Viimasel hetkel tekib alati mingi mõte

Tegelikult pole mul absoluutselt midagi selle vastu, et talvehooaja kõik kontserdid pühapäevade peale pandi. Üks asi, et aitab igavust peletada. Aga teine ja kindlasti olulisem asi, et mul on lõpuks ometi ka endal suurepärane võimalus enne kontserti hinge tagasi tõmmata. Eelmisel aastal oli nii, et tegid viimase hetkeni tööd (mõnikord ka Bakkafjörðuris), siis asjad küüru otsas kirikusse, kiiresti üles - ja juba astuski esimene laps kiriku uksest sisse proovi tegema. Ja siis oli hea, kui proovi ja kontserdi vahel jõudis särgi ära vahetada.

Täna läks küll natuke pikemalt, aga seda põhiliselt sellepärast, et unustasin CD-mängija transa peale tõsta, ning kuna seetõttu tuli uuesti kooli tagasi minna, juurdlesin uuesti kiriku poole liikudes veidike maailma asjade üle, keerasin korra koduuksest sisse ja kahmasin kaasa enda kunstiteose (vt.varasemaid sissekandeid). Kui on muusikakooli jõulukontsert, sobib ju rõdu alla üks illumineeritud flöödi rümp kohe kindlasti. Mine kuradit tea, äkki keegi tahab seda kunstiteost isegi ära osta?

Aga selle eest võin homme teha omale täpselt sellise plaani nagu iganes meeldib. Hommikul magan täiest südamest, siis millalgi ehk natuke kraamin (suurem pask on juba oma koha leidnud), korrastan enda eriti fotogeenilist väljanägemist, käin ära ujulas + kuumas potis + aurusaunas, ...ja seejärel ehk harjutan pisut kirikus. Üks asi, et orelile kitarriga mängimiseks õiged registratsioonid leida, aga teine asi, et ma pole veel ikka suutnud ära otsustada, mis pilliga ma väikese lisaloo mängin (alati on nõutud, ega ma nüüdki pääse). Saatefono viskasin täna umbes tunni aja jooksul valmis, aga soolopartii jaoks on valida kitarri ja flöödi vahel. Enda oskused on kummagi pilli osas umbes samal tasemel, lihtsalt kitarriste on kontserdil niigi palju, tükki seitse pluss vähemalt kaks basskitarri, aga flööte üksainus Svanhildur. Pole lihtsalt veel jõudnud põhjalikumalt kontrollida, mis häält see flööt pärast mahakukkumist ja sirgemaks silumist tegema on hakanud. Aga puhume natuke pikka nooti, vaatame, kui ilus on kolmanda oktaavi e, ja siis otsustame lõplikult.

Igatahes, valmis on nii vaim kui liha.

Mõnikord kulub ära ka paar sõimuvalingut...

Ma ei ole küll ausalt öeldes suutnud läbi lugeda, konkreetselt mida on öeldud õpetaja ameti pidamise reeglite kohta Islandi Vabariigis selles kalendermärkmikus, mis iga õppeaasta alguses postiga saadetakse - aga kurjad keeled räägivad siiski üpris veenvalt, et juba kurja pilguga vaatamine olla peaaegu et surmapatt.

Nojah. Samas makstakse mulle palka ka selle eest, et suudaksin aru saada, millal on õpilase võimed nigelad ja millal on ta lihtsalt superlaisk. Nagu korra juba kirjutasin, siis viimastel nädalatel kaks tagumisse kategooriasse kuulunud noorhärrat mulle seda peavalu valmistasidki, et tunnist tundi käis pohhuism mitte enam ka kuubis, vaid oluliselt kõrgemas astmes. Eelmine reede siis põrutasingi peale, et kes tahavad minu koolis käia, hakkavad koheselt õppima. Ja jõudsin ka juba vaikselt Kaldo käest uurida, kas mul oleks ka mingit seaduslikku võimalust sellised seltsimehed saata muusikakooliga mittelõikuvale orbiidile.

Õnneks läbisõimamine mõjus. Tõelise imerohuna. Täna olid mõlemad madalamad kui muru, 3 x 16 takti omale kodus selgeks teinud ja endagi enesetunne on nüüd mitu korda parem. Jäänud on vaid tühised tehnilised tööd nagu asjade lohistamine kirikusse ning kavade trükkimine.

Ja muidugi elamise mõningane koristamine üleliigsest.

