Viimasel hetkel tekib alati mingi mõte

Tegelikult pole mul absoluutselt midagi selle vastu, et talvehooaja kõik kontserdid pühapäevade peale pandi. Üks asi, et aitab igavust peletada. Aga teine ja kindlasti olulisem asi, et mul on lõpuks ometi ka endal suurepärane võimalus enne kontserti hinge tagasi tõmmata. Eelmisel aastal oli nii, et tegid viimase hetkeni tööd (mõnikord ka Bakkafjörðuris), siis asjad küüru otsas kirikusse, kiiresti üles - ja juba astuski esimene laps kiriku uksest sisse proovi tegema. Ja siis oli hea, kui proovi ja kontserdi vahel jõudis särgi ära vahetada.

Täna läks küll natuke pikemalt, aga seda põhiliselt sellepärast, et unustasin CD-mängija transa peale tõsta, ning kuna seetõttu tuli uuesti kooli tagasi minna, juurdlesin uuesti kiriku poole liikudes veidike maailma asjade üle, keerasin korra koduuksest sisse ja kahmasin kaasa enda kunstiteose (vt.varasemaid sissekandeid). Kui on muusikakooli jõulukontsert, sobib ju rõdu alla üks illumineeritud flöödi rümp kohe kindlasti. Mine kuradit tea, äkki keegi tahab seda kunstiteost isegi ära osta?

Aga selle eest võin homme teha omale täpselt sellise plaani nagu iganes meeldib. Hommikul magan täiest südamest, siis millalgi ehk natuke kraamin (suurem pask on juba oma koha leidnud), korrastan enda eriti fotogeenilist väljanägemist, käin ära ujulas + kuumas potis + aurusaunas, ...ja seejärel ehk harjutan pisut kirikus. Üks asi, et orelile kitarriga mängimiseks õiged registratsioonid leida, aga teine asi, et ma pole veel ikka suutnud ära otsustada, mis pilliga ma väikese lisaloo mängin (alati on nõutud, ega ma nüüdki pääse). Saatefono viskasin täna umbes tunni aja jooksul valmis, aga soolopartii jaoks on valida kitarri ja flöödi vahel. Enda oskused on kummagi pilli osas umbes samal tasemel, lihtsalt kitarriste on kontserdil niigi palju, tükki seitse pluss vähemalt kaks basskitarri, aga flööte üksainus Svanhildur. Pole lihtsalt veel jõudnud põhjalikumalt kontrollida, mis häält see flööt pärast mahakukkumist ja sirgemaks silumist tegema on hakanud. Aga puhume natuke pikka nooti, vaatame, kui ilus on kolmanda oktaavi e, ja siis otsustame lõplikult.

Igatahes, valmis on nii vaim kui liha.

Mõnikord kulub ära ka paar sõimuvalingut...

Ma ei ole küll ausalt öeldes suutnud läbi lugeda, konkreetselt mida on öeldud õpetaja ameti pidamise reeglite kohta Islandi Vabariigis selles kalendermärkmikus, mis iga õppeaasta alguses postiga saadetakse - aga kurjad keeled räägivad siiski üpris veenvalt, et juba kurja pilguga vaatamine olla peaaegu et surmapatt.

Nojah. Samas makstakse mulle palka ka selle eest, et suudaksin aru saada, millal on õpilase võimed nigelad ja millal on ta lihtsalt superlaisk. Nagu korra juba kirjutasin, siis viimastel nädalatel kaks tagumisse kategooriasse kuulunud noorhärrat mulle seda peavalu valmistasidki, et tunnist tundi käis pohhuism mitte enam ka kuubis, vaid oluliselt kõrgemas astmes. Eelmine reede siis põrutasingi peale, et kes tahavad minu koolis käia, hakkavad koheselt õppima. Ja jõudsin ka juba vaikselt Kaldo käest uurida, kas mul oleks ka mingit seaduslikku võimalust sellised seltsimehed saata muusikakooliga mittelõikuvale orbiidile.

Õnneks läbisõimamine mõjus. Tõelise imerohuna. Täna olid mõlemad madalamad kui muru, 3 x 16 takti omale kodus selgeks teinud ja endagi enesetunne on nüüd mitu korda parem. Jäänud on vaid tühised tehnilised tööd nagu asjade lohistamine kirikusse ning kavade trükkimine.

Ja muidugi elamise mõningane koristamine üleliigsest.

Närvid läbi

Ei, mitte sellel harjumuspärasel moel, et karjud esimese ettejuhtuva kodaniku peale ja sõimad näo täis. Üldiselt pole nagu põhjust. Aga unega on midagi katastroofilist lahti. Eilne öö mitte üks silmatäis. Hommikul ämber kohvi hinge alla, et koolipäeva jooksul kuidagi elus püsida. Siis kella 15:30 paiku koju, "hetkeks" (umbes kella 18:30) pikali - ja nüüd pole jälle und. Pea on küll täitsa paks otsas, aga pikali visates kuuled olevaid ja ka olematuid hääli (olen juba umbes üheksa korda kontrollinud, kraan ON kinni). Tablettidest abi pole. Õllest (reedel proovisin) ainult paariks tunniks.

Ju see päikese nappus ikka kurnab natuke küll. Kõige muuga tuleb elus ise hakkama saada.

Eelviimane nädalavahetus enne kontserte

Kõigepealt selline tähelepanek, et sellest suurest kitarrimängimisest hakkab nahk sõrmeotstel üle pika aja taas ära sarvestuma.

Siis on mul au teada anda, et vanameister Aadu Regi marsi muusikaliste mõtete korrastamisele sai ka pandud pidulik punkt. Kuna olen hetkel heas loomevormis, viskasin ühe pisikese näpuharjutuse veel otsa. No ma ei tea, kas see marss nüüd minu tööst ka oluliselt paremaks läks, aga vormiliselt korrastatumaks kindlasti. Loodan kunagi lähitulevikus seda kuulda ka heas ettekandes või vähemalt professionaalse salvestusena.

Kirjutasin jälle ka ajalehe jaoks natuke, lugeda saab soovi korral siit. Ja tuvastasin e-koolist, et mõned asjad siin ilmas ei muutu, näiteks Põdra perekonnanime kandvate isikute keskpärased sooritused kehalises kasvatuses (rahvastepalli taktika ja strateegia, harkhüpe üle kitse ja nii edasi). Ah, mis seal ikka, ega inimene ei peagi arutult püüdma õppida keskmisele hindele 5,0. Mul endal ka ei olnud, välja arvatud mingil arusaamatul põhjusel muusikaakadeemia teisel ja kolmandal kursusel.

Homme siis eelviimased pannkoogid enne jõulupuhkust, ja siis läheb kontserdiralliks. Kui praeguses seisus miski muret teeb, siis kahe suurema poisi suhtumine õppetöösse. Kui võimeid poleks, saaks lihtsamalt läbi - aga mulle makstakse palka muuhulgas ka selle eest, et suudaksin aru saada, mis on põhjustatud viletsavõitu eeldustest ja mis tegemata kodutööst. Mul 6.-7.klassi tüdrukud mängisid Skeggjastaðiri kontserdil kuus enda asja ning saatsid algklasside laste lugusid. Kui esinesid, siis ikka nii nagu peab - õpetajat polnud kõrvale vaja, ise lugesid lahti, ise kuulasid teineteist, ise said hakkama ka vigade silumisega käigu pealt. Ja õppisid seda lugu võib-olla et kaks nädalat. Üheksanda klassi poistel on üks nendest lugudest juba oktoobri keskpaigast käes, põhimõtteliselt peaaegu et G-duuri mängida ainult - aga nagu kaks hunnikut tatti. Vahe tuleb sellest, et ühed töllerdavad mõttetult Þórshöfni vahel, tekitavad Eyrinisse ja bensiinijaama prügimägesid, mõnikord võtavad vanema venna tagant autovõtmed ja paarutavad ringi (politsei muidugi sügab niisama mune) ja mõnikord käivad nurga taga suitsu tegemas - ja teised samal ajal harjutavad kodus, kuulavad, mis õpetajal öelda on ega mölise. Kui puuduvad, siis ainult vahel harva haiguse tõttu või teatavad alati ette, kui on perega kodust kaugemal. Igatahes, kui minu reedesest sõimuvalingust pole kolmapäevaks õppust võetud, lendavad noorhärrad koolist. Ka Islandi muusikaõpetajal peavad olema mingisugused inimõigused, millega ennast kaitsta taoliste tegelaste eest, kes ei respekteeri ega ka taha. Igatahes, Þórhalluril kuuendast klassist oli reedel trummide taga kuramuse igav ja ta vangutas juba päris mitu korda pead, kui mõni lugu jälle laiali lagunes.

Aga üldiselt, kärnaseid lambaid leidub igas karjas, nii et keskendugem meeldivamatele asjadele. Näiteks sellele, et Heimiril kolmandast klassist on pea järsku lahti läinud. Paningi tema oma viimase kontserdi lõpunumbriks.

Kolm sitta päeva järjest

Kogu jama hakkas tõtt-öelda peale esmaspäevasest õnnetusjuhtumist flöödiga. Et minu öine võitlus kodukahjuritega oli kaasneva nähtusena toonud mulle tõsised unehäired, olin Bakkafjörðuris nagu suur uimakana. Mõne igavama mängimise peale tikkus lausa silm kinni vajuma. Nii juhtuski, et pakkisin flöödi ilusti karpi, aga lukud jätsin kinni panemata. Ja sealt ta siis välja lendaski, ja muidugi otse põrandale. Sellised mõlgid sees, et ei julgenud ise näppima hakata, leidsin ühe mehe, kes taolistest asjadest paremini jagab. Kas ta aidata suudab, on iseasi, ikkagi muusikariist, mitte niisama toru.

Koju jõudes leidsin postkastist selle Vopnafjörðuri onu oigamise ja hädaldamise. Et minu õpilased mängivad palju ja nii raskeid asju, et kas ma ei tahaks leida midagi lihtsamat. Nojah, küllap ta muidugi kardab, et mõni Väga Tähtis Lapsevanem tuleb pärast aru pärima, miks väikese 75 elanikuga Bakkafjörðuri lapsed suudavad ja suure linna lapsed mitte. Kirjutasin talle siis vastu, et tegelegem ikka kunsti tegemisega, lapsevanemaid ei ole vaja kuulata. Ja et olen nõus ehk ühe-kaks numbrit oma kavast kuidagi maha kraapima, aga rohkem mitte, sest siis pole see enam kontseptuaalne tervik, vaid rida juhuslikke lugusid. Ja läksin magama.

Teisipäev algas iseenesest suhteliselt rahulikult, aga hakkas nuripidi kiskuma pärast lõunasööki. Sissejuhatuseks unustasid mõned õpilased oma tunniajad ära, ja muidugi just need, kellel rohkem õppida vaja oleks. Edasi, kui siis palk lõpuks laekus ning sain hakata oma lennupiletitega tegelema, oligi olukord selline, et odavaim võimalus connectinguga Tallinna saada oli eesti rahas rohkem kui 2000 EEK kallim kui Poola kaudu tulek... Mis mul muud siis üle jäi kui osta Keflavik-Copenhagen-Warszawa lend ning Eurolinesi bussipiletid. Võtab pisut kauem aega küll, aga minul pole bussis magamisega kunagi probleeme olnud.

