Mulle meeldib korrastatud maailm

Lugesin just üle, et järgmise korralise hingetõmbepausini on veel 27 päeva. Siis on viimane lihavõttekontsert ära ja järgneb peaaegu kaks nädalat puhkust. Mille jooksul võib juhtuda, et tuleb natuke tegelda ka töiste tegevustega (näiteks Kaitseliidu orkestrite õppuse korraldamine), ent praeguseks on selge ainult niipalju, et selge pole veel midagi.

Kuidagi kahtlaselt rahulikult on siiamaani kulgenud see kontserdiks ettevalmistamine küll. Ei ole hakanud vägisi punnitama kedagi paremaks, kui ta tegelikkuses võimeline on, ning kõiki eelnevaid kogemusi arvestades olen vähemalt oma arvates kindlustatud ka juhtuda võivate ootamatuste vastu. Loomulikult on inimese ja eriti islandlase fantaasia ilma igasuguste piirideta ning küllap on olemas veel mõni selline asi, mille peale ma isegi ei mõtle, et juhtuda võiks.

Minu selle nädala plusspunktid lähevad kitarripoiss Danielile, kes suudab igaks tunniks mitte ainult et kodused ülesanded täita, vaid ka lood omal algatusel pähe õppida. Jääb ainult arusaamatuks, kus ta eelmisel aastal oli.

Ja veel suuremad plusspunktid lähevad Rósny vanematele, kes tegid lõpuks ometi mulle selle teene, et võtsid oma lapse muusikakoolist ära. Tegelikult võiks nad teha sama suure teene ka põhikoolile ja Rósny lasteaeda tagasi panna, sest no kui laps ei ole mitte ühegi mõõdiku järgi kooliküps, siis ta lihtsalt pole seda.

Homme pärast lõunat saab siis natukeseks ringi kolistama sõidetud. Programmis on Húsavík ja vaalamuuseum, Mývatni mudaaugud ja laguun ning Akureyri. Tarts on põhimõtteliselt nõus Mývatnis giidiks kah olema, aga ilm, ilm... ühesõnaga, kui reedel on võimalik kuidagitpidi Mývatni jõuda, siis tuleb jaht. Kui ei, tuleb käivitada plaan B. Mis ju teadupärast igaühel, kes kasvõi aastakese Islandil viibinud, on tagataskust kohe võtta.

Arvutit sellele ringkäigule kaasa ei võta, fotoka vast ikka. Nii et kui mind kuni 1.märtsini online ei nähta, pole ma sellepärast veel maailmaga suhtlemist lõpetanud. Ärge üle muretsege!

Kuidas tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva minu koduauulis

Ma olen seda vististi korduvalt öelnud (ja ka kirjutanud), et minu Islandi Vabariigis töötamises ei ole süüdi Savisaar, Ansip, Ilves ega rahvusvaheline imperialism. Vabad inimesed vabal maal tegelevad ikka sellega, mis on üheaegselt nii võimalikult tulutoov kui ka vaimses plaanis rahuldust pakkuv. Ja seetõttu pole mul mingit põhjust jätta oma isamaad selle tähtpäevadel hea sõnaga meenutamata.

Selge muidugi, et vaba päeva mulle siin keegi ei anna, nii et oli tavaline Bakkafjörðuri kolmapäev nagu ikka. Aga eelnevalt sai Mariet küll kõvasti abistatud, et ta oma klassis saaks natuke pilte näidata ja pakkuda mõningaid eesti rahvustoite. Laste asi, teadagi, need ikka uudishimulikud, isegi ilma aastapäevata pärivad aeg-ajalt, kus see Eesti on ja mis seal tehakse. No saigi siis üks slaidishow tehtud (pisut kontsentreeritud variant videona lisatud), küpsetatud odrakaraskit ja valmistatud kama. Marie väitis ka, et õpetas klassikaaslastele kaerajaani tantsimise selgeks, ei mina seda eriti usu. Aga mine tea samas. Tagasisidet on niipalju, et uutest surmajuhtumitest Þórshöfni vahel pole viimase poole päeva jooksul kuulda olnud. Eks ma natuke kartsin küll, kuidas mädandatud haikala ja hapendatud oinamunadega harjunud islandlase põhjalauad kamale vastu peavad. Või et direktor kirjutab, et paluks edaspidi nii jubedaid sööke kooli mitte tuua. Kolmveerand kotitäit kamajahu jätsin igal juhul kodumajandusklassi kõige nähtavamasse kohta. Täitsa huvitav oleks näha, kas keegi proovib sellega midagi teha ja konkreetselt mida...

