Võidupüha paraad seestpoolt vaadates

Kõigepealt sellest, miks ma laupäeva hommikul kell 7 ei maga, vaid klõbistan arvutiklahve.

Kasutades alatult ära asjaolu, et minu küljeluu peab ka mõnikord tööl käima (juhtub, et isegi 48 tundi järjest), korraldasid koduloomad mulle tõelise öise terrori. Kõigepealt kolksatas umbes 2 ja 3 vahel aknalaud, Tigepunn hüppas tuppa ja kohe läks jahipidamiseks. Kui tule põlema panin, avastasin põrandal peotäie sulgi ja poolsurnuks piinatud tihase. Viskasin mõlemad välja ning kobisin voodisse tagasi. Selleks, et ärgata uuesti kella 5 ja 6 vahel hirmsa röökimise peale. Toa teise otsa oli tekkinud suurem kogus musti ja valgeid karvatuuste ning keset põrandat veeres kräunuv ja urisev kera, mis minu käratamise peale Pähkliks ja Pähkli Isaks (pildil) lagunes. Ja vot siis enam ei tulnudki uni tagasi.

Aga tegelikult tahtsin ju rääkida, kuidas sellel suvel riigikaitseliste ülesannete täitmine läks.

No ei päästa üht tõsimeelset kaitseliitlast ka see, kui üheksa kuud aastast Islandil viibid. Korraldavat tööd annab tänapäeval teha ka interneti kaudu - olin kõige kodumaal toimuvaga kursis pidevalt - ning kogu muusikalis-tseremoniaalne külg on ju teada ammusest ajast. Nagu enamvähem ka see, kellele mida ja kuipalju võib teha usaldada.

Ka muidu on pasunakoorid nagu pasunakoorid ikka, kandku nad siis mis vormi tahes. Ikka käib paar "bussiõlut" reisipauna ja hakkab hiljemalt saja kilomeetri pärast välja kibelema. Mis toob kaasa vältimatu rivistuse metsa all. Kaitseväe uut digilaiku kandes tuleb ainult olla väga tähelepanelik, et mõni mees kogemata metsa ei jääks - maskeerib küll paremini kui vana laik.

Ja vabas õhus ilusa ilmaga pilli mängida on ka ju põhimõtteliselt täitsa tore. Lihtsalt siis võib süda täis saada, kui selgub, et suur organiseerijate meeskond (kes on täiesti kuupalgalised) pole hunnikust olulistest pisiasjadest aru saanud või on need kahe silma vahele jätnud. Nii nõudis näiteks tõsist jõupingutust teha peastaabis selgeks, miks peab ka Kaitseliidu orkester magama linade vahel. Vähemalt see asi lõpuks lahenes - kuigi seda lubadust, et majutuda saab veel enne paraadi peaproovi algust, täita ei suudetud. Õhtusööki pidi ka ise korraldama hakkama, sest muidugi polnud mitte keegi mingeid logistika-alaseid pabereid orkestrile isegi kaugelt näidanud...

22.juuni proovipäev kujunes seda kõike arvesse võttes vägagi pikaks. Orkestrite tegevus algab ju veidi varem kui marssival koosseisul - üks bänd peab londi sisse tooma ja teised vastu võtma. (Sellest rääkimata, et püssimehed peavad ära kannatama tegelikult ainult selle sada meetrit, mis paraadmarsi distants keskeltläbi pikk on, aga orkestrid on pidevalt tribüüni vaateväljas.) Siiski andnuks hea tahtmise korral säästa aega ka peaproovis, mõttetult pikaks venitatud pauside arvelt näiteks. Ega ma muidu ehk virisekski, aga proov venis oma kella 21:30-ni välja, siis tuli veel pillid pakkida, sõita toitlustustelki, kus pidime mängima, siis olid meestel kõhud pikka aega tühjad olnud ja nad nõudsid enne mängu süüa... ühesõnaga enne 23:00 peale ei saanud, siis aga oli juba parasjagu pime, nii et kahest väikesest fotovalgustist suuremat tolku polnud. Meestele au ja kiitus, et ükski lugu seisma ei jäänud - aga silmaarsti ja prillide arved saadan küll peastaapi. No ja et majutamine oli jäänud ka lubatud ajaks korraldamata, siis enne kella 1:00 polnud eriti võimalik kotile saada.

