Vähemalt on mu südametunnistus puhas...

Tegelikult peaksin tänast päeva alustama juba eilsest õhtust. Kuigi selles leidus tegevust küll ja veel, juhtus jälle, et ma ei suutnud mitte kuidagi oma voodiga sõbraks saada. Esimest tiiru käisin voodist väljas südaöö paiku, siis umbes kell 1:30, siis umbes kell 2:45, siis 4:20... ja oligi kell saanud 7:15, mul äratuse aeg ja väga sitt tunne sees. Isegi putru sõin täiesti vägisi - ehkki see võis olla natuke tingitud ka asjaoludest, et 1)eile oli bensukas normaalne (3,9% rasvasisaldusega) piim otsas ja pidin ostma seda jubedat 1,5% laket, ja 2)juba teisel korral järjest unustasin poest soola ostmata.

Olid need mu silmad siis pahupidi peas või mida iganes, aga töö pakkus rõõmu, mõnega ei olnudki vaja aega täis töötada, ning jätkus aega ka muude vajalike liigutuste ärategemiseks. Mainisin ühes eelnevas sissekandes, et ega siis jõuluvanal ole aega kõikide heade laste ja suurte juurde sisse põigata - ning mõeldud-tehtud, saatsin nii mõnedki kaardid ja pisikesed kingitused postiteenuseid kasutades. Kohver sai hoobilt oluliselt tühjemaks, nüüd mahub sellesse ehk isegi mõni viin ära, kui Eesti poole tulema hakkan. Mis juhtub teatavasti 16 päeva möödudes. Pole ju enam teab mis palju, või kuidas?

Hea küll, mis ma ikka pikalt möla ajan. Lähen teen etenduse ära ja siis saabki kogu kuule joone alla tõmmata.

Ei ole Eesti ja islandi harrastajatel mingit vahet...

Eile oli siis see pidustus söömaaja, näitemängu ning lõpuks bändi+tantsu+tagaajamisega ära. Kuna olin 6000 islandi raha söödava-joodava eest natuke paljuks pidanud, vedasin ennast kohale enamvähem selleks ajaks, kui lavastus algama pidi.

Nojah. Vist ainuke vahe, mis eristab Eesti harrastajat Islandi omast, on rahaline taust. Kahtlustan, et mõni Eesti näitering ei saa omale lubada kutsuda professionaalset lavastajat ja valguskunstnikku ning tellida proffidelt fonosid. Pigem üritatakse Eestis rippuda kohaliku omavalitsuse nisa küljes ning hädaldada, kuidas riik kultuuritegijatest lugu ei pea. See selleks.

Aga muidu tuli täitsa lahe tükk välja. Seda muusikaliks nimetada on muidugi ilmne kunstiline liialdus, aga laulmist oli täitsa palju, osatäitjad pidasid viisi ja nii edasi. Pärast oli kõrvalruumis väike "esika pidu" ka loomulikult, võib-olla tuleb seda tükki lisaks esmaspäevale veel paaril korral väljaspool minu koduauuli mängida. Elame-näeme, aga ega ma ennast lõhki tõmmata ka lase.

Tantsule ja tagaajamisele ei viitsinud ausalt öeldes jääda. Rohkem nooremate inimeste värk, ja üldse - tantsimine mingi piduõhtu tähenduses (mitte klassikalise spordialana!) on horisontaalsete mõtete vertikaalne väljendamine. Kell oli juba niikuinii üle südaöö.

Veel jõudsin eile niipalju ühiskonnale kasulik olla, et sain jõulukontserdi islandikeelse kava kõrvalise abita kokku pandud, moodustasin kitarrile ja kummalegi bassimängijale kausta nendest lugudest, mida nad peaks väiksematele kaasa mängima, panin oma aknale kah ühe valgust produtseeriva tilulilu üles, hankisin normaalkõrgusega väikese arvutilaua ning panin oma blögale loenduri külge.

Ühe kasuliku info sain Tartsi käest ka, kui mõtisklesin teema üle, et miks peaks jõuluvana liikuma Islandi ja Eesti vahel, suured kotid maani - postiteenus on ju täiesti olemas. Siis vanad olijad täpsustasid oma kogemustest, mida nad on oma senises elus Eestisse saatnud ja mida sealt saanud. Tuli välja, et Islandilt ei kipu leidma tatart ega mannat. Õiget sinepit muidugi ka, aga see "moositootmine" on peaaegu et kogu Euroopa ühine häda, nii et seda ma juba teadsin. Aga tatar ja manna... nojah, eks peab seda siis kuidagi natuke kaasa vedama, kui jälle kahe riigi vahet liigun.

Nii. Päike tõuseb täna kell 10:45 ja loojub 14:53. Eks hingan natuke ka värsket õhku ja teen õhtul ehk mõne pildigi, aga muidu mõtlesin elamist koristada. Ajakirjanduses liigub laimujutte, nagu oleks mehed mingid räpapõrsad. Vale puha. Lihtsalt mehed koristavad siis, kui nad tõesti näevad, et ei leia mõnd vajalikku asja enam üles. Aga mingit padjast pudenenud tillukest suleebet nähes hüsteeriliselt kiljudes tolmuimeja järgi tormata... sorri.

Ja kui juba selleks teemaks läks, siis mehed koristavad ka põhjalikumalt. Ma võin selle peale lausa mürki võtta, et naised jätavad regulaarselt uksepiida pealt tolmu võtmata.

Veel üks vastus kaua piinanud küsimusele

Täna sain lõpuks ometi teada, mille kuradi pärast on Þórshöfni peatee (alguses Fjarðarvegur, kus elan minagi, ja hiljem Langanesvegur) kõikide parempoolsete tänavavalgustuspostide küljes rauast viisnurgad.

Vähemalt mitte selleks, et kunagiste sotsialismimaade (Eesti, Poola ja nii edasi) emigrantides nostalgiat tekitada. Oh ei - jõuluaja saabudes keeratakse nende raudviisnurkade ümber värvilised tuled ja kogu asula saabki kenasti tähekestega kaunistatud. Võib-olla natuke rutiinne, aga vaadatav ikkagi.

Seda jõuluvärki võetakse Islandi peal vist ikka päris tõsiselt. Muusikakooliski käis täna vallavalitsuse esindaja, tõi selle seitsmest elektriküünlast koosneva kurat-teab-mis-nimega vidina ja pani oma käega õigele aknale.

Rääkimata siis juba elumajadest, kus püütakse illuminatsioonidega iga hinna eest naabrist paremad olla.

Peaks vist ikka ka siia mingid lihtsad asjad soetama, paar meetrit valgusvoolikut või ühed elektriküünlad näiteks. Muidu on minu putka eemalt vaadates nagu põrandaaluse organisatsiooni konspiratiivkorter. Ega see mul tükki küljest ära võta.

Igal kohal omad lõhnad

Mäletan, et kui tegin kunagi veebruaris oma esimesi samme Islandi pinnal, ja olime Jaani autoga jõudnud kuskile Tartsi elamise lähistele (nii umbes paar kilomeetrikest), lõi minu ninna nii intensiivne väävelvesiniku lõhn, et sellel hetkel oleks võinud autos istudes terve Venemaa hümni maha peeretada - Jaan poleks millestki aru saanud. Tol hetkel mõtlesin, et kuidas Tarts suudab küll sellises keskkonnas elada. Aga inimene muidugi harjub kõigega, ja kui me ükskord pärast surma põrgusse satume, lõhnab seal täpselt samamoodi...

Meelde tuli see seik, kuna Þórshöfnis on tuul täna sadama poolt. Ning toob koolini ja ilmselt kaugemalegi välja meeldivaid kalatööstuse aroome. Ma parem ei hakka neid käesolevas sissekandes millegagi võrdlema - kellel vaja, saab ise aru.

