Kullakesed, esimene aprill on ju alles homme!

Täna oli mingi täiesti imelik päev. Absoluutselt kõik õpilased, kes olid tunniplaani kirjutatud, jõudsid ka kohale, isegi õigeaegselt ja põhimõtteliselt tunniks ettevalmistunult.

Ilmselgelt on tegemist mingi magnetilise anomaaliaga.

Appi, täna oli ju neljapäev!

Täna oli terve päeva selline tunne, et midagi on väga viltu ja valesti. Eks oli ju ka pisut, Þórshöfni koolis on lapsed massiliselt haiged ja ega minugi nohu, mille sain külge Eskifjörðuris mittekäimisest, pole veel lõplikult taandunud.

Aga - kell 8:57 (12-minutilise hilinemisega) tuli Viktoria, kes teatas sissejuhatuseks, et Dagur ja Heimir on haiged. No sai tänutäheks oma pool tundi kätte ja natuke veel otsa. Kell 9:45 pidi tulema Mikolaj, aga see, mis toimub perekond Potrykuste kodus, vajaks tõenäoliselt uurimist. Bardakk on selle asja nimi, seltsimehed. Jätkavad nad siis õpinguid või ei, aga niikaua, kui nende valduses on kooli pillid ja noodid, kirjutan mina nad külma kõhuga tunniplaani. OK, edasi. 11:20 oli Svanhilduri aeg, aga ema helistas ja küsis, kas laps ei võiks homme tulla. Mis mul selle vastu olla saab, kui niimoodi suheldakse ja kokku lepitakse. Seega 9:45-st alates kuni lõunani vaba. Pärast lõunat - 12:30 Heimir haige, 13:00 Marin teadmata kadunud. Kõik. No mis ma muud tegin, kui viimase olemasoleva lava- ja filmimuusika kontserdi seade valmis.

Sihuke täielik laupäeva tunne oli niisiis peal. Haiguste vastu muidugi ei saa kuigivõrd, eriti kui igasuguse ilmaga poolpaljalt ringi silgata. Praegu on siinkandis päris pikalt külma ka olnud, ehk varsti pääseb rohkem kevadet võimule. Kontsertide pärast ma verd ei kuse, pool kava võib põhimõtteliselt juba homme ära mängida ja teise poole enne lihavõttevaheaega.

Ühe festivalilkäigu kuulsusetu lõpp

Istun praegu Þórshöfnis oma kooliarvuti taga. Ilm õues on täiesti masendav, lumesadu ei taha ega taha otsa lõppeda, ja oleks siis vähemalt tuulevaikne - aga kus sa sellega!

Hommikul pidime niisiis sõitma Eskifjörðurisse, festivalile Nótan. Auto Svanhilduri isa kunstilisel juhtimisel isegi saabus õigel ajal minu maja ette, aga info oli kõike muud kui rõõmustav. Tõepoolest, veendusin oma silmaga, et tee number 85 oli tihedalt täis tuisanud, tegime küll abitu katsetuse paarsada meetrit sõita, ent siis kiskus asi nii hulluks, et roolist kõlas kategooriline EI. Ots ümber ja asja arutama Heiðruni poole, kes polnud isegi katsetanud välja sõita. Seda enam, et laupäev on ka ainus päev, kus lumesahkadel pole kirdemantee peale asja.

Maanteeameti teeolude lehel olid eelmise õhtu andmed. Ja kiri, et süsteemi rikke tõttu uusi andmeid ei edastata. Telefonikõned ümbruskonna tuttavatele olid vähelohutavad - kohe sai selgeks, et kuni Vopnafjörðurini sama hullud teeolud ja ega mujalgi parem pole. Jäi veel õrn lootus, et ehk on neid lumevangi jäänuid nii rohkesti, et kogu üritus lükatakse edasi. Kahjuks sai paari järgmise tunni jooksul selgeks, et enamik on raskustega, ent siiski kohale jõudnud, ja seega kontsert toimub. Meieta. Ütleks, et pettunud näoilmeid oli massiliselt. Terve suur hulk tööd millegi ilusa nimel oli lennanud lihtsalt vastu taevast. Ei ole mulgi see tuju kaugeltki hea, viisakalt väljendudes.

Olgu peale - ilmaga tuleb Islandil arvestada. Aga ma ei saa kuidagi nõustuda korraldajate suhtumisega "teie enda probleem, kui tulla ei saa". Minu arvates tehakse selliseid festivale ikkagi selle jaoks, et lapsed näeksid, millega mujal ilmanurgas tegeldakse. Võrdlemised võrdlemisteks (loomulikult püütakse ennast ka mingisse taustsüsteemi paigutada, selle vastu ei saa), aga ka lihtsalt mõnuga musitseerida on igavesti tore. Mina korraldajate asemel otsiks praegu kindlasti mingit lahendust, kuidas ka Þórshöfni lapsed festivalist osa saaks.

Püüan nüüd natuke noote trükkida, ehk läheb tuju pisut paremaks. Ja kahe tunni pärast lähen õlut jooma.