Paraadipäev ise oli vähemasti sama ilusa ilmaga kui proovipäev, ning majutuskohas Kuremaal pakutud hommikusöögil polnud ka midagi viga. Etteantud liikumisgraafiku kohta ütleksin, et liiga vara (orkestril enne rivistust jälle tund aega niisama molutamist), ja mu teinepool ütles jälle, et liiga hilja (pealtvaatajana polnud suurt kuskil seista). See jälle sihuke asi, et ju peastaap kasutab mingeid 1993.aastal valmistehtud tabeleid ning ei taipa neid vastavalt toimumiskohale korrigeerida. Jõgeva rivistus oli vägagi kompaktne, meeste igaks juhuks tund aega varasem kohalekupatamine polnud seega millegagi põhjendatud. Veepudelid olid küll palava ilma tõrjeks organiseeritud, aga meie ainukese naistrompetisti niitis ikkagi jalust. Siin pildil ta veel mängib täitsa vapralt, aga presidendimarsi ajal istus juba puu vilus ja tõmbas minu käsul kuni paraadmarsini hinge

Lootuses, et järgnev pole mingi sõjasaladus, annaksingi kellaajalise ülevaate, kuidas kaitsejõud oma paraadi kokku panevad:

10:00 hakkavad üksused oma kogunemiskohtades rivistuma

10:30 peavad Kaitseväe ja Kaitseliidu orkestrid olema paraadiplatsil ning piirivalveorkester kogunemiskohas marssiva koosseisu ees

10:45 jõuab lont platsile, KV orkester võtab esimese paraadmarsi üle, KL orkester järgmise ("Meie Vana") ja PV ülejärgmise. Siis algab lõputu nihutamise protseduur, sest peaproovi ja paraadi vahelisel ööl on loomulikult mehed oluliselt paksemaks läinud ja proovis väljamõõdetu ei taha hästi toimida

11:00 võtab Toompere kohale, Võrno tassib lipu ette ("Lipumarss"), KL ülema vastuvõtt ("Kotkamarsi" katkend, see aasta sai tervelt kümme takti mängitud!) ja vägede läbijalutamine. Siis jälle vähemalt veerand tundi molutamist haudvaikuses

11:23 saabub kaitseväe juhataja

11:25 lähevad telekaamerad käima

11:29 on Miido kord. Presidendi saabumine ("Pidulik signaal"), hümn ja vägede läbijalutamine ("Presidendimarss"), Toompere võtab millalgi üle, et saaks õigel ajal kinni lüüa. Meie loeme ämbreid, sel aastal oli õnneks ainult üks - president unustas kodutütardele head võidupüha soovida ning põhjustas sellega ka Toompere jaoks väikese segaduse

11:45 peab president kõne, mina lähen võidutulede tseremooniaks orkestreid juhatama

11:55 tuletooja auto saabumine ("Tuletoojad"), tulede laialijagamine ja tuleviijate äraminek. Kõik dirigendid liiguvad oma orkestrite juurde ja suured trummid ette orkestrite vahele

12:10 paraadmarss: riigilipp, üksused, tehnika, orkestrid

12:30 lähevad telekaamerad kinni. Sellel aastal tuli meil pärast seda veel platsile tagasi tulla, teha läbi kohaliku maakonna tulede jagamine ja Jõgeva maleva autasustamine ning rahvas staadionile vedada (kus PV ja KV juba oma tattooprogrammiks valmis olid)

13:30 meie jaoks lõpp.

