Oktoobrikuu kokkuvõtteks

Kõigepealt väike pildiseeria viimastest sigadustest Saaril - pean sigudike tunnustuseks aga ära mainima, et mina nii sirget vagu ajada ei suudaks. Ah jaa, seda muidugi ka, et pildiväliselt käivad sead ka õunaaias, lasevad sealsel kraamil hea maitsta ja pasandavad kõik puude ümbrused täis.

Mis siis ka muidu oktoobrikuus erilist juhtus? Peaaegu et mitte midagi, möödus teine suht märkamatult. Tegin oma tööd lastega, käisin ühe tiiru Akureyris, Þórshöfni kirikus oli üks väga hea koolikontsert ja paar täiskasvanut võtsid kuulutuse peale vedu. Seda, mis rõõmu valmistas, oli märksa rohkem kui seda, mis vihastas. Aga päris ilma viimaseta ka ei saa, sest mõnikord oskavad inimesed vastikult käituda ka Islandil. Olgu siis tegemist valjuhäälse mölisemisega kontserdil, huligaanitsemisega sööklas või lihtsalt ärahellitatuse ilmingutega.

No ja olgu tõe huvides seegi ära märgitud, et kuu teisel poolel segas nii õpilaste kui minu enda töötegemist mingi ringihulkuv viirus. Loodetavasti siiski mitte seagripp.

Aga muidu on kõik jätkuvalt kontrolli all, jõulukontserdini on veel tühised poolteist kuud ja nüüd on tõesti tagumine aeg paar puuduolevat ansamblilugu valmis kirjutada. Seda siiski pärast seda, kui kuu keskel Reykjavikis ära käidud.

Homse (laupäeva) suhtes mõtlen veel, kas raatsin kulutada 2000 ISK selle eest, et kuulata natuke meeskoorimuusikat ja näha kunagist klassiõde selle koori heaks tööd tegemas (klaverit mängimas).

Aga praegu kipub selline reedeõhtune väsimus peale. Viskan natukeseks pikali ja eks siis juba hiljem näeb, mis saab.

Näe jõudsingi ära oodata...

Ma vihkan jõule. Täpsemalt kretiinseid kaupmehi, kes on ilusast piparkookide küpsetamise ja rõõmuvalmistamise pühast teinud ostuhulluse ja sõbra väärtustamise võrdeliselt saadud kingituse maksumusega.

Hakkas värk pihta nüüd sellelgi maakera poolel. Eile tuli Husasmidjani reklaamleht. Elektriküünlad alates 399 ISK, olge lahked. Värvilised lambipirnid 229 ISK. Jõulutäht, muidugi kunstlik, 499 ISK. Kahemeetrine kunstkuusk 12 990 ISK. Hea küll, sellest saab veel kuidagi aru, islandlastel on pärispuudega nirusti. Aga mingid inglikujukesed 499 ISK eest... no mis liig, see liig.

Täna saatis oma ajakirja Rùmfatalagerinn, Islandi Jysk ühesõnaga. Kas keegi soovib jõuluvana pildiga käterätti, ainult 590 ISK? Või põlle kirjaga "Gledileg Jól" 1490 ISK eest? Aga ingliga klaaskuuli, kõigest 399 ISK? Jõulutähega pannakse Husasmidjanile 100 krooniga ära, Rùmfatalagerinnis pead maksma ainult 399 raha. Ja nii edasi.

Kõige kurvem, et leidubki lolle, kes jõulude sildi all sellist träni kokku ostavad ja isegi kingivad kellelegi. Pärast on muidugi pettumus suur, kui see kingitus umbes neli jõulu hiljem jälle ringiga tagasi jõuab.

Õnneks on minu asula pood piisavalt väike. Aga kujutan ette, mis võib toimuda Akureyri Glerartorgil, Reykjaviki Kringlanist rääkimata.

Ja nüüd, kõik koos, tuttaval viisil: Jingle Bell, Jingle Bell, Jingle all the way................

ÖÄK.

Miljon krooni nohuvaktsiini leiutajale !

Tänane päev on seni kulgenud ilusas valsirütmis: tund-auk-auk, tund-auk-auk, tund-auk-auk - ning pärast lõunat tuleb veel ilusa rockpunktiga: tund-auk-auk, auk-tund.

Eile sain natuke seagripi-alast vabaharidust, ning üldiselt arvab eestlastest meditsiinirahvas, et Islandi tohtritel on hirmust tiba suured silmad. Ja et kui siin tõepoolest seagripp oleks, oleks kogu Þórshöfnile jäme okastraat ümber tõmmatud. No elame-näeme. Muidugi täitsa võimalik seegi, et peale vaktsineerimist kergelt gripp läbi põetakse.

Minu tatistamised jätkuvad ikka veel. Esialgu on vähemalt pabertaskurätikuid piisavas koguses, ja kui puudu tuleb, siis kätepaber peldikus ajab ka asja täitsa ära. Kuid on tõesti huvitav, miks pole välja mõeldud nohu ärahoidvaid kaitsesüstimisi. Oleksin esimene, kes seda saada tahaks.

Nagu olen aga aru saanud, siis tõeline "seagripp" on möllamas Saaril, kus jälle mitmeid ja mitmeid ruutmeetreid üles tuhnitud. Kuskilt otsast kuni vana pirnipuuni (vist see aianurgas, mis vilju ei kanna, aga kevadel hästi ilusti õitseb). Kui juhtun pilte nägema, oskan täpsemalt öelda. Tuld rajakate pihta!

See pole enam üldse naljakas

Jõudsin just tagasi Bakkafjörðurist, kus õnneks oli minu omi siiski kohal pisut rohkem kui neli, seitse nimelt - aga vaevalt olin Þórshöfni jõudnud ja tööarvuti lahti teinud, kui Heiðruni aadressilt saabus kiri, et kõik kolm õpilast, kes pidid mulle täna veel tundi tulema, on haiged, ja üldse on koolis hetkel haigeid kokku 30. (Õpilasi kokku, tuletan meelde, on 85). Nii et ärgu ma pahandagu, kui ka homme-ülehomme ja võib-olla järgmiselgi nädalal muusikakooli külastajaid hõredavõitu.

Küsisin siis ettevaatlikult, kas on ka teada, mis lahti. Vastuseks tuli üksainus sõna: seagripp...

Paljukest ma nüüd Heiðrunit ikka tunnen - aga sellistel teemadel pole ta kindlasti võimeline lolle nalju tegema. Nii et kuni seda väidet pole dokumentaalselt ümber lükatud, lähtugem eeldusest, et ongi epideemia lahti.

Tea kas peaks ootama kella 17-ni ja minema siis Vínbuðinisse vaktsiini järele, või kannatada tund aega veel ja lasta vaktsineerimisprotseduur teostada Eyrini-nimelises polikliinikus? Esimese variandi kasuks räägib asjaolu, et kui selgub vajadus võtta vaktsiini kestvamalt, hoiab raha kokku. Teise variandi kasuks jällegi asjaolu, et kontrollitud andmetel on kõik vaktsiini kokkusegamiseks vajalikud komponendid olemas. Küüslaugu poes olemasolu kohta ma näiteks nii kindel ei ole. Ah, kurat seda teab.

Hilisõhtune telefonikõne

Mnjah. Kirjutasin ju just, et kõige hullem tundub möödas olevat - aga kehtib see paraku ainult isikliku tervise suhtes...

Heidrun helistas -no ikka peale kella 21, ja ütles, et homme on koolibussi liikumises muudatusi ja Bakkafjördurisse minek pea kaks tundi hiljem. Kui tundsin huvi, milles asi, siis sain teada, et seal on vähemalt kaheksa last haiged.

Loodan südamest, et mitte minult mingi viiruse külge saanud.

Aga kui ma veel peaksin nägema, kuidas mõni laps kohe üldse oma tervisest ei hooli, hakkan ausõna lärmi lööma. Täna tilbendas üks tüdruk (muusikakoolis ta ei õpi, nii et ei tea, mis nimi ja kui vana) kodust kooli (ca 150 m), jope käevangus ja ...T-särgi väel. Pean ütlema, et soe mul sellest vaatepildist eriti ei hakanud.

