Mis teha - Þórshöfn on ikkagi linn. Vaatamata oma 350 elanikule

Kell alles 13 saamas ning mina järgmisel päeval pärast þorrablóti juba võimeline kirjutama ja mõtlema? Ilmselt üllataks see nii mõndagi pikemalt Islandil elanud eestlasest kolleegi.

Nojah. Eks Tarts suutis mind (btw Vavilov just kirjutas, et tedagi) tõepoolest eelnevalt nii raamatus kui telefonis ära hirmutada, nii jubeasjade söömise kui ka läbu ulatuse asjus. Tegelikult oli igati tore pidu küll, ma ei kahetse, et selle investeeringu tegin. Kuigi tantsima ma ei jäänud - igaüks, kes mind natuke tunneb, teab, et minu tantsupõrandale saamiseks tuleb mind eelnevalt joota natuke rohkem kui koomaseisundisse. (Sulgudes: bänd-mis-iganes-nimega Sauðarkrókurist oli väga hea bänd, kuulasin ikka natuke).

Ilmselt seal Tartsi kandis on ikkagi pisut kompaktsem ja maalähedasem koht. Minu þorrablóti jaoks keegi mingeid asju kahjuks kodus ei suitsutanud, hapendanud ega mädandanud, suurte korvidega ei tuldud ja isegi riigialkoholi ei tassitud kaasa teab mis hirmsates kogustes, samagonniajamisest rääkimata. Tunni aja eest muusikakooli tulles oli ainukesteks tunnusmärkideks, et eile miskit ikka toimus, 1)kümmekond autot maja ümbruses; 2)üks purukskukkunud roheline, järelikult õlle- või veinipudel; ja 3)representatiivne kogus konisid peaukse lähistel. Ikka superhüpersoliidne võrreldes soomlaste vappu pidustustega 1.mail, kus kogu Helsingi on (vähemalt mõni aasta tagasi oli) kaetud paksu pudelikildude- ja oksekorraga, kangialustest annab kokku korjata päris palju kasutatud kantonne ja iga põõsa all magab mõni koomas kodanik, pole harvad juhtumid, kus ka ennast täis lasknud.

Sellest söögivärgist ehk hetkel niipalju, et toitude nimetused ja köögist tulevad lõhnad (muusikakool on teadupärast peopaiga ülakorrusel) on oluliselt jubedamad kui maitse. Muidugi olen ma nüüdseks juba natuke aega ikka Islandil elanud kah ning tervituseks pakutud hákarl ja brennivín läksid sisse kahe suupoolega - ent lambapeasüldil pole seapeasüldiga võrreldes mingit muud vahet, kui et tundub ihtsalt vähem rasvane, lunn on täiesti tavaline natuke tuimavõitu linnuliha ja oinamunadest ei saanud üldsegi aru, et need oinamunad on. Samahästi oleks keegi võinud väita, et tegemist on keele või muu taolisega. Mýsa ehk maakeeli piimavadak on niivõrd hea hapendaja, et kipub muidki maitseid tapma. Vähemalt siis, kui tegu tööstuslikult toodetud kraamiga, nagu minu juhtumi puhul. Pigem üllatas see, et lauakaaslased sõid pigem hardfiskurit ja hangikjöti ning oinamune ei proovinud suurt keegi peale minu.

Aga veelkord - mis siis, et kolmveerandist eeskava ajal räägitust aru ei saanud ja emotsioneerisin igaks juhuks saaliga kaasa, ikkagi oli lahe.

Teaduslikumalt üritan toimunule läheneda kunagi lähitulevikus.

Uusi kogemusi hankima

Minu pikk arutelu iseendaga, kas minna tänaõhtusele jubeasjade söögiorgiale või mitte, päädis niisiis otsusega minna.

Iial ei tea, mida elu ette tuua võib, ja kuigi arvan, et massiürituste kaasategemine pole ilmtingimata kohustuslik, võiks vähemalt esimest korda ikkagi mingi vahetu kogemuse tekitada.

Rohkem praegu mitte sõnagi. Kui homme suudan, räägin pikemalt, mis toimus - loodetavasti koos fotosüüdistustega.

Tähelepanek: naispuhkpildurite pillid on palju räpasemad

Kunagi 1990-ndate alguses, kui tegin Muusikalehe jaoks intervjuu hästituntud puhkpillide parandaja Aare Nõmmega, ei häbenenud ta välja öelda, et naiste pillid näevad välja oluliselt hullemad kui meeste omad.

Minu vahetu kogemus on seda väidet paraku järjest ja järjest kinnitanud. Ka Islandil lendavad flööditüdrukud tunnist minema sellise kiirusega, et... no ei jää aega oma pilli korralikuks ärapuhastamiseks.

