Tea, kas see on mingi aprillinali w?

Mäletan oma kaugemast lapsepõlvest kedagi väitmast, et aprillinalju võib teha ka viimasel aprillikuu päeval. Nagu täna ongi.

Igatahes on kaks vanemate klasside õpilast järjest puudu olnud. Eile harjutasid nad muidugi allkorrusel hoolega näidendit, paar last tulid mulle tundi ka värvitud nägudega - ehk siis korraldavad täna kuskil mingi etenduse?

Oma kontserdi pärast ma väga pead ei valuta, asjad sujuvad normaalselt. Aga keegi ei tea, kas kunagi koidab ka selline päev, kus erinevad õpetajad omavahel oma tegemistest räägivad. Või kasvõi direktori vahendusel. Saaks kindlasti asju paremini planeerida, keegi ei peaks ootama tühjalt ega tundma, et keegi võtab kelleltki lapsi ära.

Sedagi ei tea veel, kuidas kulges väljakuulutatud konkurss muusikaõpetaja ametikohale (oli kohustuslik korraliselt korraldada seoses minu lepingu lõppemisega). Kui paljud seda kohta tahtsid, mida hinnati (oli lihtsalt paberite esitamine) ja kes välja valiti. Võin ju vaikimisi eeldada, et professionaalsete parameetrite poolest oleks minuga raske konkureerida - aga tore oleks sellele ka kinnitust saada. Sest vastupidisel juhul läheb suure reisikohvri soetamisega kiireks. Olen ju viimased korrad jalutanud Eesti ja Islandi vahet, käsipagas kolme paari sokkide, kahe T-särgi ja kahtede aluspükstega näpu otsas kõlkumas...

Hea küll, kaen perra, kas väiksemad õpilased ennast näole annavad. Homme ju töörahva püha, mõned võivad olla juba seda tähistama sõitnud.

TÄIENDUS KELL 15:12. Tänase päeva lühikokkuvõte. Kohal olid: 1)Benjamin, klaver 1.klass; 2)Heimir, plokkflööt 2.klass; 3)Alfrun, plokkflööt 2.klass; 4)Björg Elva, akordion 2.klass; 5)Bergthora, kitarr 5.klass. Puudusid: 1) Gudmundur, kitarr 10.klass; 2)Arnar Freyr, akordion 9.klass; 3)Thorhallur, trummid 5.klass; 4)Rosalind, klaver 8.klass; 5)Emilia, klaver 6.klass; 6)Johann, kitarr 8.klass. Oli väga sisukas tööpäev.

Pühapäeval kell 13:50 - käivitub plaan B

Muidu on ju täitsa tore lennufirma kulul logeleda. Katus pea kohal ja kolm korda päevas antakse süüa ja puha. Südalinn pole ka kaugel. Ning tööandjal poleks öelda mitte kui midagi - force majeure.

Aga sihuke asi lihtsalt, et pean korrapäraselt omale üht ja teist rohtu manustama ja selle asjaga ei osanud ma muidugi arvestada. Nii et esmaspäeval oma koduauuli jõudmine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.

Eile käisime pisut lihtsalt niisama linna peal, uurisin väikese tagamõttega igaks juhuks bussiühendusi Reykjaviki ja Akureyri vahel, toitsime Tjörneni ääres veelinde... ja kell 15:10 tuli SMS, et ei mingeid lende 24.aprillil, uued uudised pühapäeval kell 8:00. Selle jutu peale tuli koheselt õlleisu, 4 x 1,2 liitrit. Muuseas sain teada, et sellel kohal, kus ma Reykjavikis alati istun, on nimi ka. Hemma og Valdi, jätke meelde.

Täna kell 8:00 tuligi SMS, et uued uudised kell 10:15. Ja siis tuli SMS, et uued uudised kell 12:15. Ja siis, et täna siselende ei lennata, uued uudised kell 6:30. Helistasin klassivend Kaldole, kellel oli inf (tuttav lendur), et kindlasti ei lennata ka homme ja et see lennuvaba olek võib venida lausa nädala pikkuseks. Niikaua muutub tüütuks isegi Reykjavikis. Ütlesin seega lennu üles ja hakkan mööda maad tulema. Täna kell 15 läheb buss ja on kell 21 Akureyris. Homme on veel neli tundi sõitu Thorshöfni. Nii et kõik plaanid Akureyrit natuke rohkem näidata lendasid seekord vastu taevast. Aga ehk jõuab veel mais.

Kuulu järgi on Akureyri lennujaamas praegu korralik hullumaja lahti seoses sellega, et nii Iceland Express kui Icelandair on mingid lennud sinna suunanud. Eks ma kunagi kuulen täpsemalt. Seniks - hoidke pöialt, et maanteed oleks ikka alles!

Emake Loodus on vähemalt õiglane

Kirjutan neid ridu endiselt Reykjavikis (teadagi kus) viibides, kuigi pidanuksin lennupiletil sisalduvat infi uskudes juba kell 17:15 Akureyris olema. Aga näe ei ole ühti.

Kõigepealt saatis Flugfelag Islands hommikupoole SMS-i, et seoses ühenduslendude viibimisega on minu lend pool tundi edasi lükatud. Niipalju kui õnnestus piiluda kohalikest ajalehtedest, oli mingi väiksemat tüüpi jama õhus, sest mingid rahvusvahelised lennud olid üldse ära jäetud ja mingid Akureyri peale ümber suunatud. Üks USA lend, nagu takkajärgi kuulda sain, pidi otsustama, kas maanduda Keflaviki asemel Glasgow's või Akureyris, otsustas Glasgow kasuks. See kõik selleks.