Kõige hullem peaks juba möödas olema

Eile õhtul otsustasin viimases meeleheites kasutada vana hea rahvameditsiini teeneid. Pärast noortekeskuses käimist läksin Eyrinist läbi ning palusin eritasu eest ühe suure küüslauguküüne ära hakkida, pitsi viint peale valada, veerand tundi toatemperatuuril hoida ja siis mulle ette kanda. Arvata võib, et selline palve oli teenindaja jaoks ehk pisut ebatavaline - aga nii nagu palutud ta ka täpselt tegi, viskasin selle omale sisse ja kojuminek. Küüslaugu eest raha muuseas ei tahetudki.

Praegu on kohe igas mõttes täiesti teine tunne sees. Ei mingeid keskpäevaseid higistamisi ega permanentset peavalu põhjustavat kinnist nina, ka köha on praktiliselt olematu. Pabertaskurätte tunni jooksul üle kahe ei kulu, ja nendele jäävad plekid on ka oluliselt heledamad kui varem. Saaks nüüd õpilaste haigustega sama kaugele (täna puudus jälle viis last), oleks töömeeleolu veelgi parem. Aga noh, ei nemad oska rahvameditsiinist lugu pidada...

Sebisin aukude ajal laste paberimajandusega ja õnneks pole vähemalt kennitalaga asi nii keeruline kui alguses paistis. Või nagu minu enda omaga oli. Muidugi, eks ole väike vahe ka sees, kas tulla välismaale tööle või registreerida oma lihane laps enda juurde.

Aga pangas suutsin küll furoori tekitada. Küsisin, kui vana laps võib saada panga kliendiks, ja mulle ei osatud vastata! Et miks nad üldse peaks, kui vanemad ilusti olemas ja annavad taskuraha. Rääkisin neile, et Eestis käivad juba kuueaastased, mobla taskus ja isiklik pangakaart näpus, ning selle jutu peale sõitis neil sootuks katus pealt ära.

Nojah. Nagu ma olen näinud, ei tee vähemalt siin minu piirkonnas mitte ükski kaubandus- ega teenindusasutus tõesti mitte mingisugustki probleemi, kui laps maksab kuskil oma isa või ema kaardiga. Eeldatakse vaikimisi, et see kaart on sattunud lapse kätte legaalsel teel. Siis ei lähe vist tõesti isiklikku kaarti enne vaja, kui ükskord hakatakse oma poiss/tüdruksõbraga väljas käima.

Tahtsin peaaegu juba mürgiselt küsida, kuidas siinsetele lastele õpetatakse iseseisvust, rahaga ümberkäimist ja vastutust oma otsuste eest, aga lõin siis käega. Elu on siiamaani näidanud, et oma argumendid tasub esitada seal, kus on nende esitamisest kasu. Mis sa pangatelleriga ikka eksistentsiaalsetes küsimustes filosofeerid, kui tema töö on raha vastu võtta ja välja anda.

Ütlesin, et kui kennitalad käes, räägime edasi, teie aga uurige seniks õiged vastused välja, ning tulin tulema.

Eile: 79 pabertaskurätikut

Vaatamata sellele, et nohu ega peavalu polnud tänaseks kuhugi kadunud, mõtlesin, et mis seal ikka juhtuda võib, kui tavalise tööpäeva teen. Nagunii ei saa mitte kunagi päris täpselt plaane teha (isegi kui peaks), kuhumaani mis ajaks kellegagi jõuda, sest

* iga õpilane puudub umbes kahest tunnist kuu jooksul haiguse tõttu;

* ühe korra kuus võtab ta (õigemini vanemad võtavad) puhkepäeva;

* ühel korral kuus on ta kas asjad maha unustanud või pole olnud aega harjutada;

* ja ühel korral kuus ta (sõltuvalt vanusest ja soost) kas menstrueerib või on muidu tujust ära.

Aga igal juhul tuleb juba olemasolevagi taseme pealt ilus kontsert. Ühele poisile, kes täna kahjuks haige oli, pean ühe asja veel une pealt selgeks tegema.

Täna oli B-s puudujaid viis ja T-s kaks. Viieteistkümnest plaanikohasest tunnist seega ainult kaheksa.

Lähen ja jalutan nüüd natuke, miskipärast ajab täna kogu aeg iiveldama. Äkki sai lõunalauas kalavormiga pisut üle pingutatud, islandlased armastavad selliseid asju hästi juustuseks teha (pluss, nagu Erla Salomé avastas, peekonit hulka panna)? Kaua see maks niimoodi ikka vastu peab...

"Me võtame see nina ära!"

Pühapäev. Täna hommikul polnud vähemalt palavikku. Ja köhima enam ei aja. Aga tatilappide varud kahanevad võimsa kiirusega ning pea valutab endiselt.

Nohurohi on ka otsas. Ja ega pühapäeval saa seda ka kuskilt osta, isegi kui üleliigset raha oleks. Kui teaksin, milline on õige kontsentratsiooniga soolalahus, prooviksin ninna pihustamiseks ise valmistada. Mingid elementaarsed mõõteriistad on mul olemas.

Söögiisu kah suuremat ei ole. Lihtsalt, kuna ma ei tohi söögikordi vahele jätta, ajan omale poolvägisi midagi sisse.

Ning eile, kui tegin korra tiiru õues, väsitas nii ära, et poolel teel tuli lihtsalt pingile maha istuda.

Ei oskagi kogu värgi kohta muudmoodi arvata, kui et ju see mingisugune gripiviirus ikka on.

Aga nohu vastu ei tundu küll miski muu aitavat kui pea amputatsioon.

Elus, aga kaugeltki mitte terve

Tegin eile pärast kooli täpselt nii, nagu olin oma sissekandes ka lubanud - paratsetamool sisse ja kurguauguni teki alla. Magasin mingi üheksa tundi ja higistasin nagu loom - ühekorraga kogu voodipesu läbimärjaks. Ju see palavik siis ikka oli ja mitte väike. Umbes 38,7.

Kuskil kesköö paiku oli enesetunne siiski niipalju parem, et korraks arvuti lahti teha ja vaadata, ega pole olulisi meile saabunud, või mõni kaaskodanik juhuslikult Skypes/msn-is. See kell muidugi mitte.

Küll aga ronis minu klõbistamise peale diivani tagant välja pildil oleva eluka kaksikvend. Vaatas korra üllatunult mulle otsa ja kobis tuldud teed tagasi. Kust ta tuli ja kuhu läks - teadmata. Juurdlen praegu, kas panna talle alustassikesega kaerahelbeid esikunurka või hankida kass. Muidu ehk otsustaksin isegi kassi kasuks, aga kes käiks talle see kuu aega süüa andmas, kui mina ise Eestis? Ei tea, ei tea.

Tegelikult kirjutasin kurtmaks, et tervis pole suurt paremaks läinud. Hommikul viskas jälle kerge palaviku üles: 37,3 (õnneks leidsin suure tuhnimise peale majast kasutamiskõlbuliku kraadiklaasi). Püüan ka täna voodis vakka olla, kuigi üks sundkäik õue tuleb teha. Kapist on paar põhitoiduainet otsas...

Ekvaatoripidu ähvardab ära jääda

Täna on niisiis see päev, kus tööd on õppeaasta algusest tehtud sama kaua kui jääb jõulupuhkuseni. Oleks nagu veidi põhjust "teisele poolkerale" jõudmist tähistada.

Aga hetkel on enesetunne äärmiselt närune. Jalad on all nagu kaks vedelat makaroni, silmad ja kurk punetavad, miski ajab regulaarselt köhatama ning hääl on tavapärasest poolteist oktaavi madalam. Ilmselt on ka kehatemperatuur 37 koma miski - aga pole millega mõõta. Käisin koolist kraadiklaasi küsimas, aga näikse nii, et kohalike kommete kohaselt võib meditsiinilisi manipulatsioone teostada ainult paberitega meedik. Mitte nagu Eestis kombeks, et igas koolis on hambuni relvastatud esmaabiapteek, tabletid kaasa arvatud.

Sellises konditsioonis katsun pigem kõigepealt mäest alla koju jõuda ja poen siis teki alla. Ehkki vanasõnas "kui sul pole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi" on terake tõtt sees.