Teine tänase sissekande teema oleks: never say never. Kitarr oli üks vähestest sellistest pillidest, mida ma Eestis elades keeldusin kategooriliselt näppimast. Nüüd on vägagi vaja. Täna tegin jälle üht asja, mida pole oma elus varem kunagi teinud. Et Bakkafjörðuri tunniplaan on kolmapäeviti küllalt keerulise logistikaga ja ansambleid seega raske kokku saada, mängisin bassipoisile ise alla elektrikitarri. Ning takkapihta veel medikaga, mida olen käes hoidnud ainult seoses bassimänguga kunagi ammu ja mida vihkan.

Klassikalises stiilis on edusammud veelgi suuremad. Mariel on üks väike lugu, mida peaksin kontserdil saatma. Sellega, mis kõrvaloleval fotol näha, saan juba probleemideta hakkama. Mis teha, kitarriõpilased on liiga algajad alles, topeltnoote veel ei mängi (ühekaupagi teinekord probleem, et ununevad) - eks tuleb siis ise täie eest väljas olla.

Ah et kuskil käivad miskid olümpiamängud kah? Ausalt w?

Ikka ilmast

Vana anekdoot sissejuhatuseks. Meeste seltskond istub kõrtsis ja laseb rõõmsalt roppe anekdoote. Üks vanem härrasmees, kes paar lauda kaugemal koos prouaga einestab, tuleb lõpuks ja ütleb: "Kuulge, mehed, äkki vahetaks teemat, kisub juba liiga nilbeks kätte? Rääkige kasvõi ilmast..." "Ilmast? Hea mõte. Tavai, mehed, räägime, kui kaua keegi on ilma olnud?"

Mina kirjutaksin siiski sellest ilmast, mis hetkel ümberringi valitseb. Hommikul sai kooli minna ainult sõiduteel käies, sest kõnniteed olid lootusetult paksu lumega kaetud. Sõidutee oli kah jube libe. Kella 8 ja 12 vahel lükkasin lund kokku neljal korral, et õpilased ikka uksele ligi päseks. Nüüd on selle eest vaikne ja päikesepaisteline.

Kõike seda olen ma korra juba näinud tegelikult kah. Jääb selline mulje, nagu Islandil toimuks ka ilmastikunähtused kindlatel kuupäevadel ja kindlatel kellaaegadel. Täpselt aasta tagasi, kui siia oma kanti jõudsin, oli ka vahepeal jõletum purgaa ja siis puhus nii selgeks-selgeks. Järelikult kahe nädala pärast peaksin Bakkafjörðurist tagasiteel kinni jääma...

Kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud

Ega ma muidu ehk polekski käesolevat sissekannet tegema hakanud - aga et rahvas kuuldavasti muretseb pärast minu viimast sõnavõttu, annan käesolevaga märku, et olen jätkuvalt elus ja terve.

Nädalavahetusel võtsin ennast kokku ja tegin selle Lady GaGa jubeduse (Bad Romance) valmis, vormistasin järgmise leheloo, pidasin Mariega nõu, kuidas tähistada Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva, koristasin pisut ja olin kuri pilliõpetaja. Vähemalt said kõik töönädalast jäänud "sabad" ära likvideeritud. Homme tuleb püüda saada lõplikult paika kontserdigraafik, vaatasin hoolega ning jätsin viiest alguses planeeritud kontserdist alles neli. Uued kitarripoisid on tublid küll, aga mitte veel nii tublid, et nelja peale pool tundi välja kannaks.

Selle puhul, et millalgi nüüd on tulemas muusikakoolide päev - ma ei saanud täpselt aru, kas sel või järgmisel nädalavahetusel, oli valla veebilehel väike jutuke kah muusikakooli tegemistest:

http://www.langanesbyggd.is/article.php?catID=2&id=2395

Kultuurinõunik lubas muusikakooli lehega ka aidata pisut. Lehe eelmine omanik juba jupp aega surnud, kus sa ikka nii vana asjaga turule lähed.

