Perekond Lombakad

Tänane päev algas peaaegu et superhästi. Kuulasin kõigepealt üle mõned nooremad õpilased, kes olid poole nädalaga kõik oma puudujäägid ära likvideerinud, ja kiitsin neid tubli töö eest. Seejärel lugesin läbi Heidruni meili, kus ta kirjutas, et Olivia väidab, nagu ta oleks muusikakoolist ära tulnud (aga ema ei tea midagi), et mis küll teha - ning vastasin, et teeme praegu sellise näo, nagu ta poleks muusikakoolis kunagi käinudki, ja vaatame siis, kui ta on natuke oma nõmedast pubekaeast välja kasvanud. Ning seejärel andsin positiivse vastuse Marie Põdra telefoniküsimusele, kas ta võib pärast tunde klassikaaslastega ujulasse minna. Niimoodi saingi rahulikult keskenduda viimasteks kontserdiettevalmistusteks.

Lisaboonusena ootas kodus postisaadetis: plaat puuduoleva originaalmuusikaga (mida oli muuseas täpselt viis takti, homme kõva pool tundi tööd, kui peensusteni nokitseda) ning kultuurkapitali leping, mille üks eksemplar on vaja allkirjastada ja tagasi saata, et mulle saaks natuke leivaraha maksta (nimetatakse toetusstipendiumiks). No ega ma pole väikesest lisateenistusest kunagi ära öelnud. Kulub ikka marjaks ära.

Sellega paraku suuremad õnnestumised lõppesidki. Marie veetis ujulas kolm tundi (nii kaua, kuni rahvast välja peksma hakati) ning tuli tagasi vasakut jalga tugevalt longates ja üleni siniseid plekke täis. Asja nimetus on saltode tegemine batuudilt vette. No läheb vahetevahel väheke viltu kah, läheb... Kusjuures ise väga õnnetu ei olnudki ja küsis, kas me homme ka oma igalaupäevasele ujularingile läheme.

Ja kui mina olin sokid jalast võtnud, selgus kurb tõsiasi, et minu kahelt poolt sissekasvanud parema suurvarba küüs oli korraliku põletiku alla löönud. Nüüd on minu jalad tugevalt eri jämedusega. No peab lootma, et lähema kahe nädala jooksul asi nii hulluks ei kisu, et amputatsiooni vaja läheks - aga mõni kirurg Eestis tundub, et saab küll rikkaks. Euroopa ravikindlustuskaart mulle Islandi haigekassast saadeti, aga kurat seda tab, kuidas need arveldamised käivad.

Nii me siin siis elame. Õhtune kojutulek võis mõnele pealtnägijale päris naljakas tunduda, kui üks lonkas vasakut ja teine paremat jalga...

Ajakirjanduslik märkus: Pildil olev isik ei ole juhtunuga seotud.

P.S. Tegelikult üks jama on veel. Mingil imelikul põhjusel pole mulle pooli mu viimaseid ületunde ikka veel kinni makstud. Täna ütles Heidrun minu vastavale küsimusele, et tema poolt on kõik tehtud ja raamatupidaja lubas ka tänase päeva jooksul ära kanda. La sittagi. Piinlik on kuidagi iseenda palka nurumas käia, kuigi inimesed unustavad ikka asju ära...