Küsisin muuseas Heiðrunilt järele - Þórshöfni põhikoolis on tõbised tubli viiendik õpilasi. See võib olla täiesti mingi kohaliku tähtsusega epideemia. Eks paistab, mis saab.

Nii võib minust veel lastevihkaja saada

Tänase koolipäeva lõpp kiskus vägisi sürrealistlikuks kätte.

Kõigepealt oli mul tunnis Erla Rós, Anna Maria noorem õde ja siiamaani igati tubli olnud. On pooleteise kuuga õppinud plokkflöödil täiesti selgeks viis nooti (g1-d2) ning teeb vahet pool-, veerand- ja kaheksandiknoodil (KALDO !!! KAKS pudelit mulle !) Täna oli ta aga ilmselt oma pea kuhugi maha unustanud ega mäletanud seetõttu seniõpitust mitte kui halligi.

Järgnev pooltund selgitas ka sellise laialioleku põhjuse.

Sest Rósalind (see soojalt maalt siia tulnud perest) tuli klaveritundi, noorem õde Rósny kaasas, ja küsis, kas päkapikud võivad tema tunni ajal klassis olla. Et Erla Rós tuleb neile (ja jääb vist ka ööseks) ning senikaua peab tema neid karjatama. No mis mul ikka saab selle vastu olla, kui tunde pealt kuulatakse.

Oh oleks ma seda teadnud, et edasi järgneb pidurdamatu taustamöla ja kergekujuline kullimäng mööda klassiruumi - poleks elu sees lubanud.

Kokkuvõttes ei suutnud kumbki päkapikk ennast oma tunniks vajalikul määral kokku võtta ning segasid ka Rósalindi. Minust rääkimata - pea täitsa valutab hetkel.

Ütlesin juba Eestis elades, et kuueaastane üldiselt kooliküps ei ole - ega ole Islandil viibimine mind enda seisukohta revideerima pannud.

Nohu, köha ja muud suguhaigused on rünnakule asunud

Ei paista seda talve veel kuskilt tulemas. Kui hommikul ongi kõrgemates kohtades mingi lumekirmetis tee ääres, on hiljemalt lõunaks jälle plats puhas. Täna tibutas natuke ka vihma. Aga ega aastad ole vennad kuskil.

Küsisin neilt õpilastelt, keda täna tunnis nägin, et kuidas siis kontsert oli. Kõigile oli meeldinud. Ja kitarristidel oli täna tekkinud kohe natuke täiendavat mängutahet. Tea kas siis sellepärast, et eilsel kontserdil üks valenoot kitarrilt tõesti sekka tuli (mida ma olen öelnud kogu aeg, et ikka võib juhtuda) või oli lihtsalt täna loominguliselt hea päev.

Aga selle ilmavärgi juurde tagasi minnes... üldiselt võiks ju eeldada, et islandlased ise, kes on eluaeg sellises kliimas elanud nagu parasjagu on, peaksid olema harjunud ja igatpidi karastatud ja nii edasi, ning mina tulnukana vaakuma hinge ja jooksma arstide vahet. Oh kus sa sellega - mulle ei hakka külge mitte midagi erilist, aga kui hästi järgi mõelda, siis sellist töönädalat, kus 30 õpilasest mitte ükski haige poleks, hästi ei mäleta. Eks nad ise ka natuke selles süüdi ole, sest olen mõnikord aknast vaadanud, kuidas koolist muusikakooli tulekuks ei viitsita jopet selga visata, kinnastest-mütsist rääkimata.

Tänagi oli 12 õpilasest puudu päeva alguseks kolm, ja neljas haigestus keset minu tundi. Seda panin pisut imeks, et mul oli asi kohe selge, kui lapsele näkku vaatasin ja otsaesist katsusin - aga ikka oli vaja mõõta kehatemperatuuri kõigepealt parema kaenla alt (37,4) ja siis veel vasaku kaenla alt (37,7) ja siis veel kontrollida mingisuguse laubale asetatava ribaga üle, ja lugeda selle juurde veel mingeid instruktsioone... aru ma ei taipa.

Heakene küll, eks ole täna igasugu asju jõutud teha, nii et vast tuleb uni hea. Homme jälle päev.

Hea emotsioon päeva alguseks

Tulin just Þórshöfni kirikust, kus toimus koolikontsert. Kohalik kultuuritädi on asja ikka väga tõsiselt käsile võtnud ja tal on tehtud päris pikad plaanid. Eks katsun talle omaltki poolt natuke nõu anda.

Oli siis Akureyri sümfi keelpillikvartett (nagu Valmarilt kinnituse sain) ja väga hästi läbimõeldud kava, mis püüdis kõiki pille parimast küljest tutvustada ja pakkus kõige erinevamat muusikat - leidus Brittenit ja eurosonga, Mozartist ja Joplinist rääkimata. Väikese lisaboonusena, et kergelt kiilanev noormees teise viiuli puldi tagant mõistis üht koma teist ette võtta ka kitarriga, ja heas toitumuses alditädil on päris kena lauluhääl.

Þórshöfni kanti ei juhtu kuigipalju halbugi kontserte, headest rääkimata. Sestap sain koolipäeva alguseks positiivse laengu. Ja usutavasti lapsed ka, vähemalt 85% saalisviibinutest.

Ülejäänud 15 protsendile soovitan läbi lugeda mõni viisaka käitumise õpik, kui islandi keeles on seesuguseid välja antud. Ja edaspidi mitte reostada oma mölaga kunstitegemist. Ilmselt algavad sellised asjad ikkagi lastetoast pihta...

Talve tulek kirderegiooni: teine katse

Täna hommikul koolibussi oodates tundsin, et on kuidagi jahedam, kui viimase nädala jooksul. Pidin koguni oma mütsil kõrvaklapid alla laskma.

Külmatunne jätkus kogu päeva, ja Thorshöfn-Bakkafjörduri trassile jäävad mäetipud on taas lumised. Taevast tuli kah paar piiska mingisugust lörtsiga sarnanevat ollust.

Tartsi või Kaldot ei eruta paar lumist mäetippu ilmselt juba ammu enam. Mind veel natuke siiski erutab.

Eile said minu käest suure plusspunkti mehed, kes mingeid torusid (vist kanalisatsiooni) panevad. Eestis rohkem kui harjunud selle vaatepildiga, et kaevandatakse üles rohkem kui vaja ning pärast jäetakse maha paras sea songermaa.

Ehkki minu majakese ümbruses kasvavat umbrohtu muruks nimetades võib inglaste käest kergesti tappa saada, nautisin vaatepilti, kus vajalikus kohas ei löödud lihtsalt koppa maasse, vaid - NB! - lõigati murumätas (või mis iganes) lahti, tõsteti kõrvale, tehti siis vajalikud tööd ära, aeti kinni ja pandi ka mätas jälle omale kohale tagasi. Sellist peent tööd poleks tõesti oodanud!

See-eest Saaril on karvased külalised jälle uusi sigadusi teinud. Nagu tavaliselt pole keegi näinud. Soovitasin, et võiks lähedal elava saksofonimänguoskustega eksabilinnapea Mart A. ööseks külla kutsuda (püss kaasa) - saaks ehk jõulude ajal metsseapraega maiustada.

Lõpuks õnnitlused pärnakatele rohelisest saastast vabanemise puhul, ja seda sügavam kaastunne tallinnlastele.

Jõulukontserdini 57 päeva. Ekvaator läheneb mühinal.

Kokkuvõte pooleteise kuu jooksul laekunud reklaamist

Kuna käesolev nädalavahetus tõotas üpris sündmustevaeseks kujuneda, ja polnud ka õiget loomingulist soont, otsustasin, et igasuguste kaubanduslike teadete kogumisest selleks korraks aitab. Ja tõstsin nad kenasti prügikotti.

Põhilised enda reklaamijad mulle laekunud korrespondentsi põhjal olid:

1.Kronan - mingi supermarket, saatis viis suurt ajalehte. Aru ma asjast ei saa, sest kaardi järgi asub lähim sellenimeline pood päevateekonna kaugusel;

2.Rùmfatalagerinn - põhimõtteliselt Islandi Jysk, lähim pood Akureyris. Saatis kolm klantspiltidega ajakirja;

3.Elko - suhteliselt sama profiiliga pood mis Euronics, olen sealt ka üht-teist tellinud ja rahul. Saatis kolm suurt ajalehte;

4.Muusikaõpetajate ametiühing - kolm ajakirja. Võiks olla päris asjalikud, aga kahjuks saan hetkel aru ainult pooltest asjadest;

5.Restoran Eyrin - oluline info odavamatest pizzadest ja suurematest läbudest, kolm reklaamlehte.