No chekkisime lennule siis sisse (sabad registreerimislaua taga olid üllatavalt pikad), lennuk tõusis isegi õhku, aga jäi kuidagi kummaliselt madalale lendama. Kümmekond minutit lendas nii, siis võttis kapten sõna ja teatas, et vulkaanituha tõttu pöördutakse Reykjaviki lennuväljale tagasi ja uus inf tuleb kunagi. Ja olidki tuttavad objektid taas kord tiibade all ning lennuk kenasti alla tulemas.

Uus inf tuli selline, et enne homme kella 7:45 uut infi ei tule. Egas midagi, enamik rahvast olid küllap pealinna omad, igatahes vajuti laiali. Kohale jäid üks õnnetu ilmega noor naisterahvas, Ühendriikide pass näpus, kes ahastas, et tal läheb ju Akureyrist Glasgow lend, ja meie Mart Erikuga, kellel meil ju enam Reykjavikis majutust polnud.

Noh, vähemalt korraldati need asjad üks-kaks-kolm veerand tunni jooksul ära. Anti taksovautšer ja sõidutati hotelli Cabin, mitte üldse kaugel tsentrumist. Seal söödeti kõht korralikult täis ka. Julgeksin öelda, et rahaliselt ma selle lennu edasilükkamisega isegi üks 15 000 raha võidan - Akureyri majutus pole väga odav ning süüa oleks ka pidanud täna õhtul ja homme hommikul midagi ise vaatama.

Nõmm, kellele helistasin ja küsisin, kas tal on toimuva kohta rohkem infi, oskas vaid käsi laiutada. Ütles, et vulkaan on tegelikult oluliselt vaiksemaks muutunud. Aga et nüüd on siis teistele Euroopa riikide lennufirmadele kohutavaid kahjusid põhjustanud Island ise omadega natuke vulkaanilõksus. Kuidas see Sammalhabeme ütlus oli - et looduses peab valitsema tasakaal või nii.

Muidu käisime täna Perlanis viikingite ajalugu uurimas ja pealinna panoraami nautimas, seejärel fotomuuseumis, kus olid ühe fotograafi pildistatud tööriietes onud ja teise fotograafi pildistatud piduriietes või ka ilma riieteta tädid ning lõpuks meremuuseumis. Oleks ette teadnud, et jamad tulevad, oleks ära käinud ka Videy saarel. Aga küllap jõuab siis, kui juba kojulend ees.

Eks siis paistab, kui kaua peab veel Reykjavikis kükitama. Aga vähemalt niikaua ei kulu muid rahasid kui mõne õlle jagu. Igas halvas asjas tuleb osata leida ka mõni hea külg.

Irooniline märkus: rahva tervise kaitsel

Islandlased ei väsi ikka veel üllatamast.

Eile käisime paljudele muudele tegevustele lisaks Mart Erikuga Blue Lagoonis. Selge ju, et lastele selline soojas vees ringimulistamine meeldib - aga asi pole antud hetkel üldse selles.

Mulle näiteks meeldib kaelani vees külma õlut libistada. Eriti kui eesmärgiks on ennast võimalikult pingevabalt tunda. Nagu enne viimaseid kontserte ka hädavajalik on. Eks ma siis libistasingi paar tükki. Ja sealt see pull lahti läks.

Kui lahkumise aeg oli lähedale jõudnud, tulime sisse ja ma ütlesin Mart Erikule, et ta oma käepadjad ära viiks. Järsku kõnetas mind puhtas eesti keeles üks neiu, kes oli väga rõõmus kaasmaalase kohtamise üle. Rääkis, et on Kópavoguri lähedalt ega tea sealkandis ühtki eestlast eksisteerivat. Ise kaks aastat Islandil olnud, hetkel töötu, aga et Islandi riik maksab töötu abiraha tervelt kolm aastat järjest, ei kavatse niipea Eestisse naasta. Töötu abiraha on piisavalt suur, et ära elada ja vahetevahel ka lõõgastuda. Üks lätlannast sõbranna oli ka kaasas. Eesti soost muusikaõpetajatest põhjapiirkonnas teadis ainult seda, et üks olla kunagi mingis väga hästi tuntud bändis mänginud. No mis sa noorest tüdrukust ikka tahad, seegi juba kõva sõna, et niipalju teab.

Heakene küll, arvasin, et ilma väikese õlleta kisub jutt liiga kõneks. Läksin seda hankima - ei antud. Teenindaja kuulutas, et rohkem kui kolm õlut na rõlo pole ette nähtud. Isegi raha eest mitte. Tütarlapsel täpselt sama seis. Nii see jutt katki ka jäi, sest minu bussi väljumise kellaaeg lähenes jõudsalt.

Asutusest väljudes küsisin teenindusletist, mis kuradi nali see veel sihuke on. Peeti maha loeng sellest, kuidas firma hoolitseb oma klientide ohutuse eest. Minu küsimusele, kas täiskasvanud inimestel on lubatud oma tegude eest ka ise vastutada, vastata ei osatud. Lubati ainult, et panevad edaspidi vastava info üles ka oma veebilehele.

Persse küll. Sellise hinnataseme juures peaks hoopis esimene õlu olema maja poolt.

Aga siin elavatest eestlastest oli minu jaoks tegu esimese inimesega väljastpoolt minu eriala. Asi seegi, mis siis, et ilma õlleta.

Ilm: õudus kuubis

Tuletan meelde, et sellel neljapäeval on Islandis sumardagurinn fyrsti - päev, mil tähistatakse valguse lõplikku võitu pimeduse üle. Aga see, mis väljas hetkel toimub, ei meenuta küll mitte millegi poolest suve.

Tänane Bakkafjörðuri tee oli libe ja kogu sõit toimus tihedas tuisus. Kohati ei näinud kaugemale kui järgmise postivaheni. Mart Erik proovis kangelaslikult natukeseks õue minna, aga oli seitsme minuti pärast tagasi - külm, kurat. Bakkafjörðuri kooli enda lapsed samamoodi, ehkki on erilisest külmakindlast tõust.