Sellised lood siis Atlandi peal. Ilmainfi niipalju, et mõned päevad on nüüd lumetanud ja tuisanud ning vähemalt paar päeva hoiab veel nii. Kolmapäeva hommikuks lubatakse tugevaid tuuli, ca 20 m/s (õnneks küll ainult pool päeva), lumesadu lubatakse praktiliselt kogu nädala jooksul ja püsivad ka väikesed miinuskraadid. Ühesõnaga talv on täitsa kohal.

Suurte tähtedega: TAHAKSIN PUHATA!

Ei tea miks, aga see nädal on olnud nii hullult pingeline, et ootan juba pikisilmi, millal tänased tunnid otsa saavad. Ning siis on mul plaan, et ma isegi ei ürita midagi paberile panna (ei noodimärkide ega tähtede abil), vaid lihtsalt keeran füüsiliselt külili.

Sada erineva iseloomuga tegevust nädalas on vaata et veel hullem kui rutiin. Mis ma ikka asja kohta muud kosta oskan.

Õhtul hiljem...

Täna sai peale viimast sissekannet veel paar kasulikku liigutust tehtud.

Kõigepealt korrastasin oma väga segamini läinud noodimajanduse kolmel laual. Noh, ütleme nii, et natuke olin segaduse tekitamises süüdi ka ise - aga mitte ilma õpilaste abita, kes noote alailma koju unustavad ja paljunda siis muudkui. Kiiresti, sest ega tunniaega ju raisata pole.

Seejärel tegin mõningaid Marie alalise elamisloaga seonduvaid protseduure ehk teisisõnu tegelesin vallavalitsuses mingite formaalsustega.

No ja siis pakkusid Popsid järjekordse väikese seade teha. Khm, "Bad Romance" (Lady GaGa). Ilmselt olen ma vanaks jäänud, kui ei suuda isegi pärast seitsmendat läbikuulamist aru saada, kuidas sihuke kõngadi-kõngadi kellelegi üldse meeldida võiks... aga noh, raha eest võib pasunakoorile seada kasvõi Siuru (DJ Rass & McMölder). Kuulan paar korda veel, äkki hakkab kunagi natuke meeldima.

Alustasin ka lehelugu Islandi rahvakalendriga seostuvast. Vaatan, kuhu aktsendid täpselt tõmban - aga praegu on selge see, et thorrablótil pakutaval on nimed palju koledamad kui söögikraam ise, ning et ka lõhn ja maitse ei käi mitte alati kooskõlas. Ja et jutud islandlastest, kes panevad pidu, nii et maa must, tunduvad kah tiba üle pingutatud. Eesti süldipidude kõrval tunduvad Islandi peod suisa baptistide kokkutulekuna...

Viimase uudisena see, et kuigi käisin vallavalitsuses teiste ametiisikute juures, sai mul nööbist kinni ka vallavanem. Ütles, et tahab mind lähiaegadel hakata moosima töölepingu pikendamise suhtes. Et vallavalitsus oleks väga huvitatud. No ma ei tea nüüd, mis mõttes on see uudis positiivne ja mis mõttes negatiivne. Aga palusin, et enne, kui moosimine konkreetselt lahti läheb, teatataks üks nädal aega ette, sest ka mul on mõningaid mõtteid ja kalkulatsioone. Tööd on ikka hirmus palju ja samas ei mahu nii mõnedki üliolulised asjad olemasolevatesse raamidesse füüsiliselt ära. Tahaks igatpidi asja arendada, aga ikka kahe jalaga maa küljes kinni.

See on ka tõsiasi, et põhikooli direktori kohale kuulutati konkurss põhjusel, et Heidrunil sai sellest ametist siiber. Ei tee selles mõttes eriti rõõmu, et asjad just ilusti funkama saadud.

Aga elame nii päeva-paari kaupa edasi. 24.veebruaril katsuks tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva ja 26.veebruaril pisut mööda saart ringi hulkuda. Nii-öelda sättida oma vaimu lihavõttekontsertide seeriaks.