Hea on, et minu lõhnataju on suhteliselt nõrk. Üks ekskolleeg annaks ilmselt otsad.

Aleksander Matrossovi viimased sõnad: "Kuradi libe!"

Nooremale lugejale teadmiseks, et Matrossov oli punaarmeelane, kelle surematut kangelastegu - sakslaste kuulipildujapesale viskumist - taoti nõukaajal õppinule ajalootundides lausa jõuga pähe. Ja kurjad keeled räägivad, et Matrossov koperdas selle dzoti ette täiesti juhuslikult - Vene väed taganesid ja viimased tatikad olid lahingusse paisatud, eelnevalt oli neile antud klõmakas viint, et nad esimese kahuripaugu peale ennast täis ei teeks, ning see alkohol keeranud noorel Matrossovil sisikonna nii segi, et ta läks otsima kohta, kuhu saaks ropsi maha panna. Nii neid kangelasi tehtigi. Ja Jevgeni Nikonovi asemel oli ka kurat teab kes Tallinnas ära grillitud...

Siin Islandil pole sõdu olnud ei tea mis ajast, kohalikku sõjaväge ei eksisteeri (kahju, nii mõnelegi ärahellitatud poisilontrusele kuluks ära) ja ameeriklased kolisid ka 2006.aastal minema. Aga libedust jätkub see-eest viis korda samapalju, kui Matrossovile saatuslikuks sai. Täna hommikul oli tükk tegemist, et ülesmäge kõndida - vaatamata sellele, et mul on korralikud armeesaapad. Peaks tõsiselt mõtlema mingi lisavarustuse kasutamisele. Idapoolsed teed Akureyrist Egilsstadirini kah puha siniseks märgitud.

Ja sajab "Islandi erilist". Eestis ei mäletagi, et oleks nii vastikut lund kunagi olnud. Pole nagu õieti lumi kah, mingi mitte suurem kui hirsitangu suurune jäätera. Kui näkku tuleb, on tunne, nagu torgitaks nõeltega. Eks ma pea muidugi selliste sademetega harjuma. Isegi Antarktikas on ju inimesed talvitunud...

Jõuluaeg algas ka muusikakooli jaoks

Käisin just vaatamas, mis näoga on kohalik kirik. Oli miski üritus nimega sagnakvöld, no ma ei tea - otsetõlkes tuleks tujuõhtu, kindlasti on eesti keeles olemas mingi hea mõiste, mille peale paugupealt ei tule. Mis mind sellele õhtule tõi - vist korra olen ka juba maininud, et ütlesin kohalikule noorsoo- ja kultuurinõunikule jah-sõna, kui ta küsis, kas paar muusikakooli last saaks esinema.

Erla Ros ja Björg Elva mängisid pisikese põimiku kohalikest lastelauludest ning Rakel ja Svanhildur ühe klaveriduo. Ei seadnudki kellegagi mingeid suuri ambitsioone, lihtsalt pisike närviproov, mille lapsed edukalt läbi tegid.

Niimoodi poole kõrvaga kuulasin ja ühe silmaga vaatasin siis, mis ka muidu toimus. Õnneks mingit erilist usujunnlust silma ei hakanud - esimene jutuvestja tekitas publikule mitmel korral naerutujugi, ja need laulud, mida laulis Anna (võin nimega pisut eksida, mina tean teda lihtsalt kui kahe eelmise aasta õpilase ema) kitarri saatel, olid pigem kohaliku popmuusika varasalvest pärit. Kokkuvõtteks lihtsalt sihuke pisike kena koosviibimine muusikaliste vahepalade, kohvi ja küpsistega.

Nädala aja pärast on Bakkafjörduris samasugune.

Ainult ühe asja üle juurdlen hetkel. Lugesin kohal viibinud täiskasvanud rahva kokku, ja tean ka enamvähem juba, kes kellega pere moodustab. Ära liikudes tundus mulle miskipärast, et kiriku kõrvale pargitud autode arv ületas koosviibinute arvu. Huvitav, kas mõni sõitis tõesti kohale korraga kahe autoga?

Islandil võiks rohkem autorallisid korraldada...

Mõnikord osutuvad Bakkafjörðuri otsad üllatavalt tüütuteks. Lasen teinekord lausa silma looja, kui mingeid asjalikke mõtteid mõelda pole.

Täna käis üks mõttepojake kupli alt siiski läbi küll. Et miks ma pole Islandi pinna peal eriti kuulnud rallivõistluste korraldamisest?

Teed on kenasti kurvilised (pehmelt väljendudes) ning asfalt ja kruusatee vahelduvad regulaarselt. Ilmastikuolud võivad serveerida nii mõnegi ootamatuse. Kilomeetrite ulatuses ei kasva ühtki puud, millele otsa põrutada. Ja kui pealtvaataja viitsiks natuke mööda künkanõlva üles ronida, avaneks kindlasti vinge vaatepilt päris pikale teelõigule.

Vähemalt siin minu kandis pole ka nii palju muud liiklust, et mõneks ajaks mingite teede kinnipanek tekitaks suuri jamasid.

Tõepoolest - miks seda hiigelsuurt potentsiaali ei võiks kuidagi paremini ära kasutada? Rohkem kui üks õnnetu tiirutamine Reykjaviki kandis augustis?

Eesmärk pühitseb abinõu...

Loodetavasti ei loe minu järgnevat juttu ükski tõsimeelne plokkflöödivirtuoos (kui nimesid nimetada, siis eestlastest näiteks Reet Sukk või Taavi-Mats Utt) - sest vastasel juhul kipuks ta minu poolt kordasaadetud hirmsa roima eest kiiremas korras minu mune maha võtma.

Aga kogemus kui selline kulub ehk isegi kellelegi teisele ära.

Enne kontserti on alati üks rist ja viletsus nende va plokkflöödiansamblitega. Tahaks nagu ilusat mitmehäälsust ka pakkuda, mõnel juhul on sellest saadav kunstiline elamus oluliselt suurem kui viie erineva firma toodangust saadavast "unisoonist". OK. Bassi pole Þórshöfnis üldse ja nii suuri lapsi ka mitte, kelle näpud tenoristki jagu saaks, eks ma seda mängi siis ise. Aga vot aldiga hakkavad kohe jamad peale. Ma muidugi tean, et plokkflöödid TULEKS kirjutada kõla järgi. Aga tean ka seda, et seitsmeaastane laps EI SAA aru, kui talle öelda, et a näppudega kõlab hoopis d. Ja et a mängimiseks tuleb kasutada e sõrmestust.

Lihtsam on panna, nagu tegingi, Finale programmis altplokkflöödile f-transport peale ja lapse jaoks probleem igaveseks lahendatud. Sellest saavad lapsed suurepäraselt aru, et eri suurusega pillid teevad erinevat häält.

Ja kui keegi tahab kunagi näiteks klarnetit või saksofoni õppima hakata, on tal juba see kogemus olemas, et kõik pillid ei kõla alati nagu kirjutatud. Tõepoolest, milleks "transponeerida sõrmedega", kui selle töö võib ära teha pill ise?

Vot nii. Võtke siis heaks või pange pahaks.

Muidu on kah niimoodi neljad-viied. Pigem neljad, sest ilm teeb siinkandis natuke koledusi, ühe päeva jooksul sajab nii vihma, lörtsi, lund kui ka vastikuid peeneid ja torkivaid jäänõelu. Ja täna saabus lennuk alles 12:30 paiku (tavaline saabumisaeg 10:20). www.vedur.is kah millegagi ei rõõmusta, paari päeva pärast lubab tugevaid põhjakaartetuuli ja siin minu kandis rohkem kui 6 kraadi külma. Siiani on Islandi ilmaennustused küll väga täpsed olnud, tea kas peaks kõige õhema kampsuni juba välja otsima?

