Rutiin

Mul pole vahepeal ausalt öeldes olnud mitte mingit tahtmist kirjutada. Kaks väga jubedat uudist Pärnust võtsid ikka päris läbi. Igatahes, kui mõni oli siiani veel kahevahel, kas jumal on olemas või mitte, siis nüüd peab küll selge olema. Ei ole olemas. Muidu selliseid asju ei juhtuks.

Aga muidugi tuleb siiajäänutel eluga edasi minna ja eks me lähemegi. Mart Erik astus täna uude aastanumbrisse. Teeb koolis väga kõvu sooritusi. Korjab mere äärest erinevat biomaterjali. Harrastab allveeujumist ja teeb mulle täringumängus pähe. Ja vaatamata kõigele areneb tasapisi pasunapuhumises. Mina suhtlen aeg-ajalt kodustega, kirjutan ühele bändile seadeid ja valmistun suviseks suurprojektiks ehk kontserdiks lava- ja filmimuusikast.

Ning ilmad teevad trikke.

Päev koos esimese klassiga - OO ÕUDUST !!!

Igatahes olen ma nüüd ilma Islandi-siseste vahejuhtumiteta Þórshöfnis tagasi ja muusikakoolis juba ka esimesed tunnid ära teinud. Aga mitte sellepärast ei tahtnud ma täna kirjutada.

Direktor arvas, et Mart Erik kohaneb paremini, kui ma paar esimest päeva temaga koolis kaasas käin. Isegi pani muusikakooli tunnid mulle alles pärast esimese klassi koolipäeva lõppu. No mis seal siis ikka, mõtlesin, eks ma istu pealegi ja seletan eesti keeles, kui midagi väga keerulist.

Oh kus sa sellega - keerulist pole õppimise mõttes nagu eriti üldse midagi. Asi näeb välja täpselt niimoodi, et igaüks liigutab parasjagu niipalju kui viitsib. Põhimõtteliselt ei viitsita kahjuks üldse - ja enamik jõnglasi on ikka totaalselt ära hellitatud. Minnakse ja lukustatakse kasvõi ennast peldikusse, aga vot näe ei kirjutata kolme rida ý-sid. Distsipliinist ma parem ei räägigi, sest pole võimalik rääkida millestki, mida pole olemas. Mart Erik, kes pole kaugeltki mingi paipoiss, ehmatas päris ära.

Asi pole selles, kes kui tark või loll on. Muidugi on Mart Erik suuteline tegema teise klassi matemaatikaülesandeid, kui ta on Marie õppimist kõrvalt piilunud. Aga kui keegi isegi ei püüa lugeda kokku viis ruutu ja värvida need punaseks, on kogu suhtumises koolitöösse midagi tõsiselt mäda.

Ja eriti kurb on, kui sellised asjad hakkavad mõjutama ka minu valikuid. Isegi mina pole suuteline õpetama midagi nii suurt püsivust ja järjepidevust nõudvat nagu pillimäng - taolisele rahvale, kes lihtsalt ei tahagi keskenduda. Huvitav, kas see on probleem ainult siin minu kirdenurgas või kogu Islandil?

"Lihtsalt niisama" keeldun mina igatahes midagi tegemast. Igal tegevusel olgu mingisugune mõtestatuse moment ikkagi sees.

Ei ole siin veel midagi pihta hakanud. Eesti Õhk imeb täiega.

Ei tea, kas tõmban mina igasugu õnnetusi ligi või mis... aga istun hetkel sugugi mitte Þórshöfnis, vaid Reykjavíkis. Loodetavasti pääsen ikka homme vähemalt oma tööpostile käegakatsutavasse lähedusse.