Nii et teleekraanile jõuab tegelikust tegevusest ikkagi umbes ainult kolmandik. Need, kes kohale tulevad, näevad oluliselt rohkem (kui ikka leiavad koha, kus vaadata).

Vähemalt andis rahvas ikkagi endast parima ja kellelgi ei tohiks mingit kobisemist olla. Aga muidugi annab arendustegevusega lähema aasta jooksul tegeleda küll ja veel.

Ning püüda ka staabirottidele selgeks teha, et nemadki võiksid tublisti areneda.

Enda järgmine üritus on niisiis laulupidu. Autori seisuses olemine polegi oma elus veel üldlaulupidude raames järgi proovitud nähtus. Vaadake 5.juulil telekat!

Tänasest ei teagi, mis edasi saab. Kiirpilk kell 11:15 õue ütleb, et sellise ilmaga küll muru ei niida ega trimmerda. Loomingulist soont pole kah just väga. Eks ma siis kiika aeg-ajalt, kas mõni tuttav nägu on online, karjata koduloomi ja süga niisama seda, mida on sügada. Kuulmiseni!

Esimene puhkusekuu - mis tehtud, mis teoksil?

Tervitused! Suvevaheaja algusest on minu jaoks siis möödas täpselt üks kuu ja natuke rohkem kui kahe kuu pärast pean hakkama Islandile tagasi liikuma. Pikk puhkus kahtlemata, aga siiski mitte liiga vaene tegevuste poolest (ega ma tõtt öelda lihtsalt jalad seinal vedeleda oskagi, pole kunagi osanud).

Esimene nädal Eestis kulges teadagi kümnekordse muljetamise, Islandi floorast ja faunast saadud söögi- ja joogiasjade tutvustamise ning iseenda Eesti õluga taasharjutamise tähe all. Väga piitsa siiski ei andnud, sest ees ootas niihästi Marie esimese klassi lõpetamine kui ka natuke ettevalmistustööd paraadi muusikaliseks õnnestumiseks. Niipalju ehk ka, et teisepoole soovitusel hankisin maale jalgratta, kasutades selleks Pärnu tuntud kolliaugu "Tulevik" teeneid, ja kuivõrd lõpptulemus oli tõesti nii väga hea kui ka odav, siis mõtlesin veel veidi ja lasin sealsamas korda teha ka kuuri all vedelenud poistejalgratta. Juba on kogu sellest rattapargist korduvalt abi olnud - linnas ega poes käimine ei sõltu enam auto olemasolust või juhtida oskavate persoonide joobeastmest. Marie ja Mart Erik saavad ka vajadusel jalavaeva vähendada, ning arvata võib, et selleks ajaks, kui teisepoole kolmas põlvkond rattasõidu ikka jõuab, kärab sama tsikkel küll ja veel.

Teise nädala nimeks võiks edukalt panna "Lapsehoiunädal". Algas see Marie lõpupeoga, siis tuli päevakese hoida lapsi P-Jaagupis ja nädala teisel poolel maal. Ja paralleelselt suhelda elektroonilisi kanaleid kaudu kümnekonna vägagi täiskasvanud kaaskodanikuga, kes ilma minuta ei tundu suutvat ühtki otsust vastu võtta. Õpitud abitus, või kuidas selle asja nimi parasjagu nüüd oligi... Õnneks oli vähemalt ilma ja seetõttu õnnestus teha ka tiba maatöid (muru niitmine/trimmerdamine, puude riitaladumine, heki pügamine, päikese võtmine, sauna kütmine, õlu, sääskede söötmine, ...) Disainitööd ämma aias Lihulas olid lausa vaheldusrikka puhkuse eest.