Üle ei maksa ka pingutada

Näe, täna läks jälle kella 20:30-ni. Mõtlesin, et mis ma ikka keemiat teen nende teatrifonodega - võtsin korra Finales lahti, jupid vahelt välja ja uus sämpling. Läks oluliselt libedamalt kui oleks olnud alternatiivseid meetodeid kasutades.

Aga nüüd ma tõesti ei tegele selle teatriasjaga enne kui ükskord reede õhtul (viimases lavaproovis). Kooli kontserdi jaoks on kah vaja natuke mingeid materjale vaadata, et saaks tõesti igaühe esinema panna, ja võimalikult palju koos. Ühe pereansambli jaoks mõlkus hommikul Bakkafjörduri poole sõites isegi täiesti terviklik viisijupp meeles, praegu loomulikult enam mitte. Küll ta mõistagi mingil hetkel jälle meenub, tavaliselt siis kui puudub vähimgi võimalus selle üleskirjutamiseks.

Kalender näitab veel 22 päeva jõulukontserdini, ning vahele mahuvad kaks advendikontserti ja kaks etendust. Pole enam teab mis palju jäänud.

Väike majandusaabits ehk Kuidas vastutust enda kaelast ära veeretada

Kell on 21:50 ja minu nädal käesolevaga lõppenud. Kaks päeva nende neetud fonode tegemiseks kulus, ja loomulikult selgus esimest korda läbi lauldes, et kolmes laulus viiest tuleb fono lühemaks lõigata ja üks lugu meeldib nii näitetrupile kui sobib ka kontseptuaalselt paremini, kui kasutada fono asemel klaverit. Arva ära, hea lugeja, kas lavastaja sellest rääkida taipas? Ja kas enne esimest läbilaulmist jõuti juba fonode plaat valmis kõrvetada? Ja kas mulle ikka anti tekstiraamat ka kõrvale, kui tööd tegin?

Eks ma natuke kurjustasin ka lavastajaga. Ütlesin, et ega mul see esimene teatritegemine elus ole. Aga vähemalt sai nende lugude õiged pikkused lõpuks paika loksutatud.

28. ja 30.novembril on etendused. Kah vaheldus. Kuigi tükk pole kaugeltki Ibsen ega Laxness ka mitte.

Aga miks selline pealkiri tänasel sissekandel? Andsin kohalikule teatriseltsile oma pangaandmed. Küsiti, mis summa sellele arvele ka kanda võiks. Edasi kulges dialoog järgmiselt:

Mina: No ma võin ju igasuguseid numbreid öelda. Ma võin ju siia paberile kirjutada ka, et miljon, te maksate ikka niipalju kui maksta suudate...

Valdi: No aga me ei kujuta jälle ette, mis sellised tööd maksta võivad.

Mina: Te pole kunagi varem muusikat tellinud? Ma ei kujuta ka ette ...Islandil ja Thorshöfnis. Ausõna, ma ei tea. Ja sellest poleks ka kasu, kui ma ütlen, mis mulle Eestis makstakse. Ma tean seda, kui palju mulle siin makstakse õpetajatöö eest palka ja palju ma võtan eratunni eest.

Valdi: Kui palju sulle siis palka makstakse?

Mina: Riigitöö eest x ja eratunni eest y ISK (ütlesin kaks numbrit, mis ei kuulu avalikustamisele)

Valdi: Ja palju sa nende asjadega tööd tegid?

Mina: Laupäeva hommikul alustasin ja pühapäeva õhtul lõpetasin, nii et kaks täistööpäeva tuleb ära.

Valdi: No vähemalt nüüd me mingeid numbreid teame. Eks me peame seltsiga aru ja sina jälgi oma pangaarvet.

Niisiis - mina tegin ära ja nemad midagi maksavad. Äriajamine missugune! Aga ausõna, mind absoluutselt ei huvita selle summa suurus. See oli esiteks - khm, ütleme nii, et vaheldust pakkuv nädalalõpp, vastasel juhul oleks niisama mune süganud; teiseks - nii õudsat rahahäda mul ka nüüd ei ole, et igast pakkumisest kümne küünega kinni krabada; ja kolmandaks - arvestades Thorshöfni suhtelist eraldatust, ei usu ma teps mitte, et kui mulle makstakse tüüpilisest honorarist (mille suurust ma ei tea) vähem, lähevad saare peal kohe jutud lahti, et Põdra käest saab kiiresti, hästi ja odavalt, ja et ma sellega kelleltki (Jaanilt näiteks) leiva ära võtan.

Eks ma siis jälgin oma pangaarvet ja muid asjaolusid sinna kõrvale ning kunagi otsustan, kas mul veel mingi projekti muusikalise kujundamise jaoks aega saab olema.

Enesekindlus on muidu väga hea asi, aga...

Sellel nädalavahetusel pole eriti mahti toru võtta. Teen paari fono ühe etenduse jaoks. Lugu selline, et reedel sõitis minu tundi sisse üks naisterahvas ja kurtis oma muret. Et juhendab kohalikku rahvateatrit ja järgmine laupäev on etendus tulemas ja seal mõned laulud ka sees. Küsis, kas ma oleks (teatud raha eest muidugi) nõus originaallugude põhjal saatefonod tegema, ja ehk isegi tulema pilli mängima. Noh, põhimõtteliselt mis mul ikka selle vastu olla saab.

Täna hakkasin siis tööga pihta ning jõudsin viiest fonost kaks ja pool valmis. Muidu oleks ju kõik tore, aga kui küsisin, milline on laulvate persoonide senine kogemus fonodega laulmise alal, siis tuli vastuseks, et ümmargune null. Nojah. Eks ma siis pean nüüd hakkama selle peale mõtlema, kuidas selgeks teha ka sisseastumised peale vahemängu ja kõik muu säärane värk.

Julgelt tehtud, märgin siinkohas irooniliselt ära. Anda viis lugu tegemiseks nädal aega ette, kui ei tea, kas ja kui kiiresti ma üldse teha oskangi (juhuslikult oskan ja päris kiiresti) - ning jääda lootma kõige viimasele proovile. OK, väike koht ja isetegemise rõõm ja nii edasi, saan aru, lihtsalt inimlik mure nende pärast, kes peavad tegema midagi väga harjumatut...

Alzheimer ruudus ehk Olin päeva esimesel poolel kuri

Mida lugupeetud lugeja arvab sellisest õpilasest, kellele tuletatakse kell 9:40 meelde, et 9:45 on tund - ja ta suudab selle ära unustada?

Aga sellisest õpilasest, kes tuleb tundi ja siis avastab, et oih, pilli ja noote polegi kaasas?

Jube. Kuid õnneks ravitav, kui asi käsile võtta.

Ja päeva lõpp kulges tõusvas joones. Kõigepealt sain omale järgmise täiskasvanud õpilase, Björg Elva (plokkflööt/akordion - ehkki võiks õppida vist mida iganes) isa. Siis visati üks haltuura, ehk paar karaoke fono teha ja kutsuti ka ise sellele üritusele sünti/arvutit mängima. Ning lõpuks rääkisin vähemalt ühe õpilase (õigemini kaks õde klaveriduona) nõusse, et nad mängiks 25. õhtul advendiüritusel.

Need asjad, pluss paar tõlget, pluss vajadus natuke noote paljundada-köita, pluss veel igasugu võimalikud vajadused teevad küll nädalavahetuse töiseks - aga nii ehk teisiti poleks alternatiivina peale munade sügamise suurt midagi teha.