Teised teenustepakkujad: Punane Rist, ehituskaupade pood Byko, kohalik tervisekeskus (üleskutse gripi vastu vaktsineerida - maksad ainult visiiditasu, süst ise tasuta), veel üks ehituskaupade pood Heildsölulagerinn, Inglismaalt riiete toomisega tegelev rändpkauplus Retail (näe imet, õnnestuski kolm paari aluspükse leida!), kohalik noorteühendus (andis infi kergejõustiku, jalgpalli ja korvpallitrennide kohta, aga kooliõpilastele), teade Raufarhöfnis toimuvast lambalihasupi valmistamise võistlusest, Knorri etikettide kogumise kampaania, kirikuaasta üldine kalender, mingi inf autode ülevaatuse kohta (kui õigesti aru sain), ülevaade kohaliku koolituskeskuse kursustest, rätsepad ja ilusalong. Vot see viimane pani küll mõtlema, et kui laseks äkki kulme kitkuda või rinnakarvu raseerida.

Tuli kokku ilus suur karbitäis. Kui arvestada, et Islandil puid eriti ei kasva, oli seda kuhja päris valus vaadata.

Olgu peale, süvenen nüüd valimistesse. Loodan kõige paremat, see tähendab seda, et roheline K-tähega pask kaob ajaloo prügikasti.

Lühike teade: number 30

Tänane tunniplaan jooksis esimese kohvipausini kuidagi teistmoodi kui paberi peal kirjutatud. Neid, keda ootasin, kas ei tulnud või tulid siis täiesti valel ajal.

Läksin siis koolimajja asja uurima, ja selgus, et tunniplaanid minu ja muudel seintel olid siiski täitsa ühesugused. Lihtsalt Heiðrunil olid endal tunnid olnud ja ta ei saanud igaühel kaikaga järel käia. Khm... vot siinkohas tekib küll seesama küsimus, mida Tarts on vihjamisi maininud varemgi. Et õpitud abitus või nii. Millest tasuks siis eeskuju võtta - kas tõesti ameeriklastest, kes võivad algatada lapse äravõtmise vanematelt, kui alla 12-aastane laps on üksi kodus, poes, tänaval ja nii edasi?

Marie Põdra sõitis kuueaastaselt bussiga üksi Tartust Tallinna, ja Tarts on kirjutanud, kuidas tema laps sai nädalavahetusel üksi kodus olles hakkama söögitegemise, pesupesemise, triikimise ja muuga. Ju me oleme siis halvad isad.

Aga tuli ka kolmekümnes õpilane. Teine klass, sama klassi juhataja tütar ja tahab õppida plokkflööti. Nime veel ei tea.

Pisut unejuttu

Muidu läheb mul ju jätkuvalt igati kenasti. Õpilased arenevad pisitasa, mõnega on isegi täiesti usalduslik vahekord tekkinud, jõulukontsert tuleb kindlasti sama vinge kui oli kevadine (ja võib-olla veel vingem), ning kui välja arvata Saaril toimunud sigadused, ollakse ka Eestimaal elu ja tervise juures.

Aga ma pean kiiremas korras võtma midagi ette oma unega, sest muidu võib minu seni täiesti laitmatus korras olev mootor valenoote taguma hakata. Eile Bakkafjördurist tagasi sõitma hakates tuli selline kohutav unekas peale, et tegin Thorshöfni tagasi jõudnult oma kaks plaanijärgset tundi ära, ronisin mäest alla ning jäin praktiliselt söögilaua äärde magama. Siis, kui õige uneaeg käes, polnud minust selle peale muidugi enam mingit magajat, kuigi kasutasin abivahendeid. Hommikul olin nagu rusikaga näkku saanud, kohvi suurt ei aidanud. Õnneks oli ainult kuus õpilast. Praegu on taas kord pea paks otsas, aga võin mürki võtta, et kui pikali viskan, siis und jälle ei tule... Kurat seda teab, mis see on. Ületöötamine igatahes mitte, sest töö juures puuduvad absoluutselt igasugused stressi tekitavad olukorrad.

Nüüd vastus küsimusele, miks mul selle unejutu juures selline pilt on. Eile ärkasin tagasisõidul selle peale üles, et autojuht võttis kiiruse oluliselt maha. Kohe nägin ka põhjust: pildil oleva topise elus suguvend lidus mööda teeäärt. Küsisin juhilt, kes see selline on, sain teada, et mink. Teise nimega ameerika naarits, vana raibe, kes muuseas, nagu lugesin, euroopa naaritsat väga peenel moel välja suretab. Suguliselt aktiivne isane mink pistab euroopa naaritsa emaslooma käima peale - aga need looted surevad mõne aja pärast ära. Siis, kui kepikõnd selleks hooajaks tehtud.

Nojah. Kuskilt oli mul kunagi selline inf, et ega Islandil peale polaarrebase teisi kiskjaid ei leidu. Võib-olla oli see inf siis farmerite mätta otsast vaadatuna, sest kahtlemata on ka mink kiskja. Lihtsalt lamba peale ta hammas ei hakka.

Olgu peale, teine katse pikali visata. Jõulukontserdini 62 päeva.

Sundpaus

Kirjutan seda sissekannet kohaliku aja järgi kell 11:02. Täna on keset tööpäeva tekkinud vähemalt pool tundi kestev paus, sest Bakkafjördurisse on külla tulnud teatritrupp.

Suhtun sellistesse asjadesse iseenesest täie mõistmisega, sest iga kultuuriüritus väikeses kohas aitab kaasa globaalse mandumise ärahoidmisele. Lihtsalt oleks võinud selle peale natuke varem mõelda. Praegu jookseb muusikakooliga tiba hunnikusse. Aga pole viga, küll ma siis tagasi teen, kui mul jõulukontserdi proovid pihta hakkavad.

Nagu ikka - enne millegi tegemist tasub hetke mõelda

Eile kirjutasin, et Bakkafjörðuris võib tunniplaan väga pingeliseks kujuneda, ja mõtlesin, et ehk see lahendaks asja, kui hakkaksin B-s tihedamini käima kui Þórshöfnis.

Ega tegelikult vist väga ei lahendaks. Siis on jällegi Þórshöfni lapsed ebamugavate sundvalikute ees, ja mõni saaks käia ainult kindlatel aegadel. Aga et nad peavad tavalisest koolist ära käia, siis minu veel säilinud südametunnistuse riismed seda küll ei luba, et laps mõnes aines rumalaks jääks.

Pealegi - täna on juba 13.oktoober. Niikuinii oli plaan, et novembri keskel konserveerin ära need seisud, kuhu kellegagi jõutud, siis panen nende andmete põhjal kokku ansamblid ja kontserdikava ning teen kuu aega eeskätt koosmängutrenni. Sellega saab pisut tunniplaani pingelisust ka leevendada. Eks niikaua kannatab välja.

Tarts saatis mulle minu eelneva sissekande peale pildi oma "koduloomade" tegemistest. Mainis, et muru taastub vähemalt üheksa aastat. Aitäh. Mis selle teadmisega edasi peale hakata - ilmselt tundub, et Saaril oleks kõige seakindlam tegevus endisele heinamaale asfalt maha panna...

Veidi hilinenud pildid sigudike kätetööst Saaril

Siin need pildid kogu oma ilus siis on. Ülemisel pildil umbes selline vaade, nagu köögiaknast paistab. Keskmine peaks olema tagapiiri suunas ja alumine naabri poole. Kurat, ei saa täpselt sotti tegelikult. Aga töö on aus. Hea, et pole kartuliinimesed.