Närvid läbi

Ei, mitte sellel harjumuspärasel moel, et karjud esimese ettejuhtuva kodaniku peale ja sõimad näo täis. Üldiselt pole nagu põhjust. Aga unega on midagi katastroofilist lahti. Eilne öö mitte üks silmatäis. Hommikul ämber kohvi hinge alla, et koolipäeva jooksul kuidagi elus püsida. Siis kella 15:30 paiku koju, "hetkeks" (umbes kella 18:30) pikali - ja nüüd pole jälle und. Pea on küll täitsa paks otsas, aga pikali visates kuuled olevaid ja ka olematuid hääli (olen juba umbes üheksa korda kontrollinud, kraan ON kinni). Tablettidest abi pole. Õllest (reedel proovisin) ainult paariks tunniks.

Ju see päikese nappus ikka kurnab natuke küll. Kõige muuga tuleb elus ise hakkama saada.

Eelviimane nädalavahetus enne kontserte

Kõigepealt selline tähelepanek, et sellest suurest kitarrimängimisest hakkab nahk sõrmeotstel üle pika aja taas ära sarvestuma.

Siis on mul au teada anda, et vanameister Aadu Regi marsi muusikaliste mõtete korrastamisele sai ka pandud pidulik punkt. Kuna olen hetkel heas loomevormis, viskasin ühe pisikese näpuharjutuse veel otsa. No ma ei tea, kas see marss nüüd minu tööst ka oluliselt paremaks läks, aga vormiliselt korrastatumaks kindlasti. Loodan kunagi lähitulevikus seda kuulda ka heas ettekandes või vähemalt professionaalse salvestusena.

Kirjutasin jälle ka ajalehe jaoks natuke, lugeda saab soovi korral siit. Ja tuvastasin e-koolist, et mõned asjad siin ilmas ei muutu, näiteks Põdra perekonnanime kandvate isikute keskpärased sooritused kehalises kasvatuses (rahvastepalli taktika ja strateegia, harkhüpe üle kitse ja nii edasi). Ah, mis seal ikka, ega inimene ei peagi arutult püüdma õppida keskmisele hindele 5,0. Mul endal ka ei olnud, välja arvatud mingil arusaamatul põhjusel muusikaakadeemia teisel ja kolmandal kursusel.

Homme siis eelviimased pannkoogid enne jõulupuhkust, ja siis läheb kontserdiralliks. Kui praeguses seisus miski muret teeb, siis kahe suurema poisi suhtumine õppetöösse. Kui võimeid poleks, saaks lihtsamalt läbi - aga mulle makstakse palka muuhulgas ka selle eest, et suudaksin aru saada, mis on põhjustatud viletsavõitu eeldustest ja mis tegemata kodutööst. Mul 6.-7.klassi tüdrukud mängisid Skeggjastaðiri kontserdil kuus enda asja ning saatsid algklasside laste lugusid. Kui esinesid, siis ikka nii nagu peab - õpetajat polnud kõrvale vaja, ise lugesid lahti, ise kuulasid teineteist, ise said hakkama ka vigade silumisega käigu pealt. Ja õppisid seda lugu võib-olla et kaks nädalat. Üheksanda klassi poistel on üks nendest lugudest juba oktoobri keskpaigast käes, põhimõtteliselt peaaegu et G-duuri mängida ainult - aga nagu kaks hunnikut tatti. Vahe tuleb sellest, et ühed töllerdavad mõttetult Þórshöfni vahel, tekitavad Eyrinisse ja bensiinijaama prügimägesid, mõnikord võtavad vanema venna tagant autovõtmed ja paarutavad ringi (politsei muidugi sügab niisama mune) ja mõnikord käivad nurga taga suitsu tegemas - ja teised samal ajal harjutavad kodus, kuulavad, mis õpetajal öelda on ega mölise. Kui puuduvad, siis ainult vahel harva haiguse tõttu või teatavad alati ette, kui on perega kodust kaugemal. Igatahes, kui minu reedesest sõimuvalingust pole kolmapäevaks õppust võetud, lendavad noorhärrad koolist. Ka Islandi muusikaõpetajal peavad olema mingisugused inimõigused, millega ennast kaitsta taoliste tegelaste eest, kes ei respekteeri ega ka taha. Igatahes, Þórhalluril kuuendast klassist oli reedel trummide taga kuramuse igav ja ta vangutas juba päris mitu korda pead, kui mõni lugu jälle laiali lagunes.

Aga üldiselt, kärnaseid lambaid leidub igas karjas, nii et keskendugem meeldivamatele asjadele. Näiteks sellele, et Heimiril kolmandast klassist on pea järsku lahti läinud. Paningi tema oma viimase kontserdi lõpunumbriks.

