Heraklese kaksteist vägitegu

Gott kvöld! ehk eesti keeles siis Tere õhtust! Nüüd ma siis umbkaudu tean, mis tunne võis olla Heraklesel, kui ta oli Augeiase tallid ära puhastada suutnud. Igatahes tunduvad noodikapid pärast minu neljapäevast rassimist nii tühjad-tühjad, ja allesjäänud noodid said niiiiiiiii ilusti ära sorteeritud... järgmise õpetajani, kes muidugi alustab sellest, et minu süsteem ei kõlba mitte kuhugi, ja laob kõik asjad oma käe järgi. Sain isegi interneti kaudu teiseltpoolelt sõimata, et ilusal laupäeval muudkui raban tööd ja inimestega ei suhtle. Aga pole parata - kunst nõuab ohvreid.

Homseks jääb siis tõesti pisike tegevus ehk erinevate juhtmejuppide ärapaigutamine koos võimenduse ja klahvpillide installeerimisega. Peaksin tegelikult KORG Triton Extreme manuaali ka millalgi läbi lugema, ehkki hetkel nii vanu lapsi ei ole süntesaatorit õppimas, kellele midagi tarka sekvenserist rääkida oleks. Aga pea mõni uksest sisse sadada ei või.

Islensk hakkab tasakesi kõrvadesse jääma, vähemalt "einn bjór" on igast asendist selge. Kui hätta jään, siis on alati abiks vabandus "ég er ad laera islensku og skil ekki allt" ja palve "viltu leidrétta mig ef ég segi eitthvad vitlaust". Kõiges ülejäänus aitab esialgu kehakeel pluss minu veri bääd english pluss sõnaraamatud.

Head uudised, et Islandi peal on täitsa olemas selline pood, kust leiab 1)kitarrikeeli; 2)häälestusmasina; 3)MIDI-juhtme; 4)ühe hinnasõbraliku trompeti. Halvem pool, et mitte kuskil ei pakutud 5)viiulipoognat; 6)klaveritooli; 7)automaatsaatega klahvpilli; 8)metronoomi, ja et odavaimad noodipuldid maksid ca 7000 ISK. No vaatame nende asjadega, mis edasi saab.

Aga nüüd aitab ka tänaseks. Ininmvõimetel on siiski piir. Lähen kobin oma majakesse, mille koridorist väljavaadet ka minu tänase jutu juures olevalt pildilt näete. Sjaùmst à morgun !

Thorshöfn: esimesed impressioonid

Halló! Pärast korralikku lõunasööki (söön seda koolis, ainult 405 ISK, imemaitsev ja tõsta ette palju tahad) ei jaksagi asju punktist A punkti B paigutada. Sestap väike blögamispaus.

Täna tuli minu saareriigis viibimise aja jooksul esimest korda päike pilve tagant välja. Üldiselt tuleb siin olles muidugi olla pidevateks ilmamuutusteks valmis, ühe faktiraamatu andmetel vaatab iga päev ilmateadet üle 85% islandlastest.

Aga päikeserahvas on siinne rahvas kindlasti, isegi ülemaailmne majanduskriis pole nendes suurt stressi tekitanud. Vähemasti Thorshöfnis mitte. Mõnikord on keskmine islandlane isegi (minu jaoks) talumatult marurahulik. Minu moblanumber saabub Reykjavikist või Akureyrist siis kui saabub, kennitala (isikukood) ja skattkort (tulumaksukaart) ka, kunagi jõuab prügikonteinergi koduõuele (niikaua viska ukse taha, küll ära koristatakse, öeldi) ja sissekäik muusikakooli saab lumest puhtaks roogitud, ainult rahu! Eks ma siis oota.

Õlut pole eriti tarbida viitsinud. Tavalistes poodides müüdav lahja õlu, 170 ISK ja 2,25% ajab ainult neerud talveunest üles. Korralik õlu, 270 ISK ja 5+% on müügil koos muu kärakaga, aga see pood on tööpäeviti lahti ainult 17-18 ja laupäeval 16-18. Muuseas kirjutatakse tarkades raamatutes, et islandlased ise tinutavadki ainult nädalavahetuseti ja siis nii, et maa must - aga kui nädala sees lähed restoranist poolt liitrit õlut küsima, arvatakse, et sul on tõsised alkoholiprobleemid. Kodus paar purki muidugi seisab, aga praegu võtab koristamine nii võhmale, et koju jõudes kukun kohe koti peale pikali ja magama.