Halvem ootas aga ees koju jõudes. Läppar oli täielikult vedru välja visanud, lambid näitasid sinise sees- või oranži väljasoleku asemel midagi ebamäärast lillakasroosat, sisse-välja lülitada ei andnud, ning kui aku küljest kiskusin ja uuesti juhtme taha panin, läks küll käima, aga viskas mingi sinise kirja ette ja asus restartima. Minu tahtest sõltumatult. Konsulteerin muidugi ühe kunagise koolivenna ja teenistuskaaslasega, aga millegipärast on mul tunne, et seda laipa enam ei reanimeeri. Majas on lauaarvuti õnneks olemas ja väga funktsionaalne, aga seda siiski kaasa ei vea, kui on vaja kuskil nõu pidada või mingi fonogrammiga midagi esitada.

Ning nagu sellest veel vähe olnuks, sadas peatselt postkasti järgmine hädaldus Vopnafjörðurist - lükkame kunagi tulevikku, tema ei julge niimoodi ikka kontserti teha, kui ei tea, kuidas asjasse suhtutakse. No selle peale säilis minus viisakust ainult sellisel määral, et ei kasutanud oma lühikeses vastuses sõna "jobu". Aga käratasin peale küll, et lastega niimoodi käituda ei tohi. Ja et ta võlgneb vabanduse kõikide nende ees, kes on oma aja planeerimises ja õppetöös arvestanud millegagi, mis nüüd kogu töö mõttetuks muudab. Üldiselt, kuna see väljasõit sai juba lastele maha hõigatud, peaksingi järgnevalt mõtlema, mida asemele pakkuda saab. Kindlasti on toredaid kohti veelgi, kuhu saaks esinema minna, aga aeg töötab paraku minu kahjuks selles osas. Ei tahaks hinnata ühe eksemplari põhjal kogu teatavat rahvust või vanusegruppi, aga selge, et selle onkliga rohkem koostööd ei ole mõtet otsida, saad ainult peavalu.

Ja muuseas, küll mitte selle juhtumi pärast, aga peavaluga tänane kolmapäev ka algas, lisaks väike palavik, nohu ja seedehäired. Hommikul oli nii hull, et võtsin pool päeva vabaks ja magasin lihtsalt kella 11:00-ni. Praegu proovisin just, et palavik on vist maas, kõht käib ka normaalsel moel läbi, aga pea valutab natuke jätkuvalt. Tahaks loota, et midagi tõsisemat siiski lahti pole. Niisama teki all vedelemine võib olla uskumatult tüütu.

Aga vähemalt pole viimase kontserdini enam rohkem kui 11 päeva.

Teateid otse rindejoonelt

Olin vaevalt jõudnud uinuda, kui mingi hirmus rabelemine mind jälle üles ajas. Kodukahjur number neli oli lõksu jäänud. Aga sedapuhku nii kehvasti, et ainult ühe tagumise kintsu ja sabaga. Nii ta siis seal vigises ja lohistas lõksu enda järel mööda kööki ja pasandas igale poole. Pidin seega pliidi seina äärest eemale nihutama, hiire koos lõksuga välja lohistama, püksirihmaga ühe siraka andma, kogu täiega kilekottti toppima ja õue prügikonteinerisse viskama. Lootuses, et kui ma teda püksirihmaga maha lüüa ei suutnud, lämbub seal kotis ära, külmub või sureb nälga. Nii suurt auku ta ikka ei suuda prügikonteineri seina närida, kust koos lõksuga läbi mahuks.

Üldiselt aga - mulle ei meeldi sellised hiirelõksud, mille puhul jääb võimalus, et ei tapagi ära. Pean vist tõesti hakkama kellegagi läbirääkimisi pidama kassi suhtes. Aga seda muidugi pärast jõulupuhkust. Selge, et enne tuleb välja uurida, kas Islandi kassidel on hiirepüüdmise refleks üldse säilinud või söövad nad ainult krõbuskeid ja konserve ning magavad sulgpatjade peal.

Ja uni sai muidugi rikutud.

Kaks head uudist

Esimene hea uudis: kontseptuaalkunsti saab viljeleda ka Kirde-Islandil. Üks kolleeg oli kunagi natuke skeptiline ja vihjas, et ära omale suuri kunstilisi ambitsioone sea, nagunii läheb põhiline aur õigete nootide selgeksõpetamisele - aga pole hullu, kui on respekt ja tahe, õpivad rohkematki kui noote mängima. Ma tehnilisest tasemest siinkohas ei räägi, seda on muidugi erinevat, kuid tähtis on ka oskus näha tervikut. Homme (esmaspäeval) arutame igaühega läbi, mis toimus, ja läheme siis eluga edasi, järgmise kontserdi suunas, mis ju juba kümnekonna päeva pärast. Aga publik oli igatahes 184% rahul.

Ja teine hea uudis (vaata pilti): minu kojujõudmise ajaks oli järjekordne näriline oma nurjatu elu püünisraudade vahele jätnud. Üks lõks mul veel alles ongi, eks siis näeb, kas peab algaval nädalal neid bensukast juurde tooma minema.

Aga nüüd põhku, tegelikult väsitas tänane kontsert täitsa ära mingil imelikul põhjusel.

Homme hakkab siis pihta

Jajah. Ongi homme juba esimene advent käes. Kitšimaigulisi jõulukaunistusi juba kõik majad täis ning poes igasugustele piparkookidele 40 protsenti alet. Tänavavalgustuspostide külge pole küll veel jõutud viisnurki üles riputada, aga küll see töö hljemalt esmaspäeva jooksul ka ära tehakse, olen enam kui kindel.

Tegelikult, ega ma täna eriti enam nende homsete asjadega ei tegelenudki. Ainult käisin koolimajas ja võtsin kapist kingad, sest pean kontserdil pisut orelit näppima ja seda juba armeesaapad jalas ei tee. Eile vahetasin basskitarril keeled ja saatsin Vopnafjörðurisse meili, et minuga võib ikka 9.detsembril kindlasti arvestada. Asjad on no nii valmis kui valmis nad olla saavad, ja homne kontsert tuleb ka kontseptuaalselt teistsugune kui eelnevate aastate omad on olnud.

Vaatan, ehk suudan ikkagi Saani jaoks 6.detsembriks sellest Aadu Regi marsist midagi välja võluda. Tulin täna ühele mõttele, aga siis hakkas mingi bänd all proovi tegema (õhtul miski läbu) ja mul kadus järg ära. Nokitsen õhtul kodus pisut edasi, aga mitte väga pikalt.

Üks minu jaoks naljakana tundunud tähelepanek ka tänase sissekande lõppu. Uurisin veelkord kõiki allesjäänud mõistliku hinnaga lennupakkumisi Islandilt kuskile sellisesse punkti, millega on ka Eestil ühendus olemas.

Helsinki oli liiga kallis ega sobinud ka kellaajad (jõuaks alles laevale, mis saabub Tallinna kell 1 öösel).

Ja... lennata Varssavisse ning sealt bussiga Pärnu tulla on rohkem kui 300 EEK odavam kui lennata Riiga ja tulla bussiga sealt. Hakka või mõtlema. Muidugi sõltub, mis esmaspäevaks Kopenhagen-Tallinn lendude hinnad on. Ja selge, et mugavalt, kiiresti ja odavalt ühekorraga ei saa.

Näh, loll pea on jalgadele nuhtluseks...

Tegelikult olen hetkel kodus ainult ühel põhjusel. Kõht läks kole tühjaks.

Et mul on neljapäeviti kell 18:00 tund Þórður Ragnariga, võtan tavaliselt sellel päeval mingi kiirsupi ja paar võileiba kooli kaasa. Panin tänagi ilusti karbiga valmis ja karbi kottigi. Aga uksest välja minnes jätsin koti muidugi ühes võtmata... Sestap siis mäest alla, väike eine ja üles tagasi. Sport pidi tervisele üldiselt kasulik olema, räägitakse.

Jõuluvaheaja alguse sain niisiis paika, aga sinnamaani läheb ikka päris tihedaks. Praegu on esinemised 28.novembril ning 7., 9. ja 12.detsembril, aga küllap neid veelgi tuleb, võin mürki võtta.

2:0

Kunagi kümmekond päeva tagasi jätsin peale eelmise kodukahjuri hävitamist õhku küsimuse, kas see oli ainuke eksemplar minu majapidamises. Nagu näitasid hambajäljed biojäätmete kotil, ei olnud. Ja lõksu samas ka keegi ei jäänud.

Vaevalt kaks minutit pärast seda, kui olin jõudnud uue lõksu üles panna, kõlas köögis aga tuttav plaksatus - ja seal ta kümme sekundit veel siputas, enne kui vait jäi. Noh, sedapuhku ei hakanud hiirelaipa enam lõksust eraldama, vaid rändas kogu täiega prügikasti.

Õigust räägivad bioloogid niisiis selle kohta, et hiir jõuab veel enne surma eraldada paar tilka kust ja sellest piisab, et panna teised hiired lõksust kaarega mööda käima. Mis tähendab omakorda, et kui neid elukaid liiga palju majapidamises on, läheb tiba kulukaks. Pean ikka tõsiselt mürgi muretsemise peale mõtlema.

Muusika-alastest uudistest niipalju, et sain pühapäevase kontserdi kontseptsiooni ilusti jooksma, tõmbasin veel kahele kitarrile uued keeled peale, lükkasin valmis paar fono, andsin kuhugi allkirja kultuuriministri mahavõtmiseks, bassiõpilane Þórður Ragnar täidab koduseid ülesandeid eeskujulikult ja Vopnafjörðuri muusikaõpetaja Stephen kirjutas ka täna ja küsis, mis ma arvan, et äkki võiks mõned Bakkafjörðuri õpilased tema kontserdile ka esinema tulla 9.detsembril. Miks ka mitte muuseas - ja läheb mullegi linnuke kirja. Kui nüüd veel saaks kuidagi Þórshöfni kontserdi kuupäeva lõplikult ära fikseeritud, oleks veel eriti tore. Kirjutangi kohe kooli direktorile ja siis on ka aeg koti peale kobida.

Nii see tuju ära rikutaksegi...

Persse. Oskasin jälle lennupiletite ostmiseks õige aja maha magada.

Hakkasin siis täna uurima, kas on targem minna Stockholmi, Copenhageni või Helsingi kaudu... aitäh. Icelandair kõikidel lendudel economy klassi piletid müügilt juba maha võtnud ja järgmine ühik on economy flex, umbes 56 000 ISK kanti, nii et poole kallim kui enne.

Tuleb seega jälle Icelandexpressi tülitama hakata, kogu nende point-to-point lendude võlude ja valudega. Praegu ongi põhimõtteliselt ainult kolm normaalsena tunduvat varianti jäänud:

1)Icelandexpressiga 14.detsembril kell 7:00-11:05 Copenhagenisse ja sealt kell 15:00-17:35 Eesti Õhuga edasi Tallinna, hetkehind ca 225 eurot;

2)Icelandexpressiga 14.detsembril kell 7:00-9:55 London-Gatwickisse, sealt mingit moodi jõuda London-Stanstedi ja kell 15:15-20:00 Easyjetiga Tallinna, praeguse seisuga hind ca 285 eurot;

3)ja kui mitte midagi muud enam üle ei jää, siis 15.detsembril kell 14:55-19:50 Icelandexpressiga Varssavisse ja sealt bussiga järgmise päeva lõunaks Pärnusse (kole-kole).

Edaspidi, tahan ma siis järgmisel aastal Islandil jätkata või ei, lasen omale kõik õppeaasta jooksul toimuvad kontserdid ja muud tähtsad üritused kuupäevaliselt töölepingusse sisse kirjutada. Ja siis ostan esimesest palgast kõik lennupiletid soodsa hinna eest ära.