Þórshöfni tagasi jõudes oli kodu ukseesise ette põlvini hange tuisanud.

Ole nagu Teravmägedes. Või Gröönimaal.

Õpilased on ka kuskile purgaa sisse ära kadunud. Sellepärast klõbistangi siin üksinduses.

Eks paistab, mis olukord ülehomme valitseb. Pidasin plaani teha pikem nädalalõpp, aga kui sellised jamad edasi kestavad, siis...

Aeglasemalt, aeglasemalt, Põdra - ega sa mingi jänes ole

Kurat küll. Vähemalt iseendale antud lubadusi võiks ju täita. Pärast seda, kui viieteistkümnest Kikerpuu seadest oli kaheksa valmis (mõnedest paar varianti - erinevates helistikes ning modulatsiooniga), kirjutasin nii tellijale kui teistele esitajatele, et panen nüüd pidurid peale ja tilgutan teise poole lugudest pikema perioodi jooksul ühekaupa. Asja mõte oli, et ei hakkaks ennast liiga kordama. No mingis osas on see muidugi paratamatu, nii-öelda minu käekiri, mille järgi asjatundjad suht kergesti tegija tuvastavad. Aga nii üldiselt, noh.

Ei ole see pidurite pealepanek küll kuidagi välja tulnud paraku. Vaatasin just - 13.aprillil saatsin esimesed kaheksa lugu teele, siis vahepeal ühe päeva võtsin Popside palvel ühe hoopis teisest ooperist loo vahele, ja sealt jälle edasi päev ja lugu. Praegusel hetkel on kell kohaliku aja järgi 0:45, loost number kaksteist on valmis eelmäng, lõpp, trummid ja bass ning siit-sealt natuke mingeid tähtsaid repliike. Ja pole ka sellist tunnet, et und oleks. Pean vist kasutama oma koduapteegis leiduvate väikeste roosade tablettide abi, kuigi need teevad mind hommikul ohmuks. Pluss veel üht asja, aga saare peal viibides seda nagunii vaja ei lähe. Sitta kah, selle looga ehk kaks tundi on veel nokitseda, mitte rohkem. Mahub traditsiooniliste pühapäevaste pannkookide ja Mart Eriku muusikatunni vahele kenasti kuhugi ära.

Ah jaa, olen siin kirjutanud viimasel ajal kogu aeg mingist Kikerpuu värgist, aga pole veel hinganud, mis värk täpselt on. Asja nimi niisiis puhkpillimuusika gala, mis toimub 15.mail Eesti pasunavärginduse tõenäolises sünnilinnas Tormas. Mina rohkemat ei tea sellest üritusest, kui et minult telliti seaded 15 hitile, olgu nood siis siinkohas üles loetud (mitte kontserdi järjekorras, sellistesse asjadesse mina sekkuma ei hakka):

1.Kui ainult aega jääks

2.Sa äratasid luiged minus lendu

3.Mure meeltes taob

4.Ei kustu lootus

5.Taas punab pihlakaid

6.Aarete saar

7.Kui kustund päiksenaer

8.Trummitüdruk

9.Anna andeks

10.Ootus

11.Langevate lehtede aegu

12.Meie kaks

13.See kaunis maa

14.Mu süda oled sa

15.See rõõm on elust endast

Orkestriks siis Popsid ja solistid tulevad Torma kammerkoorist. Arvestades minu tööraha suurust tunduks väga loogiline, et neid asju ekspluateeritaks rohkemgi kui sellel ühel korral. Eks paistab. Igatahes fänniklubil tasub küll seda kontserti kuulama sõita, mis siis, et peaaegu Eesti teises otsas toimub.

Hea küll, teeme katse väheke puhata. Eks homme juba näeb, mis edasi saama hakkab.

Purskab jälle, raisk

Muidu polekski ehk suurt isegi midagi kirjutada - päevad hetkel rutiinselt ühetaolised, erinevad ainult selle poolest, millise Kikerpuu loo kallal töötan ja mida sellega täpselt teen - aga loodusjõud siin saarel (kuigi minu poolt vaadates kaugel-kaugel Islandi teises otsas) möllavad taas.

Misiganes vulkaan põrutas jälle mõne kuupmeetri tuhka taeva alla ja sulatas natuke liustikke. Víki rahvas on maailmast ära lõigatud, seekord on teed kinni mõlemalt poolt, nii et isegi ring ümber saare (niisiis ca 1200 km 185 asemel) ei aitaks. On kehtestatud lennukeelu tsoonid, hommikused Euroopa-suunalised lennud Keflavikist (mis siin väljuvad traditsiooniliselt kella 7 ja 8 vahel) on edasi lükatud, nii mõnegi lennu ees seisab märkus, et uus inf alles kell 16:00.

Hullem, et see vulkaanituhk liigub ida suunas, mingi inf on, et Inglismaal on kõik lennuväljad kinni ja Norra põhjaosas ka. Tõsi ta on, isegi kõige tühisemad vulkaanituha osakesed suudavad lennukite mootorid nii p*rse keerata, et võivadki töötamast lakata... ja edasi vabalangemine, sest ega ükski lennuk ole ju õhku jäänud.

Ilma kohta ei oska öelda, kui palju minu kandis see purse seda mõjutanud on. Väike külmalaine on küll tulnud, hommikul tuli mingit tatti taevast alla - aga nii norralaste kui islandlaste ilmateenistus lubas seda juba enne, kui vulkaanipurskest üldse juttu tegema hakati. Igatahes mulle see jahedam ilm meeldib, sest võrreldes üleeilsega on õpilaste tunniskäimine oluliselt paranenud.

