veoauto roolis suutis suhteliselt kodumaja lähistel surnuks sõita lehmalapilise isakassi nimega Pähkel, umbes 2,5 aastat vana. Eile olid minu teada matused. Tigepunnil, vaesekesel, pole nüüd, kellega kakelda. Peab vist minema varjupaika ja vaatama talle uue peksukoti... või siis sellise, kes Tigepunni jõupositsioonilt paika paneb. Kurb siiski, oli ju ikkagi maja ostu-müügitehinguga kaasatulnud koduloom.

Vähemalt pole see kõik siiani hakanud avaldama negatiivset mõju lähipäevil toimuvate kontsertide kvaliteedile. Tänane Bakkafjördur oli selles mõttes suht mõttetu käik, et kõigil lood jumalast selged, lihtsalt ettemängimise vaev. Esimene kord, kui pole sellist tunnet, et üks proov on puudu jäänud. Asi seegi.

Küll siis ehk kõigest muust ka üle saab.

POST SCRIPTUM, 23.märtsil: Hea on, et mõnikord leidub faktiteadlikumaid lugejaid. Kaldo võttis veel eile öösel vaevaks mulle kirjutada ja infi anda, et tegelikult põhjustas lennunduses häireid hoopis lennutehnikute streik, mitte vulkaanipurse. Nii et vähemalt seda asja loodusjõudude kaela ajada ei saa. Iseasi, palju see streigi faktki rõõmustab... need võivad nii mõnigi kord päris kaua kesta.

Rohkem konkreetsust, daamid ja härrased! Teate ju küll - aja-, koha- ja viisimäärused...

Polegi nagu enam suurt midagi koolivaheajani jäänud. Esmaspäevane Bakkafjördur ja viimane lihv, teisipäevane pisike proov ja õhtune kontsert Thorshöfni rahvamajas ning kolmapäevane suurem kontsert koos kohvilauaga Bakkafjörduri koolis. Ja siis kiiresti lennukile ning Eestisse kümnekonnaks päevaks puhkama.

Isegi enamjaolt on juba need asjad pakitud, mis vajalikud kaasa võtta. Pluss Marie asjad, väljas on ainult paar vahetust riideid. Hetkel juurdlen kõige rohkem selle üle, kas viitsin hakata läpparit vedama - lauaarvuti on olemas ja küllap sinna ligigi pääseb, kui peaks mingi kiire töö tulema.

Tegelikult sellest tahtsingi täna kirjutada. On imestatud ja pahandatudki selle üle, miks ma laupäeviti ning pühapäeviti teinekord koolis istun. Teie endi pärast, kulla tellijad! Näiteks selle Kikerpuu laulude projektiga on hetkel seis täpselt selline, et saadetud neljast loost on kolm valmis ja neljas töölaual. Teeks edasi, sest pole rasked seaded - aga kui ei kirjutata, et see ja see lugu, ning meilidele ka ei vastata, pole midagi kirjutada. Samas kontsert juba 15.maile pandud ning tahetakse viisteist asja saada...

Teised samasugused udupead on siinsamas vallas. Nüüd ärkasid, et ooooooooooops, minu tööleping on ju tähtajaline ja lõpeb 31.juulil otsa. Ja kuulutasid konkursi välja. Ilmselt peavadki kuulutama. Aga mingi elementaarne viisakus võiks ju ometi selle koha pealt olla, et enne mulle paar lauset kirjutada. Et kas vald a)oleks huvitatud minu jätkamisest või b)tahaksid igal juhul siia kedagi minust paremat saada (mida see sõna siis iganes tähendab). Mina ei taha ka nii, et mängin lolli, annan paberid sisse ja siis selgub, et midagi selle koha pealt juba ammu ära otsustatud. Ja seda ei taha samuti, et kõik läheks täpselt samamoodi edasi, nagu siiamaani läinud on. Kui juba, siis ikka areneda!

Selge, et seadused on täitmiseks. Ja selge seegi, et kui uus inimene tuleb, tehaksegi temaga kõigepealt tähtajaline leping. Nii et vaatame, mismoodi asjad arenevad. See osa Islandi seadusandlusest on mulle tegelikult natuke võõras ka, võib-olla on asi hoopis selles, et tähtajatut lepingut on töötajal palju lihtsam üles öelda kui tähtajalist. Noh, et vallal on varasemast mõni kurb kogemus, kuidas keegi on päevapealt minema kõndinud - ja nüüd jupitavadki kahe aasta kaupa.

Aga kõike seda võiks ju lihtsalt inimese moodi seletada...

Ei taaaaa-haaaa nohu !!!