Aga mis siis juhtus? Olime lennujaama sõitmisega jõudnud juba kuhugile Tallinna lähistele, kui raadiost tuli teade, et Kopenhageni lennukil purunes mingi veetoru, lennuk pööras otsa ümber, hädamaandus Tallinnas ja reisijad toimetati sihtkohta uue lennukiga. Viskasin selle uudise peale autos omast arust nalja: pole me veel kuskile lennanud, kindlasti jäävad nüüd kõik lennud massiliselt hiljaks. Sest eks ma seda ikka tean ka, et Estonian Airi lennukipark on ikka väga väikesevõitu. Check-ini tegime siiski ära, jamasime tänu Mart Eriku mängule, mis sisaldas mingit pommi imitatsiooni, veel hea hulk aega turvakontrollis, jõudsin reisijate tsoonis lahkumisõllega juba poole peale, läksin tabloolt vaatama, ega pealemineku väravat pole muudetud, ...WTF, Tühistatud/Cancelled? TÜHISTATUD!!! Loomulikult keegi midagi ei ütle, mida peaks tegema või kuhu pöörduma, alles poole tunni pärast tuli teade, et minge teeninduslauda. Seal muidugi juba sajapealine saba ees, ja teadagi mitte ühtki pinki, kuhu saaks vahepeal perse maha toetada. Lahti muidugi ainult üks laud, ja saali teises otsas vahib check-ini laudade personal igavledes pealt. Einoh tore. Jõuan siis kunagi pooleteise tunni pärast leti äärde, selgub: enne järgmist päeva mitte kuidagi Islandile ei jõua, valik on, kas öömaja Tallinnas või Kopenhageni kaudu Oslosse ja öömaja seal. Muuseas eelistan Oslot, sest Tallinnas tuleks tõusta hommikul väga vara ...ja vahemaandumine Arlanda lennujaamas ei meeldi mulle kohe üldse mitte. Nii. Seda pole muidugi mitte keegi öelnud, et pagasi peaks välja võtma ja uuesti registreerima, hea hunnik aega läheb selleks, et leida keegi, kes pagasilaua uuesti avaks. Check-ini tibid räägivad kahe asja kohta hoopis teist juttu kui re-routingu tegijad, tunnen juba vaikselt, kuidas kops hakkab üle maksa minema. "Lohutuseks" pakutakse 5€ maksvat toiduvautšerit, mis tuleb check-ini info kohaselt lennukis laiaks lüüa. Sittagi. Õnneks on vähemalt pardateenindajad tasemel ja suudavad leida mõistliku lahenduse hetk enne, kui vihane reisiseltskond nad laiaks lööb.

Kopenhagenist Oslosse jõuab lennuk suht õigeaegselt, aga loomulikult selgub, et mingid lauad on juba kinni ja pealekauba avastab Mart Erik täiesti juhuslikult pagasilindil tiirlemas meie kandami (mis on Keflavikini registreeritud ja pidi Eesti Õhu tibide kinnitusel sinna ka otse minema). Mina poleks seda muuseas tähele panna osanudki. Vähemalt hotell on korralik, toas tasuta wifi olemas ja hommikusöök maitsev. SASi hommikune Oslo-Keflavik lend on tüüpiline pask, aga viib vähemalt õigeaegselt kohale. Selle aja peale on aga muidugi kell niipalju, et Kirde-Islandile ei lenda enam ükski lend. Ootame teisipäeva.

Nii, ja kogu selle aja jooksul, mis vähemalt kümme täiesti abitut Eesti Õhu teenindajat sibasid ringi nagu peata kanad, jõudis üksainus klassivend Kaldo, kes pole pealegi teatavasti üldse selle ala mees, teha ära kaks väga konkreetset liigutust: 1)broneerida ümber minu majutuse Reykjavikis, ning 2) muuta ümber minu siselennu piletid. Ja seda nii edukalt, et kaotasin vähemalt 30 000 asemel ainult 6500 ISK kanti. Isegi hea tulemus kogu selle pasarahe kohta.

Igatahes jõudsin juba Eesti Õhu kliendisuhete juhile kirjutada kogu juhtunu kohta põhjaliku ülevaate. Näis, kas ja mida ta vastab.