Pealegi lendab tööd tehes kiiremini ka aeg.

Kommetest ja kombetustest, mis võivad tekkida üksi elades

Ilmast ega tervisest pole suurt midagi kirjutada. Niikauaks seda ilusat talveilma oligi - hommikul algas permanentne vihmasadu, Bakkafjörduri poole pigem kelgutasime kui sõitsime, aga keskpäevaks oli maa ilusti lumest puhas (välja arvatud kõrgemad mäed) ning kõik ümberringi jälle kole ja pime, kui päike looja läheb (mida ta tänase seisuga tegi 15:25).

Tervis tundub ka korras olevat, ainult õhtune magamajäämine teeb pisut murelikuks. Päeval tunned ennast väsinult ja roidunult, aga kui pikali viskad, ei taha uni tulla mitte kuidagi.

Tegelikult mõtlesin jah, et kirjutaks paar rida sellest, kuidas üksi elades võib teatud määral ära metsistuda.

Mõningad tegevused on mul kujunenud juba rituaalseks. Nii algab näiteks absoluutselt iga hommik sellega, et kirjutan tabelisse, mida väga hoolsalt pean, päikese tõusu ja loojumise kellaajad Thorshöfnis ja võrdluseks Saari omad kõrvale.

Pärast koolitundide lõppu tõmban päeva maha oma paberkujul koolikalendrist. Ja kella 21 paiku õhtul, kui viimane vajalik päevategevus tehtud, tõmban päeva maha ka arvutis olevast kalendrist.

Särgid laon pärast pesemist täpselt kindlaksmääratud järjekorda, kusjuures Viljandi folgi särk on mul nn."signaalsärk". Kui järjekord jõuab selle selgapanekuni, on tagumine aeg jälle pesupäev korraldada.

Ja eks ole rituaal seegi, et tööpäeva hommikuks söön kindlasti kaerahelbeputru.

Aga - mis seal salata - tekib ka päris palju selliseid nähtusi, mida teiste inimeste keskel elades eluilmas tekkida ei anna.

Näiteks lased hommikul jumala rahus palja persega mööda maja ringi. Jätad mõnel hommikul habeme ajamata. Arutad iseendaga rääkides "meie"-vormis olulisi asju ("Nii, mis meile siis täna kirjutatud on?" "No ja mida me poest osta võiksime?") Kuni selleni, et (sorri!) kas on vaja hakata nüüd ennast iga peeretuse pärast peldikusse või õue vedama...

Vähem kui kuu aega sellist kombevaba elu veel ongi jäänud, 19.detsembril tassin juba Saaril puid kuuri alt tuppa ja hirmutan metssigu eemale. Selleks ajaks peab jälle korralikuks hakkama.

Muuseas oli täna väga hea kontsert, bändi nimi oli Rùssibanar, virtuoossed muusikud maailmamuusika kallal. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis soomlasest akordionimees enam Islandil ei ela ja tuleb põhiliselt ainult siis, kui mingi suurem tuur (Islandi mõistes 5-6 esinemist järjest) on. Nende pilt siis minu tänase sissekande alguses, loodan et autoriõiguste pärast löömist ei tule.

Ei viitsi...............

Teoreetiliselt peaksin siin skribamise asemel hoopis lastelaulude põimikut plokkflöötide jaoks kokku panema. Aga täna on selline müstiline laiskus kallal, et anna aga olla. Mitte ükski kehaosa ei funka korralikult, aju veel kõige vähem.

Ja ega kuhugi hirmkiiret ka pole, sest õpilastega toimuvad protsessid on põhiliselt kontrolli all. Homme pealegi Bakkafjörduris natuke lühem päev, sest siia tuleb bänd nimega Rùssibanar. Õhtul on avalik kontsert, aga päeval teevad ühe koolikontserdi ja seda tuleb muidugi ka terve Bakkafjörduri jõuk kuulama. Kell 12 hakkame juba Thorshöfni poole liikuma.

Eks ma siis nädalavahetusel tegele natuke loominguliste asjadega. Aga interneti- ja telefoniliinid on avatud sellegipoolest, võite julgesti tülitada!

Sain väikese üllatustrahvi

Täna juhtus selline asi, et läks vaja natuke sularaha. Marssisin pangaautomaadi juurde, aga sittagi ta midagi mulle andis. Ütles, et lõhki omadega.

Et mul olid omateada teised andmed, läksin kontorisse asja uurima. Sedasamust, et olin jah lõhki. Kuidas see juhtuda sai - väga lihtsalt, tuleb välja et mõnedes kohtades kaardiga makstes ei bronnita isegi deebetkaardi pealt vajalikku summat kohe ära, vaid alles mõne päeva pärast.

Need mingid 1000 ja 2000 vahele jäänud kaardimaksed olidki kõik toimunud Reykjavikis viibimise jooksul, reede õhtust pühapäeva õhtuni.

No kust olekski võinud seda teada, et deebetkaardiga makstes võib samamoodi lõhki minna? Aga - nagu juba nõukaajal õpetati, et mitteteadmine vastutusest üldiselt ei vabasta.

Eks selle nädala lõpuni sööme makarone, siis tuleme ots otsaga kokku. Nali. Tegelikult on elu õpetanud, et alati tuleb koguda väikesi talvevarusid. Võtsin krediitkaardi pealt raha välja ning maksin oma deebetarvele sisse. Sest miinustesse kukkumise eest tuleb kohe ka trahv peale.

Aga edaspidi olen niipalju targem, et vähemalt reede pärastlõunast esmaspäevani võtan pigem sula välja ning maksan sellega. Ja kui otsa saab, võtan uuesti.

No kas nüüd siis tuleb talv?

Täna tagasi lennates võis sellise küsimuse tõesti esitada. Reykjaviki kandis oli ilm veel igati hilissügisene, oli paar soojakraadi, selge ning lumevaba - aga Akureyri varahommikusse jõudes olid mäenõlvad juba lumised ja lennuväljal sõitsid sahad ringi. Ning ega minu koduauulis olukord parem olnud, lennuk tuli jälle suure ringiga ning terve päeva on mingit lörtsi sadanud. Mis esimese hooga muidugi jälle kohe ära sulab, aga fakt jääb faktiks.

Pilk maanteede kaardile kinnitab, et on siniseid ja päris valgeid lõike, siin-seal tuleb lund aina juurde ning masinapark on väljas. Eks homme Bakkafjörduri poole minnes siis paistab, mis öö jooksul täpsemalt toimunud.

Polegi sellel hooajal veel kampsunit selga saanud, tõmban jope niisama t-särgi peale ja külm pole kuskilt otsast...

Juhtumised minu peakattega

Nii, akud on nüüd laetud. Sain teha paar pilti, leidsin üles koha, kus oli müügil 100% villaseid sokke, hankisin "käsitööklubi" jaoks hunniku lõnga, olin kasulik vallavalitsusele, kelle jaoks ühe kaabli välja valisin, sain kitarristide-bassimeeste jaoks peotäie medikaid, kirjutasin Gudmunduri bluusile hea sõrmestuse ja hästi lihtsa sündipartii, tõin uued trummitaldrikud ära, jõudsin järgmise lehelooga enamvähem finišisse ja muidugi puhkasin. Jõudsin külastada päris mitut muuseumi ja nii edasi. Ühesõnaga, asi läks täie ette. Viimaseks 31 päevaks enne kontserti on jõuvarusid küll.

Aga enne, kui arvuti kokku pakin, konstateerin järjekordselt fakti, et vajan vist prilla või midagi taolist.