Kõige hullem aga, et omaenda lapsel on samasugused kombed küljes, ja kohe kindlasti mitte Islandil omandatud. Et mul seoses tantsutundide ja muuga tekkis tervelt pooleteisetunnine auk (mida ma hetkel blögamisega sisustangi), silmitsesin Marie flööti lähemalt. Pea küljes neli mingit pisikest kleepuvat plekki, proovisin järgi - magus ja tuleb märja sõrmega nühkides maha. Diagnoos: kommisöömine enne pillimängu. Huulikurandil tõsine sade, vähemalt kuu aega sinna kogunenud. Diagnoos: suu loputamata jätmine enne pillimängu, pluss huuliku väljastpoolt puhastamata jätmine. Mingisuguseid imelikke plekke kogu kehal veel, sealhulgas ilusad kergelt rasvased sõrmejäljed. Nojah - pole ma siingi näinud, et käed enne tunni algust puhtaks pestaks, ei usu eriti, et P-Jaagupi muusikakooliski... Noh, vähemalt ma nüüd tean, millega saab sisustatud Marie laupäevahommik. Või reedeõhtu, ise valib.

Kui juurelda põhjuste üle, tuleb neid esile kolm. Esiteks - naised ei ole suutelised tunnetama asju, mis on nende nägemise jaoks liiga väikesed või väljaspool nägemisulatust. Mehe pesemata sokid magamistoa põrandal ja aluspüksid madratsi all viivad pikemas perspektiivis lahutuseni, aga taipamaks, et uksepiidale koguneb tolmu (ja seda päris kiiresti ning palju), jääb kahest kõrgharidusest väheks. Teiseks - naised pole käinud sõjaväes ega tea seetõttu, mida tähendab "kolm toimkonda väljaspool järjekorda" kuskilt pimedast nurgast leitud tolmukübeme eest. Kolmandaks - vähemalt Eestis on koolisüsteem niiviisi sätitud, et silma paistavad eelkõige need, kes saavad oma asjadega kiiremini valmis. Mitte need, kes on aeglasemad, aga põhjalikumad (vaadake kasvõi, kui keskendunult poisid legodega tegelevad!) Eks see kõik kandubki ka väljapoole kooli.

Aga Marie flööt olgu hiljemalt laupäeva kella 12:00 läikima löödud! Muidu tuleb arvutikeeld määramata ajaks.

Kellel tantsu-, kellel niisama palavik

Koolis on käimas suurejooneline tantsunädal. Et muusikakool on tantsusaali ülakorrusel, saan minagi sellest osa. Aeg-ajalt käin isegi kinonäitamise august piilumas. Lapsed nagu Eestiski - algklasside omad teevad rõõmuga igatsugu asju kaasa, siis tuleb jõuk vinnilisi nõmetisi, kes vastumeelselt jalgu järele veavad ja ootavad pikisilmi tunni lõppu, ning lõpuks väärikad onud-tädid, kelle meelest õpetatavad massitantsud on tiba titekad - parema meelega tilk superliimi kummagi tossutalla alla ning siis kuskil pimedas ruumis vastassoo esindajaga väike liibukas... Teadagi.

Aga paraku on pisike külmalaine (kuni nädala lõpuni paar miinuskraadi) teinud sedagi, et õige paljudel lastel ninad tatised. Tänagi jäi üks laps poole päeva pealt haigeks. Mul oli ka endal eile õhtul jube sant olla, aga suutsin paratsetamooli abil hommikuks palaviku alla lüüa, sain nii-öelda haigusel sabast kinni. No mis ma muud kosta selle peale oskan, kui et kandke ikka kenasti sooje riideid... kui seda nõuannet ainult keegi kuulda võtaks. Jätkuvalt lasevad üle õue ilma jope, mütsi, salli ja kinnasteta. Ausõna, kaeban varsti lapsevanematele ära.

No ei tea, kas läheb nüüd talveks kah w?

Öine uni oli ausalt öeldes tiba rahutu. Islandi Eriline Lumi või täpsemalt öeldes vastikud jäänõelad peksid nii kõvasti vastu akent, et Griegi klaverikontserdi algus oleks selle kõrval tühine piuks olnud.

Igatahes oli hommikuks maa päris kenasti valge ja maanteede kaardil põhjaosa jällegi sinise-kollasekirju. Sellist ilma lubab põhimõtteliselt nädalavahetuseni, sademete kaardilt on kah mingid sajupilvede laigud näha. No ehk siis saab Islandil talve ka natuke, muidu hakkab juba jõle imelik, kui kuuled hädaldavaid hääli oluliselt lõunapoolsemalt Eestimaalt - et miinus 29 ja auto ei käivitu ja veed kogu majas kinni... Teisalt, päris sellist talve ei tahaks ka, nagu mineva aasta märtsis, et kaeva ennast uksest läbi.