Ühe kohvri suutsid ka ära lõhkuda, raiped.

Läheb jälle lahti

Nii. Puhkus läbi, lennuk läheb õhtul Oslo kaudu. Sai puhatud küll ja mõned noodid ka Eestist kaasa võetud. Püüan siis vaikselt järgmist projekti aretama hakata.

Muidu on ka asjad kontrolli all. Pean silmas seda, mis soojemal aastaajal Eestis toimuma hakkab. Paraad, mõned kontserdid, võib-olla mõne loo salvestus - asja uuritakse.

Loodame siis, et lennuk tuleb alla normaalkiirusega ja siselennud toimivad. Islandi ilmateade pisut hirmutas.

Tühja neist jõuludest ja aastavahetusest - peaasi, et patareisid saab laadida!

Head jätkuvat 2011.aastat niisiis! Pole juba ammu kirjutanud, ja eks ma paar vabandatavat põhjust selleks isegi leian. Seekordne sügissemester kujunes kuidagi eriti kurnavaks, nagu tähelepanelikum lugeja ehk minu sissekannete põhjal isegi järeldada on jõudnud. Ei oskagi täpselt aru saada, kas nõudis suuremat vaeva olla töötegemiseks heas vormis või töö ise - aga igal juhul kuskil novembri lõpust hakkas jõud otsa lõppema ja on enam-vähem alles nüüdseks taastunud. Sildojade soovitused kalamaksaõli neelata panen kindlasti kõrva taha, muidugi on kevadsemester palju päikeselisem ka. Kuid nüüd asja kallale.

Viimane jõulukontsert kujunes sama edukaks kui nii mõnedki eelmised. Jah, loomulikult on erinevaid aastakäike raske võrrelda, kui pilliõpet võetaksegi aastakaupa (ja siis järgmise mänguriista kallale) - kuid kunstiline tervik toimis, paar algajamat said edasijõudnumate vahele ära paigutatud, mõnes kohas ise tugihäält kaasa mängitud ja seekord oli kavas üldse päris palju koosmängu. Ka suhteliselt kohapeal valminud üllatusi.

Põikaksin nüüd korra selle teemaga seoses ajas pisut edasi, sest külastasin 19.detsembril Pärnu-Jaagupi muusikakooli jõulukohvikut. Tegi selles mõttes hea enesetunde sisse, et keskmiselt võttes sain sealt täpselt sama suure kontserdielamuse kui Islandil olen oma publikule pakkuda suutnud. Muidugi selge, et Eesti muusikakoolide õpilased peavad lisaks tegelema kõikvõimalike heliredelite arvestuste ja muude kohustuslike asjadega - aga see ju peaks nagu üldist mänguvormi stabiilsena hoidma, või kuidas? Kui mitte muus, siis vähemalt selles sain küll kinnituse, et ükski õpetaja ei suuda õpilast panna mängima paremini kui too ise soovib. Olla selle soovi täitmisel toeks ja abiks - seda küll.

Aga nüüd ajaliselt jälle õigesse paika tagasi. Tagasiliikumine Eestisse oli omaette oopus. Magasin maha õige aja lennupiletite ostmiseks ja selleks ajaks, kui jaole sain, tundus oluliselt ökonoomsem lennata Varssavisse ja tulla sealt bussiga. Oli oluliselt ökonoomsem tõesti, isegi kui arvestada juurde Varssavis ja Riias tehtud "tanklapeatustes" kulunud rahasummad. Aga teist korda sellist teekonda ette ei võtaks siiski. Varssavi-Kaunas ning eriti Kaunas-Riia bussid olid ikka täielik pask, kummaski ei töötanud korralikult küte ja Poola teed on muidugi otsast otsani rekkasid täis 24h, nii et ka öösel tuli tegeleda liiklusummikutes seismisega. Kuskil pool tundi pärast Kaunasest väljasõitu jäi buss lihtsalt seisma ja juht läks mingisse teeäärsesse bensukasse kaabitsat ostma, et midagigi välja näeks. Esiklaasi soojendus lihtsalt ei töötanud. Riia-Pärnu polnud ka päris see teenindusklass, millele olin pileti ostnud, ent esiteks olin jõudnud omale paar sooja jooki sisse kaanida ja teiseks pakuti 50% allahindlusvautšer järgmisele reisile... no sellega on ikka kellelgi midagi teha. Igatahes sai tükiks ajaks bussisõidust jälle siiber. Kui edaspidi lennupiletite ostmise maha magan, tulen laevaga. Ja külmetasin sellel bussireisil pealekauba nii kõvasti, et tänaseni annab tunda. Köhin, raisk, täitsa tõsiselt ja rohud ei mõika.