See-eest olen muutumas täielikuks kofeiinikuks, päevas läheb kannutäis ära. Mis muidugi viga, kui kohvimasin kuulub iga kooli standardvarustusse. Nagu ka kõik IT-sse puutuv, minulgi korraliku helikaardiga lauaarvuti, laserprinter ning tindiga kontorikombain. Laupäeval hakkan vaatama, kuidas klahvpillidest kehvemat (sitane KORG SP-100, Eesti pillipoodides tühised 30 tonni) arvutiga ühendada. Ikka veel on hirmus tahtmine eelmisele õpetajale pasunasse anda kogu tekitatud segaduse eest.

Õhtul on siis koolis laste ja lastevanemate ühine koosolek, kus räägin pisut juttu endast ja oma mõtetest ning kuulan ära ka õpilaste mõtted. Usun jätkuvalt, et tulen kenasti toime - seda põhjusel, et keegi pole veel tahtnud klarnetit õppima hakata. Esimese soojaga on Thorshöfnis registreerunuid 17, 13 tüdrukut ja 4 poissi, erialade kaupa 3 plokkflööti, 2 flööti, 4 klaverit, 2 süntesaatorit, 1 akordion, 7 kitarri ja 1 basskitarr. Arvud ei klapi seetõttu, et mõni tahab õppida kaht pilli. Tõenäoliselt pole see päris lõplik arv, sest on küsitud ka löökpillide ja veel mõne asja kohta. Ning midagi pole seni teada teiste koolide kohta. Rahu, ainult rahu. 100% palk on garanteeritud ükskõik kui väikese arvu õpilaste puhul, ja kõik, mis üle 21 nädalatunni läheb, korrutatakse koefitsiendiga 1,8. Kui kell kaugemale kui 17.00 liigub, siis veel koefitsiendiga 1,2. Ametiühingud on siin tugevad.

Võrreldes Eestiga tuleb koolisüsteemis ühe omapäraga ära harjuda. Meil on hommikuti koolitunnid ja muusikakool pärast lõunat (põhimõtteliselt on ka vastupidi võimalik), aga siin on kool ja muusikakool samal ajal ning õpilased käivad oma pillitunni ajaks lihtsalt tavakoolist ära. Selleks, et mõni ei hakkaks seda tegema regulaarselt näiteks matemaatika arvelt, on muusikakooli tunniplaan ujuv. Vähemalt ei pea seda plaani ise koostama, see läheks pisut üle mõistuse. Kui tarvis, et mõned õpilased koos tuleksid, pean lihtsalt direktorile seda ütlema. Kogu polka.

Heakene küll, sain jälle natuke südant puistatud. Järgmisel nädalal algavad seega tunnid ja kohtun ka kirikurahvaga. Siis selgub, kas nad vajavad mind või on rahul selle poolakaga, kes kuskilt 100 kilomeetri kauguselt käib. Ega ma tõtt-öelda väga vaimustuses sellest kirikuvärgist olegi. Aga orel on muidu väga hea soundiga ja võiks sellegi pilli paremini selgeks saada...

Pange siis sealpool ka vingelt edasi! Kui näeb, siis räägib jälle.

Ellujäämiskursus vol.2 ehk Kuidas ma kohale jõudsin

Pole vist tükk aega kirjutanud, kui hästi järele mõelda. Need, kes minu Skype isiklikke messe jälgivad, teavad küll, miks. Ühesõnaga olen viimased kolm ööpäeva tegelenud bardaki likvideerimisega ehk teisisõnu visanud kappidest välja ca 60 kilo kasutut kraami. Kaugelt tunda, et islandlased sõjaväes ei käi - asjad, mis välja võetakse, lähevad paremal juhul tagasi kuhu juhtub, aga tavaliselt jäävad lihtsalt vedelema. LOOMULIKULT ei tea ka keegi täpselt, mis pillid ja kus peaksid asuma, sest sellist asja nagu inventuur Islandil lihtsalt ei tunta. Aga kooliasjadest ehk siiski hiljem, pidin ju hoopis lõpetama oma kohalejõudmise teema.