Ja Akureyri moosiriiul igatahes lendab veel. Just praegu maanduski, mul siit oma aknast hea vaadata, sest lendab tavaliselt madalalt üle. Eks siis paistab, mis kogu selle ilmaeluga edasi saab. Kui muidugi teatavad, et järgmine purse peaks Islandi sootuks maamuna pealt minema pühkima, tuleb hakata uut töökohta vaatama. Mõnes sellises piirkonnas, kus pole vulkaane.

Jätkub: mõnusa ilma tõttu on see töötuba suletud

Islandlased peavad oma kooliaasta kontseptsioonis kähku midagi muutma. Augusti lõpust, kui päevad hakkavad lühemaks muutuma (jõudes lõpuks paari tunni päikesevalguseni), paugutatakse jõuludeni järjest koolis käia. Kevadel on seevastu kümme päeva lihavõttevaheaega pluss hunnik niisama vabu päevi, nagu sumardag (esimene neljapäev pärast 18.aprilli), 1.mai ja nii edasi.

Pluss (mis põhjustas ka käesoleva sissekande) võtab rahvas omale ise vabaduse liikuda kahe kooli vahet suht suvaliselt. Tänase päeva bilanss: 1)Björg Elva ei tulnud mitte 9:45, vaid 9:57 ja ilma ühegi kooliasjata; 2)Rósalind ei tulnud mitte 13:00, vaid 13:20 (ja pidi tingimata kell 13:30 lahkuma); 3)Unnur Vilborg jättis kell 13:30 üldse tulemata; 4)Erla Rós jättis kell 14:00 üldse tulemata; 5)Bergþóra tuli mitte 14:30, vaid umbes 14:52, ja et Rakel oli täpselt kell 15:00 kohal, sai ta seega ainult kaheksa minutit tundi.

Rikkad vanemad ja rikas vald, pole midagi öelda...

Elus olen, elus. Ärge ilmaasjata pabistage!

Pole viitsinud jupp aega siin sõna võtta. Olen tegelenud peamiselt Kikerpuu lugude seadmisega. Praegu on läinud tempos kolm lugu kahe päevaga, aga teen nüüd pisikese pausi, muidu hakkan ennast kordama. Pealegi tuleb üks jubedus teisest ooperist veel vahepeal ära teha.

Koolis läheb hetkel rutiinselt, õpilased käivad tunnis (kui ei unusta) ning - ennäe imet! - tegelesid pillimänguga ka lihavõttevaheajal. Vähemalt enamjaolt.

Mart Erik aklimatiseerub kenasti, kolmetunnine ajavahe midagi võimatut pole. Lasteaiast pole veel ikka vastust tulnud, aga millegipärast tundub mulle, et Mart Erikul on sellest ka sügavalt savi. Tuleb minuga kooli kaasa, töövihikud kotis. Kui valmis saab, siis puhkab ja võtab järgmise asja. Kui mõni õpilane vahelt ära jääb, puhume natuke plokkflööti. Pean ütlema, et tal on tehnilist taipu, teiste tunde kõrvalt piiludes on lisaks minu poolt õpetatud g1-a1-h1-c2 omandanud ka kaks järgmist nooti, d2 ja e1. Täna üllatas veel sellega, et istus trummide taha ning lasi kaks jumalast kena biiti - valsi ja umptsa. Oli jälle Þórhalluri tundi piiludes meelde jätnud.

Jalgpallitrennis sai ka kiita, et pidada andekas olema. Kuigi enamik trennis olnutest olid temast paar aastat vanemad, Marie klassikaaslased. No mis ma muud treenerile selle kiituse peale kosta oskasin, kui et siiamaani mängivad Eesti meesjalgpallurid Islandi naisjalgpalluritest veel paremini. Aga vist mitte kauaks. Sai naljast aru küll, eks ta vaatab ka mõnikord telekat ja teab kahe väikeriigi jalgpalli hetkeolukorda.

Nii et kui ei juhtu purustavat maavärinat, tulevad nelja nädala pärast väga head kevadkontserdid. Ja siis juba suvevaheaeg omade tegemistega.

Trummisõda Kirde-Islandil

Igas maailma nurgas peab ikka millegi pärast lahingut lööma. Nagu lugesin Eesti ajalehtedest, käib seal parasjagu lihasõda, Rimi saastaostjate ja Eesti tootjate vahel.

Meil siin kirderegioonis on täiesti võimalik, et puhkeb trummisõda. Kui asjast lähemalt rääkida, siis...

Thórhallur, minu trummiõpilane (juhuslikult direktori enda poeg, aga see esialgu erilist rolli ei mängi) on omandanud selliseid oskusi, et paras hakata täie komplektiga mängima. Aga mul üks taldrikustatiiv vajaka. Pole kunagi olnudki. Kirjutasin siis eile Heidrunile, et katsuks selle statiivi ära osta. Kirjutas mulle vastu midagi väga kummalist, umbes nii, et "kas on mõtet, kui me peame need trummid arvatavasti kohe varsti noortekeskusesse tagasi viima, sest on inimesi, kes on väga vihased, et trummid muusikakoolis on." No mida fakki - see oli päris jube, millises seisukorras ma need pillid enda hoole alla sain, taldrikud täiesti ribadeks pekstud ja trumminahkade kallal kurat teab millega käidud.

Küsisin siis kohalikult kultuurinõunikult järgi, kus need vihased rahvamassid ka on? Mis selgus - ongi tervelt üksainus ihnuskoi, kes tõesti on need trummid kunagi noortekeskusele sponsorkorras hankinud ja nüüd on tal mingi vaim peale tulnud, nagu tahetaks massiliselt bände tegema hakata. Ja selle jaoks pole ju tema arust ometi vaja mängima õppida - lükka aga juhe seina, hunnik efektiblokke vahele, keera võimul punn põhja ja pillid mängivadki ise... Nüüd pidavatki mööda alevit vingus näoga ringi käima ja iga natukese aja tagant küsima, et millal muusikakool omale ise trummikomplekti ostab. Asja teeb keerulisemaks see, et olla väga mõjukas mees alevis.

Kuigi pole isegi ühtki kahtlusalust, tahaks selle "mõjuka mehega" ühe tõsise jutuajamise maha pidada. Raiskas siis enda aega ja raha või ei - aga olen näinud nii Eestis kui Islandil, et kui mingi asi on kõigi oma, ei kuulu ta kellelegi. Kirjutasin ja ütlesin ka õrnahingelistele naisterahvastele, et niikaua, kuni mina siin ilma otsas eksisteerin, on pillid mängimiseks, mitte lõhkumiseks. Õnneks on valla kultuurinõunik, kelle rida on ka noortekeskus, selles küsimuses minu paadis. Ja avalikult välja öelnud, et kes tahab pilli õppida, õppigu muusikakoolis.

Veel tegelikumalt tahaksin sellele tüübile aga lihtsalt molli anda, ülbamise eest, kui ta arvab, et paks rahakott teeb kunniks. Minu jaoks küll paraku mitte.

Ja ühtki bänditegemise soovi ei paista alevis mitte kui kuskilt, nagu teatas kultuurinõunik. Pole keegi isegi ääri-veeri juttu teinud.

Teoreetiliselt peaks mul muidugi pohhui olema, aga mis puutub pillidesse lugupidamisega suhtumisse, pole mul kunagi pohhui. Olgu siis omad muusikariistad või mitte.

Eks paistab, mis suunas asjad arenema hakkavad. Täna oli veel vaikus majas.

Aga ega tänase päeva lõpp ka minu jaoks eriti vaimustav olnud. Mart Erik tegi mulle täringumängus ülaltpoolt sunnis kolm korda järjest pähe. Esimeses mängus sai preemiat ja loputas mind seetõttu 138:48. Teises mängus hakkasin kõvasti vastu, aga ta demoraliseeris mu täiesti, kui kolmiku ajal viiejatsi lauda viskas. Pärast seda ei tulnud mul enam ükski asi välja (peale summa) ja 36:53 oli tõsiasi. Kolmandal korral pani eriti ülbet. Pärast viite viskamist oli -12 peal, viskas kuute viskamise ajal esimese viskega kolm ühte lauda ja veeretas sama lõdva randmega veel kaks tükki juurde. Sellega oli pärast esimest poolt seis -28:50 ja mäng sellega muidugi tehtud. Kokku 15 punkti mängisingi tagasi, lõptulemuseks jäi 98:35. Muusikaakadeemia omaaegse taksiga (1 punkt 1 EEK) olnuks päeva lõpuks olnud 170 krooni võrra lagedam...

Mart Eriku superterane küsimus

Et lasteaeda paneku avaldusele vastuse saamine võtab aega isegi Islandil, käib Mart Erik seniks minuga tööl kaasas. Tänane Bakkafjörduri päev kujunes täitsa asjalikuks, panin ta erinevaid töövihikuid ja töölehti täitma ning muuhulgas õppis selgeks ka esimeste nootide õigekirja.

Aga küsimus, millest pealkirjas juttu tegin, oli tõeline miljoniküsimus. Olen Mart Erikule juba rääkinud, et islandlastel õiget sauna ei ole, sest pole puid, millega saunaahju kütta. Seda on ta ka ise tähele pannud, et ega õiget metsa Islandil ka ole. Ja täna näitasin talle Bakkafjörduri teel üht paljudest rannikutest, mis palgirisu täis. Rääkisin juurde, et põhimõtteliselt ei ole need palgid mitte kellegi omad, mine ja korja ära, kui soovid.

Tagasiteel vaatas Mart Erik hoolega aknast välja, jäi millegi üle mõtlema ja siis järsku küsis:

"Aga issi - miks need karjaaedade postid peavad kõik puust olema?"

Tõepoolest - miks? Neid kuramuse karjaaedasid on Islandil tõesti nii palju, et kui igasse valda teha üks soome saun ja kasutada kõik maa sisse taotud puupostid ära sauna kütmiseks, saab mitu head aastat vähemalt korra paari nädala tagant leili visata. Ebamajanduslik mõtlemine, härrased!

Minu seni kõige jubedam reisielamus

Oleks nagu küllalt juba oma elus lennukitega sõitnud, aga nii jubedat igasuguste halbade asjaolude kokkusattumist kui sellel tagasisõidul Islandile ei mäletagi ausalt öeldes!

Nii nagu minu päris esimesel Islandi-lennul hakkasid ka seekord jamad pihta juba Tallinna lennujaamas, kus lennuk seletamatutel põhjustel ei tahtnud ega tahtnud väljuda. Niikaua kuni üks tibi aknast välja vaatas ja kilkas: oi, miks nad minu kohvri praegu välja tõstsid? Ja mõned teised kohvrid ka. Siis ei pääsenud pardateenindajad enam seletusest - tegelikult oli asi selles, et Kiievist sissetulev lend jäi hiljaks ja siis polnud mingid Tallinna kaudu Kopenhagenisse siirdujad enam päris kindel, kas nende maine varandus ikka lennukile mahub. Nende pärast suur osa pagasist uuesti maha võetigi ja läbi lapati. Kokkuvõttes hilines lennuk oma kolmveerand tundi ja pardalt saime maha alles kell 19:15. Stjuuardessid olid soovitanud õnneks, et kapjade plaginal otse väravasse, ilma transiidi check-ini vahepeal üles otsimata. Õnneks eks ole Kastrupi kaudu ennemgi lennatud ja oli täpselt teada, kuhu vaja keerata... jõudsin veel silmata sedagi, et väljalend oli tõstetud kümme minutit varemaks, nii et lennuki vahetuseks oli aega täpselt kakskümmend minutit. MPKÕ.