Stiiliülesanne: teha mittemillestki kostüüm. Täitmine: viis miinus

Täna on rohkesti vaba aega. Esmaspäeval selgus, et Bakkafjörðuri lapsed pole öskudaguri puhul koolis, ja et päev täiesti hukka ei läheks (Þórshöfni lapsed lähevad pärast lõunasööki linna peale ja tulevad siis allkorruse saali pidutsema), lasin oma neli tundi hommikupoolikule tõsta. Õigemini kolm, sest sündiõpilane Mateusz, nördinud asjaolust, et pill ei mängigi ise, arvas heaks loobuda. Ootasingi juba huviga, millal see sünnib. Kui 34-st toimuma pidanud tunnist 16 unustatakse ära (pean täpset puudumiste-hilinemiste arvestust, seetõttu tean) ja üheksal korral tullakse ilma nootideta, ei aitaks vist ka see, kui õpetajaks oleks Robert Moog isiklikult...

Aga see kõik on tegelikult savi. Rääkida tahtsin hoopis tänase päeva ettevalmistustest. Sest kuna olen muuhulgas ka lapsevanem, tundsin loomulikult huvi, mis päev see öskudagur selline on, et tunde ära jäetakse ja pidu peetakse. Kirjutasin Heiðrunile ja sain teada, et lapsed ajavad kostüümid selga. No tore. Marie Põdral neid ju saare peal neli kohvritäit kaasas, isegi kontserdiks peaksin midagi pidulikumat Akureyrist vaatama, et päris teksade ja t-särgiga lavale ei roniks. Ausalt öelda ei täi üheks korraks ka poest kostüümi osta, rahast hakkab kahju.

Mis siis muud üle jäi kui improviseerida. Pipiks annab ikka teha. Ajasin ainukesele kaasasolevale seelikule paar teist värvi lappi peale, erivärvilisi sokke leidus ka, tuletasin meelde, kuidas teise klassi tööõpetuse tunnis sai patse punutud (antud juhul täiesti meelega viltu pähe, aga ega ma ka korrektselt sümmeetrilisi teha oska), patsikummid ka muidugi erinevad, mingi odav kribukrabu kaela... siis tegin südame kõvaks ja raiskasin tervelt 750 ISK mingi ajutise pealepihustatava juuksevärvi peale, et pea ikka porgandivärvi tuleks. Noh, need suuremad tüdrukud, kes tegelesid näomaalingutega, olid kunagi Astrid Lindgreni kirjandusteoseid lugenud ja said kohe aru, mis tegelasega tegemist. Maalisid natuke põski punasemaks ja tedretähti näkku. Eks ma õhtupoole kuule, kuidas läks. Ah jaa, patsidesse ajasin traadid ka sisse, et saaks vajadusel natuke vormida. Mille kõigega üks kõrgeltharitud pedagoog tegelema peab...

Aga muidugi pole laste suhtes mingit vahet, kas oled Eestis või Islandil. Esimese kolme klassi lapsed teevad kõik kaasa ja näevad kodus vaeva (no nägin aknast sisse piiludes ikka tõeliselt huvitavaid kostüüme). Siis tulevad mingid neljanda-viienda klassi poolnõmikud - mõned kostümeeruvad, mõned tõmbavad isa mootorrattakiivri pähe ja käib küll, mõned lohistavad jalgu järel ja arvavad, et kostümeerunud on nõmedad. Siis kuuenda-seitsmenda-kaheksanda klassi täisnõmikud, kes arvavad heaks ka nooremate kostümeerumise kallal valju häälega ilkuda (ise käivad aastaringselt, kapuutsiga musta värvi dressipluus seljas ja müts ilmselt pea külge kinni liimitud). Ja siis üheksanda-kümnenda klassi onud-tädid, kes heameelega nooremaid kostümeerida aitavad, aga ise muidugi "titendust" kaasa teha ei viitsi.

Nii, ettevalmistusaeg sisustatud. Ja ennäe, isegi Olivia on tunniplaani muutusest õigel ajal teada saanud.

Pole ju mingit vahet, mis nädalapäeva nimeks on...