Eks see jama sellest ongi praegu tekkinud, et ega ma ei tea ikka veel oma viimase jõulukontserdi täpset kuupäeva. Äkki direktor eeldab, et ma peaksin selle ise ütlema?

Valged jõulud... ega tea veel midagi!

Mnjah, kiirustasin vist nädalapäevakesed tagasi selle arvamusega, et ongi nüüd talv käes. Viimased päevad on järjest vihma tulnud, 4-5 kraadi sooja (nii mingite prognooside kohaselt vähemalt pühapäevani veel) ning lumikate taganeb jõudsalt. Löga on selle eest täis kõik kohad, ja täna panin ka ise korraks külje maha. Päris valus oli, peaks mainima. Lohutasin ennast sellega, et vähemalt poriloiku ei lennanud.

Sai siis täna uuendatud tutvust oma bassiõpilasega, kellel olid asjad meeles küll, vaatamata et täpselt kaheksa kuud viimasest tunnist möödas. Aga esiteks on ta juba täiskasvanud, teiseks tõeliselt huvitatud asjade juurdeõppimisest ja kolmandaks valdas teemat suhteliselt kenasti juba siis, kui õppima hakkas. Nii et koolilastega siiski võrrelda ei anna - need on küll omamoodi toredad, aga mitte just liiga motiveeritud. Igatahes, vähemalt on esmaspäeviti ja neljapäeviti õhtul veidi tegevust.

Olin veel ühiskondlikult aktiivne. Eile leidsin oma postkastist miski väheke paksema kirja õpetajate ametiühingult. Mis selgus - mingid uue juhi valimised. Puha ametlik värk, hääletussedel ja väike ümbrik, mille sisse see sedel panna ja suur ümbrik, mille sisse väike ümbrik panna ja mille peale oma andmed kirjutada, ja peaasi, kõik kulud ilusti kinni makstud, tõmba aga sedelile õigesse kohta rist ja lase postkasti. Ega ma muidugi ei teadnud, kes need kandidaadid olid, aga kui üks on naisterahvas ja teine meesterahvas, siis mina valin alati meesterahva. Võite võrdõiguslikkuse voliniku mulle kallale saata, kui soovi on.

Lõunapausil oli ka väike anomaalia. Oli nimelt nii supp (kanasupp juurviljadega) kui praad (ei oskagi nime anda neile hakklihast ja riisist kokkusegatud kotletitaolistele asjandustele + kartulipuder, seekord mitte magus). Asja uurides selgus, et Poola konsul oli siinkandis käimas. Viktoria ütles mullegi, et täna õhtul on seltsimajas Poola õhtu, küsis, kas ma ka tulla tahan. No aitäh. Kui Eestis keegi küsiks, kas ma vene proletaarlaste õhtule tulen, mõtleksin kõigepealt, kust saaks ühe hästi õlitatud kuulipilduja hankida. Aga näe, Island on demokraatlik riik. Pidagu siis pealegi oma õhtuid, kui soovivad. Mul targemat teha, näiteks järjekordset lehelugu kokku panna.

See nädalavahetus tuleb mul töisem, sest pean valmis tegema mõned fonod esimeseks jõulukontserdiks. Jajah, juba 28.novembril, polegi nagu midagi sinnamaani jäänud, aga tegelikult tuleb sama kõva kontsert nagu kõik minu eelmised olnud. Vähemalt. Peaasi - asjalik kontseptsioon, küll siis kõik muu ka toimib!

Ja siis pole enam teab kui palju jäänud teise kontserdini... ja siis koolivaheajale.

Kui saaks nüüd kuidagi selle permanentse unisuse kaelast ära...

Minu bioloogiline kell vajab kapitaalremonti.

Eile (esmaspäeval) tuli Bakkafjörðuris viimase õpilase ajal selline unekas peale, et täitsa häbi oli. No kuidas sa haigutad nagu jõehobu, kui teine nii püüdlikult mängib, ja täitsa flöödimängu moodi kõlab?

Keerasin siis koju jõudes kohe külili, mõttega tunnike tukastada. Siis oli kell ca 15:10... ja kell 20:20 tuli jälle pilt ette. Loomulik, et sellise magamise peale ettenähtud ajal uni enam peale ei tulnud, alles kuskil kella 4 paiku ning kell 7:00 oli jälle uimane olek. Mis on vahelduva eduga kulgenud praeguseni (just nüüdsama haigutasin taas, kell on 16:47).

Osalt on süüdi olnud muidugi ka tänane tunniplaan, auklik nagu šveitsi juust. Toimusid teine, kolmas, viies, kaheksas ja kümnes tund. Kaks last teadaolevalt ära, üks teadaolevalt haige, kaks kurat teab kus ja üks otsustas, et talle muusikakoolist aitab. Selle viimase teate peale ühmasin direktorile, et paneme muusikakooli parem üldse kinni, vald hoiab terve hunniku raha kokku. Ta oli selles osas isegi minuga nõus, et mõned ei suuda lihtsalt aru saada, kui suurepärased võimalused on neile kätte mängitud. Aga ei mind kuskile minema lasta, vähemalt kevadeni küll mitte. Edasi... no paistab, mul muidu see nüanss, et 1.märtsil saab kaks aastat täis. Ühesõnaga, kollektiivlepingu kohaselt peab vald mulle selleks ajaks selgesõnaliselt ütlema, kas ta tahab mind palgata või ei - ning kui jah, siis järgmine leping on juba eluaegne.

Vähemalt see inf tegi natuke positiivsemat tuju, et Þórður Ragnari ema, kes nüüd koolis töötab, ütles, et poja (pealt 30 aastat vana) saab jälle basskitarri õpinguteks mahti. No tore, kasutame olukorra kenasti enda kasuks ära.

Aga nüüd kiiresti üks transpositsioon homseks Bakkafjörðuri päevaks ja siis koju.

Inimene õpib kogu elu...

Mõnikord on sellisest üksipäini saarel konutamisest natuke kasu ka. Kui on tarvis mingi lugu kirjutada, pole seda ohtugi, et keegi sajab uksest sisse ja teatab, et nüüd tuleb pidu. Lülitad Skype välja ja muudkui aga kirjutad. Näe saigi järjekordne Popside tahetud lugu valmis, jäi isegi päevake aega poleerida. Pidu jõuab pidada kunagi hiljem ka. Näiteks pärast esimest jõulukontserti.

Aga tegelikult tahtsin ma natuke nina püsti ajada ja ära märkida, et mu käeline tegevus on kõvasti paremaks läinud. Panen siia paar pilti väikesest jõulukaunistusest, mille valmistasin. Algmaterjaliks oli üks flööt, mille Olivia eelmisel aastal nii nässu keeras, et parandamine ei osutunud enam mõttekaks, ning üks pisike komplekt elektriküünlaid, täpselt nii tilluke, et õieti kuhugi ei olegi laiali laotada. Minu tööks oli siis flöödilt need viimased küljes seisvad klapid ära elimineerida ja küünaldekomplekt torust läbi tõmmata. Tuli päris avangardne välja, nagu ise veenduda võite. Nüüd jääb ainult üle välja mõelda, kuhu selle riputada saab.

Järgmine asi, mille peaksin omale selgeks tegema, on prügi sorteerimise peennüansid. Seda ma juba saan peaaegu aru, mis käib rohelisse, mis pruuni ja mis halli konteinerisse. Ainult mõned asjad, millele ma veel pihta ei saa:

1)kas kõik plastpudelid, plekkpurgid ja piimapakendid tuleb omakorda eraldi sorteerida või võivad kõik nimetet artiklid ühes kotis olla;

2)kuhu lähevad läbipõlenud elektripirnid;

3)kuhu läheb rùllupylsa ümber olev võrk, kas pruuni või halli;

4)kas lõksu püütud hiirte laibad lähevad pruuni või halli konteinerisse;

5)kuhu tuleb helistada või mida üldse teha, kui mõni konteiner täis saab, nagu mul roheline praegu on.

Nii et natuke tuleb veel areneda selle töösessiooni järelejäänud kuu aja jooksul.

Ja lõppu inf, et koduloomad on juba kenasti kohal, eile vahtis üks päris akna taga ja täna oli järgmine. Pean silmas hülgeid muidugi.

Teated Aare Nõmme fänniklubilt, ilmajaamalt ja mujaltki

Kõigepealt, juhuks kui keegi ei tea, kes on Aare Nõmm - siis tegu on legendaarse puupuhkpillide remondimeistriga, minu hinnangul parimaga Eestist umbes tuhande kilomeetri raadiuses. Selle mehe väljaütlemised kohalike küla pottsepp-kingsepp-sadulsepp-rätsep-müürseppade võimekuse kohta pillide parandamise alal on küll vahel ülikarmid, aga seda õiglasemad. Mõistsin seda eile, kui püüdsin Svanhilduri flööti natukenegi puhutavamaks muuta.

Hea küll, siin on Island ja veel täpsemalt öeldes Þórshöfn ja ega ma ausalt öeldes tea sedagi, kas Akureyris liigub ringi mõni paberitega pillimeister, Reykjavíkist rääkimata - aga ikkagi võiks siis vähemalt kohe öelda, kui ei tunne ennast hästi ja mitte lasta lapsevanematel surkima hakata. Igatahes, selleks hetkeks, kuni see mänguriist minu kätte jõudis, oli üks klapivedru jumalast kõver ja töllerdas kuskil selleks mitte ettenähtud kohas, mistõttu g mõnikord kõlas ja mõnikord mitte, fis tuli mängida parema käe 2. ja 3.sõrmega (mitte ainult kolmandaga, nagu põhiaplikatuur ette näeb) ning sellest, et klapijooks oli ebaühtlane, ma parem ei räägigi. Eile läks pimedani välja ning jõudsin asjaga umbes poole peale, see tähendab et sain klapivedru sirgeks ja niipalju ära teha, et laps vähemalt saaks õige aplikatuuriga mängida, tänaseks pärastlõunaks jäi seega klapijooksu kerge silumine. Olukorras, kus pole õigeid riistu ja napib ka teadmisi, suutsin isegi sellise tulemuseni jõuda, et ainuke asi, mida olemas pole, on e-fis triller, ja ma isegi ei hakka üritama seda üles leida. Niikuinii sellel aastal veel trillereid ei õpi.

Mis nüüd sellesse puutub, et võtaks pilli näiteks jõuluvaheajal Eestisse kaasa ja annaks mõne õppinud meistri kätte, siis kujutan juba ette, mis kisa siin tõuseks. Ikka, et miks on vaja meistri juurde vedada ja üleüldse, et kui pill on mängukõlbmatu, õppigu midagi muud. Pean siin ikka vist vähemalt viis aastat koha peal viibima, siis ehk hakatakse ka selliseid kulutusi muusikakooli eelarvereale kirjutama. Mis parata - lapsed on lapsed, ikka juhtub. Pealegi oli kõnealune flööt juba enne minu (või õigemini Svanhilduri) kätte jõudmist ära vägistatud. Võin ju proovida direktoriga korra sellest rääkida, aga kardan, et vallavalitsus paneb veto peale.

Nii, ja nüüd siis sellest, mis akna taga toimub. Praeguse seisuga pole mitte mingisugust tahtmist soojast ja tuulevaiksest muusikakoolist õue minna. Täitsa piisas sellest, mis oli hommikul tööle ja kell 12 lõunatama minnes. Libedad teed, lumehanged ukse ees, jääpurikad räästas ja aknapragudes meloodiliselt vilistav tuul on sealjuures suht tühiasjad selle kõrval, et lumelabidas varrel oleva kirjaga "Tónlistarskólinn" on kuhugi kõndima läinud. Koristaja ruumide läbiotsimine ei aidanud. Eks ma võtan siis ka kuskilt midagi ja unustan tagasi panna...