Pärast kontserti on olnud lausa haigutamaajavalt rahulik. Tegin enne lõunat eilsete esinejatega tagasivaate ära (tegelikult teadsid kõik niigi, kuidas kellelgi läinud oli), arutasime, mida saab veel paremini teha, seejärel andsin igaühele uued lood (vast mitte rahva masenduseks, aga ega ma hästi usu küll, et mingiks meeletuks harjutamiseks läheb) ning oligi tööpäev kenasti läbi. Praegu tegelen väikestviisi inglise-eesti tõlkega ja mõne aja pärast proovin, kas Islandi leivast annab leivasuppi teha. Ning ega siis oskagi midagi targemat teha kui jalad seinale visata.

Nädalavahetusel tuleb tõenäoliselt natuke koristamise ja kohvripakkimise töid teha. Ja pisut flööti harjutada. Aga ikka pole veel mingit tunnet peal, et nüüd tulebki kontsert. Võib-olla muidugi ilma pärast, on teine sihuke märjavõitu, paar soojakraadi ja mingisugust m***iudu sajab pidevalt alla. Ah õigus, Eestimaa elanike kuuldes ei tohi ilmast väga rääkida, võib ära lintšitud saada. Olgu siis selle ilmaga kuidas parasjagu on, fakt, et mingi nohu on mulle tekitatud. Ja see on jätkuvalt minu kõige raskemini talutav haigus. Juba eile oli mingi kole hambavalu, mis nagu polnudki hambavalu. Siis järgnes kõrvavalu. Täna hommikul peavalu. Asjaga tegeldakse. Marie väidab, et tema klassis on mõned haiged ja sellest temalgi nohu, aga mina usun pigem, et neid Marie klassikaaslaste haigusi põhjustab täiesti pohhuistlik õues ringijooksmine särgiväel.

Homme on kultuurimajas mingi Inglise riidekraami müük. Kiusu pärast lähen ja uurin, kas on mullegi midagi saada. Eelluure paraku rõõmu ei tee, reklaamis lõpevad suurused XL juures ära. Mul ju vähemalt XXXL...

Töö kiire ja korralik

Mis ma siin ikka pikalt sõna võtan. Tegime asja ilusti ära, rahvast oli ja nad jäid igatpidi rahule, paar "kala" kulub asja juurde. Pidin ka ise paaris kohas peoga panema, kui plokkflöödil klapivedru ära väsis.

Ütlesin Mariele, et homme küll ei viitsi pilli mängida. Et päris vitsaga just eemale ajama ei hakka, aga harjutagu parem laupäeval. Teisipäeval mängib küll ainult flöödiga, aga ühtekokku neli soololugu ja kaks ansamblit. Ja kolmapäeval Bakkafjörduris väikese "the best of", kuigi on ka üks klaveriduo, üks uus flöödiduo, kaks kitarriansamblit ja plokkflöödipõimik. Nagu öeldakse, täie raha eest.

Kontserdi eel: Mati Põdra on kole koll ainult nende jaoks, kes ise selle järele kisendavad

Õige mõnus tunne on praegu, kell 10:24 peal. Täna hommikul olen teinud kaks tõhusat ansamblitundi nendega, kes esinevad järgmisel teisipäeval. Ja kuidagi iseenesest hakkasid asjad toimima. Kuigi osalt pedagoogilistel kaalutlustel, osalt paratamatusest mängivad koos vägagi erinevas vanuses seltskonnad.

Loomulikult kasutan teinegi kord ka Islandi pinna peal viibides õpilaste ergutamiseks mõningaid kilde, näiteks: "Ära mängi nagu vanamutid kirikus laulavad!" (see käib tempovaba mängu kohta) või "See lugu nõuab niisugust kitarrimängu nagu pahad poisid seda teevad - mitte nagu korralikud tüdrukud!" (on üks hard rock blues, Daniel just õppis power chorde tõmbama ja Guðmundur ei häbene enam oma soolosid). Ja trummiõpilasele teinekord kol-ltn Saanilt laenatud ütlus: "Ega sa oma naha pihta löö!" Muidugi olen seda meelt, et hea muusik peab oskama mängida ka vaikselt - aga vähemalt solvunud pole küll keegi siiamaani olnud.

Ilmselged seanaha vedajad saavad aga teinekord pahandada küll. Ma saangi selle eest palka, et saada aru, kes kui palju suudab, ja kes kui palju viitsib.

Nii, aga nüüd viimane tund ennelõunal. Ja siis juba vaim kontserdiks valmis.

Algaja diletantkitarristi pihtimus

Mitte ei saa aru, mille kuradi pärast on vaja valmistada saja erineva kaela ehitusega kitarre!

Nagu ilmselt vastava ala spetsialistid isegi väga hästi teavad, on klassikalisel kitarril lai ja lame kael ning roop kergelt tiiskantide poole kaldu. Selle pilli peal tulevad mul algaja kohta juba päris keerulised asjad välja, ja areng toimub iga päevaga.

Aga nagu akustilise kätte võtan, algab kohe üks suur kobistamine pihta. Esiteks on sellel pillil kitsam ja ümaram kogu kael, teiseks on roop teistsugune ja kolmandaks on kitsamad ka keelte vahed. Ei satu õigetesse kohtadesse ei parema ega vasaku käe sardellid. Tuju jälle natukeseks ajaks rikutud, kuigi mitte õpilaste pärast.