Islandi uudistest niipalju, et täna tekkis pisike mõttepaus. Bakkafjörduris oli selline päev, kus kõik õpilased kohal. Tundsin ennast tõelise konveiertöölisena. Sain siiski pisut õiendada, et ühele õpilasele 20 minuti asemel 23 tegin. No sorri, tõesti ei vaata kella, ega taha ka poole noodi pealt klaverikaant kinni lüüa. Aga mõttepaus tekkis seetõttu, et praegu on suht ilusad ja soojad ilmad ning sõit Bakkafjörduri poole läheb õige lõbusalt ja libedalt. Juht rikub pisut liikluseeskirju ka, mis seal salata. Kui nüüd tõeline talv tuleb... vot siis ei tea, mis saama hakkab. Et teha kõik 12 x 20 minutit midagi kuskilt varastamata ausalt ära, pean alustama 8:45. Siis jõuan kella 12:05 ilma ühegi hingetõmbeta kümme õpilast läbi lasta, lõunatan 20 minutit ja edasi 12:30-13:10 veel kaks õpilast. Ja siis on buss juba ukse ees, sest kell 14:00 tahavad Thorshöfni koolis käivad kaugemalt lapsed koju saada ning on mulgi paar tundi siinpool ees ootamas.

Karta on, et juba novembris, detsembrist rääkimata, ideaalmudelid enam ei toimi. Hakka kasvõi mõtlema variandile, et Bakkafjörduris kolmel päeval nädalas ja Thorshöfnis kahel + Bakkafjörduri pärastlõunatel...

Hea küll, vahetan kitarril bassikeeled ära (kolmas vist ka siiski) ning kobin siis põhku. Homme pean bossiga asja arutama.

(Hästi väikeses kirjas: eks natuke omakasu ikka ka mängus ole. Praegu on B-s 12 õpilast, aga tunde saan kirja nende eest nädalas 8. Kui saan ära tõestada, et kolmel korral sõites mahuvad Th 17 õpilast kenasti siinsesse tunniplaani, saan B-s teha samuti pooletunniseid tunde, ja nädala kellatundide arv tõuseb 25-lt 29-le. Põdra ju vana juut.)

Tarts hirmutas ilmaasjata

Hetkel on siin Islandil vähemalt minu kandis täitsa soojad ilmad. Vist kolmapäevaks lubati isegi +10 kanti. Sügiseti tähendavad soojad ilmad teadagi madalrõhkkonda ja seepärast pole ka ime, et hommikune ärkamine oli kuidagi raskevõitu. Ehkki kotile kobitud sai eile isegi enne kella 22.

Päeva esimeses pooles koristasin väheke, kirjutasin ja skaipisin ning hilisel pärastlõunal siirdusin siis kaema, mida klaverihäälestaja muusikakooli mänguriistaga korraldanud. Jumal tänatud, oli täitsa hästi ära häälestanud ning saavutanud isegi kaliibri 442 Hz! Mine võta nüüd kinni, kas asi oli selles, et see onkel on järjekordselt üks, kellel eestlastega kokkupuuteid olnud, või selles, et see maanurk mehele hästi maksab, aga Tartsi hirmujutud karmidest meestest, kes suudavad kahe tunniga neli klaverit nässu keerata, sedakorda küll paika ei pidanud.

Ja kui juba kord sai kooli mindud, tegin ära ühe asja, mida korduvalt olin tulevikku lükanud. Tõstsin kogu CD riiuli lauale tühjaks, toppisin ühekaupa arvutisse, vaatasin, mida ette lõi, ja ladusin siis nelja hunnikusse - muusikaplaadid, dataplaadid, softiplaadid ja tühjad. Nagu võiski arvata, olid asjad alguses nii segi kui segi, aga paari tunniga suutsin ennast sellest hunnikust läbi närida. Vähemalt pole selle õppeaasta lõpuni seda muret, et toorikud otsa saavad, nagu alguses kartsin. Tunistan üles hirmsa kuriteo, et võtsin kümmekond endalegi koju. Iial ei tea, millal mõni hea musa või film näppu juhtub.

Eestis toimuvast sain kõigepealt Marie käest teada, et neil nüüd kah koduloom (kollasekirju kass, lõigatud emane, kaheaastane, nimest ei saanud aru), ja seejärel kuulsin, et Saaril olid laupäeva öösel metssead kogu meie heinamaa võimsalt üles tuhninud. Tsiteerides klassikuid, teeb emake loodus kõikidesse headesse plaanidesse omi korrektiive. Oli nimelt selline pisike mõte, et sügisel üles künda, kevadel kultivaatoriga peale ja siis muruseeme - aga pärast sigudike külaskäiku saab suhteliselt südamerahuga sügiskünni raha kokku hoida. Või vähemalt poole sellest. Aga pilte tahaks näha sellest rüüsteretkest küll !

No nii. Jõuluvaheajani veel 65 päeva. Ekvaatoripidu peame 23.oktoobril.

Ja ongi juba jälle nädalalõpp...

Ilmaennustused lähevad iga aastaga järjest täpsemaks, ja nii ei valmista asjaolu, et tuul tahab hetkel minu majakest maa küljest lahti kiskuda, mulle enam vähimatki üllatust. Ja et kogu päeva on sulatanud. Täpselt seda ka ilmajaam tänaseks lubas. No ja siis?

Et Bakkafjörduris oli täna päris mitu õpilast puudu ja ka ülejäänud lasti kella 12-st koju, tuli nii välja, et kooli kokk tuli tööle peaaegu et ainult minu pärast. Nojah, seina tagant kostis mõningat vingumist (kohalike lasteaialaste põhitegevus), eks neile antakse ka süüa - aga kooli poole peal oli kaetud ainult minu jaoks, ja peab mainima, et neljale minusugusele oleks sellest vabalt jätkunud. Islandi kulinaarsed üllatused jätkuvad - kala ahjuvorm oli sedakorda makaronidega, aga keedukartulit pakuti kõrvale ikka...

Koduauuli tagasi jõudnult rivistasin siis kogu uue nädala noodimaterjali üles ja töötasin veidi kontseptuaalsete küsimuste kallal. See tähendab, et tegin noodikapis läbiotsimise leidmaks jõululõhnalist muusikat. Ja juurdlesin, mismoodi annaks korraldada, et üks Bakkafjörduri ja kaks Thorshöfni flööti saaksid ansamblilugusid kokku harjutada juba pisut varem kui jõulukontserdi peaproovis. Koolibussid küll käivad, aga nende graafik on äärmiselt pingeline. Luban omale medali (šokolaadist), kui selle logistilise ime välja mõtlen.

Edasi ronisin mäe otsast alla, täiendasin oma külmiku sisu, viskasin teksad pessu, lugesin läbi kirjapilu kaudu majja saabunud kaubanduslikud ja muud teadaanded, leppisin klaverihäälestajaga kokku homse võtmete liigutamise suhtes, vastasin kahele vastust nõudvale meilile, lobisesin paar tundi kodustega ja tõmbasin oma "demblikalendrist" järjekordse päeva maha.

Tundub rutiinne? Aga elu suudab üllatusi pakkuda siiski. Näiteks mina poleks iial uskunud, et keegi võiks mulle Eesti aja järgi südaööl kirjutada, et küsida: sain ühe väga hea plaadi, tahaksid ka? Eile täpselt nii juhtuski, ja ma olen ikka veel selle lummuses. Isegi aitäh ei märganud õigel ajal öelda, olgu see sissekanne siis ühtlasi õige tagasihoidliku tänuavalduse eest. Plaat oli tõesti super! Aga kuivõrd tegelikult on selline muusika netis saatmine õige pisut kriminaalne, jäävad kõikide asjaosaliste nimed nimetamata, ehkki nii üllad teod vääriks vähemalt kuldraamis seinale riputamist.

Homme on juba homme. Sama kordumatu päev kui mistahes muu.

Aga meie kandis juba kelgutatakse!

Töö mõttes oli tänane päev üpris tavapärane. See tähendab, et enamik õpilasi oli 1)kohal, 2)tunniks ette valmistunud, 3)asjad kaasa võtnud, ja 4)töötasid kaasa. Loomulikult esines mõnest punktist ka pisikesi kõrvalekaldeid, aga see on kohalikes oludes tavaline ja igati mõistetav. Mul selles mõttes savi, et vana bridžimängija mõistab ennast kindlustada halbade jaotuste vastu. Ja edasi arenevad need õpilased tasapisi kõik. Kuhu niiväga kiiret ongi?

