Täna oli siis esimene sõit Bakkafjörduri kooli poole. Kurat seda teab, kas seoses suviste ilusate ja soojade ilmadega oli igikelts lahti sulanud, või olid Vopnafjörduri ja Thorshöfni vahet seiklevad rahvamassid oma autodega teekatte ära hooranud - aga Saari tee on selle kõrval täiesti peegelsile, maali või autos pilti. Auk oli augu küljes kinni ja igast august peegeldus vastu kole apelsinivärvi pori, lisaks slaalom oma elust veel viimast võtvate lammaste vahel... jube.Aga Bakkafjörduri koolis, mis ongi natuke teistmoodi kool, oli kõik vanamoodi. Selles mõttes, et õpilased ootasid kannatamatult, millal saaks uusi oskusi omandama hakata. Oli mõningaid ette teatatud ja ka ette hoiatamata pillivahetusi, paar last oli suve jooksul oma eelmise aasta instrumendist lihtsalt välja kasvanud - seepärast läks tänane päev põhiliselt sissejuhatuse pluss virtuaalse šoppamise tähe all. Praegune seis kokkuvõtlikult: kaks klaverit, üks akordion, üks plokkflööt, üks flööt, kaks kitarri ja üks basskitarr = 8 õpilast. Muuseas on minu liikumisgraafikud nii tehtud, et ega naljalt üle selle ei pigistagi - kell 13:30 on koolibuss ees ning võta või jäta siis. Kui nüüd selle peale mõelda, et islandlasele tüüpiliselt osa rahvast ei tea ikka veel, kas õppida või mitte õppida muusikat, ning üks poiss küsis, kas trumme saaks õppida (mille peale vastasin, et kui trummid saaks, siis miks mitte), võibki juhtuda, et ajakava läheb lõhki.
Nii et elu igati töine. Ah et miks ma pealkirjas ennast vanemrätsepaks nimetasin? Uskuge või mitte, aga sain täna vähem kui kolme tunniga hakkama nii keerulise asjaga nagu püksiluku vahetus oma teksadel. Hommikul juhtus autosse istudes väike õnnetus, hea vähemalt et kodu ligidal - sain dressipüksid jalga tõmmatud. Nägin küll välja nagu algaja sumomaadleja, aga vähemalt ei pidanud midagi peal kandma. Ja õnneks oli kodus ka üks tõmblukk vedelemas. Sestap siis vanemrätsep. Lähen käin nüüd pärast kurnavat tööd korra ujumas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar