Arvutisüsteemid veavad mõnikord alt ka Islandil

Ilusat volberdamist kodueestlastele! Meil siin ei osata sellisest luudade seljas ringiratsutamisest suurt lugu pidada - vähemalt praegu on vaikus mis vaikus. Muidugi, kell pole veel 18 ka, kui kirjutama hakkasin.

Ah et mida need arvutisüsteemid siis sigatsevad? Täna pidi mul olema palgapäev, ja siiamaani on palk ilusti juba kella 12 paiku peal olnud. Praegu kahjuks mitte.

Helistasin direktorile ja küsisin, ega midagi pole palga väljamaksmise tingimustes muutunud? Tema oli vähemalt sama imestunud kui mina ja ütles, et kõik on ilusti õigeaegselt ära tehtud ja muutunud pole midagi.

Siis klõbistas natuke oma arvutiga ja teatas, et ohhoo, temagi pole enda palka kätte saanud. Ja lubas kohe asja järgi uurima hakata. Nüüd siis uurib juba veerand tundi.

Loodan, et pank ikka ilusti funkab ega ole kahe viimase päeva jooksul pankrotti läinud...

Kole peavalu on ka. Mitte ülalmainitud põhjusel, aga hetkel on väljas kohutav madalrõhkkond.

Mõnikord on hea mees olla...

...vähemalt on, mida sügada, kui jälle tuleb mõni selline päev ette nagu tänane oli!

Siin saare peal on elu nii kuradima valmis kui valmis. Vahel harva läheb vaja mõnd lugu õpilaste jaoks jõukohasemaks sättida või kirjutada täiendav partii juurde. Aga see võtab tühised kümme minutit ja edasi tee või tina. Seda viimast ka ei taha. Rahas asi pole, lihtsalt ei käi neelud peal.

Mida tarka siis tänane laupäev minu elus sisaldas?

Lahendasin kaheksa sudokut. Uurisin herr Vilgatsi palvel natuke kohalike parlamendivalimiste kohta ja panin sellest jutu kokku. Siis ladusin paar pasjanssi, kirjutasin ülejäänud kaitseliitlastest kapellmeistritele ahastava meili teemal "Igavus tapab, saatke mõni lugu teha!", proovisin põskedele ja lõua alla tekkinud nilbuse mahaajamise teel oma äsjasoetatud juukselõikusmasina kvaliteeti, msn-itasin oma teisepoolega natuke ja oligi vist kõik.

Ah jaa, uurisin erinevaid Eestisse tagasijõudmise variante lähemalt. Sain niipalju targemaks, et juhul, kui õnnestub saada kõige soodsama hinnaga lennupileteid, tasub tulla üle Helsingi ning kõikidel ülejäänud juhtudel on pärnaka jaoks parim lahendus Riia. Stockholmi kaudu tuleku teeb suht mõttetuks keeruline logistika, vajadus laevas (suht kalli hinna eest muidugi) toituda ja kohustus osta omale ka magamiskoht kajutis, aga kõne alla tuleks ehk juhul, kui tõesti mitte midagi muud üle ei jää. Nojah, nüansse kõiges selles muidugi on, Riiga jõudmiseks pead jällegi vahepeal Arlanda või Oslo lennujaamas üle kuue tunni niisama passima... eks siis mõtleme tiba veel.

Homne päev tõotab tulla sama sisutihe.

Õige küll. Avastasin täitsa juhuslikult kuskilt Delfist pildialbumi eelmise aasta paraadist. Tiblade tehtud, absoluutselt kõik pildid olid sellised, kus saab millegi kohta sitasti öelda.

Tuvastasin kõrvaloleva pildi pealt endagi lõusta, ja sellised kommentaarid siis:

Anonüümne 18 sept 2008 10:00 ..лесные братья?
Anonüümne 19 sept 2008 01:50 ...неа - речные сёстры. Милосердия... только они в морге милосердствуют.
Anonüümne 20 sept 2008 18:54 АТАС !!! ВОТ это звери, им даже оружия не дают... голыми руками...порвут !! Как Тузик тряпку.
Anonüümne 22 sept 2008 19:02 А это у них клюшки для гольфа?
Anonüümne 23 sept 2008 18:29 У первого такое лицо, как-будто он в штаны навалил и почувствовал запах :))
Anonüümne 25 sept 2008 17:12 толстый как резерв в лесу туго станет зажрут
Anonüümne 25 okt 2008 01:43 горчичка забористая, до самого кобчика продрала!
Anonüümne 27 okt 2008 03:47 такая тема, что они их в ближайшей тошниловки подобрали, с соседних столиков
Anonüümne 27 okt 2008 10:19 по моему это пленные
Anonüümne 25 nov 2008 21:08 Если б у нас такие лесники были бы, в лесах не только браконьеров, но и медведей не осталось бы.
Anonüümne 17 apr 2009 15:14 Пипец, алкашня!))Первый похож на деда из соседнего подъезда, тоже алкаша!)Может его завербовали в бЛятвийскую армию?0_0

Vaatame seda veel, tiblakari...

Esimene suvepäev tuli siiski ilusa ilmaga

Tervitused taas saare pealt! Ehkki sellel teemal on ajakirjanduses ikka kirjutatud ka, selgitaksin ikkagi veelkord üle, miks esimene suvepäev on siin just aprillis (täpsemalt esimesel neljapäeval pärast 18.aprilli) ja mitte juunis.

Islandil kui polaaraladele suhteliselt lähedal paikneval territooriumil saab peaaegu et öelda, et ongi kaks aastaaega - suvi ja talv. Ka päikese (muidugi et näiv) liikumine taevavõlvil toetab vägagi seda. Novembris-detsembris on päevavalgust ehk paaril tunnil päevas, praegu aga hakkab kella 3 paiku valgemaks minema ja kell 6 on päike ikka väga kõrgel juba. Oma kulminatsiooni jõuab see protsess juuni teisel poolel, kui pimedat sisuliselt polegi. Reykjaviki päikesetõusu aeg on ca 03:25 ja loojang ca 23:55, aga meil siin põhja pool võib julgesti tunnijagu pikema päevaga arvestada. Ja seda valge aja saabumist islandlased juba ammusest ajast tähistavadki.

Ilmaennustusi alati sajaprotsendiliselt uskuda muidugi ei maksa. Eile (kolmapäeval) pidi olema soe ja päikesepaisteline ja siis tänaseks ära keerama. Vastavalt sellele astusin ka koduuksest välja kampsuniväel, nagunii viiakse Bakkafjördurisse ja tuuakse koju tagasi otse treppi. Aga selleks ajaks, kui koju jõudsin, oli selline vihmasadu ja lõikav tuul, et poleks heameelega tahtnud isegi autost välja ronida. Täna on see-eest tõsiselt ilus ilm, üldiselt võib öelda, et linn on täiesti lumevaba ja fjordide nõlvad muutuvad järjest vähem valgemaks ja järjest rohkem rohelisemaks. See pilt minu elamisest on täitsa värskelt tehtud - nagu näha, tassisin improviseeritud laua koridorist õue ja teinekord istun siis hoopis seal. Küll mitte keskpäeva paiku, kui päike otse silmnäos kinni.

Viimastel aegadel olen tegelenud kevadkontserdi kava kokkukirjutamisega ja mõelnud välja mingisugust raamreeglistikku, millest võiks järgmisel aastal kinni pidada. Kontsert ise tuleb kopsakas, mitmekülgne ja tore, õpilased astuvad üles nii üksi kui ansamblitena ning muusikavalikus leiab kõike, mis baroki ja roki vahele mahub. No mõne mõttelaadis pisikesi puudujääke ju on ka, aga mis ma nendest ikka räägin. Siiski kavatsen hakata otsustavalt võitlema igasuguste pillide/nootide kojuunustamiste ja õige tunniaja mahamagamiste vastu. Ja panna vanemaid oma lapse tegemistele rohkem kaasa elama (aktiivsemalt minuga suhtlema). Õpilaste arv on tegelikult täitsa paras, ütleme et viis kannataks veel välja. Sealt edasi peab omale tõenäoliselt paarilise otsima, sest mingid eetikariismed on mul siiski veel säilinud ja töökvaliteedi miinimumnõuded hakkavad hirmsal kombel uppi lendama, kui ennast suurema kopika nimel ogaraks töötad. Võimalikest südame-veresoonkonna haigustest parem ei räägigi. Ei, aitäh, olemasolevast palgast jätkub nii ise ära elada kui ka mõningate Eestisse mahajäänud kohustuste silumiseks.

Üks tark ja hea otsus sai ka seoses 3.mai kooride ühislaulmisega vastu võetud. Kogu vallas on praegu kiired ajad ja kõikidel kooridel ühine häda lauljate kokkusaamisega. Minu lauljad on veel suhteliselt kohusetundlikud olnud, ja loodki piisavalt selged - aga on koore, kus proovi vajub kohale 6-7 nägu ja tee siis sellise koosseisuga midagi... Ühesõnaga, pidasime nõu ja jätsime kogu ürituse ära. Õigemini lükkasime sügise suunas edasi. Aga kiriku pilt sellegipoolest siia loo kõrvale, sest ühtlasi ju tegu piirkonna parima kontserdisaaliga ja sealsamas muusikakooli kevadkontsert ka toimubki.

Eestisse suvevaheajale jõudmise täpset kuupäeva ei tea ikka veel. Enne 22.maid see ei juhtu ja pärast 29.maid vast ka mitte. Peamine kuluartikkel, lennupiletite hind mind niiväga isegi ei huvita, 20 000 kohalikku raha siia või sinna. Aga tahaksin mõningaid kingitusi kaasa osta, ja seetõttu pean vaatama, et teekonnale jääks ka võimalus Reykjavikis või Akureyris kolm-neli tundi ringi kolistada. Vaatasin muuhulgas otseühendust Pärnuga, aga sellesse pole mul siiski erilist usku - pagasit ei pidavat saama otse checkida, puudub garantii lennuplaani muutuste suhtes ja Rootsis tuleks ka ööbida. Nii et olge kannatlikud sealpool Eestis, tulemata ma ei jää kindlasti! Seniks rahulduge minu juttude lugemisega. Sjaùmst!

Kas vabaõhuhooaeg algab?

Kirjutan neid ridu täiesti värskes õhus, pisikesel terrassil maja ees, vaatega merele. Eile õhtul olid mingid tõsised unehäired, ilmselt üleväsimusest (sain pärast lihavõttevaheaega kooli tulles töömürgituse). Magasin seetõttu hommikul kella 11-ni välja, keetsin hommikuse kaerahelbepudru valmis ja sain sellest nii korraliku koguse energiat, et tekkis isegi tahtmine natuke majapidamistöid teha.

Esmalt avastasin, et piirdeaial on paar latti puruks mis puruks. Õnneks oli see probleem täiesti lahendatav, leidsin sobivad ja isegi sama värvi lauajupid, millega aeda lahastada sündis. Rääkimata haamrist ja naeltest, mis olid samuti käepärast.

Seejärel leidsin aianurgast millegi sellise, mida sobiks pidada prügikoti hoidikuks. Prügimajandus Islandil on muidugi hoopis teistmoodi üles ehitatud - ei mingit olmeprahi mõttetut sorteerimist (nagunii mõni lugeda mitteoskav tibla paneks vale prügi valesse kasti). Paned oma väikesed prügikotid suurde kotti kokku ja kui viimane ükskord täis saab, tõstad majaseina äärde. Millalgi viiakse see siis ära ka.

Suurendasin pisut ka akende läbipaistvust ja pühkisin koridorist kärbselaibad kokku, keerasin paar elektripirni sisse ja puhastasin arvutiekraani suuremast pasast. Ei jõua oma töökust kuidagi ära kiita.

Praegu, kohaliku aja järgi kell 14:44 naudin siis natuke ilma. Päike on küll pilve taga, aga muidu on õhk selline mõnusalt kevadine. Sooja 5-6 kraadi ja tuulevaikne. Kliima mõttes hakkan juba ära islandiseeruma. Just meenutasin, kuidas läksin ükskord märtsikuus oma esimest kooriproovi tegema. Puhus külm ja tugev tuul kõikidest ilmakaartest korraga, mul olid soni kõrvaklapid alla lastud, jope all kampsun ja kindad käes, pluss muidugi korralik looduslik polster naha all - aga ikka lõdisesin. Viie minuti pärast lehvis kohale üks sopranilaulja, ise oma figuurilt pilbas mis pilbas - aga palja peaga, paljakäsi ja pealisriideks olnud kampsuni alt välkus nii õhukesest materjalist pluus, et sellise kandmine tekitab igas mehes tavaliselt silmapilkseid patuseid mõtteid. Mul polnud sellisteks mõteteks mingit inspiratsiooni, hoopis veel rohkem külm hakkas seda pilti nähes...

Täna suutsin aga jope ja mütsi kenasti juba varna jätta. Nii vapper ma siiski ei ole veel, et mere ääres ja tänaval ringijalutava noorsoo kombel piirduda millegi kahtlaselt t-särki meenutavaga. Ja pealegi läheb mind veel üks kuu aega siin maailma otsas vaja elusa ja tervena. Kontsert on nüüd juba täiesti kinnitatud andmetel 20.mail ja peale seda sõltun ainult sellest, millal mingi transport kuhugi liigub. Seda ka, et mõningad asjad, mida ma Eestisse ja tagasi vedama ei hakka, on vaja suveks muusikakooli hoiule panna. Minu elamispinna rootslasest omanik ja tema suguvõsa on reeglina igal aastal kuskil 25.-30.mai vahel Islandile maabunud ja 20.-30.augusti kandis jälle jalga lasknud. See klapib täiesti minugi isiklike plaanidega, nimelt pole mul selles majas elamise vastu mitte kõigevähematki. Kõlbab ka järgmisel õppeaastal, ja siia regiooni ma kauemaks nagunii jääda ei kavatse. Kui Islandile edasi, siis Akureyrile või Reykjavikile oluliselt lähemale - või üldse kuhugi mujale laia maailma. Eesti suhtes ei väsi kordamast, et kõik sõltub ainult pakkumistest. Iga nõmedusega pole enam nõus tegelema, ning haridus ja reaalsed tööoskused (mitte tutvused, parteipilet ega säärejooks) maksku ka Eestis. Aamen.

Kui üldine ilmaennustus paika peab, saabki nädala jooksul lumest lahti. Kahju ainult, et esimese suvepäeva nimeline püha (vaba päev esimesel neljapäeval peale 18.aprilli) tõotab vihmane tulla.

Ja lõpuks olgu ära mainitud, et nägin just kümmekond minutit tagasi oma silmaga ära, mis asi see töltimine siis ikkagi on. Islandi hobune olevat ainuke "viiekäiguline" maailmas, mis tähendab, et samal ajal kui tema esijalad teevad kaks sammu, teevad tagajalad kolm. Pidavat eriti laste jaoks olema hästi kerge sadulas püsida.

Õppeaasta lõpuni veel 21 tööpäeva...

Minu esimene haltuura Islandi pinnal

Terekest! Tänasega sai siis lihavõttevaheaeg kenasti otsa. Ei saa öelda, et poleks puhanud - natuke aega sai alguses oma küljeluu ja pärastpoole klassivenna aktiivsel kaasabil Islandiga mitmekesisemalt tutvutud ja edasi sukeldutud loometegevusse, mis minu jaoks pigem puhkus kui töö. Suurest hirmust, et suvisel Võidupüha paraadil Jõgeval "Eesti Sõjakooli marss" 26.korda mängimisele tuleb, kirjutasin ise ühe marsi valmis. Omast arust tuli päris kobe, aga kriitika kuulen ära pärast 18.aprilli, kui suur pealik oma isiklikest juubelipidustustest toibuma hakkab. No ja siis hoidsin oma aju erksa, mängides tiba bridzhi. Tõsi, internetis, sest lähim mängukoht mulle on kahjuks Husavikis. Aga asi seegi.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida. Ega sellestki, et mõnikord on koolitöö isegi täitsa tore. Siis, kui suurimal piduril äkki valgussähvatus ajust läbi käib ja ta taipab, mida ma õieti tahan. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et olin alles Bakkafjörduris, kui Jonni (direktori vend) helistas ja küsis, kas ma oleks nõus natuke viiulit (!!!!!) mängima. Et õhtul on kultuurimajas mingi suurem ajurünnak valla tuleviku teemadel, ja kella 19 paiku tuleb veerandtunnine söögi-kohvipaus. Tegin talle selgeks, et lähim tuttav viiuldaja on mul Akureyris ja et siis võiks ainult kõne alla tulla, kui mõni minu mõõtmetega kokkusobiv akordion ripakil oleks (sünti küll ei viitsi paari loo pärast lahti-kokku-lahti-kokku ühendama hakata, ehkki mängukoht ainult korrus allpool). Oo õudust, helistaski tunni aja pärast tagasi ja taris mingi vähemalt poolemiljonilise kortsmooniku kohale. Neljakooriline Tombolini Cassotto, 11 x 7 registrit... Tänan siinkohas oma sisemist häält, kes ei lubanud mul omal ajal, kui andsin tõotuse, et ei anna mitte kunagi elus enam põhikooliõpilastele muusikat, läpakast ära kustutada paarikümmet fono. Näe kuluski marjaks ära.

Alustuseks "Jamaica Farewell". Siis "Naerata", "Kodu" (T.Volli oma), "Sinine vagun" ja lõpetuseks "The Girl from Ipanema". Möödamängitud nootidest ajalugu vaikib, ehkki üritasin lasta põhitöö ära teha arvutil ja akordionil endal mängida võimalikult ühehäälselt. Jumal tänatud, et esimene akordioniõpetaja ammu mulla all.

Täitsa äbi oli kohe, ä-tähega. Ja veel suurem äbi, kui aplodeeriti ja pärast kõik püüdsid üksteise võidu tänada, et olla väga lahe olnud. Selle peale lähengi ja teen kohe praegu ühe õlle. Muidu ei tule suurest piinlikkusest õhtul und. Heyrumst!

P.S. Tuleb välja, et Islandi saar eesti soost kirjamehi pungil täis. Valmar rääkis kunagi raadios sisepoliitilistel teemadel, Tartsil tulebki maikuus raamat välja ning etskae, Sildoja memm kah Eesti Ekspressis sõna võtnud. Kui veel finantsjuhi leiaks, hakka või pagulasajakirjandust välja andma. Keegi töllmokk sõimas juba Postimehe peldikuseinal meiesuguseid majanduspõgenikeks. Ilmselt suurest kadedusest, et enda haridustase ei võimalda rohkemat kui küprokit seina lüüa...

Jälle lumi...

Tere. Nojah. Mis mul ikka niiväga öelda on. Eriti pärast seda, kui lugesin lehest, et Eestis lubab pühapäevaks 12 plusskraadi.

Ka meil siin Islandil on plusskraadid. Aga et puhub päris korralik tuuleke, ei tunne neid plusse küll kuskilt otsast. Pigem selline miinus 20 tunne tuleb peale.