Marie koolis on kogu selle nädala käinud mingi tantsuõpetus ja reedel saavad vanemad vist millalgi pealelõunal õpitut ka näha. Ise püüan ühest kitarrivrakist mängukõlblikku riista kokku meisterdada, et pisutki leevendada pillipõuda. Sinna nahka kaks viimast õhtupoolikut eelkõige läinud ongi. Aga ehk isegi õnnestub.

Katsuge siis seal Eestimaa pinnal mitte lõplikult ära külmuda !

SISSEKANNE TÄIENDATUD KELL 18:13. Tänase päeva pommuudis on muidugi see, et siinsamas meie külje all (autoga sõites 20 km, aga üle vee paistab sündmuskoht kätte) ujus Islandile üks kiskjaline. Nende saatus saab paraku olema kurb, ja kohalik võmm tegigi talle otsa peale. Ületas muidugimõista riigi ringhäälingu uudistekünnise, link siin:

http://www.ruv.is/heim/frettir/frett/store64/item322569/

Kitarriuputus...

No mis ma muud öelda oskan, kui et jälle kiri Heiðrunilt: Daníel 8.klassist tahab kitarri õppida, kas ta võib sel nädalal tulla?

Ja mis ma muud talle ikka vastata sain, kui et: miks mitte, aga kust me neid miljoneid kitarre võtame?

Peab vist tõesti uurima asja natuke - kunagi mitte väga ammu uputati kõik Islandi koolid plokkflöötidega üle, äkki on ajad moodsamaks muutunud ja eksisteerib mingisugune rahastamisprogramm, mille abil kitarre saaks soetada?

Muid uudiseid suurt pole, kui et laupäeval on kohalik þórrablot (jubedate asjade söömise orgia) ning pean praegu iseendaga aru, kas kulutada see 6500 kohalikku raha. Igaks juhuks, kui ei lähegi, ostsin oinamunad poest ikkagi ära, saab proovida, kas maitsevad nii hästi, nagu Tarts oma raamatus kirjutas. Selge muidugi, et tööstuslikult toodetud asjadel ei saa olema sellist mekki nagu kodus tehtutel.

Nädal läind nigu niuhti

Ah et juba pühapäeva õhtu? Täitsa uskumatu lausa.

Tõepoolest lendab aeg palju kiiremini, kui lisaks oma töisele tegevusele tuleb olla ka kuri lapsevanem, kes peab jälgima, et enda järelt ikka ilusti koristataks, otsitaks kooliminekuks välja enamvähem normaalse väljanägemisega riided, käidaks duši all, kammitaks juukseid, ei kuulataks liiga palju nõmemuusikat, saati veel otse kõrvaaukudesse topitavate klappide abil, ei istutaks päev läbi arvuti taga ega söödaks üleliia palju. Seda ka muidugi, et jääks aega flöödigi harjutamiseks.

Sellest kõigest hoolimata olen ikkagi graafikus kõikide asjadega, mida olen kuskile tellijatele lubanud. Ega pole lohakile jätnud ka ühtki õpilast. Lihtsalt pean korra kontseptuaalselt mõtlema, mida ikkagi täpselt nende lihavõttekontsertidega teha. See on juba selge, et ühe suure asemel mõned väikesed, aga kellega, kus ning millal, vajab tiba seedimist. Ehk kujundan algava nädala jooksul mingi esialgse plaani valmis ja pean ülemustega nõu. Liiga üle ei tahaks ka pingutada.

Esimese nädalaga on kulunud senisest oluliselt rohkem: prügikotte, dušigeeli, peldikupaberit, piima, puuvilju ja nõudepesuvahendit. Kilekott pessu viidavate mustade riietega on juba ka täis saanud.

Senisest oluliselt vähem on kulunud: õlut. Õigupoolest pole teda üldse kulunud, viimane oli Tallinna lennujaamast kaasa ostetud ja Arlanda lennujaamas lipsu taha lastud 0,33-liitrine purk Saaremaa Tuulikut. Hakkab juba endalgi imelik... Aga pärast homset ülipikka päeva, nonstop kella 8:00-18:45, luban omale siiski ühe. Ega inimene pole kaamel, kes võib nädal aega järjest ilma joomata töötada !

Sain surnud punktist üle

Õnneks ei ole ükski asi siin ilmas igavene.

Loominguline vorm hakkab tasapisi taastuma. Täna õhtupoolikul tegin oma paar täiskasvanud õpilaste tundi ära ja nokitsesin siis pool tunnikest seda Björki lugu (It's Oh So Quiet). Jõudsin enamvähem sellesse staadiumi, et homme on ainult copy-paste ja lihvimise vaev. Ega olekski midagi targemat selle laupäevase päevaga peale hakata - kui ainult, siis ehk spordikeskuses käia. Olen nimelt kogu aeg unustanud mainida, et kui pärast puhkust esimest korda oma majakese uksest sisse astusin, leidus muu kirjapilust sisse topitud paberipahna hulgas ka väikesemõõtmeline, ent äärmiselt funktsionaalne jõulukink vallavalitsuselt - spordikeskuse kümne korra kaart. Oma asi, kas käia selle eest ujulas, jõusaalis või kuskil mujal. Noh, tuleks need võimalused ju kuidagi mõistlikult ära kasutada.