Sihuke ilm jätkub ka homme-ülehomme, nii et kahtlustan pisut, et jätan seekord ujula vahele. Vähemalt on ühte lugu natuke teha, tegevust seega jätkub. Edasi läheb nagu malaariahaige palavikukõver, paarkümmend kraadi siia-sinna pole mingi näitaja. Esmaspäeva hommikuks lubatakse kuni -14 ja teisipäeva lõunaks +6 kanti, ja muidugi suures koguses sademeid asja juurde. MPKÕ.

Ja täna viimane teema, et mõnikord on lastevanemate mõttetust raharaiskamisest natuke kasu ka. Kaks suurt 9.klassi kitarripoissi pressisid oma vanematelt välja isiklikud pillid, ühele osteti mingi Tanglewoodi firma elektroakust ja teisele Fenderi akust. Nüüd mõlemad higistavad - keeled kõvemad ja üksteisele lähemal kui nailonil, kael kitsam, roobil teine kaldenurk, medikatehnika täiesti uus asi... no vähemalt ei vigise kohe absoluutselt mitte, kui lasen terve tunni heliredeleid, sõrmeharjutusi ja muud taolist kraami mängida. Saavad isegi aru, et no ei tule veel hästi välja. Jóhann vaatas täna pärast akordijärgnevust õnnetu näoga oma harjutamisega mitteharjunud sõrmi ja sai vist ka aru, et ega muud ravi selle vastu vist polegi kui nahk sõrmepatjadel harjutamisega paksemaks kasvatada. Ega keegi ei käskinud nailonit välja vahetada, ikka iseoma tarkusest.

Hea küll, ootan veel tunnikese ja kui tuul vahepeal ei vaibu, teen südame kõvaks ja kobin allamäge. Nii ehk teisiti jõuab kuskil 17:00 paiku söögiaeg kätte.

Sajaprotsendiline talv

Vähemalt praeguse seisuga lõhnab siin kirderegioonis küll selle järele, et jõulud tulevad valged. Kolmandat päeva sajab täie rauaga ja õhk on ka paar pügalat nullist allapoole.

Þórshöfnis tähendab see seda, et mul on kodu ja töö vahet liikumiseks kaks varianti: a)käia kõnniteel, mida niikuinii mitte keegi mitte kunagi lumest ei puhasta, ja b)käia sõiduteel, mis on kinnisõidetud lume tõttu jõhkralt libe. Täna oli lisaks kõigele tuul ka selline, et puhub või sokid jalast ära.

Et pean täna kauem koolis olema (Svanhilduri flööt + Jingle Bell Rock bändile + üks Popside tellimus) ja lähen päris kindlasti koju juba pimedas, pean seega olema topelt ettevaatlik. Kui peaks libedaga allamäge liikudes midagi jalgadega valesti minema, on kanderaam ja ratastool.

Ja siis juhtus veel midagi tänase koolisöögiga. Olid piimaga keedetud makaronid + bloðmör + lifrapylsa. Need makaronid osati selliseks jahulögaks keeta, et peale minu ei tahtnud õieti keegi. Direktor vaatas mulle väga küsival ilmel otsa, kui ma teise kausitäiekese omale ette tõstsin ja küsis, kas mulle see (tõesti) maitseb. Mis ma muud sellise siira küsimuse peale oskasin kui ausalt vastata, et ise teeksin paremini. Aga no pole parata, minu organism nõuab kindlal kellaajal sooja toitu, olgu siis või kirvesupp...

Ikka julgesti edasi !

Kuivõrd minu tänase päeva suurimaks saavutuseks oli neljale viimase nädala jooksul laisaks muutunud õpilasele pealekäratamine, siis positiivsemate Islandiga seotud sündmuste eest hoolitses hoopis Marie Põdra, nagu näha lisatud lingilt.

Teistelegi lugejatele head saabuvat isadepäeva!

Võitlus kodukahjuritega

Tänane päev algas silmipimestavalt hästi. Olin küll eile bensukast ostetud paari hiirelõksu suhtes pisut skeptiline, sest polnud sellist varianti veel näinud, kuhu mingit peibutuspala vaja ei lähe - aga igatahes hommikuks oli lõks silmapiirilt natuke kaugemale kadunud ja üks vastik näriline vedeles ärakärvanud olekus peadpidi vahel. Prügikonteinerisse ta igal juhul rändas, näikse nüüd, kas see jutt vastab ka tõele, et pärast edukat aktsiooni võib selle lõksu minema visata, hiired hoiavad eemale.

Edasi enam nii hästi ei läinud. Pudru keetsin kiiruga liiga vedela, see oli vist esimest korda üle viie aasta, tavaliselt on ikka vastupidi, pisut paks välja tulnud. Koolis olid paar suuremat õpilast uimased, väsinud ja peavaludega, Erla Salomel veel takkatippu selline nohu, et flöödimänguga küll tegeleda ei tohi. Tegime siis nii, et mängisin ette ja rääkisin fraasikujundusest. Ja koju tagasi jõudes selgus, et Marie peab kolmapäevases lugemisvõistluse finaalis kogu loo islandi keeles ette lugema, nii et kõigepealt harjutasin ise, siis proovisin mingeid helinäiteid lindistada ja saata ning õhtul hiljem kuulasin tema kodutöö üle.

Aga vähemalt päevake kirjas ja enam pole niimoodi neljakümmet päevagi jõuluvaheajani jäänud. Esimene jõulukontsert, Bakkafjörduri omadega, tuleb kusjuures juba päris vara, 28.novembril. Vähemalt on nad peaaegu valmis - kui mitte lugudega, siis moraalselt kindlasti.

Generalnaja uborka*

Oli üle hulga aja üks selline pühapäev, kus sai rahulikult majapidamistöid teha.

Eks üht-teist oli muidugi juba täiesti hädavajalik teha - koristada kööki ja puhastada sealhulgas elektripliiti, korjata igasugused trükireklaamid maja pealt ühte hunnikusse kokku, koristada arvutiparanduse ülejäägid, ning lõpuks muidugi võtta midagi ette ka seni üpris kaootiliselt mööda maja töllerdanud juhtmetega. Vot see viimane kõige rohkem minus meelehärmi tekitaski - nii et kirjutasin isegi FB tujuteateks, et ega siis naelte seinalöömine ole mingi orkestrijuhtimine või arvutiparandus, millega iga loll hakkama saab. Hea, et keegi pealt ei näinud, kuidas ma põrandal kõhutasin ja üritasin mingeid pisikesi nublakaid oma jämedate näppude vahel hoida ja haamriga ikka õigele asjale pihta saada... ei ausalt, pole ikka üldse minu ala. Aga noh, pimeduse saabudes oli asi siiski niivõrd-kuivõrd tehtud, ja aju sellest raskest tööst nii ära kurnatud, et kalpsasin automaatpiloodiga (nagu igal pühapäeval) kooli homseks ära tooma basskitarri ja altplokkflööti... mis olid muidugi juba kolmapäevast saadik teises koolis 44 kilomeetri kaugusel mind ootamas, nii et tühi jalutuskäik, professor Põdra. Või siiski - ostsin majapidamisse bensukast paar hiirelõksu, et eelmise aasta sündmusi ennetada.

Homme vaatan, mis saab sellest mõttest, et esimene jõulukontsert juba 28.novembril teha, nagu kaugemalt nurga rahvas välja pakkus. Idee pole paha, lihtsalt kohe tuleb selgeks teha, kui palju tahetakse ja eriti see, mis võimalused selles kirikus üldse on.

Lõppu kurvem uudis - vaata tänase sissekande juurde käivat pilti! Kunagi oli selle asja nimi muru. Teadagi kelle töö.

-----------------------------

*) vene k. suurpuhastus

Täitsa häbi oli täna...

Oli siis selline laupäev, kus tuli tööd teha pisut.

Hommikul kell 10 ärkasin selle peale, et kultuurinõunik Halldóra helistas - ta peab uue teelõigu avamistseremooniale lendama, kas ma võiks selle klaverionuga (pildil) ise ringi sebida kuni õhtuni. Et ta tooks kohe võtmed ära. No heakene küll, eks ma ajasin püksid jalga ja võtsin selle võtmekimbukese vastu, eks tädi ole mul ka paari asja joonde ajada aidanud. Oleks muidugi võinud ju eelmisel päeval kirjakese jätta.

Siis jõudis ka pianist ise millalgi pärale ning panime kiiresti tegevusplaani paika. Tunnid olid ka täitsa toredad, mul polnud vaja millegi üle piinlikkust tunda ja õpetaja oli väga pedagoogiline. Pani natuke tehnilisi asju paika, mõnega sai juba muusikastki rääkida, ja peaasi: lapsed nägid ära, et kõik korralikud õpetajad ajavad põhimõtteliselt üht ja sama juttu (harjuta iga päev veidi, õige tehnika on oluline jne.) Viiest õpilasest neli jõudis kohale ja viiendal teen kõrvad tuliseks.

Aitasin siis kontserdi jaoks kirikus ka asju üles sättida, käisin vahepeal kodus kiiret lõunaeinet tegemas... ja siis tuligi see, mis rikkus kogu seni hästi kulgenud päeva ja mille pärast praegu sügavalt häbi tunnen.

Kui publiku hulka lugeda ka selle kontserdi nimel rohkem või vähem sebinud Halldórat ja mind, oli kirikus täpselt 8 inimest. Brynhildur oma neljast lapsest kolmega, üks vanem daam ja üks vanapapi. Kõik. No ma ei tea - kuigi see kontsert oli sponsorite poolt täies ulatuses kinni makstud, siis mina ei tahaks küll enam mitte kunagi sellisesse kohta tagasi tulla.

Kusjuures Islandi muusikat oli tõesti huvitav kuulata - omad Ellerid, Tubinad, Räätsad ja Mägid on äratuntavad siingi. Palusin omale ühtlasi paar nooti saata. Aga ikkagi, kaheksa kuulajat...

YESSSSS !!!

Praegu on kell 00:15, niisiis mis põhjustas sellisel kellaajal minu rõõmuröögatuse?

Niisiis on mul nüüd KAKS korralikult funkavat arvutit. Sain läpakale heli sisse. Süda ei andnud rahu, võtsin siis kõik draiverid ette ja selguski, et mingi LVUSBSta.sys on vigane. Ja seesama mis-iganes-ta-oli segas ka telepulga töötamist.

Edasine oli juba delo tehniki. Otsisin vajaliku süsteemifaili internetist üles, laadisin alla, paigutasin kausta system32/drivers, vastasin küsimusele "kas tahad asendada 0 KB suuruse faili 40,15 KB suurusega?" jaatavalt, restart - ja oligi jälle hääl olemas. Pealekauba hakkas tööle ka telepulk... no mis suur telekavaataja ma niiväga olen, aga teinekord vahelduseks ju võib. Kuigi peale riigitelevisiooni muud ei näe.

Nüüd asjale tagasi mõeldes - kas suure hulga aja ning mõningase koguse raha investeering arvuti ehitusse tasus ära? Kindlasti, üks kogemus ikkagi juures. Iial ei tea, millal marjaks kulub.

Aga nüüd tuttu.

Põdra jälle kontaktne. Igas mõttes.