Ukse ette hakkab taaskord hang tekkima, eelmine jõudis vaevu ära sulada. Ja traktorijobu on koduõuest väljapääsu ka ära blokeerinud.

Teen siiski kella 17:50 paiku argliku katse välja uurida, kas mõni koorilaulusõber sellise ilmaga proovi ka tulla tahab. Iseenesest poleks ju väikese töötegemise vastu tõesti midagi, seda enam et 3.mai ühislaulmine läheneb.

Muud uudist eriti hetkel polegi. Ah jaa, proovisin eile natuke kodus vedelevat jalgratast ka. Paar ülekannet ei tööta kahjuks hästi ja minu kere jaoks on mäkketõus ka tiba ränk. Aga alla sõites jõuab vabakäiguga peaaegu et koduukse ette välja. Võib-olla ehk kasutangi teinekord veel. Kui tuul ookeanile ei puhu. Seniks - kuulmiseni!

Pàskafri 03.-14.04

Tere! Põdra ikka täiesti elus, lihtsalt vahepeal olin arvutist kaugel ja hulkusin natuke mööda Islandit ringi. Seda kahel põhjusel: 1)need päevad, mida vahepeal siin lugesin, olid minu küljeluu kohalejõudmiseni jäänud päevad, ja 2)blogi pealkiri pole mingi minu järjekordne roppus, vaid tähistab Islandi koolilaste suurt vaheaega seoses lihavõtetega. Nii et oli tõepoolest võimalus väheke ringi kolistada ja üht-teist ka fotoka mälukaardile jäädvustada.

31.märtsil siis Thorshöfni lend ühes väärtusliku kandamiga maha tuli (väikese hilinemisega), ja ise ehmatasin lennuväljal pisut äragi, sest ei kujutanud ausalt öeldes ettegi, et üks lennuk nii väike olla võib. Jajah, nüüd on endalgi sellisega lendamise kogemus olemas, eriti meeldis, et minusugune täiesti keskmist kasvu mees sai liikuda ainult kummargil. Aga see selleks.

Esimesed paar päeva kulusid ajutise naisemehe-eluga taasharjumiseks (võimalus jätta mustad sokid põrandale vedelema jne.), pisemaks tutvumiseks lähiümbrusega, ja olid mul ka veel paaril hommikul tunnid. Eesti puhast tõugu naisterahvas tundub siinkandis olevat selline haruldus, et isegi hülged ujusid lahesoppi järele uurima, mis loomaliigiga täpsemalt tegu. Üht-teist huvitavat ka fotosilma ette, kõrvalolev pilt on spetsiaalse pühendusega minu fänniklubile Pulli külas. Kohaliku tuletõrje kuulus minevik...

Tegelikult jätkuks loodusfotograafia-huvilistele täiesti ka Islandi kirdeosast. Hüljestest juba oli juttu, vahetevahel ujuvad siia ilmselt ka mõned vaalad (minu teinepool leidis päris maja juurest rannalt midagi, mis kuulub inimesest oluliselt suuremale elukale), kümmekond kilomeetrit Thorshöfnist välja sõites ükskõik kummale poole hakkab tee mäkke tõusma; rannalt võib leida väiksemaid ja suuremaid floora ja fauna esindajaid, hämmastas ka tohutu kogus randa uhutud palke (huvitav, kustkohast siis pärit?) Hobustest rääkimata, neid kohtas iga poole kilomeetri tagant ja igasuguse ilmaga. Seda loomaliiki hoitakse Islandil tõupuhtuse mõttes juba aastaid erilise hoolega - saareriigi rahvas tunneb selle madalakasvulise, kuid jõulise ja vastupidava tõu üle tõelist uhkust ega taha mitte kuidagi jätta vähimatki võimalust selle vere solkimiseks. Kui kuulete või loete kuskilt midagi muud, siis ei tasu seda uskuda, keegi on lihtsalt kodutöö tegemata jätnud. Või näinud juhuslikult (purjus peaga, unes, ..., ..., ...) mingit muud hobusele veidi sarnast looma. Uus-Eesti koolkonnast on selle ala suurekspert Tarts, tema võib islandi hobuse tõupuhtuse säilitamise metoodikast rääkima jäädagi.

Ahsoo. Tänapäeval liigutakse ringi muidugi transpordivahenditega, mille kapoti all oluliselt rohkem jõude kui ühe hobuse jagu. Arvutasin välja (ning täiesti õigesti arvutasin), et rentida nädalalõpuks auto tuleb soodsam kui hankida lennupiletid kahele Thorshöfn-Akureyri-Reykjavik pluss sealt transport Keflavikki. Ja jääb ka palju nägemata. Siinkohas tunnistab Põdra muidugi oma täielikku võhiklikkust autode alal, aga väike perekonnatüli oli rendifirma õhutusel täiesti tulemas. Tellisin nimelt manuaalkastiga sõiduriista, kuid ainuke auto, mida rendifirmal samas hinnaklassis pakkuda oli, oli automaatkastiga. Emapõder hakkas kohe paanikat tegema, sest pole automaatkasti elus proovinudki, ja minagi olin täiesti lõhkise küna ees - võta või jäta. Lõpuks jäin peale pooletunnist moosimist rahule rendifirma lubadusega, et kohalik agent annab mu teiselepoolele ühe sõidutunni ja firma vastutab, kui keegi surma saab või midagi sodiks sõidetakse. Kõrvalolev pilt ongi tehtud Bakkafjörduri lähistel pärast õnnestunud katsetusi. No ma tõesti ei tea, kas automaatkastiga on "oluliselt lihtsam", nagu rendifirma mehed mulle selgeks teha üritasid. Sihtkohta ilma vahejuhtumiteta, ühes tükis autoga ja täiesti õigeaegselt igatahes jõudsime...

Pärast reedeste (3.aprill) tundide lõppu teekond lõuna poole algaski, ning õnneks olid teeolud väga head, kui välja arvata kaks kilomeetrit jubedust veidi enne Raufarhöfni, millest tuli kuidagi kiirusega 20 km/h läbi kolistada. Väike peatus eelluure eesmärgil vaalavaatluspealinnas Husavikis, aga sinna tasub kauemaks kolistama jääda tõepoolest alles suvel. Siis on lahti nii ajaloomuuseum, vaalamuuseum, kui - sorri! - fallosemuuseum. Ning võimalus merel ka mõnd vaala kohata oluliselt suurem kui kevade alguses.

Kõrvalolev pilt sai tehtud taas Reykjahlidi lähistel, pärast tunniajast sõitu eikuhugi. Legend, et Apollo astronaudid harjutasid Kuule maandumist just Islandil ja selles regioonis, vastab täiesti tõele. Väävlisegune pinnas, maapõue pragudest väljapaiskuv mädamuna järgi lõhnav kuumus, mulksuvad mudamülkad ja võimalus kogemata keevasse vette astuda, kui hoiatusi eirad, teevad selle paiga tõeliseks põrgu eeskojaks. Aga võimas on mõelda selle peale tõesti, et suurem osa kogu riigist saab maapõuest tuleva soojusega ära köetud, nii et Islandi majadel põhimõtteliselt korstnaid vaja ei lähe. Paljudel majadel polegi neid tõepoolest.

Pärast ööbimist klassivend Kaldo pool (kus samal ajal ka täiesti elus Madis "Näärivana" Mäekalle pesakond külas käimas oli, nii et kokku 10 inimest) jätkus sõit juba märgatavalt agraarsemas keskkonnas. "Šašlõkki dubljonkas" on Islandil kaks korda rohkem kui inimesi, vaatamata sellele, et neid lausa kahe suupoolega sisse aetakse, ja selle klõpsu oleks saanud ära teha ehk mitmel korral edaspidigi teekonna jooksul, aga nii palju olen isegi mina juba ära õppinud, et kui on korraga ilus ilm ja motiiv, tuleb kohe võimalus ära kasutada. Nii ka kõrvaloleval juhtumil.

