Kodu, või midagi selletaolist

Niimoodi. Olengi omadega jälle Thorshöfnis. Kui Reykjavikis oli ilm hommikul veel ilus, siis mida lähemale minu kandile, seda hullemaks kiskus. Vopnafjörduris oli madal pilvisus ja tibutas vihma, ning Thorshöfnis tuli maanduda praktiliselt pilve serva pealt ja vihmasadu oli permanentne. Mille puhul ka õnnitlen, ehk lühidalt MPKÕ. Jah, lühikesed püksid ja plätud võib kenasti järgmise kevadeni kotti pakkida ning vana hea Soome armeesaabas komplektis vihmakindla jopega aitab teadagi hädast. Lihtsalt puhtast õelusest kõikide suhtes, kes väidavad, et ma iga päevaga jämedamaks lähen, mainin käesolevaga ka ära, et mind suvevaheajal Islandil oodanud teksad mahtusid täpselt sama hästi jalga kui kevadel siitmailt lahkudes. Nii et ei tasu kohe paugust igasugu külaeitede pläraveskit uskuda.

Minu onn oli ilusti paigas, pajuvõsa (või midagi taolist) aknani välja kasvanud ning keset õue ilutses mingi võimas putkeline. Kas siin see suvi üldse keegi elas... vist ikka elas, aga vähemalt mitte eriline kokakunsti viljeleja. Enamik minust maha jäänud poolikutest jahu-, suhkru-, soola- ja makaronipakkidest olid sama täis kui kevadel, kohvi ja teed oli kulutatud minimaalselt, isegi õli oli pudelipõhjas. Nojah, mingid rämpstoidu pakendid, paar tühja õllepurki ning üks munakarp olid siiski prügikastis (muidugi ilma prügikotita). Ja tallinna kilud olid ka kunagi suve jooksul nahka pandud, nagu ka seda asja mõtlesin, kui selle karbi külmikusse jätsin.

Saan vist ka omale naabrimehe. Minu kõrvalmaja, number 12 siis, oli suve jooksul olulisi lisadetaile külge saanud. Kuskil aprilli lõpus seal ehitama hakati, enne ei elanud seal vähemalt talvel keegi. Esik ja veranda olid igati ilusad, eks siis paista, kuidas naabrid ise on. (Näinud neid küll kordagi pole, tõsi.)

Muudest külauudistest niipalju, et üks päris kõrge vallaametnik (seesama, kes ka ainsana arvutitest midagi jagab) on Akureyrisse läinud, paar vanainimest maha surnud ja koolis mõni õpetaja vahetunud. Kasutasin juhust ja küsisin oma õpilaste kohta. Niipalju on tänaseks selge, et päris selge midagi pole. On neid, kes tahavad eelmisel aastal õpitud pilliga edasi minna. On neid, kes tahavad uut pilli proovida (see olevat siin enam kui tavaline). On päris uusi. Ja on ka lahkujaid. Muidugi ka neid, kes ikka veel ei suuda otsustada, kas ja mida. Aga koormus tuleb igal juhul ilusti täis ja ülegi, suhteliselt kindlasti tuleb sellest õppeaastast hakata käima ka Svalbardi koolis ...üks paha uudis on siiski.

Üks uus õpilane tahab nimelt viiulit õppima hakata. Vaatan, mida teha annab, asi seegi, kui suudaksin ta [esivanemad] tšello peale ümber veenda. Seda pilli on vähemalt kunagi ja päris pikalt ise õpitud, aga paljas mõte viiuli õpetamisest ajab hetkel küll südame läikima.

Sel nädalal läheb niisiis töötegemiseks alles üsna suhteliselt, ent pean siiski kohtuma uute õpilastega ning tuletama vanadega meelde, mida siiani õpitud. Ja tegema muusikakooli ruumid kärbselaipadest ilusti puhtaks, sest nagu võiski arvata, pole suvel koristajat käinud. Aga kärbseid on Islandil teadupärast oioioi kui palju.

Niipalju siis värskeid uudiseid, olge ikka edaspidigi liinil!

Akureyri lennujaam, 31.08 hommikul kell 8:30

Mõnikord on ikka kuradi kahju, kui fotoaparaadi aku tühi!

Tulin hommikuse lennuga ilma igasuguste vahejuhtumiteta ja ootan hetkel, millal Vopnafjördur-Thorshöfn teoks saab. Aga - mis asi seisis Akureyri lennujaamas, kui Fokkerist väljusin?

Suur U.S. Air Force lennukimölakas, lausa neljamootoriline. Ja praegu laetakse sinna mingisuguseid kobakaid sisse.

Vaatasin, et väljuvate lendude nimekirjas on kell 10:10 Nerlierit Inaat. Eskimote keeles peaks see olema selline koht nagu Constable Point. Kus peaks asuma ameeriklaste sõjaväebaas. Eks nad siis sinna mingeid asju veavadki.

Ja mõned sõjaväelendurid jalutavad lennujaamas ringi.

Aga võta näpust, pilti teha ei saa.............

Hiljem...

Tegin veel korra ühe pisikese tiiru Laugarveguril, ja mitte asjata. Leidsin ühe sellise istumispaiga, kuhu sobib kutsuda keda külalist iganes.

Seal on hea taustamuusika nagu Jazz Cafés.

Seal on omaette hoidvad kliendid nagu internetikohvikutes. Põhiliselt Mac' idega, viibivad oma mullis ja laulavad, luuletavad või joonistavad. Nende hoolitsemata tattninad jooksevad laudade vahel ning mõnikord ka tänaval ringi ja suhtlevad vabalt kõikide külalistega.

Seal pole seepe mängivat telekat. See-eest on ingliskeelne kultuurileht. Tänagi lugesin läbi artikli Sofi Oksanenist.

Seal on kõik lauad ja toolid erineva väljanägemisega. Mõned natuke katki, aga pole lugu.

Sealne peldik on nagu Citis - sooja vett pole ja hea, et külmagi on (+ vessapaperi).

Ja lõpuks - seal on õlu oluliselt odavam kui mujal. Tavaliselt on pool liitrit vaadiõlut 850-900 ISK, aga seal on 1,2 liitrine kann 1200 ISK.

Nagu ehk tähele olete pannud, on see koht ka ainus koht, kus suuremat kui pooleliitrist sanga saab.

Nii et - kui kellelgi on Reykjavikki asja, otsige tingimata üles!

Kui te õlut ei joo, võtke üks kuum kakao. Maitseb hea.

Vaalad, fallosed ja Madis Mäekalle ehk Kuidas kohelda puhkuselt tulijat

Internetifolklooris leidub üks habemega nali, mille järgi ei tohi puhkuselt töölenaasnut esiotsa raske tööga üle koormata. Umbes nii, et esimese nelja päeva jooksul võib ainult ettevaatlikult näidata pilte töölauast ja harjutada uksest sisse-väljakäimist.

Eks pedagoogid ole muidugi igal pool harjunud kolme suvekuud (pluss muid koolivaheaegu) "enda omaks" pidama, ent ka Islandi õpetajatel on oma "starfsdag"-id, mil tunde küll pole, aga õppeaastaks ettevalmistamine käib ikkagi. Kuidas kuskil, sõltub konkreetsest juhtumist. Klassivend Kaldost on isegi veidi kahju, tegi teine õige pikki päevi ning vabandas ette-taha, et ei saa kallite külalistega tegelda. Aga tema otsene ülemus olevat kuuldavasti jobu kuubis, nii et püüdkem aru saada. Minu ülemus andis see-eest kevadel mõista, et ega enne septembrit midagi toimuma ei hakka. Mis tekitas võimaluse pisut saare peal ringi hulkuda.

Kui välja arvata lennuki ülivarajane väljumisaeg esmaspäeva hommikul Tallinnast ja viietunnine passimine Kopenhageni lennujaamas, oli mõte lennata Akureyri täitsa hea ja ökonoomne mõte. Kevadel jäi põhjapealinnaga õigupoolest tutvumata, ning ka vaalavaatlus Husavikis oli meeldivalt käegakatsutavas kauguses. Seega polnud vajalik rentida autot (Kaldot tsiteerides õudkallilt), vaid võis vajadusel kasutada bussi.

Teisipäev seega Husaviki päev. Leidsin Kaldo abiga vaalavaatlusele interneti superpakkumise. Ei osanudki sellest üritusest eelnevalt midagi arvata. Aga osutus mõnusaks kolmetunniseks laevasõiduks, ja nägi täitsa mitut erinevat vaala. Fotokaga pole paraku sellisel üritusel suurt midagi teha - kuni kaadri paika sätid, on vaal juba teisel pool. Või tormab kogu laevatäis vaatlejaid p*rsed õieli pilditegemist segama. Kolm videokaamerat kogu asja erinevatest punktidest üles võtma - siis saab muidugi pildi kokku...

Kui juba Husaviki poole asja on, peaks kindlasti leidma ka nii palju vaba aega, et einestada Gamli Baukuris ning külastada paari kohalikku muuseumi. Hinnad hindadeks (ja üllaülla, fallosemuuseumis ei saanud kaardiga maksta), ent Gamli Baukuri kalatoidud viivad keele kõhtu alla ning siinkirjutanu teadmised Islandil pruulitava õlle osas täienesid olulisel määral. Kahju ainult, et elusa õlle sordid paari tunni pärast kõhuga pisikesse konflikti läksid...

Aga jah, nendest muuseumidest siis ikka ka mõne sõnaga. Vaalamuuseum pani ennast tundma tühise punktmassina tõeliste gigantide kõrval ja laiendas silmaringi. Kas teate, et emase sinivaala päevane väljalüps on 240 liitrit piima? Või et vaaladele ei valmista mingit probleemi tund aega vee all olla?

Fallosemuuseum tundus esimese mõttena päris perversne. Mõelda vaid, m***ikottidest lambivarjud ja erinevad fallokraatlikud kunstiteosed (päris jõhker - kujutada Pekingi OM käsipalli hõbemedalimeeskonda meeste riistvarana). Aga iseenesest oli sellise muuseumi loomise idee väga hea. Näis, kas muuseumi omanik täidab ka lubaduse pärast surma enda rõõmupulk preparaadiks loovutada.

Ja siis tagasisõit, väike jalutuskäik Akureyri kesklinnas ning Kaldode poole. Oli ju ometi vajalik natuke internetis ringi tuhnida, sest ega seekord väga põhjalikku kodutööd ei teinud ja oli pealekauba mõningaid lahtisi otsi. Näiteks et kas ja millal minna Isafjördurisse. Aga kõigest ikka ilusti järjekorras.

Kolmapäeva põhitegevuseks kujunes tutvumine Akureyri kaubandusega. Mnjah. Mina muidugi aru ei saa ega saagi saama, kuidas on võimalik ühesainsas poes tund aega ringi kolistada - aga nimetet kaubanduskeskuses oli poode oluliselt rohkem kui üks. Läks vähemalt selles mõttes asja eest, et mingist poest sai suuremas koguses soodsalt erinevaid hügieenitooteid (šampoonid, ninakreemid, kõrvakreemid ja nii edasi), tittedele sisuliselt tasuta ühed sportliku välimusega sisejalanõud ning ka ühe väikese kohvrikomplekti, millega asju ära viia. Oligi juba see probleem tekkimas, et kõik korraga kohvrisse ära ei mahu.

Pärastlõunal viisime kokkušopatud asjad Valmari juurde hoiule (kes kaheks aastaks juhilubadest ilma jäetud ega saanud sel põhjusel väga abiks olla) ja tegime väikese ujulatuuri. Kaldo lubas õhtuse lennujaama sõidutamise oma hooleks võtta ning kaua me ootama ei pidanud. Siiski piisava aja veendumaks selles, et jobusid võib kohata ka Islandil. Juuresoleval pildil nõudepesuvahendi abil vahutama pandud purskkaev. Väga teravmeelne.

Õhtune Akureyri-Reykjaviki lend oli nagu lend ikka, ilm pealinnas oli ehk tiba tatine (sisuliselt ainuke halb ilm nädala jooksul), aga õpetajate ametiühingu pansionaat Soleyargata 33 oli lähemal kui alguses ette kujutatud. Taksoraha raisata polnud mingit põhjust, lihtsalt väike veerandtunnine jalutuskäik. Ja väikesest vihmasabinast polnud hullu lugu, sest kuskil ringi kolistada ei olnudki plaanis. Oli nimelt vaja pisut asju ümber pakkida ning varem magama minna, et hommikune ärkamine liigraske ei tunduks.

Neljapäeval ootas ees Islandi kõige üksildasemaks linnaks tituleeritud Isafjördur. Esimese terava elamise tekitas juba maandumine - lennuk lendas tükk aega nii, et vasakul oli mägi ja paremal lage vesi. Kohalikud teavad siiski rääkida, et teatud tuultega lendurid liigseid riske ei võta ja põrutavad tagavaralennuväljale 50 kilomeetri kaugusel Thingeyris, kust siis rahvas bussidega ära tuuakse.

Kolleeg Madis oli meie tulekuks kokku sättinud laiaulatusliku kultuuriprogrammi. Neljapäeva hommikust laupäeva hommikuni sai käidud muuseumis, muusikakoolis, viikingikülas ja looduskaunites kohtades, ligunetud sürrealistlikus väliujulas ja tutvutud veel sürrealistlikuma hädaabionniga, loetud lambaid, hobuseid ja Matildale unejuttu ning - mis seal salata - joodud ära mõned õlled. Selle viimase kohta ütleks nii nagu tavaliselt, et enda meelest häbematult vähe ja naiste meelest kaugelt üleliia.

Aga akordionite näitus oli suurepärane (pildil üks väga haruldane eksemplar, millel klahvid mõlema käe all), muuseumi kalarestoranis pakutu veel suurepärasem ja kohaliku muusikakooli olmetingimused jalustrabavalt head. Bassein oleks võinud tiba pikem olla ehk küll. Selle eest oli Madisel aga paar head plaati, mis said muidugi kiiremas korras ära kopeeritud.

Laupäevane päev algas väikese närveldamisega, et kas lennuk ikka liigub. Vahepeal oli nimelt tiba tuult keerutama hakanud ja kellaajad väga ei toiminud. Õnneks lennuk siiski tuli, lennu ajal isegi väga ei raputanud ning Reykjavikis ootas ees päikesepaisteline ja soe ilm.

Liikuda pealinna tsentrumisse on häbematult lihtne ülesanne. Kogu aeg otse ja oledki Laugarveguril. Siis ole ainult mees ja käi, palju jaksad. Iseasi, et mõnda turistilõksu sisse ei kukuks, neid ikka on ja rohkem kui üks.

Kuskil tee peal jäi muuseas ette üks rongkäigutäis koertenäitusele suunduvaid penisid ja puhkpilliorkester, kes mängis muidu täitsa korralikult, aga ikka ja jälle nõmedaid ameerika marsse. See oma rahvusest heliloojate marsimuusika mittemängimine on üks äraütlemata loll komme, mille vastu paugupealt rohtu ei leiagi. Aga see selleks. Kurvem oli, et mu küljeluul jäi ruunikirjadega must T-särk saamata seegi kord. Naiste suurused lõppesid numbriga L, mis oli täielik silguniisk, ja meeste omad olid natuke koledad. Paksudele inglastest/ameeriklastest lehmadele muidu ehk isegi sobiksid. Vähemalt ilus kootud müts leidus müügil. Asi seegi. Vähemalt ei jäänud tühjade kätega.

Ning täna (pühapäeval) siis jumalagajätt jõuluvaheajani ja kellele lend Keflavik-Oslo-Tallinn, kellele väike lõdvestus Blue Lagoonis ja tagasi pealinna peale hulkuma. Kui blögamisest aega üle jääb.

Tallinna lennuk igatahes alla ei kukkunud ja isegi kohvrid tulid pagasilindi pealt ühes tükis, nagu värske inf pajatab. Rääkimata kaasavõetud võileivast, mille vastu ei tundnud huvi ükski lennujaama turvatöötaja.