Koolis käib kah suur isikliku vastutustunde tõstmise kampaania. Nagu Heidruniga kokku lepitud sai, ei mingit kellegi kaikaga tundiajamist. Lihtsalt muusikakooli tunniplaan paberkujul igasse klassiruumi pluss koridori ning kooli veebilehele ja kõikidele lastele+vanematele meili peale. Täna saatsin siis tagasiside, kes nädala jooksul puudunud. Õnneks pole neid olnud palju, ja enamjaolt on tegu olnud haiguse või koduste põhjustega, ent mõned traditsioonilised nimed siiski. Eks saab näha, palju aega võtab, kuniks taibatakse ka ise infi seina pealt ja mujalt lugema (võib-olla isegi üles kirjutama) hakata.

Lõpetuseks peaksin vist kirjutama ühe ingliskeelse palve, selle mõttega, et kui mõne mitte-eestlasest muusikaõppuri esivanem siia blögasse juhtub, oleks tal kohe nähtaval üks suur-suur palve:

Dear parents! PLEASE, don't buy musical instruments for your children without consulting with the music teacher. You can spend the large sum of money and still not buy the correct instrument.

Ühest klaveri pealt kitarrile üle läinud tüdrukust oli täna täitsa kahju kohe. Hea, isegi väga hea Fenderi akust... aga lapse jaoks suur mis suur ja pealegi metallkeeltega. Vaja läinuks hoopis kolmveerandmõõdus nailonit.

Uuel nädalal on kitarriste tulemas veelgi ning mõned on ka öelnud, et pillid olemas... ma juba näen hirmuunenägusid.

Tiba jamasti

Ei, ei maksa kohe sellest pealkirjast erutuda. Koolis on kõik korras, nii endal kui ka Mariel. Temal isegi rohkem kui minul, käib muudkui külas ja suhtleb. Mis siis, et keeli ei oska.

Ja mulle valmistavad jällegi õpilased järjest kasvavas koguses rõõmu. Asjad töötavad lausa iseenesest.

Aga kurat võtaks, mitte mingit loomingulist vaimu pole peal. Et kirjutaks midagi või nii. Kupli all valitseb tühjus mis tühjus.

Tubli Enno tunneb juba muret, et ega ma pole juhuslikult raskelt haigeks jäänud. Mäletab, et eelmised kolm lugu Popside tarbeks laekusid järgmisel päeval pärast tellimuse sisseandmist. Kusjuures olid keerulisemad kui see asi, mis praegu ootamas. Vaja tegelikult ainult 16+16 takti väga lihtsat harmooniat ja rütmikat videost maha võtta ning säilitada maksimaalselt originaalilähedus. No ei saa kuidagi pihta hakatud.

Homme (tegelikult juba täna) on õnneks pea olematu tunniplaan, sest on lastevanemate päev - teen siis järjekordse katse laine peale saada. Elame-näeme.

Nii sünnivadki legendid

Tänane esimene Bakkafjörduri päev üllatas tõdemusega, et veel paar last on otsustanud loobuda pianistikarjäärist mõne muu pilli kasuks. Üks tüdruk tahaks nüüd tegeleda kitarri õppimisega ja tema (pool)õde arvas, et plokkflööt oleks igati tore pill.

Ning kui jõudsin tagasi Thorshöfni, ootas meiliboxis ees juba Heidruni kiri, et kaks 9.klassis käivat noorhärrat tahaksid kah kitarrimängu tudeerida, ega mul ju ometi selle vastu midagi ole? No kes see pisukesest palgalisast ikka ära ütleks, aga kirjutasin siiski vastuseks, et pilli- ja noodimajanduse peaks korda saama. Hetkel puudu kaks täis- ja kaks kolmveerandkitarri ning neli õpikut, ega ole ka väga kindel, et kõik lapsevanemad oleks nõus lastele isiklikke pille ostma... kas oskaksidki ilma minu juhendamiseta õige leida?

Mul täitsa äbi, ä-tähega ja puha. Ärakaranud madalate poogenpillide mängija Põdra õpetamas massiliselt kitarre ja plokkflööte... kasvõi endamisi lootsin hoopis pianistide horde muusikakooli uksest sisse ründamas. Vähemalt on islandlaste kitarri- ja plokkflöödiõpikud äärmiselt selge kontseptsiooniga ja lihtsas keeles kirjutatud. Abiks seegi.

