Äi viitsi isegi päivi lugeda...

Elu õpetab võtma asju külmalt. Isegi siin Islandil.

Enne 2009.aasta kevadkontserti mõtlesin nagu eestlane elevanti vaadates - huvitav, mis ta minust küll mõtleb? Enne 2009.aasta jõulukontserti olin (suhteliselt objektiivsetel põhjustel) veidi närvis ja lugesin päevi. Enne 2010.aasta lihavõttekontserte olin juba palju rahulikum, 2010.aasta jõulukontserdid tulid rutiinselt ja praegused kontserdid on juba täiesti kindla peale minek.

Aga tegelikult rõõmustab mind, et mul on VIST õnnestunud kohaliku mõttemaailma alustalasid pisut kõigutada. Jah, ületunde ja kolmandiku võrra suuremat palka ei mäleta enam tõesti, millal viimati sain - aga nendega, kes on ellu jäänud, saab tõepoolest teha ka kontseptuaalkunsti. Sellel, järgmisel ja ka üleülejärgmisel aastal. Ja see polegi nii paha perspektiiv. Küllap ma midagi lisateenistuse osas ka välja mõtlen.

Aga muidu - tingimusel, et lennukid lendavad nagu lennuplaanis ette nähtud, on rattad kilupealinnas maas 11.mail kell 17:35. Jaak ja Kaido - orkestrit pole selleks sündmuseks vaja, säästke jõudu järgnevaks!

HOMME SAAB JÄLLE TÖÖD TEHA !

Mis ma siia ikka pikka möla kirjutan. Teoreetiliselt on maikuu kontserdid ette valmistatud ja eks homsest näeb, kuidas see värk praktikas töötab.

Ainuke asi, mille peale hetkel mõtlen, et äkki oleks pidanud need kontserdid ära tegema juba enne lihavõtteid või vaheaja esimestel päevadel. Nii nagu kuuldavasti paljudes eestlaste osalemisega koolides tehti.

Islandlastele meeldib puhata. Mulle mitte

Vot ei seedi sihukest logelemist, nagu praegu toimub.

Marie pole veel kooli saanudki (kuigi väga tahaks). Esmaspäeval, 11.aprillil, selgus, et nende klassiõpetaja (kes läks kevadel ise lapsepuhkusele, aga oli nõus tulema tööle tema asemel tulnud õpetaja asemel, kes omakorda lapsepuhkusele jäi - noh, läks keeruliseks jälgida?) on võtnud omale titemammade jaoks seadusega ettenähtud vabad päevad just nädal enne koolivaheaega ja paar päeva pärast, ning saabub paremal juhul neljapäeval, 28.aprillil. Abiõpetajal pole vastavaid pädevusi ja selles klassis on paar erivajadustega tegelast veel (mina ütleksin lihtsalt, et see on püksirihmavaba kasvatamise tulem).

Lihavõtted on niikuinii pikad. Neljapäev on pidupäev, sel aastal oli see veel lisaks esimene suvepäev. Suur Reede niikuinii, siis loomulikult laupäev iseenesest, muidugi 1.lihavõttepüha ja ka esmaspäev pärast ülestõusmist. Kool on võtnud omale lisaks veel teisipäeva starfsdaguriks. Lahe. Arvata võib, et kui kolmapäeval esimesed tundi tulevad, peab kõigepealt nende pillidelt eemaldama paksu tolmukihi ja ämblikuvõrgud.

Muidu sai natuke ringi vaadatud koolivaheajal küll. Et 16.aprillil palus kontserti andma tulnud Eyjafjörðuri meeskoor muusikakoolilt paar vahepala oma kavasse, kasutasime Mariega juhust ja lasime ennast järgmisel päeval Akureyri sõidutada. Sealt kaheks päevaks Siglufjörðurisse vahepeatusega Dalviki ujulas, Akureyri tagasi ja lennureis oma kodukišlakki.

Praegu koristame natuke, siis mängime pisut kitarri, seejärel käin ma poes ära ja värvime mõned munad. Pärast lõunat läheme muusikakooli, mängime flööti ja siis proovin natuke üht tellimust edasi teha. Eks ma Eestis tagasi olles puhka pisut rohkem, kui võimaldatakse. Ehkki suviseid tegemisi tundub parasjagu olevat.