Reedel, kui esimest korda oma tuppa tulin, pakkisin asjad lahti ning mõtlesin, et lendan esimese asjana kohe seda WELCOME-kaarti ostma, millest juttu tegin. Kõik oli nagu korras, välja arvatud see, et ei suutnud kuidagi üles leida oma soni - vana ja väsinut, aga vähemalt sooja. Ei tulnud meeldegi, kas see ikka oli peas, kui majja sisenesin. Mõtlesin siis variantidele a)et müts kukkus peast ära, kui jäin üle jalakäijate silla kõndides vahtima taevasse, kust üks nelja reaktiivmootoriga loom madalalt üle lendas (RKV Domesticust sellised tavaliselt ei stardi), b)et ei võtnudki mütsi Reykjavikis väljudes pagasiriiulist, ja c)jätsin selle Akureyris ootesaali laua peale vedelema. Tegin juba valmis plaani, et kannatan paar päeva palja peaga välja ja vaatan koduauuli tagasi jõudes mingi mütsiludu, sest nüüd hakkab vist ikkagi talv tasakesi tulema.

Asju pakkides jäi aga silm pidama millelgi mustal voodi all. No muidugi oli mu soni salapärasel moel tulnud tagasi tuppa, mille otsisin ometi veel pühapäeva hommikul läbi tolliametniku pedantsusega! Ainult et voodi alla jäi muidugi vaatamata - eneseväärikus ei luba küürutada...

Homme siis juba koduauulis tagasi.

Akusid laadimas, vol.2

Mõtlesin, et vahepeal kirjutan ikka mõne rea ka. Sest kuigi ma ebausklik ei ole, põrutasin pealinna reedel, mis oli juhtumisi ka 13.kuupäev.

Nojah. Juba lennuki saabumine Thorshöfni hirmutas pisut. Ja trajektoor oli teistsugune kui tavaliselt, mil ta lendab madalalt koolimajast üle. Seekord ilmus lennuk nähtavale kõrgel-kõrgel, lendas sellise moega, nagu tahaks vähemalt Norrasse välja jõuda, ja alles tüki aja pärast tuli teiselt poolt maha. Kuigi see teoreetiliselt peaks keelatud olema, tegin paar pilti... video olnuks jubedam, lennuk kõikus ikka silmaga nähtavalt. Õhkutõusul hakkas juba stardiraja alguses jälle kõigutama.

Akureyri maandumine oli ka päris raske, nõrganärvilistel poleks soovitanud aknast välja vaadata. Maa tuli vastu paraja matsuga ja mõlemaid tagarattaid päris korraga maha ei saanud. Piloot hoiatas õnneks ette, et tuul teeb seatempe, aga issameiet pole seepärast veel vaja lugema hakata. Kõige selle peale tegin lennujaamas ühe õlle.

Akureyrist edasi Reykjavikki polnud probleeme, Fokkerit peetakse üldiselt väga turvaliseks lennukiks.

Nii, mille kasulikuga ma siis siiamaani olen tegelenud? Kõigepealt soovitus igaühele - kui nädalavahetuseks Reykjavikki asja, ostke KINDLASTI Welcome-kaart 72 tunniks. Huvitav, et selles infopunktis, kus http://www.isic.org/ tegi reklaami, et ISIC/ITICuga saab kaardi ainult 2000 ISK eest, polnud sellest midagi kuuldud. Läksin siis teisele poole letti, otsisin õige veebilehe üles ja näitasin. Siis helistas teenindaja kuhugi, ja sai teada, et on jah sihuke värk. Isegi natuke parem diil kui internetis kirjas - muidu maksab 72 tunni kaart 2400 ISK, aga ITICuga saab 30% alla, ainult 1680 raha eest. No milles küsimus. Selle kaardiga saab

- linnaliini bussides tasuta sõita, muidu 280 ISK sõidukord;

- kõikidesse muuseumidesse tasuta sissepääsu, muidu 300-1000 ISK;

- tasuta sissepääsu loomaaeda, muidu 600 ISK;

- tasuta sissepääsu ujulatesse, muidu 300-500 ISK;

- erinevatelt ekskursioonifirmadest ja söögikohtadest 5-25% soodustusi.

Täna käisingi loomaaias, hetkel puhkan pisut jalgu ja selga ning lähen kolistan siis paaris muuseumis ringi. Loomaaed oli selles mõttes täitsa pull koht, et sellist kontseptsiooni pole ma kuskil varem kohanud. Ei ühtki sellist looma, lindu ega kala, keda Islandi looduses ei leiduks. Ja kenasti ka kõik koduloomad-linnud välja pandud. Vot sellest ei saanud aru, kas kaks ringijalutanud kassi kuulusid ka ekspositsiooni või mitte.

Leidsin ka sellise poe, kus libeda keelega müüjaonu ei määri sulle pähe "hea hinnaga villaseid sokke, milles on ainult 20 protsenti sünteetilist kiudu", vaid kus sokid sisaldavad tõepoolest ka 100% villa. Hind natuke kõrgem muidugi, aga asja eest.

Siis sõbrunesin ühe käsitöökaupluse perenaisega, kes konsulteeris mind materjalide kulu teemal erinevate asjade kudumiseks, käisin ühes pillipoes, kus valisin vallavalitsuse mingi asjapulga jaoks välja mikrofonikaabli, teises pillipoes, kust tõin ära uued taldrikud purukspekstud vanade asemele, külastasin oma lemmikõllekat ja sain seal väikese kultuurišoki, kui nägin, kuidas mingi hoolitsemata karvakasvuga meesterahvas võttis välja vardad ja hakkas kuduma. Nüüd lähengi muuseumiringile, proovin jõuda ära vaadata nii viikingite esmaasustuse muuseumi, meremuuseumi kui fotomuuseumi.

Homne päev jääb šoppamiseks, katsun Kringlanisse jõuda. Eelmine kord oli seal ka suure suurusega riideid saada. Kaua sa ikka ühe ja sama püksipaariga käid...

Kõik superliimid pole seda

Täna hommikul tuli väheke pillimeistri ametit pidada. Heimiril oli tema kätte usaldatud altplokkflöödiga õnnetus juhtunud ja poiss oli ikka päris kõvasti endast väljas. Minu vilunud pilk tuvastas õnneks kiiresti, et pill oli puru täpselt samast kohast, kus eelmisel korral kunagi märtsis liimitud sai. No ju siis oli sitt liim.

Kirjutasin direktorile, et too HEAD liimi, ja probleem saigi loodetavasti elegantse lahenduse. Lapsel ka tuju kohe parem.

Noh, õpilased võivad ju igati tublid ja püüdlikud olla, aga nende kätte antavad pillid võiks ikkagi olla vähemalt rauast tehtud.

Olgu peale, lähen annan õhtukooli tunnid ära ja lasen paar vajalikku paberit välja. Reykjavikis katsun jälle kirjutada, muidu veel mõeldakse, et lennuk kukkus alla.

Eks need asjad ikka liiguvad...

Jõulukontserdi kontseptsioon hakkab niisiis valmis saama. Vähemalt selles osas, mis tublidesse ja kohusetundlikesse õpilastesse puutub. Selge aga muidugi, et 30 õpilase hulka paar kärnast lammast ikka ära eksib. Nende põhjal siiski põhjapanevaid järeldusi kodusest kasvatusest tegema ei hakka, ehkki ütlen sedasama, mida juba Eestis ütlesin - kooliküpsust ei saa vaadata sünnitunnistusele trükitud kuupäeva järgi.