Õnneks pole minu kiiruslikud omadused veel kuhugi kadunud ja ka Mart Erik suutis kenasti sammu pidada. Nii et 19:30 olime kenasti pealeminejate saba lõpus... ning siis selgus järgmine vale asi. Midagi oli läinud check-inis väga taanipäraselt ja lennuk massiliselt täis üksikuid kohti. Aga mitte ühtki sellist, nagu juba reserveerides nõudsin, et mulle vahekäigupoolne ja Mart Erikule keskmine. Pederasti olemisega onuke väravas laiutas käsi ja ütles "sorry", aga ma kostsin seepeale ainult, et minu sõnavaras sellist väljendit ei leidu. Ja suhtlesin edasi juba Icelandairi stjuuardessidega, kes olid õnneks väga erksa taibuga ning mõtlesid kohe välja, mismoodi asjad normaalselt jooksma panna. Au ja kiitus neile - sest midagi peab ometi ka kõige hullemas reisis head olema.

Kohale jõudes oli hea üllatusena isegi pagas jõutud peale laadida (olin valmis ka selleks, et see kunagi järgi saadetakse), bussisõit kulges vahejuhtumiteta ja Soleyargatal oli toa bronn kenasti kehtiv. Küll üllatas, et millegipärast polnud valmis pandud enamikku puhtast voodipesust - ei aluslina, padjapüüre ega käterätikuid. No vana kaitseliitlane ju teab, kust miskit leida, ja selle probleemi lahendasime iseseisvalt. Aga võib-olla ka, et majaperenaine vaatas, et kella 16:00 pole kohale jõudnud - äkki ei jõuagi siis. Arvestades, et Eesti aja järgi oli kell juba 2 saamas, pole imet, et Mart Erik hakkas tasapisi ära kukkuma, jõudsin õnneks oma voodipesu hankimisega enne valmis, kui lapsel mõlemad küljed küpsed.

Panin äratuse kella 6:00-ks, aga ärkasin juba kell 5:00 mingi ukse kolksumise peale. Vaatasin aknast välja - sa jäme jumal, mis öö jooksul juhtunud oli! Kõik kohad paksu lund täis ja tuli aga juurde, tuul puhus igast ilmakaarest korraga, kevadlilledest (mis Marie lahkumise ajaks igal pool õitsemas, vaata minu eelnevat sissekannet) polnud midagi järel ja nii edasi. Vähemalt buss number 15 sõitis... aga Reykjavik Domesticusse jõudes oli seal ees ootamas juba aukartustäratav kogus islandlase kohta harukordselt närvilise moega kodanikke. Pilk tabloole seletas kõik - lende lükati edasi hulgakaupa. Minu Akureyri lend hilines ainult poolteist tundi, aga Isafjörduri ja Egilsstadiri omadele (mis pidid enne väljuma) oli selleks hetkeks, kui meid pardale kutsuti, jagatud ainult uusi lubadusi sarjast "uus info kell 10:45".

Ega see siis kõik veel olnud. Millegipärast ootas 50-kohalise Fokkeri asemel 37-kohaline Dash, kusjuures mõned reisijad lehvitasid pahaselt piletitega ega suutnud aru saada, miks neile oli 10. ja 11.ritta kohti müüdud, kui lennukis on üldse ainult 9 rida? Olid meiegi 5AB kohtadel mingid näod ees, lahendasin selle asja Islandi kombel - istusime lihtsalt 5 CD peale ja laiutasime järgmisele kohaküsijale käsi: sorri! Noh, see kõik oli muidugi tühiasi selle kõrval, et too kuramuse moosiriiul rappus kogu reisi aja tuule käes ja seetõttu keeldus pardateenindus ka kohvi pakkumisest. Lootus hommikusele kohvilonksule lükkus järelikult Vopnafjörduri vahejaamale, sest selge oli ka, et viimast lendu hoiti Akureyris kinni meie pärast.

Sittagi ma Vopnafjörduriski kohvi sain. Kui Twin Otter oli juba kahtlaselt kaua õhus olnud ja pilt illuminaatori taga oli ikka veel selline, et minugipoolest reisi parem kaubalennukiga (ei ühtki maapealset orientiiri), võttis lennuk taas kõrgust ja kapten teatas, et Vopnafjörduris on võimatu maanduda ja paneme Thorshöfni peale edasi. Ega sealgi midagi head ees olnud, arutasime juba, mis on parem, kas Akureyri peale tagasi põrutada või teha niikaua tiire, kuni kütus otsa saab ja siis kuskil mägedes hädamaanduda... Kuidas piloodid selle Thorshöfni maandumisraja lõppude lõpuks ikkagi üles leidsid, jääbki ilmselt Nordland Airi hästihoitud saladuseks. Aga ilma hommikuse kohvilonksuta olen ma ikkagi parasjagu uimane. Hea, et pärast tänaseid katsumusi vähemalt tööga ei piinatud.

Mart Eriku sain tänase päevaga laupäevasesse jalgpallitrenni sisse möllitud, ta küll vingus, et naistreener ja peab plikadega koos trennis käima, aga kui ma tuletasin talle meelde, kuidas Islandi naiskond Eesti oma suht hiljuti 12:0 loputas, jäi ta lõpuks nõusse, et siis peab ta ju ometi näitama, kuidas Eesti mehed Islandi omi kolgivad. Andsin ära ka avalduse lasteaeda ja vaatan, mis selle peale kostetakse. Sinnamaani, loodetavasti siis paar päeva ainult, käib minuga töö juures kaasas. Suutsin igatahes kohaliku lasteaia personalile kolmel korral elevust ja head tuju tekitada: 1)siis kui kirjutasin avaldusse lahtrisse "erilist tähelepanu nõudvad asjad", et lugedes, kirjutades ja arvutiga töötades on prillide kandmine kohustuslik; 2)panin kirja Mart Eriku mobiiltelefoni numbri ja ütlesin, et kui mingeid personaalseid probleeme peaks tekkima, pole vaja vallale telefoniarvet teha, helistatagu otse; ja 3)soovitasin, et keelebarjäärist saab enam-vähem üle Google Translatori abil. Tõsi, islandi klaveriga ei saa kirjutada "mul on kõhuvalu", sest kuueaastasele lapsele ma Alt+0245 vaevalt et selgeks õpetada suudan. Järelikult siis mängime sellist mängu, et kõht lihtsalt ei valuta.