Homme on juba teised jutud. Reykjavik-Akureyri-Thorshöfn... ja tööle! Kui ainult teaks moraalselt ette valmistada, kui palju on õpilasi ja mida õpivad. Ning kas peaks hakkama käima ka Svalbardis. Ilmselt ikka mingid nimekirjad on kuskil juba olemas, aga salapärastel asjaoludel ei saa ma kooli meiliprogrammi sisse.

Paar tehnilist viperust juhtus veel. Krista fotoaparaat lendas teisel päeval bussi põrandale ja displei on katki. Pilte teeb pimesi ja selle kohta tulevad need väga hästi välja. See kuuma poti pilt ülalpool ongi tegelikult tema aparaadist.

Mina unustasin oma fotoka akulaadija Kaldo poole. Lubas postiga järgi saata.

Ja minu mobla teeb, mida ise tahab. Numbrite vajutamiseks tuleb esipaneel maha kiskuda ja tikuga torkida. Korra kaart juba lukustus ja hea, et Islandil paljud asjad oluliselt lihtsamini käivad kui Eestis. Aga märk ikkagi, et aeg mõelda uue telefoniaparaadi peale.

Vähemalt on vaim tööks valmis. Kuulmiseni!

Tagasi põhitööle. Põhitööle?

Aeg siis niikaugel, et esmaspäeva vara-vara-vara-varahommikul tuleb kilupealinna poole kablutada ja startida lennule marsruudil Tallinn-Riia-Kopenhagen-Akureyri. Miks just nii? Lätlaste Air Baltic peab Eesti Õhuga grandioosset hinnasõda, ning Tallinnast (ja Tartust) väiksema lennukiga Riiga sõita ja ümber istuda on oluliselt odavam kui Tallinnast Kopenhageni otselend. (Muuseas, sellesama Air Balticu Riia-Kopenhagen on omakorda veel kallim.)

Sõltuvalt asjaoludest käiks siis väikese põhjapoolse ringi läbi, ja on muidki mõtteid. Näiteks Mäekallesid Isafjörduris külastada. Natuke on asjad hetkel sõltuvad sellest, et korralikel kodanikel pidavat juba koolitöö käima või vähemalt kohe pihta hakkama. Minu ülemus andis aga juba kevadel märku, et ega suurt enne 1.septembrit midagi juhtuda saa - põhikooli tunniplaan vaja paika loksutada ja uurida täpselt välja, kes muusikat sellel aastal õppida tahavad.

Nüüd sellest, miks panin oma sissekandele sellise küsimärgiga pealkirja.

Rangelt võttes on põhi- ja kõrvaltööl vahet teha vägagi lihtne. See, millega omale leiva lauale teenid, on põhitöö ja punkt. Ometi ei ole minusuguste puhul, kes aeg-ajalt ka midagi loovad, asi nii mustvalge. Eestis töötades olin pidevalt stressitekitava valiku ees - kas hankida omale õpetajana selline koormus, et õhtuks oled täiesti laibastunud ja peas null mõistlikku mõtet, või siis olla õpetaja osakoormusega ja loota, et minu loomingut ostetakse. Jah, teataval määral osteti tõesti, aga isegi Kaitseväe orkestri vastav eelarverida on viimse võimaluseni kärbitud.

Hetkel aga tunnen ennast tõepoolest vabana igasugustest sundvalikutest. Tööpäev koolis ei lähe kunagi pikemalt kui 15:30-ni. Edasi tee mida tahad. Ja kui pole tahtmist või loomingulist vormi, ei pea vägistama, sest sellest ei sõltu, kas võin omale natuke paksema vorstiviilaka saia peale lõigata või mitte.

See kõik on ka andnud mu viimase aja loodule lisakvaliteeti. Selles mõttes oli hea aasta - õnnestus debüüt laulupeoheliloojana, Kaitseliit sai aru, et orkestriteenistuse koordineerimine on täiesti võimalik ka paari tuhande kilomeetri kauguselt, tekkis uusi kliente Eesti orkestrite hulgast ja jutud kellestki Põdra Matist, kes suudab vanadele bändilugudele orkestraalset hingamist lisada, läksid suurematesse massidesse. Tean tegelikult juba praegu, et peaksin Islandil istudes iga kuu paar lugu valmis viskama, ja see tähendab ka seda, et mingit karjuvat vajadust kirikus orelit taguda polegi. Kui nii, siis õnnestub ehk olla üks vähestest eestlastest saare peal, kellel õnnestunud sellest tegevusest kõrvale viilida.