Edit kell 21:36. Minul õlu juba joodud ja isegi katuse alla tagasi jõutud. Aga tunnen sügavat muret klassivend Kaldo pärast, sest viimne teade temalt pärineb peaaegu et igiammusest ajast: "Varsti jõuame Egilsstadirisse ja siis võtame üksteise järgi sappa..."

Veel kaks päeva oodata, ja siis...

Ma ei tea, kuidas keegi kolleegidest kuskil - aga minu jaoks on see festival (või nimetatagu seda kuidas tahes) nimega Nótan küll väga oluline. Muidu ela siin nagu karu perses, tegele millegagi ja ainult mõistata, kas see, millega sa parasjagu tegeled, on ikka normaalne ja asjalik asi.

Vähemalt näeb selle ära, millega muudes muusikakoolides tegeldakse. Ja - minu andmetel on see Þórshöfni rahvale üldse esimest korda millestki väljaspool toimuvast mastaapsest asjast osa võtta. Selle hõikasin igal juhul rahvale maha, et läheb kuidas läheb - oleme ikkagi hästi teinud.

Raha-asjadest ja koolikalendrist

Istun niisiis juba kolmandat päeva kodus. Õues valitseb eriti hull ilm, tuiskab ja on ukse ette päris korraliku hange korraldanud. Kohe mitte mingit tahtmist pole nina õue pista.

Ah et miks kodus keset töönädalat? No vot ei ole töönädal. Þórshöfni põhikool on tulnukatest pedagooge otsast otsani täis (direktor kaasa arvatud) ja need tahavad koju puhkama sõita, muidu tekkivad rängad psühholoogilised probleemid. Kolmapäeval kell 9:30 lõppes igasugune õppetöö, kõik kobisid lennuki peale ja tulevad tagasi esmaspäeval kell 10:30. Sellega keeratakse mul muidugi ka esmaspäevane Bakkafjörðuri päev korralikult persse.

Kõige hullem, et selle ajaga pole midagi mõistlikku peale hakata. Kristi saatis küll teiselt poolt Atlandi ookeani ühe suvise kontserdi loo klaviiri, mõtlesin et selle orkestreerimisega kolm päeva ikka ära kulub - aga ilus teooria oli. Kirjutasin küll tagant ettepoole, aga sai päevaga valmis...

Kunagi mainisin, et üks kohaliku kaliibriga laulutäht tahtis mingeid väikseid seadeid saada, aga nii nagu siin regioonis on heaks tavaks saanud kõigepealt kaagutada ja alles siis muneda, sain minagi kolmandate isikute kaudu teada, et keegi ilmselt hakkas kõva häälega raha lugema ning leidis, et anda muusikalistele lavateostele natuke värvi juurde on ilmselgelt üleliigne kulutus. Masuaeg, mis teha - muusikal võib minna ka klaveri saatel ning järge ootavad lavastused "Ali Baba ja seitse röövlit", "Lumivalgeke ja kaks pöialpoissi" ja "Hunt"...

Üks rõõmus uudis on veel - sain jälile sellele põhjusele, miks minu rahanumbrid palgapäeval tundusid kuidagi pisikesevõitu. Pärast kuuajalisi hiigelponnistusi õnnestus lõpuks saada enda valdusesse paberid omaenda rahade liikumisest. Ja pilt muutus palju selgemaks. Vähemalt on konkreetselt mille kohta küsida. Nad raiped on minult võtnud renti ja igasugu muid makse ka suvekuude eest, kui ma Islandil ei ole. Millega ma pole seetõttu nõus, et olen alati Islandi pinnalt lahkudes andnud võtmed rootslasest omaniku kohapealse esindaja kätte hoiule, teadmises et omanik tahab suviti ise sees elada. Tegelikult peaks maha arvama veel ühe kuu rendi, detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani (ka siis olen alati selle jutu peale, et ehk omanik tuleb jõuludeks, võtmed ära andnud) - aga hea küll, ei hakka juuksekarva lõhki ajama. Niikuinii seisab raskem osa nimega läbirääkimised veel ees. Kuuldavasti kolleeg Risto ootab Akureyris (või ise ta ütles, et isegi ei oota enam) siiamaani (juba kuu aega) oma täiesti vaieldamatult välja teenitud ja absoluutselt ametlikku honorari - nii et tere tulemast klubisse!

Distsiplineerimatus on selle asja nimi, sõbrad - ja see on koht, kus mina järeleandmisi teha ei saa.

Kaks kooli - nagu öö ja päev

Ma olen juba ennegi tähele pannud, et Þórshöfn ja Bakkafjörður on kaks erinevat kohta. Bakkafjörðuri tööpäevad on mulle nagu puhkus - õppetöö läheb nagu muuseas, kõik tuleb pingutamata ja saame lihtsalt musitseerida. Kõigele lisaks - nad musitseerivad nii mõnigi kord ka ilma minuta, saavad omavahel kokku ja mängivad pilli.

Ja siis tuleb sellele kontrastiks kaelamurdev töö Þórshöfnis. Kohal käiakse parasjagu siis kui viitsitakse, kodus harjutab ainult üks-kaks õpilast (mistõttu tunnist tundi ühed ja samad vead), küll jäädakse hiljaks, küll unustatakse noodid koju ja küll jäetakse tulemata ansamblitundi (teine laps ootab ilmaasjata). Kusjuures õpetajad õigustavad veel takka - nagu muusikakool polekski haridusasutus.