Tegelikult pole see kõik mitte midagi selle kõrval, et harjutan aktiivselt ka flööti. Gershwini "Summertime" (d-mollis) ja Milleri "Moonlight Serenade (B-duuris) tuleb täitsa ehedalt. Mis parata, kui inimesel on põhimõtted!

Olgu pealegi, lähen ja paljundan homse kontserdi kavalehed ära ja siis arvan, et viskan jalad seinale. Jätkuvalt mitte mingisugust tunnet, et homme esimene kontsert tulemas.

Harjumatult lühikesed tööpäevad sel nädalal...

Kuidas see Suvorov ollagi öelnud? Raske õppustel, kerge lahingus?

Meil kah õppused ühel pool. Täna tegime siis koos Mariega ära selle, mis oli Bakkafjördurisse planeeritud algselt eelmiseks kolmapäevaks. Tegelesime totaalselt ansamblimänguga, ühtlasi sai vajadusel mõni õpilane, kellega oli vaja eraldi tegelda, kõrvalruumi järeleaitamisele saadetud.

Kell 13:50 oli Marie kodus, mina tegin muusikakoolis koti edasi-tagasi veetavast inventarist tühjaks, skannisin kulka lepingu ning saatsin selle dubleerivalt e-mailiga, printisin veel paar tähtsat paberit välja, hüppasin tee peal läbi poest ja posti pealt ning olingi kella 14:30 tööpäeva lõpetanud. Kella 17:00 lähen veel täiskasvanutega tegelema, aga see on eraldi bisness, millega ma niisiis ei arvesta.

Homme võtan kõik ansamblid ette kolmveerand tundi korraga. Kell 15:00 saab ühele poole. Kolmapäeval tegelen Bakkafjörduri vaegtöödega, Thorshöfnis pole jällegi tunde. Ja neljapäev ongi juba esimene kontsert, hommikupoole teen tunde teise kontserdi rahvaga. Reede on niisama blabla, räägin igaühega, mis oli hästi ja mis mitte nii hästi, ning loodan oma jätkuvas naiivsuses, et keegi koolivaheajal ka uusi lugusid vaatab...

Aga mingit sellist tunnet, et oi, nüüd juba kolme päeva pärast esimene kontsert - no mida pole, seda pole. Pigem see tunne, et üheksa päeva pärast koolivaheaeg ja sellega seoses teadagi mis.

ТЭХТУД !

Panin eile tolle pooletunnise töö jutuga (viis puuduolevat takti soundtracki originaalmuusikast) pisut puusse. Jah, selle viie takti orkestreerimine (otse arvutisse) tõesti midagi aega ei võtnud, paarkümmend minutit vast - aga igasugused lisatööd...

Kõigepealt vaatasin natuke löökpillipartiid ja mõtlesin selle peale, et Otto hakkab kindlasti nutma, kui ei saa mängida sama palju kui tema head töökaaslased. Et pause oli kirjutatud hästi rohkesti, lisasin värvi mõttes pisut ksülofoni.

Siis kirjutasin partituuri lahti (click-click-click tänapäeval, meenus, kuidas Vene kroonus sai partituure lahti kirjutatud - ei koopiamasinatki, arvutist rääkimata) ja oh õnnetust - infomüra oli nii meeletult palju, et tuli seda ühekaupa puhastama hakata. Lehekeeramised tegin ka muidugi käsitsi (teen seda alati), aga loodan antud juhul teadagi ka Arvi taiplikkusele paljundamisel. Selle nahka läks ikka kolm tundi julgesti ära.

Seejärel mõtlesin pisut, et teeks tundmatule lisajõuna palgatavale harfimängijale natuke head meelt ja paneks õige partiisse korrektse pedalisatsiooni peale. Võin nina püsti ajada, et ega neid heliloojaid, kes harfi pedaliseerimisest midagi jagavad, pole Eestis enam kuigi palju ellu jäänud. Nojah, harfi paremad päevad on iseenesest muidugi möödas kah, plõnks-plõnks tänapäeva kõrgtehnoloogilisse maailma eriti ei sobi... Aga aega see pedaliseerimine teadagi võttis.

Ja kui see töö oli kah ära tehtud ning järg oboe partii juures, tuli veel üks idee. Et tegelikult oleks värvi rohkem, kui oboemängija paar soolot inglissarvel ära mängida suudaks.

Nii see aeg märkamatult kuluski, aga kell 17:57 GMT sai kogu pakett - partituur + 19 häält - tellijale ära saadetud. Nüüd on jõle mõnus tunne peal. Asi on otsast otsani tehtud. Kohe nii valmis, et mitte ühegi pisiasja peale pole mõtlemata jäänud.

Homme sügame kogu päeva mune. Kui viitsimist on.