Jäägu need ekstreemjuhtumid siis lohakate ja lihtsalt kogenematute lapsevanemate südametunnistusele, mina näitan kõiki õpilasi täie küünilisusega täpselt sellest küljest, nagu nad ise õppida on tahtnud. Kui mõni nendest (või nende vanematest) suudab takkajärgi järeldada, et äkki on iseenda suhtumisega midagi viltu, kui esimese aasta õpilased jõuavad neljanda aasta omadele järgi ja neist ettegi, on see juba suur samm.

Muidugi, nagu kirjutasin ka täna Heidrunile, et nende paari kodaniku suhtumist parandaks tublisti, kui saaks järjekorra ukse taha tekitada. Mitte nii suure nagu sellel illustreerival pildil, vaid piisab mõnestki õpilasest ootelehel. Ning siis seanahavedajad, uksepaugutajad ja jalatrampijad kenasti fakti ette, et nüüd kas hakkad silmapilkselt korralikuks koolilapseks või võid omale Raufarhöfnist (56 kilomeetrit) õpetaja otsida.

Tahaks ausalt öeldes ka lubatud leheloo lõpuni kirjutada, aga hetkel on selline nullimoment peal, et mingit loomingulist sädet pole sees. Isegi blogi vägistan pisut. Homme on veel pikk tööpäev, reede hommikul ainult neli tundi ja siis lendan Reykjaviki peale tuulutama. Eks paistab, kas väike õhuvahetus lööb klaariks.

Lõppu kaks pooleldi inside-infi.

Esimene, et herr Vavilov tervitab kõiki eestlasi Islandil ja haub vaikselt mõtet millalgi selle õppeaasta jooksul asjad oma silmaga üle vaadata. Tema on minu siinviibimise perioodi jooksul siis üldjärjestuses üheksas, kes "seda mõtet haub", aga tegudeni jõudnud pole senini neist keegi. Elame-näeme.

Ja teine on teade kodustele - lambahakklihast kõlbab kotlette teha täiesti. Valmissegatud toormaterjali jäi homsekski üle. Aga võib-olla oleks pidanud hästi täpselt lugema, mida sisaldab salapärane purk minu riiulil pealkirjaga "LAMBA KRAFTUR", ja panema sealt ka miskit näpuotsaga taina sisse. Oleks ehk tiba rohkem lamba moodi tulnud, praegu on ükskama kõik, kas lammas, elevant või Lenin. Või olen ma siis ise lambaga juba niipalju ära harjunud, et pean seda maitset täitsa tavaliseks.

Hea küll, duši alla ja kotile. Kell ka juba palju.

Lühike teade

Vaatamata sellele, et näen mõnikord sürrealistlikke unenägusid, olen endistviisi täitsa elus ja parima tervise juures. Lihtsalt täna ei juhtunud mitte midagi sellist huvitavat, millest lugejat teavitada.

Jõulukontserdini jääb 35 päeva.

Minu sürrealistlik unenägu pühapäeval vastu esmaspäeva

Tavaliselt kipuvad minu moodi pikalt abikaasast eemalviibivad meesterahvad kas variant a)hakkama nägema unes ennast koos Pamela Andersoni või kellegi muu selletaolisega siivutusi tegemas, või variant b)võtma üht-teist ette selle nimel, et selliseid unenägusid mitte näha. Minu viimatinähtu oli sellest teemast ikka päris kaugel, ja oma kontseptsioonilt nii sürrealistlik, et ei saa kohe sellest kirjutamata jätta. Niisiis:

========================================

See toimus suvel, oli juuli lõpp ja pildi järgi suhteliselt lähitulevik - Saaril olid uksed-aknad küll ilusti uued pandud, aga katusealuses oli tegemist veel kuhjaga, mõlemad kassid olid elu ja tervise juures, Krista rohis maasikaid ja mina putitasin koos naabrimehega jalgratast, millega oli järjekordselt mingi jama juhtunud. Järsku sõitis Lavassaare poolt hoovi MRP auto. Mis nüüd lahti, kurat, leppisime laste suhtes ju kokku, et on mitte selle, vaid järgmised kaks nädalat minu juures. Aga ei olnudki lastega, lasi autost välja hoopis... klassiõe Leena (kes tõesti kunagi 2002 või 2003 mind PJ-s üles otsis, vist tahtis mingit seadet saada) ning professor Jüri Gerretzi.

Tundsin muidugi huvi, mis on põhjustanud nii kõrgetasemelise delegatsiooni külaskäigu ääremaadele. Gerretz kostis, et on üks projekt tulekul ja ta tahab oma kammerorkestri esimese koosseisu jälle kokku kutsuda. No tohhoo till, Jüri - kas sa siis ei tea, et ma näppisin kontrabassi profina viimati aastal 1998? Gerretz: "Põdra, ma ju ütlesin sulle juba konsi ajal, et sa harjutasid vast ühtekokku kogu õpingute jooksul veerand tundi. Tee nüüd vanamehele seda headmeelt, et harjuta veel veerand." Leena kah sõna sekka: "No sa ei hakka ju ometi oma klassiõele ära ütlema?" Ühesõnaga ära nad mu kamba peale seebitasid ja esimene proov pidi olema kolme päeva pärast.

Määratud päeval (juhuslikult pühapäev) olin kilukülas, muusikaakadeemia juures. Maja uksed muidugi kinni. Selgus, et valvurile polnud toimuvast proovist muidugi mitte keegi rääkinud. Lõpuks tuli ka Gerretz, vabandas, et väike jama on juhtunud, aga teatri ärklisaal on vaba ja mingem sinna.

Tegin paar kiiremat sammu, et enne teisi noodimapini jõuda... noh, õnneks kõige hirmsam see reps polnud. Ühe kausta vahel tüüpiline lääne kammerorkestrite reps - näpuotsaga Mozartit, Griegi Süit Holbergi aegadest, muidugi Tshaikovski serenaad, ning teise kausta vahel puhtalt eesti muusika. Kõik mängitud asjad tõesti.

Ja proov kulges esimene tund aega ilma mingite probleemideta; nagu vanade kamraadide puhul ikka pajatasime lugude vahele uudiseid laiast maailmast ja eraelulisi seiku. Sain ka ise täitsa hakkama, sõrmemälu alt ei vedanud. Vaheajal söandasin siis Gerretzilt küsida, et kui see saladus pole, siis millal on kontsert. Ütles, et kohe päris mitu kontserti, ja 9.septembril on esimene. Mina: "Kuule Jüri, aga siis on minu poolt väike jama. Sa ju ikka tead, et Islandil tegutsen, seal algab kooliaasta juba augusti lõpust." Tema vastu: "Tean-tean, aga tead sa, juhuslikult on tegu eesti kultuuripäevadega Islandil, ja asjad aetud valitsuse tasandil. Ei julge ükski koolidirektor kobisema tulla. Ja ära arva, et ma poleks mõnd teist bassimeest leidnud - aga sinu Islandi kogemused kuluvad väga marjaks ära." Nojah, mis seal ikka.

Aga siis keeras proovis jamaks. Yamaha tuli ja tõi värskelt tema poolt väljaprinditud noodid, isegi ei mäleta, kes helilooja oli. Kole viis ja vale bass nagu eesti muusikas alati - aga seekord oli midagi eriti valesti. Gerretz vehkis teistmoodi kui orkestripartiides kirjas, rühmad olid omavahel nihkes ja lugu lagunes kahe minuti jooksul täitsa laiali. Ma kahtlustasin, et äkki on nootide sisestamisel mingi viga juhtunud, palusin partituuri ja hakkasin partiidega võrdlema. No muidugi! Mingid leheküljed olidki vahetusse läinud, ja koguni nii, et erinevatel pillirühmadel erinevates kohtades. Teatasin siis oma tähelepanekutest ning lubasin, et kui nüüd neli tundi aega ja kolm õlut saaks, teeksin asjad ise korda. Tehtigi vaheaeg, lükkasin läpakal kaane lahti, avasin esimese õlle ning süvenesin käsikirja. Ise kirusin: kuradi Yamaha!