Päris jube, kui kiire on viimastel päevadel olnud! Osalt põhjuseks muidugi asjaolu, et nüüd on üks trummiõpilane ka tekkinud, niiöelda second-hand. Üritas (või ema tahtis, et üritaks) toona, kui Islandile saabusin, akordionit õppida, aga tüdines nelja tunniga. Noh, löökpillimängus saab läbi ka helikõrgusi teadmata... vähemalt esialgu, sest ksülofoni pole Þórshöfnis kuskilt võtta.

No vot, ja kuna loomulikult mingeid trummiõpikuid kuskil kapis pole, peab internetis tuhnima, siis leitu läbi vaatama ja õiged asjad välja valima. Pulgahoiu variante leidsin Pella eelmisest aastatööst. Rudimentide õppevideod ühest kohast. Solfi Islandi õpikutest. Rütmiharjutused mõtlen esialgu ise välja, edasi võtan Marie solfiõpikust. Oijah, midagi tuleks poiss ikkagi juba kontserdil mängima panna. Eks mõtleme veel.

Praegugi muuseas on aega kirjutada ainult põhjusel, et mõnel õpilasel jätkuvalt kanaajud. No kui kaalikas ei pea ikka tunniaegu meeles, ei saa ka õpetaja teha imet. Tegelikult tahtsin aga hoopis rääkida paarist viimasel ajal avastatud asjast.

Esmalt üks kasulik tähelepanek köögist. Rohelisse karpi pakitud kaerahelbed kõlbavad pudruks teha ka keetmata. Keev vesi peale, segada läbi ja kahe minuti pärast piim juurde.

Teine avastus oli nii jube, et sulg tõrgub kirjeldamast. Islandi kõige enam reklaamitud riidebrändi 66° North toodangust on õudsuur osa valmistatud Lätis...........................

Ja kolmas, et midagi vastlapäevaga väga sarnast eksisteerib ka Islandil. Kuigi osad kooli üritused seoses sellega tunduvad päevakese nihkes olema. Täna pakuti koolisööklas küll hernesuppi ja suitsuliha, nagu sprengisdaguri puhul peabki, aga karneval ja möll on hoopis homme, kui kirjas öskudagur, mis ju esimene paastupäev, tuhkapäev hoopis. Religioossetele inimestele pattude kahetsemise päev, aga esiteks pole ma usklik ja teiseks ei kahetse kunagi midagi.

Nii, nüüd keegi tuli. Emilia. Ettenähtud ajast 18 minutit hiljem. Teen siis natuke tööd vahelduseks kah.

Kiitmine on tore asi, aga teeb inimlooma teinekord laisaks

Islandi muusikakoolinduse positiivne külg on see, et lapse iga edusammu märgatakse ja kiidetakse selle eest. Kuigi teinekord viib see ka absurdsusteni stiilis, et "täna suutsid sa tervelt kolm minutit istuda klaveri taga sirge seljaga" või "oi kui ilus veerandnoot kolmandas taktis!" Eesti muusikaõppur selliste kiituste peale ilmselt solvuks.

Aga pole parata, mõnikord peab ka selle raske kurjustamise töö ette võtma. Veel mitte kõik pole suutnud päriselt ära harjuda mõttega, et tuleb teha ka kodutööd - mõnikord harjutada mõnd keerulisemat tehnilist võtet, mõnikord puhuda pikka nooti, mõnikord õppida selgeks nootide asukohad joonestikul. Mitte et asja hulluks kätte ajades, aga siiski eksisteerib muusikat tehes mingi loogiline tegevuste järgnevus, ilma milleta asi lihtsalt ei hakkagi tulema. Veerand- ja kaheksandiknoodi erinevust tajumata ei mängi ära isegi "Goða mamma"-suguseid lastelaule, Mozartist ja Metallicast rääkimata. Ja - teadagi on kõige kergem noodileht kokku käkerdada ja teatada, et see lugu ei tule välja. Millise teate suhtes olen ma muuseas täielikult ignorantne, eriti kui seda kuulutab värskelt pubekaikka jõudnu.