Perekond Lombakad

Tänane päev algas peaaegu et superhästi. Kuulasin kõigepealt üle mõned nooremad õpilased, kes olid poole nädalaga kõik oma puudujäägid ära likvideerinud, ja kiitsin neid tubli töö eest. Seejärel lugesin läbi Heidruni meili, kus ta kirjutas, et Olivia väidab, nagu ta oleks muusikakoolist ära tulnud (aga ema ei tea midagi), et mis küll teha - ning vastasin, et teeme praegu sellise näo, nagu ta poleks muusikakoolis kunagi käinudki, ja vaatame siis, kui ta on natuke oma nõmedast pubekaeast välja kasvanud. Ning seejärel andsin positiivse vastuse Marie Põdra telefoniküsimusele, kas ta võib pärast tunde klassikaaslastega ujulasse minna. Niimoodi saingi rahulikult keskenduda viimasteks kontserdiettevalmistusteks.

Lisaboonusena ootas kodus postisaadetis: plaat puuduoleva originaalmuusikaga (mida oli muuseas täpselt viis takti, homme kõva pool tundi tööd, kui peensusteni nokitseda) ning kultuurkapitali leping, mille üks eksemplar on vaja allkirjastada ja tagasi saata, et mulle saaks natuke leivaraha maksta (nimetatakse toetusstipendiumiks). No ega ma pole väikesest lisateenistusest kunagi ära öelnud. Kulub ikka marjaks ära.

Sellega paraku suuremad õnnestumised lõppesidki. Marie veetis ujulas kolm tundi (nii kaua, kuni rahvast välja peksma hakati) ning tuli tagasi vasakut jalga tugevalt longates ja üleni siniseid plekke täis. Asja nimetus on saltode tegemine batuudilt vette. No läheb vahetevahel väheke viltu kah, läheb... Kusjuures ise väga õnnetu ei olnudki ja küsis, kas me homme ka oma igalaupäevasele ujularingile läheme.

Ja kui mina olin sokid jalast võtnud, selgus kurb tõsiasi, et minu kahelt poolt sissekasvanud parema suurvarba küüs oli korraliku põletiku alla löönud. Nüüd on minu jalad tugevalt eri jämedusega. No peab lootma, et lähema kahe nädala jooksul asi nii hulluks ei kisu, et amputatsiooni vaja läheks - aga mõni kirurg Eestis tundub, et saab küll rikkaks. Euroopa ravikindlustuskaart mulle Islandi haigekassast saadeti, aga kurat seda tab, kuidas need arveldamised käivad.

Nii me siin siis elame. Õhtune kojutulek võis mõnele pealtnägijale päris naljakas tunduda, kui üks lonkas vasakut ja teine paremat jalga...

Ajakirjanduslik märkus: Pildil olev isik ei ole juhtunuga seotud.

P.S. Tegelikult üks jama on veel. Mingil imelikul põhjusel pole mulle pooli mu viimaseid ületunde ikka veel kinni makstud. Täna ütles Heidrun minu vastavale küsimusele, et tema poolt on kõik tehtud ja raamatupidaja lubas ka tänase päeva jooksul ära kanda. La sittagi. Piinlik on kuidagi iseenda palka nurumas käia, kuigi inimesed unustavad ikka asju ära...

Jälle kohvipaus

Projektipäevad on iseenesest üks äraarvamata tore õppimisviis. Eks nii võttes ole minugi muusikakoolis ju otsast otsani projektiõpe - kõik teadmised ja oskused selle nimel, et kontserdil esineda, ja siis hakkab järgmiseks kontserdiks valmistumine.

Ainuke nadi lugu selle värgiga, et kuna igasugune inf liigub kõva võrgumüra saatel, siis ei tea vahetevahel isegi direktor mitte eriti aegsasti, kes teevad mida ja kus. Nii sain tänase muudetud tunniplaani alles eile lõunaks ja tänase päeva jooksul suudetakse ehk homne tunniplaan anda.

Ja on enam kui tõenäoline, et osade õpilasteni inf muutustest ei jõuagi. Millest on antud hetkel ehk natuke kahju, sest kontsert on lähenemas ja rahvas tahab võtta viimast. Endal on mul täna jälle natuke kergem hingata kui eile, sest kaks õpilast said jälle kontserdiks valmis. Aga just selle ühega, kes täna puudu, oleks pisut tegemist olnud...

Vaatasin hetkel - üks tüüp, kes armastab palja persega ringi lasta (mina ei oska seoses oma vanadusega teistmoodi nimetada nähtust, kus käiakse linna vahel ja tullakse tundi, dressipüksid rebadel ja liibuvad aluspüksid täies pikkuses nähtaval), läks koos oma halvasti käituvate sõpradega mäest alla. Ju on neil mingil põhjusel vaba tund - aga huvitav, kas ta ka 18 minuti pärast mulle muusikakooli jõuab?