======================

Ja siis helises äratuskell.

Tüüpiline pühapäev

Olgu kõigepealt veelkord ära öeldud, et kui sul on 30 õpilast, siis ega neid puhkepäevi saa isegi siis täiel rinnal nautida, kui ise oled absoluutne pohhuist. Mida ma ei ole kindlasti.

Läks tänanegi päev enamjaolt töiselt. Umbes kella 10:30-ni magasin ja siis oli aeg mõned paarid sokke puhtaks pesta ning kööki koristada. Seejärel lugesin värskeid uudiseid, kirjutasin Kaldole paari lause tõlkimise asjus, pidasin maha esimese sideseansi Eestiga, lugesin Kaldo saadetud vastuse läbi ja läksin koolimajja. Seal harjutasin natuke trummirudimente, tegin paar kiirseadet jõulukontserdiks, mõtlesin välja, millistest lastelauludest teha pisikestele plokkflöödimängijatele põimik, lugesin süvendatult läbi mõningad islandi keele ja kultuuri kohta käivad internetiartiklid, vaatasin elektrikitarri keeled tähelepanelikult üle, pakkisin Bakkafjördurisse homseks vajaminevad asjad kotti... ja oligi kell juba märkamatult 15 läbi.

Edasi tulin mäest alla, panin supi sooja ning lõunatasin, rääkisin veel natuke Skypes, kirjutasin oma artiklist mõned read mustandit, vaatasin üle homse ilmaennustuse (mis lubab jätkuvalt 5-6 kraadi üle nulli kerge tuule ja vihmaga), pesin nõud puhtaks, eraldasin habeme rinnakarvadest - ja võisingi rahuliku südamega järjekordse päeva oma "demblikalendrist" maha tõmmata. Nüüd on neid veel 37 järel, nii et jõulupuhkus läheneb mühinal. Jõulukontsert ikka muidugi ka, enne ikka töö ja pärast lõbu.

Ah et mis tilpats see minu sissekande juures oleval pildil on? Tegelesin õhtul pisut heategevusega. Millalgi 18 ja 19 vahel, täpselt kella ei vaadanud, koputati järsku uksele. Àlfrùni ema, täpselt ei teagi, mille kõigega ta tegeleb, kui parasjagu rase ei ole (lennujaamas tegutseb kindlasti, aga seda tööd on ju ainult korra päevas paariks tunniks) oli koos paari oma vanema lapsega ukse taga, ja küsis, kas ma ei oleks nõus annetama kohalikule päästeteenistusele. Küsis pildil nähtava võtmehoidja vastu 1500 ISK.

No muidugi ei maksa see tilpats nii palju. Aga ilusti soliidselt käiakse küsimas, pannakse ametiriietus selga ja puha (mitte nagu igasugune kahtlane element Eestis, küll kurttummad ja küll pimedad). Pealegi ei tea minu puhul iialgi, millal ma jälle mõne võtme sissepoole unustan ja päästeteenistuse abi vaja läheb - nii et andsin. Võtmehoidjaga on ikka midagi teha, kasvõi mõnele kingitusele juurde pista.

Vanainimesed tunnetavad ilmamuutust?

Ei tea kohe, mis minu bioloogilise kellaga mõnikord lahti on.

Kuigi eilne tööpäev oli pehmelt öeldes ikka väga koormusevaba, sest palju õpilasi oli ära sõitnud ja direktorit (suure kaikaga) polnud koolis näha, olin umbes kella 14:30-ks nii roidunud, et keerasin koju jõudes kohe tunnikeseks pikali. Siis kooberdasin arvuti juurde, pidasin oma skype-seansid maha... ja keerasin uuesti pikali, sest viimase seansi juures tundsin juba, et haamer lajatab kohe jälle. Siis tõusin kuskil 20:30 paiku uuesti üles ning tegin väikese jalutuskäigu Eyrinisse ja tagasi.

Edasi järgnes mitu pikka ja piinarikast tundi sarjast "Kuidas Maša padjaga tülli läks". No ei tulnud see uni mitte kuskilt otsast enam, tee või tina. Hommikul ärkasin kuskil kella 11:00 paiku ainult sellel põhjusel, et organism nõudis süüa. Muidu poleks ehk üles tõusnudki.

Muidugi võib kogu asja taga olla tõesti ilmamuutus, nagu pealkirjas oletada julgesin. Täna on siin kirderegioonis ilus selge päikesepaisteline ilm, mõned kraadid üle nulli. Paar viimast päeva oli pilves ja tibutas vihma.

Järgmise nädala tunniplaani pole veel minuni jõudnud. Suhtun sellesse suhtelise mõistmisega. Küll aga mitte sellesse, et minu "kodustatud" hiir on täiesti nahhaalseks muutunud. Laseb südamerahuga mööda maja ringi, tehku mina siis mida iganes. Ju teab, et ega ma suurem asi mõrtsukas ole.

Heakene küll, mis ma ikka vingun. Katsun lähema tunni aja jooksul üles ärgata ja püüan siis järgmise kirjatüki lehe jaoks kokku panna. Lubasin seoses islandi keele päevaga 16.novembril.

Tegelen vabadel hetkedel trummimängu harjutamisega

Nädala alguses tegin oma tööst pisikesi vahekokkuvõtteid ja jõudsin sinnamaani, et võiks proovida ka millegi bänditaolise aretamist. Aga trummiõpilasi mul pole ja mingit kolkijat pässi ei tahaks ka kuskilt välja ajama hakata. Nii et otsustasin, et toksin ise. Ega ma nüüd päris kobakäpp ka sellel alal ole, korra isegi noorvirtuoos Pellale kehaks käidud (oli üks taoline etendus, kus sellest kõige hullemat polnud, kui vähe viltu veab...)

Ja noortekeskuses oli väga korralik komplekt olemas, samasugune must Pearl (Forum Series) nagu kõrvaloleval pildil. Ainult taldrikud olid totaalselt ribadeks pekstud, näitasin neid valla kultuurinõunikule ja ütlesin: vaata seda ärahävitatud 50 000 krooni ja nuta kodus patja. Ma ei kujuta isegi ette, millega korralikke Paiste ja Zildijani taldrikuid peab olema kolgitud, et neist sellised asjad teha... pesapallikurikaga äkki?

Kool õnneks lubas aidata uute taldrikute muretsemisel, ja minu valvsa pilgu all keegi nende trummide kallal edaspidi vandaalitsema ei saa. Õppigu kõigepealt vaikselt mängimine selgeks, tuhajuhanid.

Tänasest jääb jõulukontserdini veel 40 päeva ja kontseptsioon on enamvähem koos. Järgmisel reedel sõidan pealinna, vaatan seal kõigepealt mõningaid vajalikke asjandusi, siis istun oma lemmikkohvikusse maha, võtan 1,2-liitrise õlle ette ja lükkan lood parimasse võimalikku järjestusse. Edasi jäävad ainult "pisiasjad" - näiteks kuidas korraldada flööditriole ansamblitundi, kui kaks on Þórshöfnis ja üks Bakkafjörðuris. Eks me näe, mis sellega saab.

Põdra on permanentne idioot! Kõik poolakate süü

Istun hetkel oma kabinetis, on kohvipausi aeg ja Emília mängib mulle taustaks klaverit (lugu number 12 "Übung mit dem schwarzem Be"). Minu mõtted käivad aga praegu pigem selle ümber, kuhu täna ööbima minna.

