Plaaniliste suvetöödega ühel pool!

Nagu vististi ka ühes oma eelnevatest sissekannetest mainisin, leidus käesolevaski suvevaheajas pisikest loometegevust.

Konkreetsemalt rääkides on väga kõva tuleku Eesti kultuurikalendrisse teinud ettevõtmine nimega Tõrva Loits. Kes kunagi Tõrvas käinud, teab muidugi sellist toredat ujumiskohta - nüüd siis ka kontserdipaika - nagu Vanamõisa järv. Selle kaldal kuskil 15.augusti ümbruses asi aset leiabki. Üheks komponendiks on igal aastal Kaitseväe orkester ja teiseks komponendiks mõni rokkivamat tüüpi bänd, kes siis mõned lood ka koos esitavad. Ülejäänu sõltub konkreetsest juhtumist, leidub nii eesti levimuusika klassikat kui ka opereti/muusikaliviise, nooremaid kui ka kogenumaid esitajaid. Muuseas, üks asja ellukutsujatest on vana hea tuttav laulja Jaan-Willem Sibul, kes lavalaudadel fraki kandmise kõrvalt on arvestatava osa oma elust teinud ka karvasemat musa.

Nii, ja minu puutumus tolle ettevõtmisega? Teist aastat järjest olen see mees, kes orkestri ja bändi ühised asjad kokku heegeldab. Eelmisel aastal oli bändiks Singer Vinger ning asjad läksid põimiku vormis. Sellel aastal Ultima Thule ja nende soovil tulevad neli lugu esitamisele eraldi. Põimiku kirjutan ehk ka kunagi tulevikus kokku, aga see on eraldi läbirääkimiste teema.

Mu teisepoole jaoks on vist seda päris omapärane näha, kuidas ma kirjutan. Asi selles, et minu loominguliselt aktiivne periood on mitteaktiivse perioodiga eriti teravas kontrastis. Kui olen loomevormis, siis lasen arvuti taga ühe valuga kell 07:00 - 02:00, tehes pause ainult söömise ja sitalkäimise tarbeks. Mõnikord isegi mitte selle jaoks, ehkki see on natuke ebatervislik. Nende nelja loo reaalseks kirjapanekuks kulus kolm tööpäeva, pluss enne seda päev üldiseks tutvumiseks ja visanditeks ning pärast seda kaks päeva korrektuuriks ja küljenduseks. Päris kiiresti, või kuidas? Aga see-eest on ka järgmised kaks nädalat garanteeritud, et ühtki mõistlikku nooti kuskilt tulemas ei ole. Üleeile näiteks putitasime naabrimehega hoopis jalgrattaid ja libistasime aukartustäratavates kogustes õlut.

Psühhiaatrid nimetavad sellist asja vististi bipolaarseks häireks, aga neile meeldib ka tõtt-öelda kõigele, mis pole liinitöö kella 8:00-17:00, erinevaid silte külge kleepida. Lasku pealegi käia, kes neid keelata saab. Niikuinii suhtub 90% Eesti elanikkonnast loomeinimestesse nagu hulludesse.

Kuidas siis minu väljamõeldu mittevirtuaalses keskkonnas kõlama hakkab, saab kuulda 15.augusti õhtupoolikul. Aga enne käin ära veel Torma puhkpillipäeval, kus kah natuke minu asju kavas.

Muust niipalju, et katus on ilusti peal, korstnad püsti ning jalgrattapedendus ruulib täiega. Kõrvaloleval pildil kogu olemasolev park täies hiilguses:

1)poiste maastikuratas esiplaanil eelmise omaniku poolt väga halvas seisus kuuri maha jäetud, aktiviseerimiskeskuse "Tulevik" kollid tegid 200 krooni eest korda esimese käsipiduri, vahetasid käiguvahetussüsteemi rummusiseseks, panid uued sisekummid ja vajalikud helkurid külge ning vahetasid tagumise käsipiduri jalgpiduri vastu;

2)sinioranži sadulaga ratta ostsin vist 2005 ainult sellepärast, et see oli kokkupandav - aga pedaalid olid selle ratta ülinõrk koht, alates 2007.aastast roostetas P-Jaagupis keldris, naabrimees reguleeris natuke käiguvahetust ja pani uued pedaalid;