Muidugi selge, et kui päris pisikesed plokkflöödimängijad panid jõulukontserdil püsti tõelise hitipõimiku ja kitarriansambel kõlas vingelt vaatamata puudunud kahele kõige kõvemale mängijale, on eeskujud varnast võtta. Sest klaver... no hea küll, ronid kahekesi klaviatuuri taha ning minu kompositsioonikogemuste pealt kirjutaks valmis ka lood kahele klaverile kaheksal käel, aga see on ka kõik. Ja muidugi tekib kindlasti vahetu võrdlus, et mõni noorem laps mängib kiiremini/osavamalt/musikaalsemalt kui vanem. Nii see mulje minust kui edukast plokkflöödi- ja kitarriõpetajast sünnibki. Eks tuleb siis tolle teadmisega edasi elada.

Muidu on kodus... ütleme nii, et arvutiajad võiks õiglasemalt jagatud saada. Sel moel, et saaks ikka ise ka selle riistapuuga tööd teha.

Ja lõpulõdvestuseks kolm totaalselt ebaõnnestunud nuputamisülesannet Eesti koolide 2.klassi matemaatika õpikust, leheküljelt 67 (minu kommentaarid kursiivis):

13. Auto sõidab ühest linnast teise 2 tunniga. Kui kaua sõidavad sama teed kaks autot?

Ülesande koostaja ootab arvatavasti vastust, et pole ju üldse tähtis, mitu autot koos sõidavad - kaks tundi ikka. Khm, eks ole ju päris mitmele esinemisele isiklike autodega kohale sõidetud, ja siiamaani on elu näidanud, et ühe autoga sõidaks tõesti kiiremini ära kui mitmega. Kõikvõimalikud poe-, suitsu- ja kusepausid panevad ju seisma kogu kolonni...

14. Perekonnas on 3 poega. Igal pojal on üks ema ja üks isa. Mitu vanemat on selles perekonnas?

Selle ülesande autor eeldab, et on pere nagu muinasjutus - emme ja issi ilusti juba klikiajast ühe katuse all ning kõik lapsed omavahel valmis tehtud, seega õige vastus oleks kaks. Täitsa huvitav, kuidas lahendaks selle ülesande mõni Diana Klasi lastest - tollel kõik lapsed eri meestega? Või mis saab siis, kui jewrosojuuz koostöös haridusministeeriumiga pressib (juba ongi pressinud) õppekavadesse igasugu muidki huvitavaid peremudeleid: Jüri + Jaan, Juhan + Pontu, Mari + anonüümne spermadoonor ja nii edasi?

15. Üks kukk äratab oma lauluga 10 magajat. Mitu kukke peaks laulma, et ärkaks 20 magajat?

Ka siin oodatakse vastust, et kui kukk suudab häirida 10 magaja und, suudab ta toime tulla ka 20 ja kasvõi 200 magajaga. Oleks siis tegelikult nii! Esiteks puudub ülesandes ruumiline kriteerium ehk magajate paigutus häälegeneraatori perimeetril, ning teiseks suureneb magajate arvu kasvades kindlasti ka nende hulk, kes välisele ärritajale üldse ei reageeri.

Oijah, asi kiskus ikka tõeliseks demagoogiaks kätte ära. Mis on märgiks, et aeg koti peale kobida.

Asjad paistavad toimivat

Teen tänast sissekannet vahetult enne lõunavaheaega. Et palusin igaks kümneks juhtumiks eilsele päevale (esmaspäevale) tunde mitte panna, lähevad selle nädala tunniplaanis kõik päevad kella 16:00-ni.

Jumal tänatud, see pidev piitsutamine, millega siin kolm ja pool kuud järjest tegeldud sai, on vilja kandnud. Õpilased on saavutanud hea püsivormi ja on võimelised asju omandama oluliselt kergema vaevaga kui sügisel alustades. Isegi kuuajaline paus pole mõjunud. Nüüd võib tempo rahulikuks tõmmata ja lasta asjadel omasoodu kulgeda.

Mariest ka paar lauset. Islandi keele tundides tegeles täna nende koledate kohalike tähtedega - í, á ja ó. Ning sai teada, mis asjad on ís, sól, rós, lás, ár, síli, ól ja ás. (Kolme sõna nendest ei teadnud ma ise kah, muuseas.) Ujulatunnis ei saanud mängudest küll eriti aru, aga ujub selle eest väga hästi. Käis esimeses flööditunnis ka ära ja oli täiesti üllatunud, et issi räägib täpselt samu asju kui õpetaja Leonora - ikka et parema käe 4.sõrm ei tõuse suvalisel ajal üles ja et hingata tuleb õigetes kohtades ja et lugu ei ole sellepärast sitt, et esimese kohaga lehest maha ei tule. No mis ta mõtles, et tuleb siia pulli tegema w?

Niisiis, paneme aga samas vaimus edasi. Pange teie kõik ka.

POST SCRIPTUM, kell 13:25. No nii, hakkab pihta. Üks lapsevanem just helistas ja küsis, kas Marie võib tema lapsele külla tulla. Ega ma muidugi sõrgu vastu ajama ei hakanud, seda enam et pole vaja ju jõuda mingile kindlale bussile ning "kaubanduskeskus" on kah tilluke. Lihtsalt mõtlen, kuidas lapsed üksteisega suhtlema saavad...