Vahemärkuse korras: püüan edaspidi ka rohkem suhelda. Eelmisel õppeaastal oli selles mõttes hästi lihtne, et direktor ütles juba maikuus, millal ta mind Islandile tagasi ootab, ja siis augusti lõpus, kui tulingi, oli teada, millal on kontserdid, millal mind jõuluvaheajale lastakse, millal pean tagasi olema ja millal kevadel kool otsa lõpeb. Eks ma siis ostsin juba sügisel põhilised piletid odava hinnaga ära. Sellel aastal tuli uus direktor, eks mina oletasin, et tema mulle mingitest kuupäevadest räägib ja tema jälle, et ma ise need asjad paika panen. Sellest see õnnetus lennupiletite hankimisel üldse juhtuski...

Igatahes, 15.detsembri lõunaks ma Pärnus olin, sissejuhatuseks näitasin Citis oma lõusta ära, lasime paar brennikat kollektiivselt lipsu taha ja edasi lastekarja. Miks mitte maale - alguses oli iga jumala päev lastel mingi jõuludega seotud üritus, seejärel pidi laste ema paar päeva kodust eemal olema ja kolmandaks polnud ka patareid maalemineku jaoks veel piisavalt täis. Tegevust jätkus sellegipoolest - 16.12 Mart Eriku lasteaiarühmaga teatris, 17.12 Marie klassi jõulupidu, 18.12 Mart Eriku rühmaga Kurgjale, 19.12 päeval muusikakooli jõulukohvik ja õhtul pasunakooride ühiskontsert. Vabal ajal sai natuke arvuteid hooldatud ja natuke bändiseadeid tehtud.

23.detsembri keskpäevaks olid asjad siiski omadega nii kaugele jõudnud, et pärast Marie kooli jõulukontserti võis teekonna maale rahuliku südamega ette võtta. Vähemalt oli saun kuum, viinad külmad, pliit kütab superhästi ja Tigepunn oli minu tuleku peale täiesti kuri. Tänase päevani teeb kõike, et muuta minu olemine võimalikult ebameeldivaks. Kui keegi suudaks kasside mõttekäike lugeda, oleks huvitav teada, mida ta täpselt mõtleb. Aga uriseb, vingub, küünistab ja hammustab küll pidevalt. Mind, mitte naabrimeest.

Rohkem või vähem sürrealistlikest ettevõtmistest niipalju, et jõululaupäeval sai sõidetud mööda pimedaid külavaheteid ja otsitud Mihkli kirikut (ning leitud täpselt sellel ajal, kui käis eelviimane laul), edasi tuli paar päeva, kus halbade ilmaolude tõttu tuli lihtsalt toas kükitada, vahepeal käisid maal ka Marie ja Mart Erik (kellega sai käidud ka Estonia termides), aastavahetus oli igati maalähedane (plaane tegema ei hakka, aga keegi kindlasti tuleb - ja tulidki), uusaastal sõitsime korra külla ning mõned asjad on veel teha. Täna püüan siis 2011.aasta esimesed taktid noodipaberile saada. Tagasi Islandile hakkan liikuma 16.jaanuaril, aga ehk kirjutan veel enne seda korra, kas puhkasin nii hästi välja, nagu lootsin. Kuulmiseni!