Leidsin täna Akureyrist naastes oma postkastist juba ühe kurja meili, et mis siis jälle minuga lahti on, isegi blogisse ei suvatse midagi kirjutada. Tegelikult pole tõesti seda aega olnud, et võtad ja suhtled.

Esmaspäeval, kui jõudsin Bakkafjörðurist kunagi kella 15:30 paiku tagasi, oli mul veel paar tundi ja siis kehastusin ümber transaks. Ega siin maal ju seda kommet pole, et mõnele suitsetamisega vahele jäänule või tunni segajale trahvitoimkond määratakse, ikka kõik asjad iseenda küüru otsa ja minek. Seekord õnneks siiski ainult korrus allapoole, aga ikkagi - sünt, trummid, neli kitarri, noodipuldid ja pisemad pillid lisaks, no ja siis on ju vaja kõik lahtivõetu uuesti kokku panna ning juhtmed taha ühendada ja siis otsida põhjust, miks pulti sisse tuleb, aga kõlaritesse ei lähe, kiruda jobukakke, kes on teinud juhtmetest lavanurka ühe suure segadiku ning lõpuks pärast pooletunnist juhtmete lahtiharutamist avastada, et nojah, ega saagi kõlada, kui voolujuhe puudu. Ühesõnaga, kella 21:30-ni läks täiesti rahulikult ära. Ah jaa, unustasin, et paar fono oli ka vaja teha.

Teisipäev läks õpilastega ühtejutti natuke kauem kui 17:00-ni. Foreldrarkaffi algas kell 18, enne seda tuli natuke oma väljanägemist korrastada ja särk ära vahetada. Paki omale saadetud uue juukselõikusmasina ja mõningate arvutividinatega pidin laskma posti pealt ära tuua ühel lapsevanemal. Mis sellest kontserdist endast ikka muud rääkida, kui et vaatamata kõigele korda läks. Ega mõnedel lastel väga lihtne olnud, klaveri asemel tuli mängida sündil (ehkki väga korralikul sündil) ning Svanhilduri flöödil oli mingi klapivedru paigast ära läinud, nii et g oli suht olematu, pigem sellise fis varjundiga. Aga keegi ei vingunud, asi tehti ära ja mõned isegi ületasid ennast. Ise olin nii viimaste energiavarude peal, et flööti mängides hakkas suu kuivama. Muidugi oli veel vaja pärast kontserti teha jälle asjade mahamonteerimine, transa korrus kõrgemale ja uus ülespanek... Kell 22:10 lõpp ja uni tuli kodus sedakorda nii kiiresti peale, et ei jõudnud lampigi ära kustutada.

Kolmapäeval käisin Bakkafjörðuris ja algselt oli plaan pärast sealt naasmist kohe Akureyri bussi peale põrutada. Aga läks natuke teistmoodi. Viimane palgapäev tekkis minu ületundidega kerge segadus, direktor mõtles, et pean oma tunniarvestust ise ja mina mõtlesin jälle, et direktor tegeleb sellega, nii nagu eelmistelgi aastatel. Kokkuvõttes jõudis pangaarvele pisut vale number ja asja kordaajamine võttis oma aja. Niikaua ma ei julgenud mingeid kulutusi planeerida, kuni see puuduolev rahanumber ilusti arvele tekkis, ja seniks oli buss juba Þórshöfnist lahkunud. Tühja kah, hakkasin oma arvutit lõplikult üles seadma ning suutsin isegi internetijuhtme täiesti iseseisvalt ja ilma õigete tööriistadeta valmis meisterdada. Töötas. Paraku selgus ka see, et helikaardil puudub mikrofoni auk kui selline ja seetõttu pidin tellima USB auku käiva mikri.

Niisiis eile (neljapäeval) käisin Akureyris ära, põhiliselt neli vajadust: 1)laekus jälle üks lõnga tellimus ja suures linnas on nii kauba saadavus kui värvivalik teadagi suurem; 2)Marie jaoks oli vaja leida raamat "Engill í vesturbænum" (Pärnus tuleb Gröönimaa, Fääride ja Islandi kultuurinädal ja üks laste lugemisvõistlus); 3)tahtsin läbi astuda paarist uuest poest, Europrisis pettusin täiesti, aga kolmandast arvutipoest leidsin ühe vajaliku vidina nimega analoog-TV konverter. Ühendad antenni arvutiga ja saadki telekat vaadata. Mis ma ikka ilmaasjata seda riigitelevisiooni maksu maksan. Tõsi, Eestis pole tolle jublakaga mitte midagi teha, sest teatavasti on kogu televisioon digi peale üle läinud.

No ja see asi number neli oli väike soov pärast suurt tööd võtta mõni õlu ja natuke eesti keeles möla ajada. Nii nagu kõikide muude asjadega hästi läks (ainult paki saatmine oli sigakallis), sai ka see asi sooritatud hindele "suurepärane". No hommikul oleks võinud tiba kauem magada, aga pole parata, üksainus buss ju Akureyri-Þórshöfni vahel liigubki ja ka seda mitte iga päev. Bussijuht peatus ilusti otse minu maja eest ja saabunud oli ka mikrofon. Lähengi kohe koju ja kruvin tolle vidina külge.

See nädalavahetus saab olema natuke teistmoodi kui eelmised, kuna Þórarinn Akureyrist (Risto infi põhjal klaveriosakonna juhataja muusikakoolis) tuleb klaverikontserti andma ja pakkus välja, et ta võiks siinsetele klaveriõpilastele väikese tunni teha. No mina olen selliste asjade poolt jätkuvalt... ja saan ka ise paar laupäevast töötundi kirja. Too laupäeva värk oligi põhjus, miks mulle nii lahkelt nädala sees vaba päev pakuti. Linna vahel ka päris vaikne, sest reede ja järgmine esmaspäev on koolivabad päevad - eks siis kasutatakse võimalust ja hulgutakse perekonniti kuskil.

Tormid Islandil ja Pärnus

Tulin just ujulast ja istun nüüd oma kooliarvuti taha, jään siia vähemalt paariks tunniks, kuniks tormituuled vähe nõrgemaks jäävad. Praegu on igatahes selline lugu, et lennutaks mu ühe hooga vähemalt Gröönimaale välja, kui õue juhtun. Eile otsustati, et seoses halva ilmaga lükatakse üks täna toimuma pidanud oluline läbu 13.kuupäevale. Ja päris mitmes Islandi piirkonnas samad lood.

Aga Pärnus on ikkagi hullem. Kolmandat päeva võib lehest lugeda teateid otse rindejoonelt, sõda käib ooperi ja filharmoonia vahel. Ausalt öelda kisub kogu asi järjest isiklikumaks ja seetõttu ka inetumaks. Täitsa imestan kohati, miks selliseid asju ära trükitakse. Ega saa hästi aru, mida tahetakse selle tüliga saavutada. Vaatame, mis saab.

Olgu peale, vaatan, kuidas Skype töötab.

Poole vinnaga tööpäevad panevad avastama seni varjus olnud tehnilisi andeid

Tänane päev oli nii otsast otsani kiiksuga, et hoia ja keela.

Sissejuhatuseks selgus Bakkafjörðurisse jõudes, et esimene kuni viies klass on koguni nii kaugel kui Akureyris ja muusikakooli õpilastest seega kohal täpselt pooled, neli. No ma ei hakanud seekord tühja pärast isegi Maria (direktor, ei jaga muusika õpetamise spetsiifikast mitte halli sedasamustki) peale vihastama. Khm, loomulikult tuli see sõit ju kõikide jaoks täiesti ootamatult... Aga võtsin siis olemasolevad neli ette ja tegin neile täie rauaga, igaüks sai vähemalt kolmveerand tundi - üksi, kahekesi, kolmekesi, neljakesi, vanu ja uusi lugusid. Kusjuures keegi ei vingunud, et ära kurnatakse, täitsa hea meelega musitseerisid.

Töö käigus selgus kurb uudis, et Kaldo poolt mulle soovitatud Húsavíki puupilliõpetaja siiski ei oska flöödile pisiremonti teha, nii et Erla Salomed tema f-tähega tähistatavas hädas kahjuks aidata ei saa. (Häda nimelt selles, et f puhumine ei tulnud mitte kuidagi korralikult välja - lahja, vesine, kahisev. Lähemalt uurides avastasin, et fis ei sulgu korralikult, jätab väikese prao vahele.) No kurat ja põrgu, kas ma olen taibu või ei? Võtsin selle flöödi siis Þórshöfni ise ligi ja uurisin mehhaanikat lähemalt. Ja siis lõi silme ees nii eredaks ja pilt oli paugupealt selge, mida edasi tegema peab. Lihtsalt tuli üht imepisikest kruvikest pool pööret peale keerata - ja oligi f olemas.

Edasi selgus, et mitte ükski tänastest Þórshöfni õpilastest tundi ei jõudnud. Kole ilm, teadagi. Ja siis võtsin ette teise suure töö, mida ma pole kunagi proovinud. Kohalik arvutimees ütles paar päeva tagasi nimelt, et arvutiparandus maksaks muidu päris korralikku raha, aga kui ma rahuldun natuke vanema mudeliga, siis kõik see, mis vedeleb mul klassi kõrval kolikambris, pole enam mitte kellegi oma, natuke oleks seal vaja üht-teist sättida, võib-olla et mingeid kettaseadmeid ühelt arvutilt teisele tõsta ja muud taolist värki... et ega see arvutiasjandus mingi raketiteadus polegi ja väga lollilt eksida ka ei saa, lihtsalt tuleb vaadata, missugune pistik missugusesse pessa käib, ja siku kannatust peab olema. Kasutasin siis oma aega kasulikult - ja saingi ühele kuubikule hinge sisse!!! Kontrollisin koolis - helikaart funkab, DVD mängija samuti, internet tuli taha, videokaart korras, igasugu augud klaviatuuri, hiire ja USB jaoks kah... oh seda õnne, leidsin ka Office 2003 piraatinstallika, üks .cab tuli küll netist juurde varastada, aga tulin sellega kenasti toime. No ja siis sisustasin muu tarkvaraga. Aega võttis, aga asja sai. Kohe, kui hangin kuskilt klaveri ja hiire, panen kodus üles ja pikk vaikimine koos muude kaasnevate ebamugavustega ongi sellega lõpetatud. Ah jaa, unustasin mainida, miks üldse asja ette võtsin. Eile selgus nimelt paraku, et Windowsit üle installida sellisel moel ei saa, nagu ise arvasin. Helistasin veel hilja õhtul Pulleritsule ja ta seletas pikemalt, miks ei saa.

Nii et vaatamata kõigele said töötulemused kokkuvõttes täitsa suurepärased olema. Panid isegi unustama hommikul juhtunud õnnetust. R.I.P. minu juukselõikusmasin - hakkas hommikuse karvaajamise käigus väga imelikke aroome levitama ja lõpuks sinist suitsu välja ajama. Lahti tehes selgus ka põhjus - no nii täis oli igasugu karvu, et mingitpidi ajas lühisesse. Igatahes pole parandamisel mingit mõtet, juba tellisin uue ja natuke kobedama mudeli.

Vaikselt töösessiooni teise poolde

Poolteist head uudist niisiis täna. Kõigepealt see, et ületasin tänase seisuga ekvaatori, see tähendab et olen kodust ära olnud sama kaua kui veel jõuluvaheajani on jäänud. Nüüdsest töötab aeg minu kasuks, kuigi võiks natuke kiiremini liikuda. Pole parata - minu "kojuigatsustasu" jääb europarlamendi saadikute omale alla, ehkki vahe minu ja nende vahel on, et mina teen tõsist tööd, aga nemad istuvad lihtsalt mune laiaks.