Hommikul lendasin majast sellise kiiruga välja, et unustasin võtmed tasku pista. Nüüd on maja välisuks kenasti snepris. Kooli sain vähemalt sisse, sest Heiðrunil oli tagavaravõti, aga minu maja kohta ütles omaniku esindaja, et oli kunagi tagavaravõtme kuhugi ära kaotanud.

Nii et ainuke teoreetiline võimalus, kui keegi luku lahti murrab. Ma ei tea, kas seda siin tehakse, ja ega Heiðrun ka ei teadnud. Asja uuritakse.

Ah et miks poolakad? Nii vähe kui neid ka mul õpilasteks on, unustavad just nemad pidevalt igasuguseid asju. Ju nad on siis suutnud minugi nakatada.

Post scriptum, kell 13:00. Heiðrun helistas, et kõik juba korras. Mingi päästeameti mees leidis ühe akna (magamistoas), mille andis haagist lahti loksutada, ronis sealt sisse ja tegi välisukse sneprist jälle lahti. Ainuke asi, millest ma aru saada ei suuda, kuidas ta aknast läbi mahtus. No kui see aken on 25 sentimeetrit lai, on hästi mõõdetud...

Post post scriptum, kell 17:10. Mõõtsin selle akna laiuse siis üle. See mõõdulint, mis mul kodus, näitas 19,8 sentimeetrit.

Ja järjest hullemaks läheb !

Eile, kui sain väärtuslikke teadaandeid eakate seltsielu kohta, mõtlesin juba kõige hullemat. Sittagi. Alati saab veel hullemaks minna.

Tänase reklaamlehega kutsuti puhtas islandi ja poola keeles kosmeetiku juurde. Sandra Ösp teatas, et 9.-15.novembrini on Thorshöfnis võimalik teha maniküüri ja pediküüri, kitkuda kulme ja raseerida jalgu, lasta teha erinevaid maske ja nii edasi.

Mõtlen praegu, kumb on parem - kas riputada majauksele silt: "Lugupeetud reklaamiandjad, teatan käesolevaga, et olen hetero" või rebida mõni kohalik tibi korraks rajalt maha.

Muidu mõtlevad tõesti, et naist saare peal kaasas ei ole, kõrtsis hoiab ka omaette - järelikult pede. Ja panevad järgmise ilusalongi reklaami postkasti.

Mõtlemapanev saadetis

Tänane päev olekski kirjatöö mõttes peaaegu vahele jäänud - mis sa ikka mitmendat korda järjest kirjutad, et oli päev nagu päev ikka, 97% ulatuses positiivsete emotsioonidega - ent koduuksest sisenedes avastasin esikupõrandalt järjekordse reklaamlehe.

Saatjaks oli kohalik eakate ühendus, ja reklaamlehelt sain teada järgmist äärmiselt väärtuslikku infot:

1)igal teisipäeval kella 14.00-16.00 mängitakse midagi ja tehakse veel miskit, sõnast FÖNDRAÐ Google Translator igatahes aru ei saanud ja mulle see ka millegagi ei seostunud;

2)iga kuu esimesel reedel kella 14.00-16.00 on vanurite päevakeskuses lahtiste uste päev - musitseerimine, laulmine ja muidu tore olemine;

3)3.novembril õpetatakse siidimaali, 6.novembril on väike ajalootund ning 4.detsembril kirju eeskava;

4)kolmapäeviti kell 15.00-16.00 eakate vesivõimlemine.

Tormasin kohe peegli ette ennast kriitilise pilguga uurima. No ei oska öelda... habemes on natuke ja meelekohtadel täitsa palju halli nüüd küll, aga minu viimase aja soengu lemmikpikkusest (3 millimeetrit) midagi veel vastu ei läigi ja näonahk on suhteliselt sile ka.

Äkki mõni minu naissoost salaaustajatest raatsiks otse välja öelda, kui hull see mu olukord siis tegelikult ikkagi on, kui juba vanurite päevakeskuse rõõmudest osa saama kutsutakse???

Esmaspäeviti ja neljapäeviti nüüd pikemalt

Tänasest hakkasin siis tulevaste täiskasvanud bändimeestega (mõni nendest on tegelikult naissoost) pisut tegelema.

Esimesena sain tuttavaks bassimehega, 29 aastat vana ja tundub hästi lahtise peaga olevat. Kui küsisin, mis kogemused siiamaani olnud on, ütles, et noh koolis oli kunagi mingi bänd tegutsenud, et igasugu karvasemaid asju prooviti, aga kõik see oli küllaltki ebateadlik tegevus.

No rütme loeb mees küll ilusti. Noodilugemisega esialgu neljast lahtisest keelest kaugemale ei läinud, aga järgmisel korral kindlasti. Mõtlesin, et kui veel natuke stiiliõpetust saaks, võib mängida mistahes musa iganes. Järgmine kord püüan mõningate funk-moodulitega tegelda.

Lihtsalt pean ise terane olema, et mitte kuskil pidurdama hakata. Pole ammu ühelegi täiskasvanule pillimängu õpetanud.

Mõnikord leiab internetist huvitavaid asju...

Ei mäletagi esimese hooga, mis põhjusel vaatasin netis Pärnu Filharmoonia veebilehte. Aga kui juba vaatasin, siis vaatasin ikka põhjalikumalt. Ja näe, mille leidsin:

http://www.parnu.ee/uus/index.php?id=1453&no_cache=1&L=2%2C1&tx_attacalendar_pi1_single_view=1&tx_attacalendar_pi1_uid=182&tx_attacalendar_pi1_old_pid=1453&cHash=e799ed4455

Asja kummalisus seisneb selles, et korraldatakse asi, mida peaaegu et minu autorikontserdina välja reklaamitakse, ja mina ise olen kõige viimane, kes sellest teada saab...

Khm, sitta isegi nendest võimalikest litsentsi-, autori- ja muudest honoraridest (nagunii istub PF rangel säästurežiimil) - aga mingi asjaajamise kultuur võiks siiski olemas olla.

Rahvatarkus: kui tööjärg on otsa lõppenud, tegele arvutiga

Eilses plaanis oli ühe pikema erialase teksti tõlkimine. Kõige libedamalt ei läinud, sest originaal oli Austraalia inglise keeles - ent kuna valdkond oli selline, milles ka eelnevalt koolitust saadud, aimasin situatsioonid ära ja kuskil kuue tunniga sai siiski tõlke kaante vahele.

Pärast seda ei võtnud aju muidugi enam mitte midagi muud vastu kui ainult mõne õlle, ja õhku jäi rippuma probleem, mida teha tühjaks jääma kippuva pühapäevaga.

Õnneks on arvuti selline asi, millega alati midagi teha annab. Arhiveerida (suruda kokku sellised failid, mida võiks tegelikult ära kustutada), lasta registrid üle, uurida, kas on huvipakkuvaid tarkvarauuendusi, no ja lõpuks ka füüsiliselt puhastada. Mul läppariga veel üks probleem. Kuna olen patoloogiline hiirevihkaja, ning teiselt poolt nõuab nootide kirjutamisel alteratsioonimärkide panek ümberlülitumist numbriklaviatuurile, on vasakpoolsed Fn ja Ctrl täiesti ära hooratud. Püüan siis nendega igasugu asju ette võtta, et nad päris ära ei tuleks.

Praeguseks olengi arvutivärgiga umbes kolmveerandil maal, kell kohaliku aja järgi on 14:09 ja kella 17:00 saab ühele poole. Jõulukontserdini on veel jäänud 45 päeva, ning homme saan lähemalt tuttavaks ühe täiskasvanud bassiõpilasega.