Homme seega Bakkafjördurisse tööle ja neljapäev-reede on seekord veel sihukesed lahjavõitu. Aga teeme sellegi korralikult ära, ega aega hirmpalju olegi. Neli täisnädalat ja 10.mai ümber peaks sellele õppeaastale joone alla tõmbama. Edasi... ehk veel aastake? Kaugemale esialgu ei vaata. Ja nagu ei väsi kordamast, tahaks mingeid õppekava arendavaid lähenemisi. Naado, Fedja, naado.

Action kojujõudmisel ja vägagi vaikne lihavõttevaheaeg

Kirjutan käesolevaid ridu päeval, mida kirikukalendris kutsutakse vaikseks laupäevaks. Kuigi mina käin kirikust suure kaarega mööda (kui seda just kontserdisaaliks ei kasuta), on vaikus tõepoolest majas. Emapõder on 48-tunnises valves, naabrimees käis ka juba hommikul ära (ja tõi paar õlut, võib-olla siis rüüpame hiljem üheskoos), Tigepunn karjus ukse kõrval ja nõudis (selle õudtatise ilmaga, mis siin praegu on) õue, Marie ja Mart Erik on vanaema juures Tartumaal ning minul sai just nüüdsama järgmine Kikerpuu lugu sätitud. Oma neli tundi võttis, aga selle aja sisse jäid ka mõned Skype-vestlused, niisama uudiste lugemised ja väike jutuajamine naabrimehega (kes on ilma ühegi promillita suhteliselt sõnakehv). Nii et töö enda peale kulus vast kolm tundi. Kui saaks iga jumala päev ühe 150-eurose tööotsa, poleks ehk väga vajagi kaugel maal tööd teha... aga eks ma tean, et kõik elavad praegu projektist projekti. Vähemalt ei tulda mind tülitama asjadega, mis 100% kindlad pole, hea seegi.

Aga jah, sellest ma polegi veel rääkinud, kuidas see Eestisse tulek täpsemalt välja nägi. Kuni Thorshöfni lennujaamani täpselt nagu planeeritud - mina pakkisin muusikakoolis veel paar asja ümber, Marie käis niikaua head aega ütlemas, siis tuli muusikakooli oma lemmikkitarriga paari lugu mängima, siis tuli üks tema klassi abiõpetajatest järgi... ja siis ütles lennujaama töötaja, et meie piletitega on mingi jama ja Akureyrist on Reykjaviki lend täis broneeritud. Mis pani mind ausalt öeldes natuke imestama, sest ostsin need piletid juba 10.septembril ära. Aga pole hullu, lohutati, mine Akureyris check-ini ja näita oma pileteid, muidugi peate peale pääsema, kui juba nii varakult piletid ostetud. Ja õnneks sealt edasi läks asi jälle ilusti graafikusse.

25.märtsil kell 13:25 olime Reykjavikis ning kell 14 olid asjad kenasti majutusse ära paigutatud ja võis minna kevadist ilma nautima. Kõigepealt liikusime niisama kesklinna suunas, nautisime kevadist floorat ja vaatasime Tjörneni linnustikku, sealt liikusime esmaasustuse muuseumi ja sealt loomaaeda. Edasi juba kiirpilk jäähalli (kus seekord kahjuks trenn käis, nii et ei pääsenud löögile) ja bussiga nr.15 Hlemmurisse. Sealt mööda Laugavegurit alla, sissepõikamistega erinevatesse kauplustesse, kust oli võimalik osta poes saadaolevaid asju. Vähemalt kommikarpide jaoks pidime küll läbi käima kolm suurt universaalkauplust ja leidsime need lõpuks hoopis väikesest magusale spetsialiseerunud poekesest. Igasugust väikest prahti, mida sõbrannadele ja vennale kinkida, sai ka valitud väga hoolsalt, ja selle aja peale oli Blue Lagooni pood juba kinni pandud ning ainukesed lootused seega lennujaamal. Tühjad olid ka kõhud ning jalad väsinud, igatahes oli see Islandil ainukeseks jäänud kord, kui Marie sõi täiesti tilgatumaks täismehe lõunasöögi ja oli ka lahkesti sellega nõus, et pärast seda läheme üle tee, kus paikneb minu lemmikõllekas (siiski pidin selle eest talle ühe kakao tegema). Et hiljem õhtul, kella 22:00, pidi tolles asutuses toimuma üks tegevuskunstnike action, leppisime kokku, et tulen sellele üritusele tagasi üksi. Noh, polnud hullu lugu, Marie kukkus kell 19:30 koomaseisundis teki alla ja niikuinii pidi hommikune äratus kell 4:00 olema. Ise... no teeme nii, et ei hakka üksikasjalikult rääkima, mitu korda ma pidin Lydiat (pildil tagaplaanil) oma soovidega (1,2-liitrine sang Vikingit pildil esiplaanil) tülitama (ja mida veel) ning kui vabalt pealinna loomingulise intelligentsiga suhtlesin. No hommikul oli natuke valus ärgata küll, aga ettenägelikud inimesed leiavad selle vastu alati rohtu.