Ja teiseks see, et suutsin oma kabinetist leida XP operatsioonisüsteemi parandusplaadi. Miks see pooleldi hea uudis on - sest ma pole veel kontrollinud, kas see ka minu läpakaga kokku sobib. Lähengi mäest alla ja uurin asja lähemalt.

Seda ka, et Bakkafjörðuri uus formaat eile täitsa töötas. Ainult ära väsitab see sõit + kohe tööle + vaheaegadeta kuni lõunani + edasi vaheaegadeta kuni 14:30-ni + jälle sõit.

Parafraseerides klassikuid: pannkookides on mul jõuluvaheajani kõige vähem aega.

Töötegemise mõttes pole siinsel elul tõesti väga vigagi. Vaadatakse, et liigselt üle ei pinguta, suhtutakse täie mõistvusega vajadusse aeg-ajalt auru välja lasta, ei koormata mõttetute tegevustega (ainekavad, tunnikavad, aruandlus, päeviku täitmine) ja makstakse kõige selle eest palka ka veel. Piltlikult öeldes: Islandil töötades saan ma võimaldada seda, et oma palga eest kogu suvevaheaja muretult Eestis veedan, aga Eesti õpetaja ei saa omale võimaldada puhkuse veetmist isegi Lätis, saati siis veel Islandil. Huvitav, et keegi küsib veel, miks ajud Eestist ära voolavad ega tagasi tule?

Aga kõigele vaatamata olen ma eestlane ja minu kodu on Eestis, ükskõik kui stressirohke sealne olukord ka on. Sinna ma tulen, seal on mul alles kõik positiivsed kontaktid ja sinna saab ükskord maetud see, mis minust alles jääb. Ja seetõttu saabubki kuskil enamvähem töösessiooni keskel ikka ja jälle selline hetk, kus loed päevi ja mõtled: no kui kaua veel? Saabus eelmisel aastal ja on täna jälle saabunud.

Tuntud multifilm, mille lingi siia üles panin, andis õnneks inspiratsiooni lugeda aega mingites teistes, rohkem lohutust pakkuvates ühikutes. Nii et palju meeldivam kui 50 päeva on öelda endale hoopis, et veel 20 süstalt. Ja et ma teen igal pühapäeval pannkooke, siis nendes mõõtes on jäänud jõuluvaheajani veel ainult seitse koogitegu...

Töö läheb libedalt ja alkoholivabad joogid maitsevad hästi

Internet on tegelikult päris hea leiutis. Esiteks sai selle nädalavahetuse orkestri õppus nii ilusti Facebooki abil kokku pandud, et kõik jookseb nagu kellavärk. Teiseks, kui on vaja midagi parandada või täiendada, ei pea kohe postkontorisse tormama. Nii nagu täna, Kaido helistas ja palus, et ma lööksin ühes loos esimese trompeti partiis kahehäälsused lahku ning teises loos teeksin metsasarved in Es. Kümme minutit klahvide klõbistamist, siis meilisaatmisprogramm lahti ja tehtud. Ning kolmandaks - leidsin ühe aadressi, kus pakuti täitsa tasuta tervet "My Fair Lady" klaviiri. Pole seega seda muret, et peaksin kuskilt teatrist kerjama, kui tahan mõnd lugu seada. Kuna tööhoog on ilusti sees, viskasingi sealt klaviirist ühe laulusaate valmis, just hetk tagasi saatsin Kirna õppekeskusesse.

Kenasti liigub ka tigupost, üleeile sain kätte oma uue ITIC-kaardi ja ühed noodid, millised pidin paberkandjal saatma, jõudsid ka Tallinna täpselt orkestri väljasõidu ajaks.

Natuke kurvem lugu, et kui vaatasin erinevaid Eestisse jõudmise võimalusi detsembri keskpaigas, siis ega neid teab mis palju olegi selliseid, kus oleks korraga täidetud kaks tingimust: 1)hind normaalne ja 2)ooteaeg lendude vahel mitte väga pikk. Praegu ongi täpselt selline seis, et 15.12, 16.12 ja 17.12 on iga päev üks normaalne ja üks "käib kah" lend. Järgmine nädal räägin direktoriga asjad läbi, paneme jõulukontserdid paika ja ostan siis kohe piletid ära.

Ja lõppu väike seletus, miks ma tarbin alkoholivabu jooke. Lubasin mäletatavasti, et kui Bergþóra, kellele meeldib poolpaljalt ühest koolist teise liikuda, pole reedeks haigestunud, jätan nädala jooksul viimase kui ühe õlle joomata. Ei jäänud haigeks, raip. Reedel oli kenasti tunnis, ja jätkuvalt sama olematus riietuses, lihtsalt musta särgi asemel oli valge selga tõmmatud. Mnjah, alahindasin Islandi laste karastatust. Aga mees peab oma sõna pidama, nii et kuni 29.oktoobrini Eyrinisse ega Vinbuðinisse asja pole.

Egas midagi, tõmban tänaseks otsad kokku ja kodu poole.

22.oktoobri Pärnu Postimehes oli minu järjekordne kirjandusteos kah ära trükitud. Nüüd nad raiped paremaid lugusid enam internetti täies mahus üles ei riputa, aga kellel huvi, suhelgu minuga personaalselt, võin oma loo meiliga saata.

Näe polegi mõni asi siin ilmas seotud minu raske iseloomuga, nagu varem arvatud!

Sain täna Vopnafjörðuri kolleegilt meili, kus ta kirjutas, et sellisel kujul, nagu mina mõtlesin, peab koolidevahelise koostöö praegu kahjuks tulevikku lükkama, ent ta tuleb suurima heameelega ning juba varsti ise mulle külla ja kutsub mindki enda poole ja siis arutaks igasugu asju juba lähemalt.

Aga põhjendused, miks too koostöö tulevikku nihkub, panid mind ennast siin ikka jube hästi tundma (vaatamata kergele kõhuvalule, mis mind kogu tänase päeva saatnud on). Mille üle siis kolleeg kurdab? Eeskätt selle üle, et pikki aastaid pole õpetatud teooriat, seetõttu ei tunne keegi nooti ega saa ka aru, kui oluline see on. Ehhee - kui härrasmees, kes hakkas Islandil õpetama aastal, kui mina läksin viiendasse klassi, kirjutab enda jaoks täiesti võõrale inimesele, et mõnes muusikakoolis on ikka aastaid jamaga tegeldud, siis vaevalt et teda saab süüdistada süsteemi mittetundmises, poliitilises ebakorrektsuses või mõttetus soovis parandada maailma.

Ühesõnaga kirjutasin talle vastu, et aja oma rida rahulikult edasi ja ära pane vingujaid tähele. Et küll ükskord siis asjast aru saama hakatakse, kui oluliselt parem kvaliteet nähtavale tuleb.

Onul oli muuseas selle üle õudselt hea meel, et pärast teda on Þórshöfnis asjad edasi arenenud. Ma jätsin talle puhtast tagasihoidlikkusest muidugi mainimata, kelle töö see on.

Päevauudistest niipalju, et saan edaspidi Bakkafjörðuri omadega esmaspäeviti teha rahulikult ansambleid ja kui väga vaja, siis ka solfedžot. Kuna kooli bussijuht Hafliði sai mingeid tööülesandeid juurde, ei saa ta mind ära vedada mitte mingil juhul varem kui kell 14:30. Mis tähendab, et võin vähemalt poolteist tundi kauem töötada. 3 x 30 või 4 x 20 minutit ansamblitegevust - ja keegi ei kobise, et "lapsevanemad maksavad selle eest, et nende laps oleks tunnis üksi". Muuseas, need poolteist tundi on peale kõike muud ka ületunnid.

Jätkuks ilmateemale

Tegin täna kell 12:20 Bakkafjörðuris nii jubeda foto, et pean täitsa mõtlema, kas tahangi seda lugejale näidata. Õnneks on minu ainuke arvuti, millel Bluetooth peal, nii uimane, et äkki läheb vahepeal tahtmine pealt ära.

Þórshöfnis on õnneks pisut soojem ja maa suhteliselt roheline, aga tuul on ikkagi ülikõva. Mnjah, ja siis juhtusin nägema, kuidas Bergþóra kuuendast klassist üle õue muusikakooli poole lippab. Seljas täpselt niipalju, nagu kannavad kogu maailmas sellised, kelle kohta kolleeg Risto kasutab mürgist, ent 200% tabavat väljendit "tisse veel pole, aga iseloomu on selle eest topelt". Õlad paljad ja naba veel eriti paljas... no ma siis küsisin, kui ta kohale jõudis, et "kannski þú takir af skyrtu burt, eftir öll gott veður, sólin getur jafnvel tekið?" Parasjagu tunnis olnud Svanhilduril oli muidugi nalja nabani, ta on väga taibukas laps ja saab minu sarkasmidele päris ilusti pihta vaatamata minu suht vigasele islandi keelele.

No igatahes, kui direktor hiljemalt reedel ei kirjuta, et Bergþóra on haige ega saa seetõttu tundi tulla, siis võin lubada, et ei joo nädal aega ühtki õlut.

Aga vähemalt kõik tunnid läksid küll igatpidi ilusti!

EDIT kell 21:30 GMT. Tahtsin öelda, et Þórshöfnis OLI õnneks pisut soojem ja maa suhteliselt roheline. See, mis siin praegu käib, on lihtsalt jube, sihuke tuisk, et anna aga olla. Sellepärast panin ka ikkagi selle keskpäevase pildi üles, väheke lumine ju ta on, aga vähemalt ilus päikesepaisteline ilm.

No ei ole enam maikuu, ei ole...

Mõtlesin küll, et ei näpi seda talvise ilma teemat rohkem - aga tänane tunniplaan on siiani olnud auklik nagu šveitsi juust. Ja jätkub samas vaimus ka pärast lõunapausi. Päris mitu last on kodus haiged, ja nii mõnigi kooli jõudnutest tuleb nii tatise ninaga, et isegi plokkflööti ei tohi sellises olekus puhuda.

Eks ma aknast välja piiludes näen küll, mis taolisi epideemiaid põhjustab. Ega jumala pärast pea ju kahe kooli vahel liikumiseks mitte ühtki üleriiet selga ajama! Võtsin siis kätte ja kirjutasin direktorile, et näe mina, suur mees + natuke looduslikku polstrit kah luu ja naha vahel, olen viimased kaks päeva kindad kätte pannud ja mütsil klapid alla lasknud, aga lapsed tulevad puha paljalt ja siis kulub kümmekond minutit, et käed üldse soojaks saada. Ära sa märgi, viie minuti pärast oligi õpetajatele ja lapsevanematele minu meil edasi saadetud koos direktoripoolse kommentaariga: palun jälgida, et lapsed riietuksid korralikult.

Nii saab asjast pikapeale isegi asja.

Koolidevahelise koostöö projekt läheb vist käima

Mõtlesin täna hea jupi aega, kas panna oma sissekandele see pealkiri või natuke depressiivsem - "Kindahooaeg algas". Otsustasin siiski positiivsema meeleolu kasuks, aga jah - ei saa mitte mainimata jätta, et ega tali taeva jää. Vaatasin just Vegagerdini kaarti, päris mitmevärviline teine juba. Sprengisandur oli kinni juba nädal tagasi, täna suleti ka Kjölur. "Number üks" on Husavikist kuni Vopnafjörduri ristini pigem kelgutamiseks sobiv. Täna tegi koolibuss kah veidi aeglasemat sõitu, aga kõik õpilased said siiski oma 30 ettenähtud minutit kätte. Mäetipud ümberringi on juba lumised ja teepervedes vedeleb veidi "Islandi erilist" (tegin kunagi juttu, mida ma selle nimega nimetan). Ilma kinnasteta ei kannatanud ka enam olla. Ja sonil lasin kõrvaklapid alla. Homseks lubab lörtsi ning kolmapäevaks lund.