3)punase ratta soetasin pärast kokkupandavat 2007.aasta kevadel ja sõitsin sellega suht vähe, muidu nagu päris uus ja tugeva raamiga ka, aga teinepool kurtis, et kruusateel ei liigu väga hästi edasi ja Võidu tänava tõusul Lavassaares tuleb käekõrval lükata. Ma vist tean probleemi ka - vedav hammasratas võiks tiba suurem olla, ehk isegi suudan iseseisvalt välja vahetada;

4)pasakarva meesteka tagaplaanil aitas "Tuleviku" kuurialustest välja valida kamraad Jaan juunior - no sellel oli alguses kõik pea olematu (kummid purud, esipidur puudu, käigud sodiks, kodarad kõverad). Nüüd on 500 krooni eest täiesti laitmatu pill, millega paarikümnekilomeetrised otsad pole mingi probleem. Eriti pärast seda, kui vahetasin "m***i surm"-tüüpi sadula laiema ja pehmema vastu.

Nii et kui külla tulete ja töö käigus tekib soov käia ära Lavassaare poes või ujumas, pole see tegevus enam sõltuvuses ei auto olemasolust ega joobeastmest.

Olgu peale, lükkan veidike muru ja siis vaatan, mida ilm teha lubab. Kahtlaselt hallikat karva see taevas hetkel on...

Lapsesuu ei valeta...

Tänase loo peakangelaseks on Marie Põdra (8, pildil).

Juhtum ühesõnaga järgmine:

Pidin sõitma maalt linna, et bussi pealt vastu võtta üks ülioluline saadetis. Selge ju, et lapsi mõneks tunniks omapead ei jäta. Majaümbrus püstiste naeltega laudu ja muud remondiprahti täis pealegi.

Bussi saabumiseni oli pisut aega, nii et tegin seniks oma koduõllekas ühe sanga. Lapsed, kes minuga selles asutuses küll ja veel viibinud, käitusid tiba ülemeelikult, mille peale ma neile ütlesin, et teiesuguste siinviibimisel ei julgeks president küll siia tulla. Dialoog arenes edasi niiviisi:

Marie: "Kas siis Ilves joob õlut?"

Mati: "Küll ta kindlasti jooks... aga siia pole ta minuteada veel tõesti juhtunud. Mõni eelmine president aga küll. Sa ikka tead, kes enne Ilvest president oli?"

Marie: "Äääääääääää... nohhh ....oli üks ....kes see nüüd mäletab ....kurat, ei tule meelde!"

Mati: "Aga enne teda?"

Marie (kiiresti): "Lennart Meri!"

Õigesti kasvatatud laps ja poliitiliselt teadlik, pole midagi öelda. Ei mäleta ebaolulisi asju.

Welcome to Club!

Nii. Laulupeoheliloojate klubisse on siis nüüd astutud. Muuseas samal aastal nii kuulsa mehega kui seda on Erki-Sven Tüür. Aga olgu kõigest ikka ilusti järjekorras räägitud.

Alates 1977.aastast, kui tegin laulukaare all esimest korda noka lahti (poistekooris) on teadagi juhtunud hirmpalju. Alates gerontokraatide väljasuremisest kuni riigikorra vahetumiseni - ja mis iganes kõik sinna vahele ära mahtus.

Mõistagi on igasugu muutused teinud sootuks teistsuguseks ka laulupidudel esitatava repertuaari. Sealhulgas ka pasunakooride lood. Detailidesse laskumata mäletan veel kümme aastat tagasi, kuidas pasunapuhujate hulgas valitses üldine suhtumine, et kõige olulisem on ära mängida rongkäik ja pärast seda võib minna viint jooma. Kes olid orkestrina vähegi asjalikumad (minugi pillimehed), vaatasid 1999.aasta laulupeolood ühes-kahes proovis enne eelproovi lihtsalt üle, mängisid laulupeol massi sees kuidagi ära ja unustasid seejärel enamiku neist lugudest igaveseks.

2000-ndate alguses aga uuenes puhkpillielu eestvedajate seltskond oluliselt. Mis siis, et kõikide näod kõikidele meeldida ei pruukinud (ega meeldi tänaseni) - kuid fakt oli, et nüüdsest pääses avatud mõtlemist pildile kordades rohkem, ja muuhulgas jõuti ka kontseptuaalsete küsimusteni. Näiteks selleni, kuidas saada repertuaari hulka huvitavamat muusikat.