Kolm sitta päeva järjest

Kogu jama hakkas tõtt-öelda peale esmaspäevasest õnnetusjuhtumist flöödiga. Et minu öine võitlus kodukahjuritega oli kaasneva nähtusena toonud mulle tõsised unehäired, olin Bakkafjörðuris nagu suur uimakana. Mõne igavama mängimise peale tikkus lausa silm kinni vajuma. Nii juhtuski, et pakkisin flöödi ilusti karpi, aga lukud jätsin kinni panemata. Ja sealt ta siis välja lendaski, ja muidugi otse põrandale. Sellised mõlgid sees, et ei julgenud ise näppima hakata, leidsin ühe mehe, kes taolistest asjadest paremini jagab. Kas ta aidata suudab, on iseasi, ikkagi muusikariist, mitte niisama toru.

Koju jõudes leidsin postkastist selle Vopnafjörðuri onu oigamise ja hädaldamise. Et minu õpilased mängivad palju ja nii raskeid asju, et kas ma ei tahaks leida midagi lihtsamat. Nojah, küllap ta muidugi kardab, et mõni Väga Tähtis Lapsevanem tuleb pärast aru pärima, miks väikese 75 elanikuga Bakkafjörðuri lapsed suudavad ja suure linna lapsed mitte. Kirjutasin talle siis vastu, et tegelegem ikka kunsti tegemisega, lapsevanemaid ei ole vaja kuulata. Ja et olen nõus ehk ühe-kaks numbrit oma kavast kuidagi maha kraapima, aga rohkem mitte, sest siis pole see enam kontseptuaalne tervik, vaid rida juhuslikke lugusid. Ja läksin magama.

Teisipäev algas iseenesest suhteliselt rahulikult, aga hakkas nuripidi kiskuma pärast lõunasööki. Sissejuhatuseks unustasid mõned õpilased oma tunniajad ära, ja muidugi just need, kellel rohkem õppida vaja oleks. Edasi, kui siis palk lõpuks laekus ning sain hakata oma lennupiletitega tegelema, oligi olukord selline, et odavaim võimalus connectinguga Tallinna saada oli eesti rahas rohkem kui 2000 EEK kallim kui Poola kaudu tulek... Mis mul muud siis üle jäi kui osta Keflavik-Copenhagen-Warszawa lend ning Eurolinesi bussipiletid. Võtab pisut kauem aega küll, aga minul pole bussis magamisega kunagi probleeme olnud.

Halvem ootas aga ees koju jõudes. Läppar oli täielikult vedru välja visanud, lambid näitasid sinise sees- või oranži väljasoleku asemel midagi ebamäärast lillakasroosat, sisse-välja lülitada ei andnud, ning kui aku küljest kiskusin ja uuesti juhtme taha panin, läks küll käima, aga viskas mingi sinise kirja ette ja asus restartima. Minu tahtest sõltumatult. Konsulteerin muidugi ühe kunagise koolivenna ja teenistuskaaslasega, aga millegipärast on mul tunne, et seda laipa enam ei reanimeeri. Majas on lauaarvuti õnneks olemas ja väga funktsionaalne, aga seda siiski kaasa ei vea, kui on vaja kuskil nõu pidada või mingi fonogrammiga midagi esitada.

Ning nagu sellest veel vähe olnuks, sadas peatselt postkasti järgmine hädaldus Vopnafjörðurist - lükkame kunagi tulevikku, tema ei julge niimoodi ikka kontserti teha, kui ei tea, kuidas asjasse suhtutakse. No selle peale säilis minus viisakust ainult sellisel määral, et ei kasutanud oma lühikeses vastuses sõna "jobu". Aga käratasin peale küll, et lastega niimoodi käituda ei tohi. Ja et ta võlgneb vabanduse kõikide nende ees, kes on oma aja planeerimises ja õppetöös arvestanud millegagi, mis nüüd kogu töö mõttetuks muudab. Üldiselt, kuna see väljasõit sai juba lastele maha hõigatud, peaksingi järgnevalt mõtlema, mida asemele pakkuda saab. Kindlasti on toredaid kohti veelgi, kuhu saaks esinema minna, aga aeg töötab paraku minu kahjuks selles osas. Ei tahaks hinnata ühe eksemplari põhjal kogu teatavat rahvust või vanusegruppi, aga selge, et selle onkliga rohkem koostööd ei ole mõtet otsida, saad ainult peavalu.

Ja muuseas, küll mitte selle juhtumi pärast, aga peavaluga tänane kolmapäev ka algas, lisaks väike palavik, nohu ja seedehäired. Hommikul oli nii hull, et võtsin pool päeva vabaks ja magasin lihtsalt kella 11:00-ni. Praegu proovisin just, et palavik on vist maas, kõht käib ka normaalsel moel läbi, aga pea valutab natuke jätkuvalt. Tahaks loota, et midagi tõsisemat siiski lahti pole. Niisama teki all vedelemine võib olla uskumatult tüütu.

Aga vähemalt pole viimase kontserdini enam rohkem kui 11 päeva.