Etapp Kopenhagenist Keflavikki sujus vägagi õlitatult, Boeing 757-200 on varustatud kõige vajaminevaga kolmetunnise lennu valutult möödasaatmiseks. Võid kuulata laia muusikavalikut, vaadata videosid, harjutada islandi keelt ja jälgida oma lennuteekonda. Muudki. Ainuke, mis tiba rahutuks tegi, oli suhteliselt väike ajavahe graafikujärgse Keflaviki maandumise ja graafikujärgse Reykjaviki väljalennu vahel. Teadagi, vastavalt Murphy seadustele sain oma pagasi kätte viimaste hulgas ja et olin selleks hetkeks juba vägagi närviline, äratasin tolli tähelepanu. Midagi keelatut mul muidugi kaasas polnud (vahetuse ülem insuliinisüstalde kohta siiski niipalju ütles, et võtaksin järgmine kord ükskõik kas Eestist või Islandilt paberi), aga kohvrite lahti-kinnipakkimine ikka natuke aega võttis ja 16.00 bussist võisin seega ainult unistada. Järgmine läks 16.30 ja oli 17.10 mingis bussijaama moodi asjanduses, kus kohvrid välja tõsteti (mina olin aru saanud, et sõidutavad lenujaama, aga tühjagi). Siis oli juba paanikaosakond, mille bussijaama personal õnneks väga professionaalselt lahendas. Ma ei saa muidugi kunagi teada, kas see 10 eurot, mida taksojuht küsis, oli õigesti küsitud, nagu ka seda, kas need islandi kroonid, mis ma tagasi sain, olid õigesti tagasi antud - aga 17.17 ma lennujaamas olin...

...või misasi see nüüd just oligi??? Kujutasin ette, et tegu ikka vähemalt Pärnu lennujaama suuruse asjandusega - aga oli üks õnnetu puhvetiga putka nagu umbes Suure-Jaanis. Olin muidugi ise kindel, et saan vähemalt sõimata hilinemise eest, või siis et ei lasta turvakontrolli või tuleb pagasiga mingi jama. Selle asemel - vaevalt kui olin öelnud, et olen Eesti lennuki hilinemise tõttu suure probleemi otsas, küsis tibi minu perekonnanime ja trükkis mingi bussipileti modi asjanduse välja. Kogu check-in, ei huvitanud kedagi minu kohvrite arv ega kaal, turvakontrollist rääkimata. Täpselt nagu bussijaamas, ja eks sealmaal lennukid busside eest enamjaolt olegi. Isegi hinnad võrdlemisi samad.

Pisikese hilinemisega siis 21.veebruaril kell 18.20 Akureyris ning seal juba Kaldo ja Valmar vastu võtmas. Esimese öö Islandi pinnal saatsin mööda Kaldo juures, Komeedi kommid olid ilusti säilinud (kilekott mitte) ja vanaka pudel ühes tükis. Juttu jätkus kauemaks nagu vanadel klassivendadel ikka. Põhilised ringsõidud aga tegi minuga järgmisel päeval Jaan. Parempoolsel pildil Godafossi juga, Jaani kinnitusel üks ilusamaid Islandil. Sai käidud ka Euroopa ja Ameerika kokkupuutepunktis Myvatni ääres, mekitud haikala ja mädandatud pardimune, tuletatud tiba klaverimängu meelde, kuulatud Jaani koori plaati ning imetletud neid tingimusi, mis väikestel islandlastel isegi kõige väiksemates koolides on. Paras mõte saata iga töötingimuste üle vinguv Eesti pedagoog aastaks Islandile asumisele... aga siis nad hakkavad virisema, et rannas ei saa vedeleda. Seda tõesti ei saa, meri on küll aastaringselt lahti, aga ka aastaringselt külm - kuid tavaliselt on iga kooli juures korralik bassein ja 42-kraadise veega pott.