Eks ma siis seni tõmba hinge ja katsu võõrkeelsete lugude pealkirju islandi keelde ümber panna. Sõna "kohvipaus" ei saa antud juhul väga tõsiselt võtta, sest viimati panin ma töö juures kohvimasina üürgama eelmise aasta 2.aprillil. Sealtmaalt vedeleb praktiliselt terve poolekilone kohvipakk koolis kapis. Kui janu tuleb, joon vett.

Eilsest veel paar kiidusõna kohaliku politsei aadressil. Tegime Mariega õhtul klaveritundi ja tulime tagasi kodu poole pimedas. Kui läksime üle tee, sõitis parasjagu politseiauto mööda, peatus meie juures ja kinkis Mariele helkuri. Nojah, minu jopel on vastavad ribad peale õmmeldud, aga Marie tunnistas, et ta pole tõepoolest viitsinud õhukese jope küljest ära kakkuda. Huvitav, kas Eesti Politsei oleks selles olukorras kohe riigikassat täitma asunud?

Miks suured sõjaplaanid alati ei tööta

Tekitasin omale täna suure kahjutundega vaba päeva. Kuigi pidid Bakkafjörðuri tunnid olema.

Asjad läksid omavahel puntrasse põhjusel, et Þórshöfnis oli starfsdagur, see on selline päev, kus õpilastel kooli pole (sest kas nemad või õpetajad valmistuvad millekski, homme-ülehomme on projektipäevad). Ja siis kirjutas Heiðrun, et teeme koolibussi graafiku teistmoodi, hoiame kõvasti valla raha kokku.

Mina olin jälle eelmistel nädalatel maininud, et ma kasutan toda Þórshöfni laste koolivaba päeva selleks, et Mariega tema ansambliasju kokku mängida Bakkafjörðuris. Nii ei lähe Mariel koolitunde raisku. Maininud suuliselt, mitte kirjutanud. Ja pealegi mingis liikuvas situatsioonis. Oli see siis lõunalaud või koridor, ei mäleta.

Edasi järgnes suur isemõtlemiste ja isetegutsemiste kaskaad.

Bakkafjörðuri kool lükkas tõenäoliselt mingid ujumistunnid kokku ja pani bussi nii täis, et seal oli üksainus vaba koht. Loomulikult ei saa ühele vabale kohale paigutada kaht inimest, bussijuhil jumalast õigus.

Mina teatasin seepeale, et mul on tehtud täiesti konkreetne õppeplaan tänaseks päevaks, Mariet ma üksi koju ei jäta (kuigi ta saab seal hakkama) ja järelikult on valida ainult, kas Bakkafjörðurisse sõidab kaks või null inimest.

Jõudsime kiiresti asjades kokkuleppele. Mina tean vähemalt edaspidi, et parim on oluline info kirjalikult kätte anda. Kuuldu võib ununeda, aga paberist jääb ikka kuhugi mingi jälg.

Koolijuhid teavad vähemalt edaspidi, et ka kõik minu väljaöeldud mõtted tuleb üles kirjutada. Ja üle küsida, et ega ma ümber mõelnud vahepeal ole.

Aga keegi ei saa öelda, et ma täna niisama laiskleksin. Mariel on kella 11:00-12:00 kitarritund, 12:15-13:15 flööditund ja 13:30-14:30 klaveritund.

Läheb see neli tundi ametlikku ületööd seekord kaotsi või ei lähe, mul savi. Teenin selle muuga tagasi.

Marie võtan kaasa esmaspäeval. Ja kasutan tundide planeerimisel seda Tartsi kätteõpetatud võtet, et võtan mitu õpilast pikemaks ajaks korraga. Tekib nii-öelda win-win situatsioon, kus õpilased saavad pikema tundi ja mina säästan oma aega.

Kell 14:40, plaanivälise puhkepausi ajal

Puhkepaus, mil teen oma kirjatükki, on põhjustatud Olivia järjekordsest viilimisest. Ma võin mürki võtta, et ise ta ei tea oma tunniaegu ja emal on ka kõigest sügavalt savi. Ma muuseas, selle viimase koha pealt, hääletan juba jupp aega jalgadega ega tee kohalikule kõrtsile sellel päeval käivet, kui nimetet lapsevanem leti taga on. Mis ma ikka tema kukalt vahin ja arvutimängude juures oma soovidega segan.

Muidugi on pubekaiga reeglina mööduv nähtus, aga ma ei väsi kordamast, et teised inimesed samas muusikakoolis pole mingisugune paralleeluniversium, vaid nähtus, kellega tuleb õppida arvestama. Mängigu oma ainsat soololugu nii halvasti kui tahes, aga kui tänu oma suhtumisele teiste ansambliesinemise ära rikub, saab üle küüru.

Ja muuseas - millegipärast ei ole selliseid probleeme mitte kunagi olnud ühegi Bakkafjörðuri õpilasega. Kuigi ka nemad on samaealised. Aga käiksid heameelega palju rohkemgi muusikatunnis, kui see nende jaoks tegelikult võimalikuks osutub.