Tagasi Islandil

Tegelikult hakkab kohe siia kirjutama hoopis Marie Põdra:

Tulin Islandile koos issiga, me sõitsime nelja lennukiga. Täna käisin esimest korda Islandi koolis. Aga kuna ma sõitsin nii palju lennukiga siis jõudsin ma ainult kahte viimasesse tundi (matemaatikasse). Homme lähen teist korda kooli, nüüd kirjutan teile oma tunniplaani. E islandi k, sport, inglise k, arvuti, matemaatika ja veel üks matemaatika. T islandi k, ujumine, islandi k, sotsiaal, sotsiaal ja kunst. K islandi k, arvuti, sport, käsitöö, käsitöö ja matemaatika. N sotsiaal, kunst, inglise k, loodusõpetus, loodusõpetus ja islandi k. R matemaatika, matemaatika, sport, kodumajandus, kodumajandus ja islandi k. See ongi mu tunniplaan, ma käin 3ndas klassis. Mulle meeldib siin väga. Ma nägin siitsamast Islandi kodu aknast hüljest ja mulle tundus et ta lehvitas mulle. Marie.

(Issi parandas mõningad tippimisvead ja mainib nii muuseas, et hommikul Marie tegelikult vingus kah natuke. Ütles, et juuksed poleks pärast Blue Lagoonis käimist nagu üldse enda omad enam. Et on kõvad nagu nõiamooril ja kamm ei käi läbi. Tunnistan käesolevaga oma ebakompetentsust nimetet teemal ja loodan, et mõni naissoost lugeja jagab asjalikke kogemusi, kuidas annaks probleemi lahendada ja ehk ka edaspidi ennetada.)

Nii, ja nüüd tööle tagasi

Ongi talvepuhkus kenasti läbi. Kaks pooltühja kohvrikest pakitud ning homsele 6:50 Tallinna bussile piletid ostetud.

Uut on tolles minekus seda, et võtan üheks kooliveerandiks endaga kaasa ka Marie. Usun, et ta saab palju positiivseid emotsioone ning eluks vajalikke oskusi. Kuigi esimesel pilgul võib paista natuke kohutav, et nii noor laps ja teisekeelses keskkonnas... aga vähemalt flöödi harjutamiseks jääb aega kõvasti. Ning tänapäeval on ju e-kool, ja Skype abil saab isegi etteütlust kirjutada. Õpetaja Tiiu pani pigem südamele, et ärge üle pingutage, nautige olukorda.

Kooliuudistest on teada, et tšelloõpilane on lahkunud, üks kitarriõpilane tulnud ja üks pianist vahetab klaveri kitarri vastu. Nii et olukord on kontrolli all. Ja arvan ka, et teen märtsi lõpus ühe suure kontserdi asemel neli-viis väiksemat. Khm... loodetavasti ei suvatse keegi lihavõttevaheaja eel nädal varem uttu tõmmata.

See tööveerand Islandil kestab 67 päeva, 25.märtsil hakkame tagasi lendama. Kes teab, ehk tuleb vahepeal ka mõni külaline - aga lubanud on seda juba paljud, paljud, tegudega on tiba teistmoodi. Aga noh, jälgige hoolikalt sissekandeid!

Ja - Tartsil on täiesti perverssel moel õigus. Juba kipungi Islandile tagasi. Ehkki olen kogu aeg öelnud, et käin seal ainult tööd tegemas.

Oma hiljutisest sünnipäevast ei ühtki lauset. Toimus.

Nädala ringvaade: massiliselt lund ja uued koduloomad

Ma ei oska muidugi isegi oletada, kui palju võib praegu lund olla Islandil. Nagu korra mainisin, kaotasin kõik lingid oma favoriitide nimistus. Niipalju, kui sellest ilmanurgast Eesti ilmateadetes näidatakse, pakun välja, et umbes 10 sentimeetrit, aeg-ajalt sulab vähemaks ja aeg-ajalt tuleb natuke juurde.

Saaril on küll olnud viimane kuu aega täiesti püsiv paks lumi. Õue keskel asuvast lauast saab veel aru, et on laud, aga pinkide olemasolu võib vaid aimata. Oma 35 sentimeetrit on kindlasti laua peal. Grillimaja katusel ka.

Naabrimees arvas, et kui kogu see lumi peaks ükskord sulama hakkama, on paras aeg minna majalähedasse solgiojasse kalale. Rääkis midagi haugist, lutsust, linaskist ja kogrest. Pole ise selle ala mees, aga usun, et tal võib täitsa õigus olla. Noh, ehk järgmisel koolivaheajal siis näeb.