Viimane ja kõige raskem etapp minu teekonnast algas 23.veebruaril kella 16.30 paiku, kui vallavanem tuli Jaani juurde minu järele. Ilm oli täiesti tuuliseks kiskunud ja sealmail tähendab see kohutavaid lumetorme. Niigi tuleb talvehooajal ringiga mööda rannikuäärt sõita, aga tol korral oli kohati juba 30 km/h üliohtlik, udulaternatest oli tolku täpselt üheks postivaheks ning ootamatud tuuleiilid raputasid autot ja lõid esiklaasi lund täis. Enamvähem viie tunniga siiski Thorshöfni jõudsime. Selleks ajaks olin nii läbi raputatud, et ei jaganud kohe üldse enne matsu ära, kui auto ühe ehitussoojaku moodi asjanduse juures peatus ja minu kohvreid välja tõstma hakati. Esimene ehmatus - o holy shit, sihukeses putkas elavad meil koerad! Teine pilk: tegelikult täitsa maja moodi. Sisenedes: vau! Ning siis väike kehakinnitus, duši alla ja koti peale. Praegu panen ehk siia punkti ja jätkan koristustöödega, algab kitarrinootide sorteerimine. Ehk pärastpoole veel natuke, kohalikust eluolust. Bless!

Ellujäämiskursus, vol.1

Mõnikord juhtuvad kõik jamad ikka ühekorraga ära. Nagu täna läks.

Kõigepealt otsustasime Pärnust välja sõita piisava ajavaruga... ja olime niisiis lennujaamas liiga vara. MUIDUGI ei tea ju keskmine maakas lennujaama parkimiskorraldusest mitte halli sedasamustki ja persetab oma sõiduriista kõige kallimasse tsooni. Eriti siis, kui palgapäev kaugel.Vihjasin viimase lausega, et hüvastijätt kujunes tehnilistel põhjustel liiga lühikeseks.

Edasi helistas teinepool juba Pärnust ja küsis, ega üks teatud võtmekimp mingil imelikul põhjusel minu valduses pole. Mingil imelikul põhjusel oligi, järelikult tuli välja mõelda, kuidas see kodumaale jäänute jaoks kättesaadavaks teha. Õnneks aju töötas.

Nii. Istusime siis juba lennukis, kui mingid tunkedega tüübid trügisid sisse ja natukese aja pärast teatati, et võtke nüüd ilusti oma asjad ja kobige ootesaali tagasi, toimub lennuki vahetus. Niisiis väljasõit mitte kell 18:10, vaid ca 19:40. Siin ei aidanud isegi stjuuardessidele naeratamine ja aktiivne asjaajamine, füüsiliselt jõudsin B7 juurde selleks hetkeks, kui Reykjaviki lend väravast eemale ruleeris.

Midagi head ka lõppu. Õnneks on SAS klienditeenindus väga tasemel ja teavad täpselt ka lennureisijate õigusi. Transfeerikeskuses uue lennu check-in kümne minutiga, saabumiskeskuses kaks taksovoucherit hotelli ja tagasi, hotellis tuba ja kolmeminutiline tasuta kõne, õhtusöök ja hommikusöök... internet ka tasuta. Skaipisin siis kõik vajalikud jutud maha ja käivitus plaan B. Kui nii hästi hoolitsetakse, jää järgmine kord või vabatahtlikult maha.

Sestap siis tänane pilt hoopiski Kopenhagenist. Muidugi mitte minu enda tehtud. Islandile jõudmisega tuleb veel tiba oodata. Kahjuks. Kilud selle ajaga ehk siiski hapuks ei lähe ega sula üles ka Komeedi kommid.

Mida soovivad eestlased siin- ja sealpool piiri?

Tere siit Eestimaalt tükiks ajaks viimast korda! Reede õhtul, kui kõik lendudega klapib, olen niisiis kell 22:20 (kohaliku aja järgi) Reykjavikis. Järgmisel päeval lendan edasi Akureyrisse ja sealt millalgi Thorshöfni. Pildil jällegi minu tulevane töökoht, aga selgema ettekujutuse saamiseks pildistatud teisest suunast.