Kolmanda nädala olin kõvasti ratastel. Islandi vahemaadega võrreldes võiks muidugi asja kohta öelda, et korraldasin kodulähedasi väljasõite, aga... Et jõuda 8.juuni õhtu kella 19-ks Tormasse, kus Kaitseliidu Jõgeva maleva orkester proove teeb, pidin Saarilt startima kell 9:00, sõitma ühe bussiga Pärnusse, teisega Tartusse, kolmandaga Jõgevale ja sealt kolleegi autoga edasi Tormasse. Järgmine päev, 9.juuni, oli veel mõttetum. Kuna Marie sõitis Soome sõbrannale külla ja meie transpordiettevõtted ei usu, et peaaegu 8-aastane laps võiks olla iseseisev, pidin ta Helsingisse kohale laevatama. Minu päev niisiis: kell 6:00 äratus, 7:11-8:55 rong Jõgevalt Tallinna, 8:55-10:20 laevapiletite check-in sadamas, Marie vastuvõtt bussijaamas ja sadamasse minek; 11:00-13:00 Tallinn-Helsingi, 13:00-16:30 aja parajakstegemine Helsingi peal ning kohtumine "kasuperega" (kes jäid liiklusummikusse ja seetõttu natuke hiljemaks, umbes 16:45), 17:30-19:30 Helsingi-Tallinn; 20:00-21:50 buss Tallinn-Pärnu. Täitsa ausalt oli õhtuks toss väljas. Aga nädalasse mahtusid veel teisepoole sünnipäev neljapäeval ja pühapäevane pikk orkestrite ühisõppus...

Praegu oma lõpule lähenev nädal on kulgenud suhteliselt loomingulises plaanis, ehkki pidin teisipäeval korra ka kilupealinnas ära käima, et tõmmata peastaabis paraadiasjade lahtised niidiotsad ilusti kokku ja ühtlasi Mariele vastu minna. Neljapäeval tegin üle hulga aja pisikese bridžiturniiri ning läks isegi täitsa korrektselt (minu mängustiiliga pole muidugi esimeste hulka asja, aga ei jää ka viimaseks). Siis oli vaja veel kolm kodanikku läbi sõimata ja kolm maha rahustada... nii kahju, aga oma viimase lennu lõpuaktust ega -pidu polnudki mahti külastada. Palun andke mulle andeks!

Muust vast niipalju, et lisaks majapidamises juba leiduvatele koduloomadele nimedega (pildil vasakult) Pähkel ja Tigepunn on kahtlaselt tihti õue peal näha ka enamvähem musta karva isakassi minu poolt pandud nimega Pähkli Isa. Siinkohas väike seletus tolle nime etümoloogiast. Pähkel oli majaostuga kaasnev kaup, kelle ta ema oli eelmise omaniku ajal õuele auto alla toonud. Juba eelmisel suvel sai tähele pandud, et üks äärmiselt halbade kommetega isakass käib vahetevahel oma röövretkede käigus ka meie aiast läbi. Siis pani mu teinepool tähele, et see kõuts väga ei häälitse (nagu ka Pähkel) ning et tal on lõua otsas samasugune valge laik. Ja siis tuli minu karm elutõde: mõnikord juhtub ka inimeste puhul, et üksikema jääb lapse kasvatamisega hätta - ning siis tuleb talle meelde, kus ta parasjagu kotid taha sai, ja ilmubki korv lapsukesega issi ukse taha. Niimoodi kõiki võimalikke otsi kokku viies Pähkli Isa identiteet sündiski, iseasi muidugi, kui palju selle loomaliigi esindajad perekondlikest sidemetest hoolivad...

Heakene küll. Minu töökohas Thorshöfnis on alates 8.juunist polaarpäev, jaanireedel-laupäeval olen seotud paraadiga (kirjutan sellest kindlasti eraldi jutu), juuli alguses on laulupidu, Ultima Thule ja Kaitseväe orkester ootavad 15.augusti ürituseks lugusid ja Jannseni Hambaravi püüab enne uue õppeaasta algust minu naeratuse taastada. Muidu on ka kõik hästi.

Lugesin läbi ka Tartsi raamatu. Niipalju kui mina juba näinud olen, räägib küll täitsa õiget juttu. Näis, mida ma ise järgmisel aastal samal ajal oma elust mõtlen...