Tegelikult oli tänane ennelõuna täitsa tore tööpäev. Sai valmis tehtud suurem kogus puid erinevate küttekollete tarbeks ning pandud ka kuuri uks jälle lahti-kinni käima. Täielikust õnnest ongi veel puudu ainult paar uue aasta algusest saati kinni külmunud toru veevärgis. No vähemalt peab ju aeg-ajalt endale jälle meelde tuletama, et ega siin Eestis mingi Islandi heaoluühiskond ole, kus kuum vesi ja toasoe on lihtsalt rahvuslikud loodusressursid (mis suurt midagi ei maksa). Muidu võibki laisaks minna, kui ei pea puid lõhkuma ega isegi ahju kütma...

Eks talv ole muidugi paras katsumus ka loomariigi jaoks. Ma kahtlustan vägisi, et praeguseks hetkeks hakkab linnutoiduks kulunud summa ületama minu õlleraha. Eriti viimase kolme päeva jooksul, kui rasvatihastele, sinitihastele, sootihastele, põldvarblastele, leevikestele, hakkidele, harakatele ja veel mõningatele linnuliikidele, keda ma täpselt ei tunne, on lisandunud üks eriti nahhaalne orav (ülemisel pildil). Hoiab tagakäppade ja saba abil ennast oksa küljes, esikäppadega linnumajast kinni, ja muudkui õgib, pea alaspidi. On ületanud isegi kohaliku ajalehe uudistekünnise, nagu saab näha lingilt http://www.parnupostimees.ee/?id=209943. Tigepunn (alumisel pildil) on muidugi täiesti endast väljas, kui näeb aknast, kuidas mingi "pikkade kõrvadega rott" tema territooriumil laiutab - hakkab kohe õue kippuma. Korra vist isegi üritas jahtigi pidada, kuigi kass vajub teadupärast paksus ja kohevas lumes kergesti läbi. Millist ohtu orava puhul pole. Aga Tigepunn on iseloomuga kass, praeguseks hetkeks passinud puu all juba kaks tundi järjest ega kaota lootust elava lihaga maiustada. Kui mitte oravaga, siis ehk saab mõne rumalamat tüüpi tihasegi kätte...

Nii me siis elame. Talvepuhkuse lõpuni on veel nädal - ja siis uue hooga tööle.

Väga valus õppetund

Ühel kohutaval hommikupoolikul otsustas minu sülearvuti mulle põhjaliku käru keerata.

Lihtsalt võttis kätte, raip, ega lugenud enam Windowsit üles. Ning kirjutas mustale ekraanile hoiatuse, et kõvakettal võivad olla tõsised vead, mistõttu on väga soovitatav teha omale kiiresti varukoopiad. Hilja! Viisin küll Pärnus parimasse võimalikku parandusse, aga ainus, mida nad teha said, oli kõvaketta vahetus.

Selle tegid nad küll ruttu ära, helistasid juba järgmisel päeval, et võin järgi tulla - kuid vanalt kettalt nad andmeid kätte enam ei saanud. Mis tähendab, et vastu taevast lendasid

1)minu viimase kolme kuu Islandi pildid;

2)minu viimase kahe aasta kirjatööd;

3)minu viimase viie aasta muusikaline looming.

Mõned olulised lingid hävinesid teadagi minu favoriitide nimistust. Ja meiliaadresside nimekiri Outlookist. Ja et õnn oleks täielik, saan oma kõige vajalikuma programmi, Finale, uuesti installida alles siis, kui olen Islandil tagasi. Sest CD on saare peal. Mille puhul ka õnnitlen.

Office on nüüd ka eestikeelne (mida ma arvutiasjanduses absoluutselt ei seedi). Ja paar omal ajal vabavarana saada olnud programmi on tänaseks tasuliseks tehtud. Ühesõnaga jama rohkem kui rubla eest.

Tunne on ikka äärmiselt sitt. Kuuli pähe laskma vist siiski ei hakka, aga esmaspäeval polnud sellest palju puudu kah.

Süüdistada pole kedagi peale iseenda. Kas siis sellest vähe juttu tehtud, et tark tegu on teha omale iga kolme kuu järelt varukoopiaid... aga muidugimõista on ju hea mõelda, et juhtub kõikide teiste ja mitte mingil juhul minu arvutiga. Jajah, Põdra - aeg oma seisukohti revideerida.

Head uut aastat !

Minu viimasest sissekandest on möödas küll üle nädala, aga sellegipoolest ei saa mitte mingil juhul väita, et selle aja jooksul poleks toimunud mitte midagi. Pigem oli asi selles, et kirjutama ei jõudnud.