Aga positiivsematest asjadest. Valla kultuurinõunik täitis oma lubaduse ja leidis Vopnafjörduri uue õpetaja kontaktid. Keegi Stephen Yates, nime järgi britt, tundub olevat vanem härrasmees, sest enesetutvustuses kirjutas, et 1979-83 õpetas Raufarhöfnis, siis millalgi Thorshöfnis (arvab, et oli siin esimene muusikaõpetaja üldse), siis kolm aastat Reykjavikis ja siis kolis Ühendkuningriiki tagasi. Aga arvas, et niimoodi teises koolis külas käia on tore mõte, ja see on veel toredam, kui võõras õpetaja vahelduseks ühe tunni annab. Hakkame nüüd igasugu asju omavahel koordineerima.

Piilusin ainult kooli veebilehelt, et tal põhiliselt klaveri- ja plokkflöödiõpilased, sekka paar (arvatavasti Zbigniewi ajast alles jäänud) viiuldajat ning paar lauljat. Aga mitte ühtki kitarristi, trummarit ega "päris" puhkpillimängijat. Peaks talle ettepaneku tegema, et äkki koopereeruks põhjalikumalt - kindlasti tahaks ka siin linna vahel mõni viiuldada ja laulda ning seal mõni kitarri mängida. Logistiliselt annaks ehk korraldadagi. Ja saaks natuke vaheldust.

Hea küll, vaatan, kas täna tuleb parem uni kui eile.

Rutiinne nädalavahetus

Ei oskagi selle nädalavahetuse peale midagi konstruktiivset kosta. Tegelen igavuse peletamiseks oma vanade lugude redigeerimisega. Väike põhjus tegelikult selleks ka - suvel on KL ühendorkestriga jätkuvalt mõte välja tuua kava lava- ja filmimuusikast, niipalju on nüüdseks teada, et nii herr Kaljumäe kui fräulein Roosmaa ütlesid selle mõtte peale rõõmuga "jah" ning mõne solisti leiab ehk veelgi.

Magan viimasel ajal natuke kehvasti, ilmamuutus on vanainimese jaoks tunda andnud. Gränd õuld unerohi nimega õlu ei tee muuseas pead uimasemaks. Täna peab vaatama, mis saab, tuul on ka kõvasti tõusnud ja juba kolistab kirjaklappi.

Homsest siis seitsmes töönädal, kui see läbi saab, on esimesest töösessioonist pool ära oldud.

Põdra, lõpeta see reedene koogisöömine, muidu...

Nii. Olen nüüd jälle kontaktne. Paar viimast päeva olid tõesti nii kiired, et enne sügavat pimedikku töiste tegevustega ühele poole ei saanud. Palun kergemat karistust!

Ah et miks kiired? No kõigepealt põhitöö mõttes - aeg hakata moodustama õpilastest mingeid ansamblikoosseise ning sellega seoses on vaja repsi otsida. Tuulata ringi kappides, ja kui seal midagi suupärast ei leidu, siis - tööle, tööle, Põdra, oled ju suurepärane seadja!

Aga paralleelselt käib ka ettevalmistus Kaitseliidu ühendorkestri hooaja esimeseks harjutuslaagriks. Juba see on esmakordne, et sellel aastal asjad nii vara pihta hakkavad - igal juhul kirjutasin paar kontsertkava lugu. Ühe saatsin meiliga, aga teisega polnud kahjuks muud võimalust kui paberkandjal tigupostiga teele panna, no loodame et pärale jõuab. Lood muidugi lugudeks, aga ühe harjutuslaagri juures on miljoneid nüansse paika saada ja miljardite asjade üle arutada - Erik räägib ratsaorkestrist, Ele trummitüdrukutest, Mart atraktiivsemalt mõjuva vormiriietuse vajadusest ja Jaak arvab, et vanemad härrasmehed võiks ka Facebooki meelitada, kus nende ja muude teemade üle arutelu käib. Ja asjalik arutelu, mitte mingi möla. Teadku seda kõik, kes FB-st halvasti arvavad.

Koolis praegu selline seis, et Þórshöfni omadele kuulutasin 2.novembril välja foreldrarkaffi ja Bakkafjörðuri omadega on küpsenud väike plaan korraldada üks õppekäik kuhugi. Mõte on, et lapsed näevad teise kooli ära, saaks ehk võõralt õpetajalt ühe tunni (ja mina olen teadagi nõus ka vastukaubaks ise võõrastele andma) ning pealelõunal väike ühiskontsert. Valla kultuurinõunik lubas korraldamisel aidata... see tähendab, et suhtleb vajalike inimestega ise, tunnistan, et ei tea isegi seda, kas ja kus 100 kilomeetri raadiuses muusikakoolid reaalselt funkavad, kes õpetavad ja mida õpetatakse.

Natuke kurvem, et ületundidega saab mul edaspidi lahjem seis olema. Nördinult sellest, et üks täiesti asjalikuna tundunud trummiõpilane otsustas peale kolmandat tundi loobuda, võtsin ette ja saatsin (direktori lahkel nõusolekul) veel kaks "surnud hinge" teisele poole ust. Kui kunagi hakkavad aru saama, et enne Mozarti ja Metallica kallale asumist tuleb õppida korralikult kahte nooti üksteise kõrvale seadma - õigeid noote, õigel ajal ja õiges kohas - võivad tagasi tulla.

Aga sellest reedesest koogisöömisest, millest pealkirjas juttu... jah, tõeliselt kena komme küll, aga kui sööjaid ainult kaks, pluss mõnikord ka päevane koristaja, võiks ju tiba väiksema koguse valmistada, või kuidas? Mul on lihtsalt inimlikult kahju, kui kolmveerand heast roast solgipange läheb...

Mis? Juba 21:35?

Täna oli seoses saja erineva asjaga selline tööhoog peal, et üldse polnud mahti huvi tunda, mis ka kell olla võiks. Kui viimase asjaga maha sain, vaatasin, et selge, millest kerge näljatunne tekkinud on. Aga nüüd joonelt koju!

Homme on lihtsam, lühike päev ja saab inimestega suhelda (loodetavasti).

Łagodniejsze palce, usiądź prosto, spójrz w lewo ...

Zuzanna esimesest klassist on tore väike tüdruk. Tuleb alati tundi õigeks ajaks või paar minutit varem, noodid korralikult kaasas, valmis mängima... ise vast ainult natuke pikem kui see poolsuuruses kitarr, millel pealegi kott ümber suurem.

Vaatab oma suurte pruunide silmadega otsa, noogutab alati kaasa, kui ma midagi räägin, ja kordab innukalt kõike mulle järele. Ainult et mitte sittagi aru ei saa. Ettenäitamine ka ei aita.

Eelmine kord oli õnneks ema kaasas, siis sain põhilised ideoloogilised jutud ära rääkida. Täna enam mitte.

Tegin seega täna selle erandi, et tõlkisin Translatori abil mõned asjad, millest tunnis juttu tegin, poola keelde. Üldiselt mulle sellised asjad väga ei meeldi, aga ju hakkab Zuzannagi kunagi islandi keelest rohkem aru saama. Las ta siis olla.

Iseasi, kas see, mis Translatori vahendusel paberile higistatud sai, ongi väga poola keel...

Loominguline nädalalõpp

Kaks puhkepäeva läksid seekord tõesti kiiresti. Või no mis puhkepäevad niiväga ikka, praegu on mul "hullutuurid" ehk poliitiliselt korrektselt väljendatult loominguliselt aktiivne periood peal.

Laupäeva alguseks tuustisin kuskilt kooliarvuti sügavustest välja ühe loo, millega hakkasin kohe 2009.aasta veebruari lõpus Islandile tulles tegelema (viisipõimik "Mary Poppinsi" meloodiatest full concert bandile), aga mis mingil salapärasel põhjusel pärast teise teemaga poole peale jõudmist seisma jäi. Soojenduseks kuulasin ta läbi ja mõtlesin, kuidas asjaga edasi minna.

Siis tuli traditsiooniline ujula aeg, pea oli nii muusikalisi mõtteid täis, et peaaegu oleks piinlik lugu juhtunud. Käisin nagu kord ja kohus enne ujulasse sisenemist duši all, jõudsin juba paar sammu teiselpool ustki teha, kui tundsin, et õhk käib allpool naba kuidagi liiga vabalt läbi... nojah, selge, et pärast dušši võiks ka ujumispüksid jalga tõmmata. Hea on, et sellel ajal mingit liikumist ümbruskonnas ei toimunud - liputamise eest võib ehk koolist isegi kinga saada. Ega see, et ise pole ammu näinud, tähenda seda, et teistele näha ei ole...

OK, tegin oma veeprotseduurid ära ja siis edasi Mary Poppinsi kallale. No nüüd on tubli kaks kolmandikku valmis, algaval nädalal loodan lõpuni jõuda. Vahepeal harjutasin natuke flööti ja trummi, et õpilased minust ette ei jõuaks (klaveri ja kitarridega seda muret hetkel veel pole) ning tegelesin ajakirjandusega. Põhilugu tuleb mul niisiis Islandi tee-ehituse suurimast projektist Héðinsfjarðargöngist ehk 15-kilomeetrisest ühendusteest Olafsfjörðuri ja Siglufjörðuri vahel, mis saadab ajaloo prügikasti 69 (suvel) ja 234 kilomeetrit pikad ringisõidud. Pilt selle tunneli Olafsfjörðuri poolsest otsast.

Jõudsin veel kodustega skaipida, natuke Eesti uudiseid lugeda, kirjutada direktorile pikema kirja, mis mul kuni jõuludeni plaanis - ja läbi see nädalavahetus oligi. Eks uus nädal too kindlasti jälle midagi uut ja huvitavat.

Vaikne reede, tööarvuti taga

Harjun tasapisi selle elukorraldusega, et pean omi erinevaid töiseid tegevusi koolis viljelema. Kell 12:00 on koolilõuna ja õhtueineks viskan mõne võileiva kotti. Ainus ebamugavus, et kella 14:00-17:00 on päike otse silmaauku ja seetõttu tuleb kardinad ette vedada.

Muuseas, ehk ei kesta see olukord isegi talumatult kaua. Nagu vist korra mainisin - küsija suu pihta ei lööda ja väike võimalus, et kohalikelt arvutiinimestelt saab pisut abi.

Aga tegelikult on ikka vahetevahel elus midagi toredat ka. Täna oli esimene kord, kui reedel kooli lõunat sööma läksin - maja inimtühi, autosid parkimisplatsil ainult üks, ja söögilaua taga üks kogukas härrasmees, briti juurtega inglise keele õpetaja. Ütles, et kuna reedeti ainult paar sööjat, siis tekitati selline traditsioon, et keegi omadest valmistab ise midagi ja toob kooli. Hea mõte, täna oli tehtud mingi vormiroog ja tundub, et rabarberikook. Mõlemaid sellises koguses, nagu oodataks vähemalt kaheksat sööjat. Maitses igatahes hea. Küsin järgmisel nädalal, kas võiksin ka kätt proovida mingil päeval.