Muidu on Islandi muusikaõppuritest lapsed keskeltläbi taiplikumad kui nende Eesti eakaaslased. Power on sees hirmus, kui seda annaks kuidagi eesmärgipärasemalt kasutada. Eestlased alluvad lihtsalt dressuurile kergema vaevaga. Lehitsesin just tekkinud augu ajal (sest üks noorhärra unustas jälle oma tunniaja) Marie esimese klassi solfiõpikut: kevadeks tuleb osata transponeerida ja meloodiat varieerida, tunda kuni kahe märgiga helistikke, teada, mis on püsivad ja püsimatud astmed ning juhtheli, ja nii edasi. Töövihikus veel selliste pealkirjadega ülesanded: lõpeta meloodia kasutades sekventsi, mõtle meloodia oma rütmile D-duuris (ette antud ainult taktimõõt 4/4), lõpeta rütm. Jube minu arust...

Muuseas on tegelikult hetkel tunne hoopis kindlam kui oli jõulukontserdi eel. Lihtsalt tuleb hoolitseda, et ülekiitmise tagajärjel ei tekiks mõnele illusiooni, et juba van Cliburn või Clapton valmis...

Pisut kõrgemat matemaatikat

Tänane tunniplaan on siiamaani seoses sellega, et koolis käivad ettevalmistused millekski, ilmselt homseks þórrablótiks, nii segi pööratud, et ajab lausa pea valutama. Heiðrun saatis küll juba eile meili, ent päris nii need asjad ei kulgenud ikkagi, nagu seal kirjas oli.

Hea vähemalt, et Nõmm saatis ajutegevuse kontsentreerimiseks ühe pisikese nuputamise matemaatika valdkonnast, mille käesolevaga täiesti häbematult igasuguseid autoriõigusi rikkudes ära trükin, matemaatika ja laiemalt võttes loogilise mõtlemise propageerimiseks laiade rahvamasside hulgas:

Kui

2 + 3 = 10

7 + 2 = 63

6 + 5 = 66

8 + 4 = 96,

siis millega võrdub 9 + 7 ?

Vastused ja lahenduskäigu võite jätta siiasamasse kommentaariumi.

Kellel on Þórshöfni kõige puhtam trepp?

Ei saa kohe enda korraarmastust ära kiitmata jätta.

Et olen omal nii ehk teisiti teinud pooleldi tööpäevadeks ka laupäevad ja pühapäevad, on nädalavahetusel muusikakooli ikka asja. Laupäeval jäin siis silmitsema muusikakooli treppi, mis oli nende plusside-miinuste kõikumisega päris ohtlikult libedaks muutunud, ohkasin siis ja läksin koolimaja juurde soolavargile. Või noh, mis vargile nii väga, tegelikult on ikka Heiðruniga kokku lepitud ka, et kui iganes vaja läheb, võin võtta.

Ning soolasin siis südamest. Kogu trepi ja viis meetrit teekonda ikka kah.

Nüüd ongi nii, et kogu Þórshöfn ilus talviselt valge. Välja arvatud muusikakooli ukseesine, mis lennukilt vaadates lausa mustab. Aga süda on selles mõttes rahul, et vähemalt minu pärast ei kuku ükski muusikaõppur oma käeluid katki ega hambaid kurku. Mis ju teadupärast minugi palka võib mõjutama hakata, kui mõni laps trauma tõttu ära kukub.

Muidu on esmaspäev nagu esmaspäev ikka. Pikk päev tänu täiskasvanud õpilastele ja seetõttu sooja lõuna asemel "suhhoi pajok". Pole parata.

No nüüd aitab ! Ootan konstruktiivset infi, kustkohast saab Islandil rotimürki

Ausalt öeldes ei meeldi mulle üldse keset ööd voodist üles tõusta. Kuid täna ei saanud enam muudmoodi, sest esikust kostev ragistamine muutus minu tundlike kõrvade jaoks täiesti väljakannatamatuks.

Selle põrgulärmi tegija pole ise teab mis suur, tavaline koduhiir. Aga ühe prügikoti juba järas auklikuks ja vedas mingi paberiprahi mööda esikut laiali. Täna siis juba jälle.

Probleem pole uus, lihtsalt kui käisin vahepeal kuu aega Eestis, lootsin, et kilomeetri raadiuses surevad hiired selle aja peale nälga. Sittagi.

Sellist asjandust nagu hiirelõks, milliseid Eestis saab igast pudipadi poest, vähemalt oma koduauulis pole avastanud. Reykjaviki pudupoodides ka mitte. Mürki ei oska isegi kuskilt otsima hakata. Head näpunäited teretulnud ! Muidu on stress kiire tekkima, kui nii jõhkralt und häiritakse.