Eelmise reede paiku maha sadanud lumi on nüüd juba kena nädalakese vastu pidanud, aeg-ajalt tuleb seda pisut juurdegi, ja ega mõne sentimeetri pärast nüüd keegi lumesahka küll välja ajama ei hakka. Oma koduõues ja maja ümbert sai pisut roogitud siiski, eeskätt vihjena, et kui ükskord siiski teid lahti lükkama hakatakse, siis Fjardarvegi 10 elab keegi, nii et paluks oma hunnikud kuhjata mujale. Näiteks minu naabrite maja (number 12) ette. Ähh, ei ela seal talvehooajal keegi, kuigi ma juba lootsin vaikselt. Tulid lihtsalt kuskil mai alguses, kõpitsesid suve jooksul maja ilusamaks ja lasid septembris jälle jalga.

Kuna künkaid siin jätkub, ka kooli ümbruses, on õpilased oma jalgrattad vahetanud põhiliselt kelkude vastu, ja suurtel vahetundidel käib päris kõva kelgumägede siledaks nühkimine. Mind isiklikult pole lume olemasolu kunagi häirinud, ja ega siin sellepärast ka külm ole. Natuke tuulisem ehk kui Eestis. Kuigi kes teab, kauaks seda lumevärki seekord jätkub. Viskasin pilgu nii Islandi kui norrakate ilmajaama veebi, ja mõlemate kinnitusel peaks homme-ülehomme tulema korralik soojalaine, kus ka +10 pole mõnel päeval võimatu. Nädala ennustust näitas ja niikaua stabiilset sooja - sellele ei tohiks küll praegune lumikate vastu pidada.

Homme on siis töönädala lõpp, peamiselt Bakkafjörduris. Selleks nädalavahetuseks tegevust natuke on, ja pean ehk ka klaverihäälestajaga kolm lauset vahetama. On keegi kodustatud ameeriklane, kes tuleb Akureyri kandist, kuigi näiteks klassivend Kaldo ei teadnudki, et seal mõni selle töö mees saadaval. Mulle teeb tolle klaverihäälestaja puhul natuke muret see koht tema meilis, kus ta kirjutab, et "kummagi kiriku klaveriga läheb umbes poolteist tundi ja kooli omadega vähem". Pole muidugi kogemusi, kas Islandil tehakse seda asja kuidagi teistmoodi kui Eestis, aga ei tea küll ühtki arvestatavat eestlasest häälestajat, kes ühe klaveri peale alla nelja tunni kulutaks...

Vahend: Lego. Põhjendus: selleks, et sa tulevikus õpetajat ei vajaks

Sellel nädalal on, tänu minu eelmise nädala "projektipäevadele", Bakkafjörduri poole asja kolmapäeval ja reedel.

Ega õpetaja ei tohiks tegelikult lastel vahet teha - aga kuidagi on nii kujunenud, et selles 81 elanikuga asulas, kus õpilasi koolis kokku 17 (neist 12 käivad siis minu juures), on nii muusikalises mõttes ühtlasem kui ka rohkem ühtehoidev seltskond. Ja kuigi aega nendega töötamiseks ainult 2 x 20 minutit nädalas, jõuab selle ajaga rahulikult kõik planeeritu ilma kangutamata ära teha.

Olen enda jaoks avastanud asendamatu abivahendi - legoklotsid. Nende abil annab lahti seletada kõiki muusikalisi ja mittemuusikalisi asju, nagu tempo hoidmine, poolteks-veeranditeks-kaheksandikeks jagamine, erinevate aspektide ühendamine ja isegi mälutreening. Kui nüüd veel saaks selle ka juurde, et lapsevanemad kodus asju läbi mõelda aitaks - praegu kõikidel juhtumitel see paraku ei toimi.

Improviseerisin täna ka teemal, miks ma õpetan just nii ja mitte teisiti. Üks õpilane, kes tundub igati arukas inimene olevat (ainult muusikas on hetkel pidur täiega peal), küsis minult täna: tal on eelneva kuue aasta jooksul olnud kolm õpetajat, kes on kogu aeg kõik sõrmed nooti kirjutanud, miks siis mina õpetan noote? Õnneks ei oska ma sõnu "asendustegevus" ja "kergema vastupanu teed minek" ei islandi ega inglise keeles, seepärast vastasin nii: "Vaata, kui sa nooditundmise ära õpid, võid sa täitsa üksi minna muusikapoodi, lehitseda seal noote, leida mõne toreda loo ja selle kohe ka järgi proovida - ning kui telekast või raadiost midagi kuuled, mis meelde jääb, saad selle ise üles kirjutada. Selles on asja point." Lubas isegi asja üle järele mõelda. Muidugi, ma pean talle ühe abivahendi tegema. Praegune 12/35353534/25252523/14141412/35352525/1 ei istu mulle kohe üldse mitte, ja ilmselt ka tema paarile klassikaaslasele. Isegi siin maailma nurgas suudavad noored inimesed olla mõnikord üsna sarkastilised.

Pean täna veel basskitarri kooli läbi lugema ja seda pisut kohandama Indridi Örni jaoks, kes on superandekas poiss, aga füüsilised eeldused ei võimalda hetkel rohkemat kui vasaku käe 1. ja 2.sõrme kasutamist. G-a saab nende abil ära mängitud siiski.

Ja selle ma jõudsin vist ka ära mainida, et nüüd on mul juba 29 õpilast. Üks esimese klassi poiss (kes sissejuhatuseks rabas mind esimeses tunnis sellega, et rääkis päris arusaadavat inglise keelt) hakkab kitarri õppima.

Täiskasvanutest on ka üks ja teine küsinud, aga praegu pole veel asjatamiseks läinud. Ühele siiski ütlesin, et nui neljaks, aga viiulit ma ei õpeta. Muidugi, valla veebilehel alles eile kuulutati ka, ega siin mingi Scoutspataljon ole, et 24 tunni jooksul olgu lahinguvalmidus olla.

Jõuluvaheajani 70 päeva.

Reisibüroode bisness Eesti moodi: 4 x 3 hiireklikki = 1211 EEK

Kunagi natuke vähem kui pool aastat tagasi panin kokku üht lehelugu, kus vaatlesin võimalusi tutvuda Islandiga omal käel. Ja mainisin seal, et Eesti reisibüroodega suhtlemine on üksainus raharaiskamine.

Asi tuli uuesti meelde, kuna mult hiljuti küsiti, kas Reisieksperdi pakkumine http://www.reisiekspert.ee/default.asp/ac/reisiinfot/id/499/lan/ee on ka hea pakkumine.

Ei ole, sõbrakesed. Lugege kõigepealt selle reisi pealkirja. Avastate kindlasti kohe, et kõik kuumaveeallikad ja linnaekskursioon, nagu ka Blue Lagoon, on eraldi tasu eest.

Reisibüroo on isegi nii jultunud, et küsib lisatasu Flybusi eest, milline on paraku ainuke taskukohane võimalus Keflaviki lennujaamast Reykjavikki saada.

Ja nüüd nendest lisahindadest, aluseks Reykjavik Excursionsi poolt pakutav (kindlasti on ka konkureerivaid firmasid, nii kallemaid kui odavamaid, aga RE peaks kõige tuntum olema).

Flybus edasi-tagasi: eestlased küsivad 352 EEK, aga 3000 ISK on praeguse kursi järgi ainult 248 EEK. 104 raha nagu maast leitud!

Blue Lagoon: eestlased tahavad 635 EEK, aga 5900 ISK ei tule kuidagi rohkem kui 488 EEK. Pluss 147 raha Reisieksperdi kontole!

Golden Circle: eriti jõhker pügamine, Reisiekspert väidab, et asi maksab 1525 EEK, aga 9800 ISK tuleb kursi järgi 810 EEK. 715 raha (ikka plussiga)!

Linnaekskursioon: poolepäevast RE nimekirjast ei leidnud, ent kahe ja pooletunnine (millega peaks olulisemad objektid ära nägema) oli 4900 ISK. Eestlaste interpretatsioon: 750 EEK. Kursi järgi: 405 EEK. Võta või jäta - pluss 345.