Oijah, muidugi tuleb ju jõulude ajal tegelda nii ise külaskäimise kui ka külaliste vastuvõtuga. Ära märgiksin kummastki juhtumist ühe. Esimesel jõulupühal sai siis Citi püsiklientide poolt üle antud pisike jõulukingitus. Vale-Pullerits oli disaininud 2010.aasta kalendri, millel ära toodud kõikide selle istumiskoha tuntumate tegelaste sünnipäevad (piltidega) ja nimepäevad (punasega). Lisaks olulisemad eriala või põhitegevusega seotud kuupäevad kollasega - näiteks ajakirjanduspäev, ehitajate päev ja Islandi iseseisvuspäev. Ja kõik esmaspäevad teadagi sinised. Pullerits - 12 points!

Appi, ning kui nüüd ise mäletaks, kas teisel või "kolmandal" jõulupühal juhtus ühtäkki selline asi, et emapõdral venisid silmad suureks ja ta suutis ainult küsida, et kes siis nüüd veel sellise sinise autoga tuleb... tulid kaks austet arhitekti, herr Raev Citi stammkundede seltskonnast ning herr Mikk minu kunagisest bändist, peredega ja puha. Erinevalt Islandi tavadest suured kotid kah kaasas - ja mõni keefirist kangem jook kah muuhulgas koti põhjas. Isiklikud Brennivini tagavarad läksid kah, aga tühja sellest, eks varsti saab jälle. Ja ega siis ainult viint joodud, eks sai ka muidu igatsugu tarka ja intelligentset juttu aetud, ikkagi kuue täiskasvanu peale peaaegu seitse kõrgharidust. Lastel ehk oli tiba igav, aga täiskasvanud said kasulikke sidemeid ja uusi küllakutseid. Krt seda teab, miks I.M. mulle eile saadetud e-uusaastakaardil ka vabanduse edastas, polnud ju mingit põhjust. Kui ehk välja arvata see, et mees polnud ehk kõige kainem, kui autoga Lavassaarde viinavarusid täiendama sõitis. Aga eks ta isiklik abikaasa selle küsimusega edukalt tegeleb...

Siis mahtus vana aasta sisse ära veel pisut laste kantseldamist, sõbralikku suhtlust naabrimehega, kes üha funktsionaalsemaks muutub, ja veekeskuse külastus (põhipõhjus, et paar kinkekaarti vaja enne aastalõppu realiseerida.) Ning oligi käes 31.detsember.

Üks asi läks siiski vana aasta sees nihu kah. Jätsin ilmateate jälgimata ning keerasin majast ula peale lahkudes ilusti kraanid kinni ja kontrollisin hoolikalt sedagi, et elektriradiaator oleks seinast välja tõmmatud. See oli 31.detsembril kell 11:30, ja 1.jaanuaril kell 8:40 tuli äärmiselt kuri telefonikõne sõimav-karjuvas kõneviisis. Ehmatasin sellest päris nii ära, et vaatamata korralikule pohmakale kutsusin silmapilkselt takso vastu ja sõitsin punktist X (Pärnumaa ühes otsas) punkti Y (Pärnumaa teises otsas). Kohale jõudes selgus muidugi ka see põhjus, mis oli põhjustanud kaaskannatajate pahameelepuhangu. Va külmalaine (järjekordne - ja mina loll mõtlesin, et tulen Islandilt soojemasse Eestisse talvituma) oli teinud maja vee- ja kanalisatsioonitorustiku kallal oma hävitustöö - peale duširuumi kõik veed kinni - ning pealekauba oli hingeõhk toas täiesti nähtav. Olgu peale, ega vast kolm korda järjest ikka ei juhtu. Eks ma saanud aru küll, et sain täiesti õige asja eest peapesu, aga ega siis tõelise mehe eneseuhkus seda ju tunnistada luba...

Õnneks rahunes olukord enamvähem maha juba eilseks õhtupoolikuks, kui naabrimehe abiga (jälle!) sai valmis tehtud suurem kogus pliidipuid. Lõhkumiskirvega saan nimelt hakkama juba päris kenasti, aga mootorsae käsitlemist minu aju ehitus veel ei võimalda. Nagu olen selle peale öelnud, et jäägu iga kingsepp omade liistude juurde. No ja siis väike saun ja väike õlu ja oligi elu jälle 88,7% kontrolli all. Ilmajaam lubab paari päeva jooksul temperatuuri tõusu kah, ehk saab siis taas veed jooksma.

Ah et pikk jutt juba kirjutatud ja mitte ühtegi vihjet loometöö kohta? No mis ma ikka sellest rääkida oskan. Kes mind tunneb, teab niigi, et ma vajan kõigepealt korralikku tühjakslaadimist, ning tegelikult oli viimase jõulukontserdini jõudmine päris pingeline. Aga minu kliendid teavad sedagi, et kui ükskord tühjaks laetud, tuleb jälle täislaadimise periood ja siis pole hool ega hoobil vahet. Hullutuurid, nagu ise öelda armastan. Peaksid 4.-5.jaanuari paiku pihta hakkama ja kestma 13.-14.jaanuarini. Eks ma siis teegi loometööd.

Aga seniks olge kõik mõnusad ja tulgu see uus aasta eelmisest edukam !