Olgu peale, teine katse magamaminekuks.

Huvitav...

Käin iga nädal paar korda, esialgu küll ilma igasuguse tagamõtteta, www.mbl.is töökuulutuste lehel. Kes teab - Iceland National Symphony Orchestra peadirigendi kohta seal vaevalt et pakutakse (lame nali minu poolt), aga inimloom on juba kord selline, et otsib võimalusi, kuidas võimalikult vähema kepi eest võimalikult rohkem pappi saada.

Ega minu siinsel elul ju midagi viga pole olnud. Kord kuus lastakse Islandi peale hulkuma ning muusikakooli tööplaani suhtutakse täie mõistmisega. Kui ikka põhikoolis eksamieelne periood peal, antakse mullegi vabadus, sest ega siis kellelgi muusikakooli jaoks aega jätku.

Aga sellepärast mind natuke see ülaltoodud veebilehel nähtu häiriski. Vald on konkursi alla pannud kunsti-, käsitöö- ja kodumajanduse õpetaja ning direktori ametikohad. Minu arusaamise järgi mitte sellepärast, et keegi neist pensionile läheks - mõned minustki nooremad. Minu arusaamise järgi ka mitte sellepärast, et nendega rahul ei olda - inimesed on aastaid oma ameteid pidanud. Ega ole ka kuulda, et keegi elukeskkonda vahetama hakkaks - rahvas on mitmendat põlve Þórshöfni elanikud, juured sügavalt mulda aetud.

Saaks kuidagi sellegi välja uurida, kas see konkurss on üks sellistest, nagu Eestis äärmiselt populaarsed - et seaduse järgi PEAB välja kuulutama, sest tähtaeg möödas, aga tegelikult on kohaliku inimese jaoks koht olemas, kui ta vaid viitsib paberid sisse anda. Teaks, mismoodi ise edasi talitada. Ma olen selles mõttes väheke pirtsakas, et igasugustel oinastel ennast juhtida ei lase - ei taha mõeldagi, kui siia peaks maanduma mingi selline, kes pole elu sees kuulnud, mis asi on muusikakool ja kuidas see töötab. Tulemus võib osutuda täiesti katastroofiliseks. Ehkki minu tööandja on vald, mitte põhikool, ja viimase direktor vaid valla käepikendus. Ikkagi jama, kui toimivat süsteemi võidakse hakata ümber kujundama.

Niisiis, oleme ooteasendis ja jälgime mängu.

Näh, jälle üks nädal möödas...

Islandi kooliaasta on kuidagi kiivas. Augusti lõpust jõuludeni venib aeg nagu täi mööda märga sedasamust, ei jõua mitte kuidagi ära oodata, millal väheke puhkama saab. Sügisest koolivaheaega, nagu Eestis, pole.

Aga praegu küll aeg lausa lendab. Alles see esmaspäev oli, ja nüüd vaatad, et juba reede õhtu ning aeg puhata.

Seitsme nädala pärast saab jälle koju käima. Enne seda veel üks väike seeria kontserte. Otsustasin, et seekord ei tee mitte üht grandioosset, vaid viis väiksemat (umbes kolmveerand tunni pikkust) kontserti. Saavad lapsed rohkem mängida kui igaüks ühe-kaks lugu. Ja pole minulgi vaja sebida kitarri tagant trumme mängima ja sealt sünteka kallale, vahepeatusega tenorplokkflöödi juures. Transategemisest rääkimata. Kaldo kunagi mainis, et tegelikult eksisteerivad isegi mingid riiklikud normid, oli see vist 11 kontserti, mida muusikakool peaks aasta jooksul tegema. Tegelikult, kui keegi hakkaks tõepoolest näpuga järge ajama, siis saaks selle arvu praeguses olukorras pingutusteta täis - aga see pole eesmärk omaette.