Absoluutselt kõik nimetatud ekskursioonid, pluss Flybusi piletid, saab ära osta ükskõik millises maailma nurgas (sealhulgas ka Eestis) internetis viibides, ühelt ja samalt Reykjavik Excursionsi veebilehelt, pannes valitud asjad ostukorvi ja sisestades ainult ühel korral oma krediitkaardi andmed. Protseduur üle veerand tunni aega võtta ei tohiks.

Ja 1211 eesti raha on garanteeritult säästetud.

Sellest Reisiekspert muidugi oma veebilehel ei hinga, et kuni 11-aastased lapsed (kaasa arvatud) ei pea Reykjavik Excursionsi asjade eest midagi maksma.

Mida siis selle reisi pähe õigupoolest pakutakse? Lennupileteid läbi Copenhageni (miks just läbi Copenhageni, kui Stockholmi kaudu saab inimlikuma lennugraafikuga?) ja hotellituba, arvatavasti continental breakfastiga. Kõik selle looduslikult omapärase, mille pärast Islandit eelkõige külastada tasub, pead reisibüroo arvates 3262 ja minu arvutuste järgi 1951 EEK eest eraldi juurde ostma.

Ei saa tõesti aru, miks inimesed reisibüroodel ennast ikka veel pügada lasevad, ja veel individuaalreisidega...

KURB UUDIS

Unustasin oma blogis eile kirjutada, et olen suutnud oma praepanniga midagi arusaamatut korda saata. Kas siis ilmaasjata liiga südamega nühkinud või valede asjadega puhastada üritanud. Aga näeb välja, nagu oleks üleni ära roostetanud, ning vaatamata hoolikale õlitamisele jääb kõik põhja külge kinni...

Tõenäoliselt pean seda teemat hoolikalt tudeerima, enne kui omale kuskilt uue köögiriista ostan. Neid pakutakse ka hinnavahemikus 1000 kuni 20 000 ISK, saaks ainult aru, mis vahe neil on. Peale kaubamärgi, muidugi.

Ja seniks - ju ma pean siis läbi ajama roogadega, mida saab potiski valmistada. Pörkölt tuli tookord igati hästi välja.

Pildil on illustratiivne tähendus. Üldiselt ma vihkan sellist ajakirjanduslikku stiili, kus uudise juurde topitakse suvalisi sama märksõnaga pilte, peaasi et mingi pilt oleks. Nii et võtke seda pilti irooniana.

Linnaluba number 1: Husavik ja Akureyri

Reedel kella 13:30-st tulin niisiis mäest alla, istusin bussi peale ja sõitsin esimese soojaga Husaviki, et sealt järgmisel hommikul edasi Akureyri peale põrutada. Kuhu jäin siis esmaspäeva hommikuni, mil väljus Thorshöfni lend.

Tundub päris lihtne ja lühike asjade kirjeldus, eks ju? Aga - miks see kõik sai ikkagi ette võetud?

Ega sellegi vastuse väljamõtlemine mingi raketiteadus ole. Aju vajas lihtsalt tuulutamist. Sest ole sa oma igapäevatöös nii loominguline kui oled, ikka tekivad mingid rutiinsed või vähemalt prognoositavad mustrid. Sestap leppisin juba suvevaheajale tulles Heidruniga kokku, et korra kuus saan reedest esmaspäeva hommikuni oma aja, mil võin teha mida iganes ja kus iganes. Eks neid käimata kohti ju ole ikka ka - aga esimese katsetuse teostasin siiski kohtades, kus ka varem oldud.

Kui Raufarhöfni ja Kopaskeri kandis sõites oli maa veel sügiseselt kirju, siis Husavik tervitas juba kena talveilmaga. Seiklustest kohaliku politseiga sai juba eelmises sissekandes kirjutatud, edasi pikutasin veidike, hulkusin pisut sadamas ringi - jajah, augustikuu melust pole enam mingit juttu ning üleüldse hakkab mulle isegi see järjest enam tunduma, et Lonely Planeti raamatukirjutajad on oma muljed kirja pannud ebausaldusväärsel moel. Aga sellest ehk veidi allpool. Siis einestasin Gamli Baukuris ning proovisin ära paar õllesorti, mis saareriigi pinnal veel maitsmata - ja mängisin personali lahkel loal pool tunnikest klaverit. Kuni improvisatsioon "My Bonnie" teemal hakkas liiga arusaadavalt toda teemat meenutama ning personal palus mul lõpetada ja rääkis midagi vanade meremeeste ebausust selle laulu suhtes.

Järgmisel hommikul siis Akureyrisse - ning olgu kohalikule rahvale järjekordne plusspunkt antud. Buss finišeeris Hafnarstraetil, tulin maha, uurisin pisut kaarti ja hakkasin minema sedakorda täiesti õiges suunas. Bussijuht küsis, kuhupoole liigun, ning kui ma aadressi nimetasin, venisid ta silmad pealaele kokku ja ta ütles, et see on väga kaugel. Tulgu ma julgesti peale, ta liigub kuhugi samasse suunda.

See "väga kaugel" tähendas tegelikult umbes veerandtunnist jalutuskäiku, nagu hiljem korduvalt veendusin - aga teenindava personali abivalmidus lühikese aja jooksul juba teist korda järjest paneb kogu rahva kohta teatavaid üldistusi tegema.

Olin juba eelnevalt selles mõttes plaanid maha pidanud, et kella ei vaata, kalendrit ei vaata, kompassi ei vaata, ja kuhu ka ei satuks, rahakotti ei vaata. Alguses oli lihtsalt vaja Glerartorgil ära käia ning osta paar funktsionaalselt vajalikku asja - mõned padjapüürid ja muud nipet-näpet. Edasi sõin Greifinnis (millega minu majutuskohal on diil, et soojad söögid miinus 15%), jalutasin kesklinnas, veendusin, et Islandi kinod on oma sisult täpselt samasugused kui Eesti omad ning vaatasin Cafe Amore teisel korrusel suurelt ekraanilt Inglise Premier League mänge. Jalgpallis, kui keegi juhuslikult ei tea.

Siinkohas hakkaski mulle see Lonely Planeti asi järjest rohkem eksitusena tunduma. Raamat kirjutab nimelt, et reede õhtust pühapäeva hilise pärastlõunani viikingitel üks raju pidupidupidu käib. No ei tea. Cafe Amores olid kõik tingimused rajuks peopidamiseks justkui olemas - kesklinn, ilus varatalvine ilm, laupäeva õhtu, kuus erinevat sorti vaadiõlut (tavaliselt naljalt üle kahe ei näe), Müncheni Oktoberfesti auks kogu oktoobrikuu jooksul kõik pooleliitrised vaadiõlled 500 ISK (tavaline on 700+), aga keda polnud, oli lugupeetud publikum. Jalgpalliseltskond kadus kahe minuti jooksul pärast ülekande lõppu vaikselt laiali ja allkorrusel istus ainult üks ilmselgelt suurte joomaprobleemidega vanahärra. Pühapäevasel jalgpallil kordus täpselt sama, vahe ainult selles, et nimetet vanahärra asemel oli üks kahtlase olemisega paarike. Mine tea nüüd, ehk lugupeetud kirjatsura sattus lihtsalt mõnda Reykjaviki turistilõksu, ja pealekauba suvel. Või mõnele festivalile. Aga ei mölla see islandlane suurt midagi, eks ilmas ole nähtud ikka igasugu asju. Kordades hullemaid.

Tõesti juhuslikult (tänu sellele, et Husavikis bussi oodates viskasin mingile telelehe moodi asjale pilgu peale) sain teada, et Akureyri spordihallis, kohe ujula külje all, toimub nädalavahetusel mingi toidumess. Eks otsustasin, et käin sealtki läbi, ei teadnud ju, mida oodata. Osutus väga sisukaks ja ühtlasi toitvaks ettevõtmiseks - paar ringi läbi jalutades saad kõhu niisamagi täis, ilma et peaksid 100 krooni eest hotdogi pluss kokat ostma. Lihad, kalad, leib, juustud, moosid, mahlad-siirupid, õlled-veinid, sekka natuke mittesöödavaid loodustooteid, erinevad kokkamisvõistlused - mida iganes. Julgesin isegi restoran Bautinni hamburgerit mekkida - no pärast seda suutäit võiks igasugused mäkdoonaldsid tõepoolest Kuu peale ära kolida. Seda aga ei anna Tarts mulle vist mitte iialgi andeks, et proovisin ära ka mõningase koguse marineeritud hobust - kuid lohutan ennast mõttega, et küllap see hobune oligi lihaloomana üles kasvatatud...