Arutasime kaasmaalastega kõiki tekkida võivaid variante ning leidsime, et kui mõni kellaaeg ei klapi, on olemas risk, et jään mõnest lennust maha ja siis on ilmaasjata Keflaviki vastu tuldud. Nii et punane vaip ja puhkpilliorkester jääb seekord ära. Jõuab ehk mõni teine kord...

Uurisin siis oma kolleegide soove selles osas, kuidas saaksin kasulik olla kodumaale jäänutele ja millest tunnevad puudust islandlased.

Kolleeg Kubjas Jõgeva malevast palub uurida, kas saareriigis äkki mõni pasun pole üleliia, et seda Kaitseliidule humanitaarabiks saata.

Endised konkurendid ja nüüdsed kliendid Popsid tulid mõttele, et äkki tuleks oma iga-aastase hooaja lõpureisiga (augusti alguses) seekord Islandile... kui ma aitaks natuke korraldusliku poole pealt.

Jaan igatseb vürtsikilu. See tema lemmikmaitse juba kooliajast. Kaldo rääkis midagi Komeedi kommidest. Ei tea, kas selliseid asju üldse veel poes müüakse?

Ainult ise ei oska ise esialgu millestki puudust tunda. Seda küll, jah, et saunatamist seal maal ei tunta. Lõhet, forelli ja lammast söön igal juhul, viinamees pole eriline kunagi olnud ja ühe õlle võib õhtul ikka lubada, arvestades prognoositavat sissetulekut.

Nõndaviisi, et kõik tundub nagu vägagi tuttavat rada minevat. Lihtsalt sellises kandis, kus hästi hoolsalt jälgitakse, et keegi ennast lolliks ei töötaks. Ja kus makstakse austustväärivate ametite pidajatele ka vastavat palka.

Eks ma's püüa korralik olla ja naiste-lastega ka regulaarselt sidet pidada (õnneks on Island IT valdkonnas väga arenenud) ja siia ka aeg-ajalt midagi kirjutada. Nägudeni siis, ja ärge väga halva sõnaga meenutage!

Kümme päeva minekuni

Nüüd on kõik asjad tõepoolest sellises staadiumis, et võib hakata tasapisi kohvreid pakkima. Viimane, mille taga asi seisis, oli karistusregistri teatise notariaalne tõlge, täna saadeti sõnum, et seegi valmis tehtud.

Kohalik ajaleht (Pärnu "Kommunist" Postimees) härraste Meieli ja Vilgatsi isikus kauples mind põhitöö kõrvalt Islandilt uudiseid vahendama. Why not, Eestis oleks ju ka täitsa tore väikest tagavararaha omada, kui siiakanti jälle satub. Samamoodi on täiesti olemas eelkokkulepped mõne plaadiarvustuse suhtes, ning kunagised konkurendid ja praegused kolleegid (Popsid) on jätkuvalt huvitatud, et ma neile mõne orkestriseade aeg-ajalt rivitult laseks. Kolleeg Saan mainis midagi ka Soome mereväe orkestri tellimusest, aga praegu pole täpsemalt kuulnud.

Sellel taustal hakkab asi tasapisi juba päris jumekas välja paistma. Aga ikkagi, kõigepealt muneme ja siis alles kaagutame.

Pildil tee Thorshöfni. Esialgu internetist. Alates veebruari lõpust saab siinsamas näha ka enda tehtud fotosid.

Täna said siis kõik asjad ilusti valmis. Islandilt saadeti lennupilet ja lepingu projekt. Leidsin üles oma diplomi ja andsin selle tõlkebüroosse. Paar paberit lisan oma algatusel. Vaja on veel ära oodata karistusregistri teatis ning siis võib keskenduda logistilistele probleemidele.

Äralend reedel, 20.veebruaril kella 18:10 lennukiga üle Kopenhageni ning kuue tunni pärast, 22:20 (meie aeg on kaks tundi Islandi ajast ees) olen juba Reykjavikis, kuhu poisid lubasid vastu tulla. Siis üks nädal sisseelamiseks, tulevaste õpilastega kohtumiseks, ja 1.märtsist võib juba paugutama hakata.