Saaks kuidagi aru, kui oleks vastupidi - et väike koht, mis nendest lastest ikka tahta. Aga... Igatahes on minu jaoks praegu seis täpselt selline, et Bakkafjörðuri õpilaste pärast töötaks siin regioonis veel kümmekond aastat - aga Þórshöfni õpilaste pärast tahaks kuskile saare teise otsa või veel kaugemale jalga lasta. Kurb.

No nüüd sai minu mõõt küll täis

Jutt ikka muidugi prügisorteerimise teemadel. Täna oli jälle "lendavate prügikonteinerite päev". Rohelise sain käte kuskilt koeraputka juurest ja hallile oli liiga kitsas aiaauk ette jäänud. Plastpudelid ja plekkpurgid, mis teadupärast isegi kilekotti pakituna suurt mitte midagi ei kaalu, olid mööda õue laiali ja mõned ka väljaspool minu territooriumi. Nagu ma olen tähele pannud, on needsinatsed konteinerid pidevalt pikaliasendis ja kaugeltki mitte ainult minul. Ja usun ka, et mitte ainult siin minu kandis, sest tugevad tuuled on tüüpilised kogu Islandile. Mina julgeks küll öelda, et kellegi tellimustööd täites osteti kokku terve hunnik Islandi ilmastikuoludesse mittesobivaid prügikaste ja määritakse neid nüüd elanikele pähe.

Käigu persse. Mina igatahes lähen vanade heade meetodite peale tagasi. Ei sorteeri mitte midagi, kogun üldprügina suurde kotti kokku ja kui see kott täis saab, sokutan halli konteinerisse (mis ongi üldprügi oma). Juriidiliselt on kõik korras ehk lühendatult JOKK.

Seda ja teist

Viimasel paaril päeval on pidevalt selline "reede vastu esmaspäeva" tunne peal. Järgmine nädal on see nii-öelda vastlanädal, kus käiakse mööda linna sanditamas ja tehakse mingeid kostüümipidusid ja siis tuleb tuhkapäev ja pärast seda neljapäev-reede direktori poolt koolivabaks antud. Aga juba täna hakkas pihta, lisaks traditsiooniliselt kadunud perekond Potrykusele (kes ilmselt leinavad taga oma ärajooksnud kassi) oli veel paar last teadmata suunas haihtunud ja paar tükki tulid valel ajal. Nendest, kes kohale jõudsidki, polnud ka pooled kodus harjutanud, õnneks need vähemalt olid, kellega Nótanile läheme.

Homme on siis ainult kaks suurt lontrust kella 8:45-9:45 ja siis on jälle üks nädal ühel pool. Vaatan homse tiguposti üle, üks kohalik ooperitäht tahtis mingi oma projekti jaoks mõned pisiseadeid saada ega pole kuulda olnud, et ta asjast vahepeal loobunud oleks. Ja siis on enda asju teha ja üks vana lubadus täita ja siis veel paar asja. Sellega ennast enamvähem sirge hoiangi.

Ilm on ka täpselt selline, et ühe päeva jooksul kõike korraga. Hommikul pidin ennast jälle sellega lõbustama, et pikalipuhutud rohelisest tünnist (paber, papp ja pakendid) mööda ilma laiali lennanud taara enam-vähem korrektselt kokku koguda. Kurat, mulle hakkab see prügi sorteerimise mõte järjest vähem meeldima. Homme lubatakse +8 ja päikesepaistet, laupäeval -6 (kuigi tuuletu) ning pühapäeval +2, aga väikese lumega. Mille puhul ka õnnitlen.

Varsti lähevad päevad ka hirmus pikaks ja siis pean hakkama ilmselt natuke unerohtu neelama. Või õhtune õlu teeb ehk sama töö ära.

Khm, ilus ilm täna?

Tänane öö oli jälle üks sellistest, kus sai paar korda puhtalt seetõttu üles ärgatud, et tuul möirgas aknapraos ja kogu maja nagises hirmuäratavalt. Kell 7:15, minu traditsioonilisel ärkamise ajal, oli täpselt sama seis. Hommikul kooli minnes vedasin üle hulga aja kõige õhema kampsuni selga ja mütsil kõrvaklapid alla. Miks üldse kooli läksin - olin täiesti kindel, et sellise ilmaga mingisugust útivistardagurit küll ei toimu.

Oh kus sa sellega. Esimene asi, mida kodust välja astudes silmasin, olid väikesekasvulised rahvamassid päästeteenistuse ees. Ja teine asi, mis paistis juba koolimaja aknast, oli rahvas jalgpalliväljakul. Islandlastel on ilmselgelt mõistest "ilus ilm" mingi pehmelt öeldes omapärane arusaam, mis mulle kui eestlasele pole veel juhtmetesse jõudnud.

Nii et muusikakooli täna küll keegi ei jõua. Aga nagu juba mainisin, omi asju teha mul täitsa jätkub.