Nüüd seisab minugi külmkapis karbike haikala kuubikutega - aga kes seda proovida tahab, peab mulle tõesti siia külla sõitma. Oli küll kenasti ära pakitud, ja keerasin veel täiendavalt kahe kilekoti sisse - aga hostelis oli tuba ühekorraga tõhusat kusehaisu täis ja väike roheline kohver tuuldub esikus siiani. Nii et ühesõnaga oma pagasis keeldun ma sellist asja üle piiri vedamast.

Siis ujulas pisikesed veeprotseduurid... ja läbi see linnaluba oligi. Oli üks lõpmata meeldiv vaheldus ja toitis vaimu. Kohe nagu uus algus oleks täna koolis olnud.

Novembris vaatan kõigepealt, kas palk kujuneb nii suureks nagu ma ise arvan või mitte. Esimesel juhul püüan põrutada Egilsstadiri suunas. Teisel juhul pean vist Reykjavikiga leppima. Variandid teadagi võimalikud.

Ja lõppu üks tähelepanek looduse vallast. Aastaajad Islandil on ikka paras segapudru küll. Eesti koolilaps õpib, et sügisel saavad kõigepealt viljad valmis, siis lähevad lehed kollaseks ja kukuvad küljest - ja alles siis tuleb lumi maha ja algab talv. Akureyri on üks suhteliselt väheseid kohti, kus kasvab täiesti arvestatavas koguses puid... nii tore oli vaadata, kui pihlakatel pirakad punased marjad ja veel täitsa rohelised lehed küljes, ning maas kümmekond sentimeetrit lund. Muude lehtpuudega sama diil, ainult nende viljad pole nii tähelepandavad.

Kaksteist punkti Húsavíki politseile

Eile tuli mulle meelde see koht Tartsi raamatust, kus ta Jaani palvel avas oma külmkapi, laadis sellest kaks purki humalavett autosse ning kulutas mitu head liitrit bensiini - lihtsalt sellepärast, et sõbral kurk kuivas.

Ja ohkasin endamisi. Ei suuda aru saada nendest inimestest, kellel on kolmekümne kilomeetri raadiuses terve seorihmatäis töökaaslasi, lapsed oma peredega, teater, kino, kontserdimaja, mitmed-setmed rohkem ja vähem peenemad istumiskohad - ja kes nurisevad seejuures, et peavad üksi olema. Mina sõitsin eile maha umbes 160 kilomeetrit, et jõuda kohta, mis vähegi linna moodi välja paistab. Húsavíkis vast 2000 elanikku on kokku, umbes nagu Kilingi-Nõmmel? Täna siis veel poolteist tundi sõitu, et jõuaks Akureyri.

Aga eile õppisin tundma kohalikku politseid parimast küljest. Vana orienteeruja nagu ma olen, võtsin netist mahalaetud linnakaardi ette ja panin püksirihmaga kursi maha. Jõudsin kuhugi x kohta, kust polnud suurt edasi minna. Õnneks oli sealsamas politseijaoskond. Noh, kambrisse ikka ei topita, kui nõu küsin õige suuna suhtes. Võmm viskas mingisuguse killu internetis leiduva kohta, tõi tagatoast oluliselt suurema kaardi, nimetas kolm tähtsat orientiiri ja küsis, kas ma olen autoga. (Muuseas, kogu jutt käis islandi keeles, nii et üht-teist ma juba siiski suudan). Ütlesin, et ei, käin jala, tänasin ja hakkasin astuma, panemata tähele, et ta veel midagi ütles. Olin siis jõudnud bensiinijaamani minna, kui pollar kõrvale sõitis, ukse lahti tegi ja palus peale istuda. Tema meelest ei tohiks inimesed sellise koerailmaga jala käia...

Ja nii ma politseiautoga oma majutuskoha treppi jõudsingi. Island on muidugi väike, külalistemaja Sigtún pidaja küsis esimese asjana, kas ma olen Eestist, siis, kas ma Valmarit tean, ja ütles, et olevat temaga koos bändis mänginud. Aga olgu kohe ka see ära öeldud, et selle tutvuse tõttu majutuse hinnaskaala ei muutunud. Ega ma seda muuseas arvanudki, ega poleks ka soovinud.

Täna proovin veel paar varatalvist Húsavíki pilti teha ja siis panen edasi Akureyri suunas.

Kõrgem matemaatika: inimene, kes ei lõbutse, sarnaneb ahviga, kes töötab

Eilse rahvusvahelise muusikapäeva puhul tekkis kaasmaalastega vägagi elav mõttevahetus teemal, missuguse sisuga muusikakool võiks olla hea 1)laste meelest, 2)õpetajate meelest, 3)lastevanemate meelest ja 4)kooli pidajate meelest. Ja selgeks sai, et mingisugust ühist standardit ei eksisteerigi, kui mitte selleks pidada nimekirju, mis on mõeldud riigieksamit sooritada soovijatele. Ent kuna riigieksam on 200 protsenti vabatahtlik ning õpetajate töötulemusi selle põhjal ei hinnata, ei ole tegu ka üldiselt normeeriva dokumendiga. Raja endanimeline koolkond, ja kui see kõiki osapooli rõõmsaks teeb, oledki tehtud mees! Või siis vastupidi.

Et praegusel hetkel punktid 3) ja 4) on kindlasti positiivsed ning punkti 1)kohta saan vähemalt seda öelda, et kohal lapsed ilusti käivad ja õpivad kogu aeg midagi uut juurde, võin iseendale punkti 2)eest hetkel sellise 4+ panna.

Aga nüüd pealkirja juurde. Tegu on väljavõttega ühest kõrgema matemaatika pihta käivast internetinaljast.

Inimene sööb, magab, töötab ja lõbutseb. Ahv ainult sööb ja magab.

Matemaatiliselt: Inimene = Ahv + töö + lõbu; => Inimene - lõbu = Ahv + töö. Ehk siis - inimene, kes ei lõbutse, sarnaneb töötava ahviga.

See netifolkloor läks oluliselt kaugemale, aga mille piisas ka siiamaani jõudmisest.

Töötav ahv tähendab rutiini, liinitööd. Muusika õpetamise ega üleüldse mitte mingisuguse loometööga sellised asjad kokku ei sobi.

Ja kuna siin ilmanurgas on tehnilistel põhjustel liinitööliseks muutumise oht suur, tuleb selle vastu ise võidelda. Sestap lähengi täna pärast tundide lõppu nädalavahetuseks saare peale hulkuma. Nii öelda akusid laadima. Ühest korrast kuus selleks täitsa piisab, ja ülemustepoolne respekt on täiesti olemas.

Seda enam, et kui vallavalitsuse kinnitus selle kohta, nagu oleks muusika õppimise vastu huvi tundvat täiskasvanud rahvast päris palju, vastab kasvõi osaliselt tõele, venivad ka minu tööpäevad pikemaks.

Uus kalendrikuu tõi esimese korraliku lumesaju

Tahad või ei taha seda - aga ega tali taeva jää.

Täna hommikust kuni keskpäevani lasi siin kirderegioonis ilusat laia lund sadada. Mis siis, et tund aega hiljem on teed ja murulapid jälle puhtad. Mäetipud taamal on aga jätkuvalt kenasti valged ja maanteede kaart veel kenamini värviline. Sisemaa marsruudid punased ja minu 60-kilomeetrine otselõige lilla. Nõmm peaks selle kaardi järgi vähemasti Laugarini eelistama transpordivahendina tõukekelku, kui ühes tükis pealinna jõuda tahab.

Sellegipoolest ei maksa uskuda, kui keegi väidab, et Islandil on eskimod ja jääkarud. Tegelikult on siinne kliima ikkagi pehme, ja oma permanentse nohu põhjuseid pean vist otsima iseendas. Muuseas, mingid Eesti ilmaennustused lubavad paari järgneva päeva jooksul koguni tuisku. Kes teab... eelmise aasta 25.november Saaril tuleb meelde, no julgen küll öelda, et Islandile mitte millegi poolest alla ei jäänud.