Kuidas saab ühest loost laulupeolugu? Kõige lihtsam on muidugi juhtum, kus mõne teose maagia hakkab tööle iseenesest - nii läks omal ajal näiteks Eespere lauluga "Ärkamise aeg", mille sõnum oli õigel ajal õiges kohas. Sellelgi peol võeti laul üles.

Pasunateostega on üldiselt pisut keerulisem. Kõigepealt, erinevalt koorilauludest tuleb läbi ajada ilma sõna jõuta. Aga veel enam võib tekitada probleeme, et orkestrite nägemus puhkpillimuusika olemusest on tohutult seinast seina. On seltskondi, mis tegelevad paduklassikaga. Ja seltskondi, mis klassika poole ei vaatagi. Ja marsi-valsi-polkaseltskondi. Ja nii edasi. Siis on seltskondi, mis on pillirühmade mõttes paremini, ja seltskondi, mis halvemini komplekteeritud.

Sellel teemal sai juttu tehtud ka kohalikus ajalehes, link siin:

http://www.parnupostimees.ee/?id=140326

Platsi peal kõlas tõepoolest väga hästi. Lugu juhatanud kolleeg Ants Oidekivi oli samamoodi debütant ja unustas mind suure ähmiga välja kutsuda, aga Saan torkis tagant, et mine-mine-mine nüüd... noh, kui telekaamerad minu puldist kummardamise maha magasid, pole see mingi suurem õnnetus, asjaosalised teavad nagunii, kuidas ma välja näen ja ülejäänuid ei koti.

Tegelikult oli ju väga vinge terve laulupidu (ka tantsupidu, aga telekast ei saa päris seda kaifi kätte) ning virisejatest keeldun ma lihtsalt aru saamast. Rongkäik sai kaks tundi pikem - so what? Kes tahab tuima marssimist vahtida, võtku õigeks päevaks pilet (soovitavalt üheotsapilet) Moskvasse või Põhja-Koreasse. Maailmamuusika ja elukutseliste muusikute koht pole Eesti laulupeol - nagu Eesti polekski osake maailmast ja profid osa Eesti muusikakultuurist. Laulud peaks olema populaarsed ja kaasalauldavad - sorri, aga selle jaoks on Õllesummer. Piletid olid liiga kallid - imelik, et see ei tule kunagi jutuks, kui minnakse vaatama Maiet & Valdurit või Sulo/Mari-Leenu/Nikit/kedaiganes eesti muusika urruaugu poole pealt.

Aga see kõik selleks. Töine puhkus jätkub - mõningane kogus noote on kirjutamisjärjekorras ja neid võib juurdegi tulla. Õnneks on ilmad sitad ja seetõttu eriti vabas õhus niisama õlutama ei kisu. Ning natuke ongi lisa teenida hädavajalik, sest meile eelmisel aastal maja müünu on osutunud oluliselt suuremaks mölakaks kui pealtpoolt paistis. Mistõttu lisaks planeeritud katuse vahetamisele tuli otsast peale üles laduda ka kaks korstnat - ja see töö pole kohe üldse odav...

Palavus tapab...

Eestlane kohe peab iga asja üle virisema. Siis, kui talvel lund pole. Siis, kui kevadel tuleb lumi maha. Siis, kui sügisel ladistab vihma sadada.

Ja muidugi suvel igal juhul. Nii siis, kui on vihmane, kui ka siis, kui on põuasevõitu. Praegu näiteks on termomeeter varjus seal kuskil +30 kandis ja õhk seisab täiesti paigal. Tegelikult peaks natuke trimmerdama ja natuke muru niitma, aga enne kella 21 küll ei kannata nina välja pista. Peale kõike muud kõrben kohe ka ära.

Nii ma siis istungi õhtuni. Vaatan telekat, loen lehti ja mängin netis bridži. Ning karjatan koduloomi. Pähkli Isa persetas pool päeva aknalaual ning Tigepunn tassis järjekordse mahamurtud linnu aknast sisse ja oli hingepõhjani solvunud, kui ma ta koos oma saagiga uksest jälle välja viskasin.

Muudest uudistest niipalju, et pühapäeval tegin Marie sünnipäevale ja tagasi pisikese jalgrattamatka (2 x 26 kilomeetrit) ja mõningad staabirotid on hakanud pisitasa aru saama, et ju nad ikka mõnikord ka oma tööd lohakalt teevad. Nii et olukord on kontrolli all.