Eks me näe - kontsertideni on pisut aega kah. Þórshöfni klaverid, klassikalised kitarrid ja plokkflöödid esinevad 18.märtsil. Þórshöfni muud pillid 23.märtsil. Ja Bakkafjörðuri lapsed 24.märtsil.

Need, keda ma ei pea ei käesolevas blogis ega õpetajatega suheldes taga rääkima, on olnud aga tublid, jõudnud jaanuari keskpaigast siiamaani 4-5 lugu selgeks saada ja juba ootavad, millal saaks esineda. Elavaks näiteks, milline väärtus on tegelikult solfi õppimisel, on aga mu enda laps. Lugesin just kokku - on käsi 19 loos. Klaveril mängib kaks asja ning on vajadusel valmis kiiresti asendama paari ülemise partii mängijat neljakäe asjades. Kitarril on kaks enda ja kolm ansamblilugu. Altplokkflöödiga aitab kokku kuues loos, võib-olla peab veel mingi törtsu seitsmendat puhuma. Nii - ja flöödiga, mis on ta põhipill, veel kolm soolo- pluss kolm ansamblilugu. Mitte et oleks nii superandekas (saab ikka ülepäeviti sõimata ka, kui pillitundi tulles on pea koju ununenud), aga tänu sellele, et loeb ja kuuleb, jääb ära kogu see protsess, mis siinsetes pilliaabitsates kulub nootide ühekaupa selgeksõppimisele. Sealtmaalt, et vaata nüüd, see on G. Kirjutatakse teisele joonele. On kitarril kolmas lahtine keel. Kolmas, kurat, peenema poolt loetakse! Ja järgmisel tunnil selgub, et pole see G ikka selge. Aga tahaks juba lugusid mängida. Et tähti veel ei tunne, aga tahaks juba Shakespeare´, Hemingwayd ja Tolstoid lugeda...

Hea küll, eelmise kontserdi eel olid mäletatavasti palju hullemad asjade seisud - aga kontsert läks igati korda. Mis ma siin ikka kirjutan. Nüüd tulevad oluliselt kergemad ja lühemad päevad, homme on Þórshöfnis starfsdagur ja ülehomme on Þórður Ragnar (basskitarr täiskasvanute õppest) pealinnas oma kontrollimatu suguelu tulemusi üle kaemas. Nii et õhtu vaba.

See noot, mis ma oma jutu juurde üles panin, on täiesti vabalt kasutatav, kui mõni bassimängija või -õpetaja aga tahab. Selliseid asju me selle Þórðuriga õpime praegu. Ehkki tal on mõned rütmihäired, imestan ikkagi, miks teda pole ühessegi bändi kutsutud. Kui siin selliseid muidugi on.

Matemaatika on parim vahend une pealeajamiseks. Või äraajamiseks

Noh, kõigepealt see rõõmustav uudis, et islandlane pole loll ja saab aru, et tahaks nagu oma asju ise otsustada. Vihjan sellele referendumile, mis käis brittide ja hollandlaste hoiuste kompenseerimise pihta. Keegi arvutas kuskil välja, et see oleks tähendanud iga Islandi elaniku kohta, lapsed ja vanurid kaasa arvatud, umbes nii suurt väljaminekut nagu minu poole aasta palk (ületundideta). Siinkohas tänud Tartsile, kes minu matemaatikat korrigeeris, ise uskusin üht ebaõigete andmetega allikat, aga võib-olla muidugi ei suutnud see allikas hoopiski uskuda jagamistehte 3 800 000 000/300 000 tulemust ja kraapis ühe nulli otsast... Mida iganes.

Ja siis oleks tõesti võinud juhtuda igasugu asju. Näiteks pooled muusikakoolid likvideeritud. Ülejäänutes tõstetud õppemaks mitmekordseks. Ei mingeid ületunde loomulikult - õpilaste piirarv ette ja ülejäänud ootavad. Ning kes teab, ehk oleks keegi kuskil hakanud ka sõna võtma, et miks igasugu eestlased, venelased, poolakad, ungarlased, ameeriklased ja brasiillased peavad Islandi lastele muusikat õpetama, kas islandlasi endid polegi?

Noh, muidugi selge, et palju sõltub kohalikust omavalitsusest ikka ka. Siin maanurgas pole olukord üldse laita, õpetajate vaev püütakse ikka korralikult kinni maksta. Ja hoida samas vanemate omaosalust taeva alla tõusvat. Selge muidugi, et päris tasuta midagi ei saa ja ka õpetajate tunnikoormusega tulevad mingid füüsilised piirid vastu.