Ja see on ka tore, et mul on sellel aastal ainult üks pidur. Käis esimeses tunnis 10.septembril, oli väga ehmunud, et süntesaator ei mängi ise ja nüüd tuleb õppima hakata. Siiamaani omandab kuskil parema käe viie sõrme numeratsiooni, nendele sõrmedele vastavate nootide nimetusi ja viimaste asukohta klaviatuuril (panin C peale abistava punase kleepsu, et ikka üles leiaks). Ei hakka mina ka mööda linna seatraavi laskma ega otsima, kus noorhärra on - kui ei taha tundi tulla, ärgu tulgu. Pole vägisi ükski asi armsaks saanud. Ainuke, millest hästi aru ei saa, et kas vanemad üleüldse midagi ei kontrolli - mida tunnis õpiti, mida koju üles anti? No ma ei tea, mina kontrolliks juba kasvõi seepärast, et saada teada, mille eest ma muusikakooli õppemaksu maksan.

Majanduslikult on see kuu natuke kitsam, eelmisel aastal oli samamoodi, sest esiteks tulevad igasugused suured olmekulud ja arved (mõned asjad kolme kuu eest) ning teiseks, põhjusel, et õpilasi tilgub septembri jooksul vähehaaval juurde, ei teki ületunde. No hea, et mul neid ikka on. Sain siiski natuke raha kodumaale ka saata ja ehk saan kuu lõpupoole veel, seniks pingutame pisut püksirihma. Pidavat füüsilisele vormile ja kehamassi indeksile hästi mõjuma.

Peaasi, et on jätkuvalt soe, nädal aega veel vähemalt.

Kõige lühem sissekanne

Tänase muidu toreda päeva ainsaks stressoriks on minu läppar, mille elutegevus järjest hullemaks läheb. No kui ikka selleks, et oma postkasti lugeda, peab arvutit eelnevalt kaks korda restartima ja siis veel niisama minuti ootama - ega ikka ei taha küll.

Lähen koju ja teen paar abitut katset veel, aga üldiselt suurt tuju pole. Vaatamata sellele, et ilmad on jätkuvalt soojad, mõne meele arvates isegi täitsa anomaalselt soojad.

Tüüpiline teisipäev

Nii nagu paljudel kordadel siin maal - jälle pisike paus. Arvatavasti põhjustatud sellest, et Vala ema pole saanud tundi tulla ja laps üksi ei julge. Tüdruk on väiksemast peast olnud pikalt tõsise haiguse küüsis ja seetõttu palju haiglates, sellised asjad tihtipeale sõltuvust vanematest kõvasti suurendavadki. Aga muidu saab asjale pihta küll, näpud leiavad plokkflöödi avasid juba väga kenasti ja kolme esimest nooti üksteisest eristab. See, et väikesed lapsed suurt onu kardavad, on paratamatus.

Hommikul vihastusin oma arvuti peale jätkuvalt - ei tööta ise ega lase ka teistel töötada. Täna seetõttu panen koolimajas pikemalt, saan ühe teose lõpuni.

Edasi selgus koolis, et kuskilt laseb ilmselt katus läbi, sest põrandale oli kõva loik tekkinud. Esiotsa aitab vana hea ämber, aga korda peab asja kuidagi saama, praegu tilgub väga ohtlikult elektrijuhtmete lähedalt... üks pauk ja poolemiljoniline sünt perses. Mees lubas lõunast asja uurima tulla.

Muidu aga rutiinselt - lapsed õpivad, kui suudavad. Reeglina sellel aastal pigem suudavad. Asi seegi.

Daguri kitarril vahetasin ka bassid ära, olid juba õige räbalaks mängitud. Üks pakk keeli on veel, need lähevad homme Guðruni pilli peale, ja siis jääb sahtlisse ainult paar tiiskanti avariijuhtumiks.

Nagu tirtsti põhjapealinnas ära käidud

No nii, selle kuu hulkumised on selleks korraks hulgutud. Üks põhjus oli teadagi näha kolleegi ja kauaaegset võitluskaaslast Ristot, kellega sai koos musitseeritud viimati aastal 1996 (Pärnu linnaorkestriga Mozarti kava, mina dirigent, Risto soleeris d-moll klaverikontserdis KV 466, millele ta ise oli kadentsid kirjutanud ning teine teos oli Sümfoonia g-moll KV 550) ja muidu nähtud vist 2003 sügisel, Mart Erikut igatahes olemas veel polnud (aitasin Ristol teha pisut noodigraafikat tema teostele). No vot, ja see mees on siis nüüd Akureyri muusikakoolis klaveriõpetaja. Elab Valmari maja alumisel korrusel - loodan, et see pole mingi riiklik saladus, millest kirjutada ei tohiks -, seal päris korralik külalistetuba, igatahes polnud omal ajal Mustamäe ühetoalised korterid Risto elamisega võrreldavad. Ruumi jätkus küll ja veel - ka siis, kui kaheinimesevoodi pealt kattemadrats maha sikutati, pääses üle ja ümber. Ehkki mehed suured. Teatava kurbusega peangi siinkohas nentima, et tõenäoliselt pole ma enam kõige kogukam eestlane Islandil...

Juttu jätkus igatahes kauemaks, filosofeerisime pedagoogilistel teemadel ja memuariseerisime muidu. Sai käidud ka ujulas ja vaatasin oma silmaga Akureyri muusikakooli selle uues kohas (kultuurimajas) üle. Pühapäeval sai natuke töödki tehtud. Valmaril oli nädalavahetusel mingi mäng bändiga ja ta palus Ristot, et too laulaks kiriku kooriga hääled lahti. (See teema Ristol muuseas kuigi tugev pole.) Risto seepeale, et mis saab pühapäevakoolist, mis peaks ju samal ajal olema. Valmar kostis, et võivad oodata. Tõenäoliselt hakkas Ristol midagi kripeldama ja ta küsis minult, et äkki ma viitsin hommikul see veerand tundi ise kooriga tegeleda... no miks mitte. Tükki see küljest ära ei võta. Tegin ära, rikastasin koori omalt poolt paari uue hääle- ja hingamisharjutusega, vaatasime parasjagu üht uut koraaliseadet, kui Valmar uksest sisse astus - ta üllatus oli omajagu suur, kui mind asjaga tegelemas nägi. Valmaril on muuseas päris hea koor kirikus, ainuke asi et kaashäälikud kõlavad kuidagi väga pehmelt. Muidugi võib see täiesti olla tingitud minu mitte kuigi heast islandi keele oskusest. Eks paistab, mida preester arvab, kui pealinnareisilt tagasi tuleb - kas pärast sügavalt uskmatu ja kümnest käsust mitte ühtegi täitva Põdramati käiku tema pühakotta tuleb uuesti sisse õnnistada kogu kirik või piisab klaverist.

Peale Ristoga suhtlemise jõudis teha muudki. Muusikapoest leidsin natuke asjalikke noote, trummivärgiga oligi natuke ikaldus ja bassipoisiga tahaks midagi värskendavat. Glerartorgi erinevatest poodidest sai muretsetud üht-teist eluks vajalikku, aga paraku mitte kõike, ja Hagkaupi külastus läks täiesti tühja. Noh, hea et niigi läks, eks t-särke, sokke ja aluspükse peab ikka pisut varuks olema, ja kui neid soodsalt saab, miks ka mitte. Paar voodilina ja mingeid isikliku hügieeni asjandusi sai kah. Ja mõni õlu ära joodud, aga see selleks.

Tagasi tulin ettekavatsetult bussiga, sest oma järgmise leheloo kirjutan tee-ehitustest Islandil. Peab ju kuidagi lahti seletama, miks Olafsfjörduri ja Siglufjörduri vahelise tunneli avamine põhjustab kahepäevased pidustused ja varsti on samasugused tulemas ka Thorshöfnis.

Ja seda ülikonnavärki, mille mõtet ma veel igaveseks maha matnud pole, katsun vaadata Reykjaviki Hagkaupis, mis on suurte inimeste riidekraamiga varustamises parema järje peal. Eks ma kunagi ikka jälle pealinna satun.

Pildi peal minu lahke võõrustaja Risto (muidugi klaveri taga), aitäh talle takkajärele. Kes tahab tema pianismiga lähemalt tutvuda, guugeldagu "Risto Laur" ja vaadaku, mis ette viskab. Viskab küll.

Hinnapomm

Kukkusin täna tõelise hinnapommi otsa.

Tehnilistel põhjustel (kaardi limiit oli täis) ei saanud varem homse Akureyri lennu piletit ära osta kui alles täna. Mõtlesin juba hirmuga, kuhukanti see hind võib olla kerkinud, kui tavaliselt on 8000 ISK millegagi ja nüüd üks päev enne lendu... aga avastasin sellise valiku nagu Nettilboð, 3990 ISK, no nii nobedaid näppe pole mul veel varem olnud. Krt täitsa tasuta saadud. Buss maksab muuseas umbes sama palju kui lennuki tavahind.

Ega mul tagasisõidu osas pole ka veel midagi mõeldud, direktor oli very flexible, leppisime kokku, et kui peaksin leidma mingi variandi nädalavahetusel tagasi jõuda, on esmaspäeval Bakkafjörður ja kui ei leia seda varianti, siis ei ole Bakkafjörðurit. Noh, neli tundi läheb kokku maha, aga - tõsi küll! need on ületunnid. Hea vähemalt, et mul neidki teha lubatakse, ma olen vist üks üpris vähestest eestlastest, kellel ületööd on. See selleks muidugi.

Täna oli kerge päev ka, kõik arukad õpilased, kenasti ette valmistanud ja keegi ei puudunud ka. Sellised võiksid olla kõik tööpäevad.

Üks oluline muudatus Islandi teede kaardil

Istun praegu Bakkafjörðuris ja klõbistan klahve, sest töö käigus selgus, et olemas on ainult väikesed ja suured, keskmised on kuskil ekskursioonil. Nagu võiski arvata, ei rääkinud mulle sellest keegi mitte midagi ja direktorile ka mitte. Kavatsen selle teema üles võtta ja arutada mõningaid elementaarse viisakusega seotud küsimusi.

Aga sellest ma tegelikult rääkida ei tahtnudki. Harjumusest viskan ikka iga päev pilgu teede kaardile, ehkki praegu pole seal mitte midagi vaadata, ilmad sellised, et kõik puha roheline. Täna tundus midagi teistmoodi (vt pilti). Nojah! Enne oli Húsaviki ja Þórshöfni vahel liikumiseks kaks võimalust. Kas üle ajaloolise Öxarfjarðarheiði, mis esimeste lumiste ilmadega muutub läbimatuks, või siis oluliselt pikem sõit Melrakkasletta kaudu.

Seda ma teadsin jah ja isegi nägin, et mingisugune tee-ehitus käib, paar korda sai bussiga mööda sõidetud. Aga mis, kuhu ja miks, polnud toona päris selge. Nüüd saan aru küll. Uus tee läheb teiselt poolt mäeahelikku ja suubub Kópaskeri alla. Mille tulemusena on vahemaad ikka hea jupi lühemaks muutunud.

Sellest ma muidugi aru ei saa, kuidas hakkab edaspidi liikuma buss number 680. Kas tehakse 25 kilomeetrit Raufarhöfni sissesõitu ja sealt siis tagasi - siis ajas küll ei võida - või tehakse mingi seotud liin. Eks paistab.

Loodusjõududega võitlemises on siit saarelt kohe-kohe muidki positiivseid teateid tulemas, aga nendest kirjutan juba oma järgmises leheloos.