Jääb siis üle ainult loota, et saareriigi kodanikkond käitub lähitulevikus mõistlikult ega luba valitsusel hakata raiskama raha kohalikesse pankadesse paigutanud välismaalastele hoiuste kompenseerimiseks. Muidu... kurat seda teab, mis saab. Likvideerivad veel pooled muusikakoolid majandusraskuste tõttu ära. Või panevad töökoormusele ranged piirangud peale, nagu mõned kolleegid kaebavad - et ei mingeid ületunde. Mis oleks hirmus obadus palga pihta. Ja siinkirjutaja puhul on ehk see isegi olulisem, et tekib liiga palju vaba aega, millega pole suurt midagi peale hakata...

Aga muidu on kõik hästi !

Oleks Tartsi ajal sellised võimalused olnud...

Täna oli Mariel eesti keeles etteütlus.

Pani klapid pähe ja võttis õpetajaga Skypes ühendust, õpetaja luges lause ette, Marie kirjutas vestlusaknasse ja saatis ära.

Eile tegi töö loodusõpetuses, teemaks ilma mõjutavad tegurid. Üleeile matemaatikas, kahekohaliste arvude üleminekuga liitmise ja lahutamise peale.

Jah - kui tsiteerida kirjandusklassikut, kes käis oma lapse kontrolltööde järel Myvatni postkontoris ja saatis lahendused järgmise kirjaga, võib tõesti ainult nentida, et ajad on jõudsalt edasi läinud. Vaatad e-koolist järgmise päeva koduülesanded, meiliboxist kontrolltööd ja istud Skypes, kui on vaja suuliselt vastata. Kui ainult vähegi endal tahtmist on.

Sest Eesti Vabariigi seaduste järgi ei peaks üldse midagi tegema. Seaduses on mustaga valgele kirjutatud, et kui laps on Eestist ära ükskõik kui kaua aega siis iganes, läheb ta Eestisse tagasi tulles sellesse klassi, kus ta peaks oma vanuse järgi käima. Nii et oma asi, kas õpib või ei.

Jään siis huviga ootama, millal tuleb pildistada kunsti- või käsitöötunni tulemust või panna videosalvestus kehalise kasvatuse tunnist Youtube'i. Haridus kolib täiega netti !

Kohvipausi ajal, pärast neljandat tundi

Vanadus on vist saabunud või vähemalt kohe-kohe saabumas. Praegune madalrõhkkond, mis tõi eile kaasa kenakese lumesaju, on tekitanud päris uimase oleku, ja ilmselgelt mitte ainult mulle. Nii mõnigi õpilane ajab tunnis oma lõuapärad laiali. Kindlasti mitte seepärast, et tal igav oleks.

Uutest õpilastest või pillivahetajatest. Kaks on sihukesed kahtlasevõitu, aga ülejäänutest saab kindlasti asja. Kõige raskem on teadagi see teema, et ega nullist alustavat pubekat ikka mingeid lastelaule mängima naljalt ei pane - aga mis teha, kui Metallicani oskused veel ei küüni...

Loometööst. Praegu on laual üks ammune plaan (sündinud 2008.aasta sügisel pärast koolitust Saksamaal) koostada tattoo Broadway stiilis, mida Eestis ei viljelda (Kaitseväe orkester kasutab üldiselt box-stiili). Ideekavandid on koos, see on ka teada, mismoodi algab ja lõpeb (esimesed 17 ja viimased 38 sekundit). Nii et kuus ja pool minutit ongi ehk teha, aga ma kavatsen seekord kasutada ka lavastamisvõimeliste tantsuinimeste abi. Ja ise hoida pigem silma peal, et nood asja liiga professionaalseks ei ajaks.

Mariest. Integreerub täiega. Suutis eile koolis iseseisvalt selgeks teha, et unustas laupäeval juukseklambri ujulasse. Käib külas. Laupäeval, kui käisin þorrablótil, panin ka kodus taldrikule paar lõiku hapendatud bloðmöri ja lifrapylsat ning tegin ühe klaasitäie mýsajooki puuviljadega. Suutis enamuse nahka panna. Tõsi, on miskit rääkinud mannapudrust (selle ainega on Islandil niruvõitu). Ning on pisike mõte 24.veebruaril koolis rääkida Eestist, näidata pilte ja ehk pakkuda proovida kama ning odrakaraskit. Läbirääkimised käivad.

Kuu lõpus prooviks siis käia ka ühe tiiru Akureyri peal. Kui veel mõni õpilane ei tule ja tunniplaani veel rohkem täis ei aja...