Arvutasin just, et kui 1)muusikaõppurite üldarv ei kahane (mis ei paista kuigi tõenäoline); 2)Svalbardi kool pole loobunud soovist võimaldada oma lastele pilliõpet (nad pole seda kaks aastat saanud, sest ei mahu kuhugi ära); 3)vallavalitsus mõistab, et tegelikult peaks olema nii solfedžo kui koosmängu õppimise jaoks omad tunnid (muuseas leidsin kindlaid paberlikke tõendeid, et kunagi on siin ka olnud); 4)tegelikult peaks ka põhikooli õppekavas olema tonmennt, ja 5)lasteaiad on üldse avastamata teema, siis oleks minimaalne tunnikoormus nädalas 51. Mis tähendab, et üks õpetaja kindlasti ei jõua seda tööd ära teha. Isegi kahele tuleks ületunde.

Mis ma selle teadmisega peale hakkan, sõltub juba edasistest nüanssidest. Mida pean kõigepealt läbi arutama iseendaga, siis juhtkonnaga ja siis juba vallavalitsuses. Aga praegu poen põhku, saingi unemati välja kutsutud.

Mitte mingit õiget tunnet pole peal...

Kümne päeva pärast peaksid lihavõttekontserdid pihta hakkama. Aga kui varem on kontserdi lähedus mind erksaks (isegi ülemäära erksaks) teinud, siis nüüd ajab pigem haigutama. Kõik on nii üllatustevaba, võin juba praegu täpselt öelda, kuidas kellelgi minema saab ja miks nii läheb.

Muidu on ka kõik viimased päevad nii kuradi ühenäolised olnud. Tegelesin kellale ja kalendrile tähelepanu osutamata selle Vilsandi-filmi soundtrackiga ning jõudsin täna õhtuks omadega nii kaugele, kui oli olemasoleva algmaterjali põhjal võimalik teha. Edasi ootan huviga mingeidki vihjeid, kuidas film edasi läheb ja kui palju on veel muusikat vaja.

Sain ka selle teada, miks mu viimane palk nii häbematult väike oli. Minu ületunnid olid täitsa valesti kokku loetud ja umbes 18 tunni eest on raha arvestamata jäänud. Loodan siis, et kohe nädala alguses korda aetakse, saab kodu poole teele panna. Noh, kõik me oleme ekslikud, ja kui suured muusikud panevad teinekord passaaže peoga, miks ei või siis matemaatikaõpetaja liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamisega eksida?

Sellega seoses meenus seegi, et kooli arvutiga hakkasid tõsisemat tüüpi jamad pärast seda, kui abivallavanem ja IT-mees ühes isikus tegi mingeid programmiuuendusi. Nüüd ei kipu arvuti enam kuigipalju minu tahtele alluma, vaid elab mingis oma maailmas. Kui tahab, saadab mu pikalt ning keerab puhkama. Küsimata siis, ega äkitselt mõnd tööd pooleli ole...

Hiired, raiped, on kah parasjagu targad. Ei taha millegipärast jalgupidi liimi sisse ronida, vaid kõnnivad kaarega mööda. Prooviksin muidu seda Tartsi retsepti (veinipudeli kork vähese õliga läbi praadida), aga pole absoluutselt veinijooja. Ainuke lootus, et Marie on ühe kassiga sõbrunenud, äkki too püüab kohakaasluse alusel ka paar närilist meie elamisest kinni.

Nii et sihuke masendavalt hall olemine. Põhimõtteliselt ka ilma mõttes, sest saabunud on soojalaine ning praktiliselt kogu lume (mida oli siin palju) ära sulatanud. Mingi +4...+5 on viimased päevad pidevalt olnud, täna käis ka +8 all ära ja nii lubab kogu nädala hoida. Pole enam seda ilusat valget talve...

Suured on nii rõõmud kui ka jamad...

Ikka kõigepealt heast. Bakkafjörðuri lapsed valmistasid mulle täna tõeliselt positiivse üllatuse. Kui läksin kahe tunni vahepeal Marialt (kohalik koolijuht) midagi küsima, nägin, kuidas neli kitarristi pluss Erla Salomé (flööt) olid esikusse istet võtnud ja mängisid - täitsa vabast tahtest - mingeid muusikakoolis üles antud lugusid üheskoos. Kusjuures mitte sellepärast, et lood vajaksid veel harjutamist. Oh kus sa sellega - nende lastega võib juba homme kontserdi korraldada.

Aga jama on vähemalt sama suur, sest palgapäeval laekus oluliselt vähem, kui arvestanud olin. Võib-olla sellepärast, et mingid asjad on arvestamata jäänud, pole ka kelleltki küsida, sest raamatupidaja tõsiselt tõbine. Asja uuritakse. Loodan, et kodused seniks nälga ei sure. Õnneks on muidugi üks selline suurema maksumusega asi valmis saanud, äkki mingi nädalaga õnnestub ka rahad kätte saada selle eest. Siis võib jälle rahulikumalt hingata.

95% õnnestunud lõõgastus

Ausalt öeldes oli täiesti tagumine aeg tuulutada natuke ajusid ja võtta selle jaoks välja oma korraline "pikendatud nädalalõpp". See tähendab, et reedel on tööpäev kella 13-ni ja esmaspäeval alates 11:00.