Kas ma midagi kardan? Hea küsimus, võtame ühe päeva korraga. Üksindus? Mõned tegevused (loomine) nõuavadki rahu ja vaikust, ning vähemalt internet ja skype on olemas. Veebikaamera ka. Keeleprobleem? Pean end selles osas keskmisest andekamaks. Õpetamisoskus? Õpilased on üle maailma ühesugused.

Ainuke asi, et ümberistumine Kopenhagenis peaks toimuma pooleteise tunni jooksul, ja kui nüüd lennukitega mingi jama juhtub, siis on kaks võimalust: a)töllerdada x aega Kopenhageni lennujaamas kuni järgmise võimaluseni, või b)jõuda kohale ilma pagasita, mis kunagi järgi saadetakse. Selle stsenaariumi eest pole paraku keegi kaitstud...

Tänasel pildil minu tulevane töökoht. Minu aadress: Fjordurvagur 10. Kool on Fjordurvagur 3, nii et palju liikuma ei pea. Kui ei taha sõpradele just külla minna...

SItt suusailm aastaringselt...

Käesolevaga teatan oma lugupeetud lugejatele, et olen edukalt Saksamaalt tagasi jõudnud. Parasjagu kõige külmemate ilmade saabumise ajaks - nii et kodus oli muidugi esimene asi pärast kohvri lahtipakkimist kaminasse ja ahju alla tuli teha.

Viimased päevad sõpruskoolis ja selle lähiümbruses olid väga kiired, ent selle eest sisukad. Neljapäeval kümnetunnine ekskursioon - sai külastatud FC Schalke 04 muuseumi ja nende kodustaadionit, ronitud gasomeetri katusele linnavaateid nautima, käidud rongimudelite jaamas (õudne, mis selliste asjadega tegelemine maksab, ma parema meelega jätaks kommentaarimata!) ning päeva lõpuks jazzikontserdil, tegemist oli niisiis Folkwangi ülikooli jazziosakonna diplomikontserdiga. Koti peale alles kuskil 23 paiku.

Ja muidugi "eurointegratsioon" reedel ehk loeng eesti muusikast (kohati mustanahalistele) saksa gümnasistidele (halvas) inglise keeles. Aga tuli välja ning õpilastele isegi meeldis, kuulasid väga tähelepanelikult. Sealmail on õppimine üsna sarnane, lihtsalt suuremad valikuvõimalused isikliku hariduse kujundamisel. Minu erialal näiteks põhikoolis: 5.-6.klassis nii muusikat kui kunsti 2 tundi, 7.klassis 2 tundi kunsti ja 8.klassis 2 tundi muusikat ning 9.klassi õpilane peab valima emba-kumba 2 tundi. (See oli lihtsalt tilluke näide möödaminnes.)

Pääses minugi majutaja Henning "kasarmuarestist", pereelu elab ta sadakond kilomeetrit koolist eemal Münsteris ja selle elamiseks jääbki paraku ainult nädalalõpp. Olgu siis külalised või mitte. Seekord, nagu võiski arvata, olid. Laupäev möödus Münsteriga tutvumiseks, kirikud ja muud ajaloolised hooned olid nagu ikka kunstiküllased, aga üllatas pisut jalgrataste rohkus. Isegi sellise ilmaga... Sestap on siis ka tänase blöga pilt üles võetud parima rattapoe ees. Mina see lühem.

Kodus on mingi jama veega, mõnest kraanist ei tule kuuma ja mõnest üldse mitte midagi. Õnneks ennast ikka pesta saab, aga kangiklubiga on veri bääd stoori. Teiselpoolel on õnneks Lavassaares mingi hea tuttav, kes muid meeste töid teha oskab. Ja teisipäeval pidi ka soojemaks minema. Lund pole eriti sellegipoolest. Tõepoolest aasta ringi sitt suusailm. Ah, mis ma ikka tühja juttu ajan, mõne päeva pärast oleks ehk huvitavamatest teemadest vestelda. Minge teiegi ilusti magama!