Edasi järgnes juba sõit sammaldunud laavaväljade vahel, veealune tunnel Borgarnesis, paanika Reykjaviki kaubanduskeskuse Kringlan parklas ja õhtune Blue Lagoon. Ning kellele tagasilend Eestisse, kellele mõttepaus oma koolivaheaja edasiseks sisustamiseks. Tutvusin paar päeva pealinna rütmidega põhjalikumalt, leidsin eest täiesti tüüpilise suurlinna kogu oma võlude ja pahede spektris ning ühtlasi avastasin, et üleeelmise päeva maa-alune paanika Kringlanis võinuks ka olemata olla, sest Laugarvegi peal on rohkemgi erinevaid kaubandusasutusi kui ühes koledas keskusemölakas. Lihtsalt see vahe, et ühes saad eskalaatoriga üles-alla sõita ja teises pead väheke oma jalgu liigutama. Mis on ju iseenesest täitsa funktsionaalne sport minusugustele vanuritele. Siis lennukiga Akureyri, väike "pit stop" Valmari pool, järgmisel päeval ekskursioon Kaldo juhtimisel Dalvikus ja Olafsfjörduris koos ujula külastamisega (kuumaveepotiga hakkan juba vaikselt harjuma, soome sauna puudumisega mitte) ning siis ainukese võimaliku lennuga Thorshöfni. Sellega ka väike seik muidugi, sest tänu udule lükati alguses lendu korduvalt edasi ning siis võeti lõpuks vastu otsus, et Vopnafjördurist Thorshöfni viiakse rahvas maad mööda. Muuseas mulle lõppkokkuvõttes isegi selles mõttes kasulik, et sain otse treppi ega pidanud 3 kilomeetrit lennujaamast jala käima - aga et minu islandi keel veel pehmelt väljendudes kõige parem pole, tahtsin juba Akureyri tagasilendava lennuki peale trügima hakata. Kui poleks näinud, et kott on lennukilt maha tõstetud, olekski lennanud.

Kuidas siis see väike ringsõit (või pigem poolring) kokku võtta? Päris väsitav isegi kõrvalistuja jaoks. Aga emotsiooniderohke kindlasti. Ja vähemalt on seegi kõva asi, et vaatamata majanduskriisile mõeldakse, kuidas elu mugavamaks teha annaks. Teedeehitus käib täies hoos, minu blöga viimaselgi pildil raiutakse viit kilomeetrit läbi mäe, et ühendada Olafsfjördur Siglufjörduriga. Samasuguseid õgvendusi on teisteski paikkondades, otsapidi ka minu kandis - kui uskuda maanteeameti plaane ja pidada tähtaegadest kenasti kinni, saab järgmisel aastal samal ajal ka Thorshöfnist Husavikki sajakonna kilomeetri jagu lühemalt, Raufarhöfni ja Kopaskeri vahele jättes. Elame-näeme.

Kool hakkab jälle pihta 15.aprillil, ja enne on ainult kooriproov 11.aprillil. Tegevust siiski selle ajani on, sest suviseks võidupüha paraadiks tuleb väheke asju komponeerida-seada. Ja hea uudis on seegi, et saan suveks puhkusele juba mai viimastel päevadel ega pea enne augusti lõppu tagasi olema.

Muidugi kirjutan nii siin kui ajalehes (oo õudust!) veelgi. Nii et kuulmiseni!

Post scriptum: Tänan jätkuvalt kõiki asjaosalisi, kes on aidanud korrigeerida kõiki faktilisi ebatäpsusi, mida ausalt öeldes ikka ette tuleb, kui lohakalt kodutööd teed. Öelge teinekordki julgesti, kui midagi näete, ma ei pahanda mingil juhul!