26.märtsi otselend Helsingisse oli pooltühi ja läks täitsa õigel ajal, enne jõudsime oma kohustuslikud viinad ja kosmeetikatooted kenasti lennujaamast ära osta... aga üks strateegiline viga sai juba jaanuaris ära tehtud. Nimelt sel ajal polnud veel enamik laevafirmasid oma infot välja pannud, kas üldse alustavad hooaega ja millal. Välja oli pakkuda ainult kaks laeva, mis enam-vähem ühel ajal Tallinna jõuavad - no muidugi sai võetud see, mis palju soodsam isegi kajutit võttes (mis tagantjärele osutus väga targaks teoks). Aga jah, lennuk maandus Helsingis 14:00 paiku, pagasi kättesaamiseks kulus veel pool tundi, kesklinna jõudmiseks veel pool... kunagi sai mõeldud variandile, et Marie sõbranna Kaisa tuleb Helsingisse ja las nad siis möllavad seal kuskil mõned tunnid, kas loomaaias või veekeskuses või mul savi, kus - paraku oli Kaisa ema aga haigestunud ega saanud seetõttu ka last transportida, ning seega tuli endal välja mõelda mingi programm kuue tunni ulatuses. No hea küll, viie, sest transpordi peale on ka tark tegu lisatund jätta. Ei tulnud paraku kogu aeg kasulikult täis, kaks tundi pidime "spordiakadeemias" molutama, õnneks oli võimalik erinevatelt ekraanidelt vaadata samaaegselt iluuisutamist (Marie) ning jäähokit (mina). Ja - saime siiski ka mingid normaalsed kevadsuvised sisejalanõud Marie jaoks.

Laevasõidust niipalju, et mina sellisesse proletaarlaste paati rohkem istuda ei kavatse. Kõigele lisaks oli ka reede, hullunud joodikpõdrad kruiisitamas ja küprokijobud nädalavahetuseks koju tulemas... üldiselt paistis laeva keskmine IQ olevat kuskil 45 lähedal. Eriti rõve, kui need loomastunud hordid üritasid Tallinnas kõik korraga laevalt maha saada, virutasin ka ise paarile suuremale trügijale küünarnukiga ribidesse ja käratasin peale. Kui tuleb veelkord kõne alla tulek Helsingi kaudu, siis ainult kiirlaevaga ja äriklassis. Maksku siis mis maksab.

Asja kurvem pool oli, et kuna kaks laeva tulid Tallinna korraga sisse, polnud mitte mingit kasu ka vastu tellitud taksost. Kell 00:30, kui bussijaamast väljus viimane transpordivahend Pärnu poole, istusime alles Jõe tänavas liiklusummikus - ja mängisime asjad käigu pealt niiviisi ümber, et sõitsime sellesama taksoga Pärnu-Jaagupisse, kus Marie sai otse koju minna ja mulle vastu tuldi. Rahaliselt muidugi päris korralik häving, aga ikka parem kui kaks tundi tänaval oodata, kuniks keegi Pärnust Tallinna jõuab.

Kogu see rabelung toimus siis veel nädal aega tagasi märtsikuus, aga pärast seda on kuidagi eriti rahulik olnud. Laupäev kulus väljapuhkamiseks ja väheste kaasavõetud asjade lahtipakkimiseks, pühapäeval sai ära teostatud kirurgiline operatsioon minu rõvedalt sügavale sissekasvanud varbaküüne mahavõtmiseks, esmaspäeval käisin sidumas ja tegin omale pisut Citis liiga, teisipäeval oli seetõttu küll pilt, aga mitte heli, käisin pärast sidumist lastel külas ja rääkisin lasteaias Mart Eriku rühma kasvatajatega, mida peaks Islandil oleku ajal kindlasti tegema. Kolmapäev läks igasuguste asjatoimetuste tähe all - uued rehvid autole, veekeetja ning lauatelefoni otsingud ja muud pudipadi... kas äkki siis sai Tiinal külas ka käidud õhtul, kurat, mul ka päevad segi. Neljapäeval igal juhul majutusin pärast hommikust sidumist linnas, käisin Mart Erikuga nukukunsti näitusel ja viibisin pärast Citis. Ei midagi erilist, Rohu tänaval oli vaja pisut tehnikat sättida. No ja siis oligi juba Suur Reede ja natuke maatööde tegemist. Nii need päevad muudkui lähevad...

Aga ikkagi oli sellest koduskäigust kõva kasu. Nii-öelda sai aju ja muud asjad ilusti viimaseks jõupingutuseks ette valmistatud. Järgmine periood on koos tuleku ja minekuga täpselt 40 päeva pikk, ja esimese kümne päeva jooksul on siis minu jaoks selge, kas panen veel mõne aasta samas vaimus edasi või pakin kohvrid. Nagu olen öelnud korduvalt - minu poolt on täielik valmisolek, ent soovin paaris õppekorralduslikus küsimuses kindlasti läbi rääkida. Ehkki arvestades viimase aja uudiseid ei saa see mitte lihtne olema.

Ühesõnaga - esmaspäeval koos Mart Erikuga kell 15:00 buss Tallinna, sealt lennujaama ja õhtune lend. Loodame, et mitte samasugused naljad nagu esimest korda lennates. Ja siis 14.mail tagasi suvevaheajale. Kuulmiseni!

Loo lõppu paar pilti üleujutustest Saaril. See ookean ülalpool on tegelikult põld kodust kilomeetri kaugusel. Ja keelumärk on Ridalepa poole viival teel ees, nii et liiklus toimub Lavassaare kaudu. Võimas värk, nii et ei maksa arvata, et ainult Islandil viib vesi teed ära. Soomaal on veel palju hullem, nagu hiljuti lugesin ja pilte nägin.