Marsruut sai maha tõmmatud sel moel, et bussiga Husavikki, sealt viib Tarts Myvatni äärde ja toob Husavikki tagasi, siis seal oli plaan külastada vaalamuuseumi ning sõita edasi Akureyri, kust siis esmaspäeva hommikul ilusti tagasi lennata. Ainuke jama, mida ette kujutada võis, oli, et juhul, kui ilm keerab päris ära, pole Tartsist sõitjat.

Ilm päris ära ei keeranud ja Tarts oli kenasti vastas, aga jama oli ikkagi õhus ja jõudis kätte järgmisel hommikul. Nimelt oligi vaalamuuseum ainuke tõsine põhjus, miks teha Husavikis boksipeatus - aga kui siis hommikul kell 10 sai sinna ukse taha mindud, selgus, et nimetet asutust enne aprillikuud ei avatagi. Esimese hooga mõtlesin muidugi, et lasen muuseumi omaniku lihtsalt maha. Aga siis taipasin natuke asja uurida ja avastasin, et muuseumi enda veebilehel on vastav lahtiolekuaegade inf muidugi olemas, aga mina ju guugeldasin ja jõudsin mingile muule lehele, kus sellest kesktalvisest pausist muidugi juttu ei olnud... No selles osas olen edaspidi targem. Oleks pidanud võtma Tartsi ettepaneku kaalumisele, vedelenuks laguunis pikemalt ja sõitnuks õhtuse bussiga Akureyri (kus öömaja muuseas odavam kui oli Husavikis). Ega oleks pidanud ka Tarts rohkem kui kaks otsa tegema. Nojah - oleks tantel till, oleks onkel.

Vähemalt niigi palju oli sellest Husavikis viibimisest kasu, et sain omale komplekti peenkruvikeerajaid ja hiireliimi. Aga muidu - eriti nädalalõppudel - üks uimane linnake, kus isegi süüa pole eriti kuskil. Salka on reedel (sic!) lahti kella 21-ni ja Gamli Baukur avatakse alles kell 23. Ahah, seda ka muidugi, et laguuni väävlirikkas vees tõmbusid Marie hõbedast kõrvarõngad mustaks. Hea on, et issi vana keemik ja sõjaväest pealegi läbi käinud - hambapastaga annab muudki kui hambaid puhastada.

Akureyris leiab tegevust teadagi rohkem. Lihtsalt mõned asjad on natuke välistatud, kui pomm jala küljes. Kuid Mart Erikule leidis hilinenud sünnipäevakingituse ikka, Mariele esinemiseks sobiva kleidi samuti (pluss natuke sokke ja muud kuluvat kraami)... ah et mina ise? Hagkaupis oli isegi üks päris lootustandev ülikond, aga alt teine pintsakunööp ei läinud kinni. Peale sokkide seega jälle mitte midagi. No vähemalt jätsin oma aadressandmed ja sain lubaduse, et helistavad või saadavad meili, kui midagi suurt jälle saabub.

Ja ujula on Akureyris teadagi sama hea kui ta sügisel oli. Eraldi annaksin omale plusspunkte aga targa idee eest Valmarilt küsida, kas Akureyris jäähall äkki kah olemas on. Oligi pühapäeva lõuna sisustamisega edukalt ühel pool. Ei, ärge nüüd seepärast valesti arvama hakake, minust enam mingit uisutajat ei ole. Aga kasvaval põlvkonnal võimalus sporti teha missugune! Selle eest tõstsingi nädalalõpu õnnestumise protsendi 95 peale.

Leidsin ilma igasuguse vaevata üles ka muusikapoed, ühes oli isegi enam-vähem sobiv kitarri häälestuskruvide komplekt olemas, ja juba isegi sellele kitarrile külge pandud, mille Jóhann ära retsis. Noh, siin maailma otsas viibides tuleb paratamatult pillide pisiremont selgeks õppida, kuigi olen paras pudrunäpp küll. Hea vasakukäelisuse ja sellekäelistele mõeldud tööriistade puudumise kaela ajada.

Tagasilend oli ka ilus päikesepaisteline, sain teha mõned aerofotod. Isegi iseenda elamisele sain õhust pihta. Siin see pilt ongi.

Nii, nüüd veab küll selle 25 päeva, mis Eestis käimiseni jäänud, ilma igasuguse vaevata välja. Kuigi üks väike mure on siiski. Tarts küsis minult, kuidas mulle ületundide eest makstakse, ja kuulutas siis, et valesti (liiga vähe). Kontrollisin Kaldo käest järgi, ta sobras natuke netis ja kuulutas, et Tartsil on õigus (vähemalt põhilises: mulle makstakse liiga vähe, detailidega tegeleb hiljem). Ja nüüd on jälle jama. Kuradi ebamugav on minna vallavalitsusse ja öelda, et te olete terve aasta jooksul enda kasuks eksinud, katsuks nüüdki kuidagi ära klaarida...