Ma kordan: üks kord on juhus. Kaks korda juba süsteem

Hea lugeja, arva ära, kas Marie Põdra lendas eile õhtuse lennuga Tallinnast Kopenhagenisse, sealt tunni aja pärast Keflavikki, sai seal minuga kella 21:00 paiku kokku ning täna kell 13 lendame Akureyri, kus käime lennundusmuuseumis, uisutamas ja ujulas ning issi joob oma traditsioonilise õlle Cafe Amouris?

Sittagi. Kõigepealt lükati kell 18:10 lend 19:00 peale, siis 19:40 peale, siis oli päevselge, et enam jätkulennule ei jõua, peaaegu juba koju jõudnud ema kutsuti Tallinna tagasi ning hakati arutama, millised võimalused oleks. Igal juhul niipalju ma tean, et hommikune TLL-CPH lend tõusis õhku ja maandus, Marie oli pardal ja praegu on ta kuskil CPH lennujaama peal (saatja järelvalve all). Umbes 6 tundi peab passima, näis, kas ta oskab saatjale inglise keeles selgeks teha, et kõht tühjaks läheb. Ja siis tuleb päästev Icelandairi lend, mis peaks kell 15:10 Keflavikis olema.

Sain küll ootamatult kõva abi valla kultuurinõunikult, kes teatas, et ta on täna Reykjavikis ning hakkab sõitma õhtul Thorshöfni poole, ning võib meid Mariega peale võtta. Suur aitäh talle selges eesti keeles! Aga ikkagi on jamasid ja kulutusi päris palju juba olnud ja tuleb veel. Sest 1)maksin kallima kahese toa eest, mida tegelikult ei vajanud; 2)panin kinni tollel hetkel ainuvõimaliku majutuse Akureyris, ning võib väga vabalt juhtuda, et nad ei aktsepteeri plaanide muutumist hädajuhtumina ja koorivad minu kaardilt mõlema öö eest täie rauaga; 3)lennupiletid Reykjavik-Akureyri lähevad ka vett vedama...

Plussiks, et saan Mariele rohkem Islandit näidata. Sõitmist talub ta hästi.

Aga see on juba kolmas ja pooles kord neljast võimalikust, kui nende õhtuste lendudega on mingi jama olnud. Esimene kord oli minu kõige esimene sõit Islandile 20.veebruar 2009, mis jäi Kopenhagenisse liiga palju hiljaks. Teine kord, kui pidime Mart Erikuga 16.jaanuaril 2011 lendama läbi Oslo, aga see lend tühistati. Kolmas kord nüüd see eilne juhtum. Ja pooleks korraks loen seda, kui 5.aprillil 2010 jäi Kopenhageni lend jälle hiljaks ning oli täielik napikas. Mart Erik püstitas tol päeval kindlasti 5-aastaste vanuseklassi 1500 m jooksu maailmarekordi. Tiba liiga palju juhtumisi ühe pere kohta, või mis?

Üks kord on juhus. Kaks korda järjest juba süsteem.

On teisipäev ja ma olen juba päris mitu tundi niisama tühjalt molutanud. Arvestades kõiki asjaolusid pole ka ime.

Kuna minu praegune kooli direktor ei ole suuteline ise muusikakooli tunniplaane koostama, teen ma neid alates novembrikuust ise. Ja siiamaani asjad üldiselt ka toimisid.

Nüüd, juba teist nädalat järjest jõuab aga minu postkasti esmaspäeva õhtul kiri, et paluks selle nädala tunniplaani. Ehkki need on minu poolt alati saadetud hiljemalt kolmapäeval, ja mitte järgmiseks, vaid lausa ülejärgmiseks nädalaks.

Loomulikult ei saa laps tundi tulla, kui tal pole kaasas ei pilli ega noote, ja neid pole kaasas seetõttu, et lapsevanemad ei tea neid kaasa panna, sest nad pole saanud tunniplaani. Ausõna, selline bardakk viskab juba väga üle. Kui ei suuda või ei taha, pole tarvis üldse oma nina vahele toppida. Andku kõikide õpilaste ja lapsevanemate andmed ja ma suhtlen nendega otse.