Üks väike mõte on siiski. Pean seda muidugi teiste eestlastest kolleegidega läbi arutama, aga tahaks 2011.aasta noorte laulupeole (noorte) puhkpilliorkestri saare pealt kokku korjata. Eestis on sellised koostööprojektid väga populaarsed, ehk ka Islandil - ühe huviga noored saavad ju üksteisega tuttavaks, mängivad loodetavasti huvitavat repertuaari ja saavad natuke maailma näha. Muidu võib ühe koha peal konutades aju ära kärbuma hakata. Selge on muidugi see, et arvestades juba potentsiaalset kilometraaži ei saa sellist asja vedada ei üksi ega kahekesi, isegi kolmekesi mitte. Meeskonnatöö on hädavajalik.

Igatahes olen täiesti nõus oma nende sõprade-tuttavatega, kelle arvates pidanuksin Islandile töölemineku variandile tõsiselt mõtlema juba mõned aastad tagasi. Eesti loomeinimene saavutab oma tuntuse ju alles siis, kui ta vastab kolmele tingimusele. Ta peab olema

1)geniaalne;

2)omapärane, ja

3a)surnud või

3b)välismaal.

Islandi koolides on vaheajad natuke teisiti kui Eestis, ja jõuludeni läheb nüüd ühe jutiga. Mõtlen jõulukontserdi korraldada kuskil 15.-16.detsembri paiku ja siis lendan Eestisse. Tagasi lendan jaanuari alguses koos Mariega, kes jääb üheks kooliveerandiks (lihavõttevaheajani) tutvuma kohaliku koolieluga ja ehk teeb sellest ka kooli konverentsiks väikese uurimuse. Edasi pole detailid päris selged. Kui Kaitseliit korraldab lihavõtete ajal õppekogunemise orkestritele, või keegi pakub mõnd kontserdikava dirigendina teha, tulen siis ka käima. Ning igal juhul on vaja Marie Eestisse tagasi saata. Seda ka, et kevadel, peale kontserti, ilmselt kolin. Proovin kuskil suuremale kohale lähemal tööd saada. Nii et teoreetiliselt oleks vaja, et mai keskpaigas tuldaks autoga.

Igatahes, praegu on jõudu sees küll ja veel, põhjustagu seda siis mere- ja mäestikuõhk või miski muu. Tarts on oma raamatus asju väga täpselt kirjeldanud.

Pildid, mis tänase sissekande juures, pärinevad aastatagusest Citi õlleka nurgalaua rüütlite külaskäigust. Selgi aastal, paar päeva tagasi, tulid nad veidi vähendatud koosseisus mulle häid sõnu teele kaasa ütlema. Auuu, Vale-Pullerits - äkki saadad paar värskemat pilti, vahetan välja?

Nii et praeguseks kuulmiseni! Uued värsked uudised juba õige pea.

Ühes otsas uss, teises otsas loll ehk Lugu sellest, kuidas ma kalapüügi saladustega tutvusin

Mõtlesin, et enne Islandile tagasisõitu midagi erilist enam ei juhtu, aga võta näpust...

Käisin 1.augustil Torma puhkpillifestivalil ja teadagi kohtusin seal kolleeg Kubjasega KL Jõgeva maleva orkestrist. Ta mulle kurtma, et vajab hädasti akude laadimist ning et tal ka ühed laulusõnad ligi ja paar viisijuppi peas ringi uitamas. Ühesõnaga leidis suurepärased põhjused mulle küllatulekuks. 2.augusti õhtul ta kohal oligi, saksofon, süntekas ja suurem kogus õlut ihu lähedal.

Tegime siis sauna ja mölisesime niisama ja aeg-ajalt pistsime mõne muusikalise mõtte ka ahju; Kubjas käis vahepeal paar päeva kilupealinna peal hulkumas ja ilmus siis jälle sama ootamatult välja kui äragi kadus (ega jah, telefone ei oska ju keegi kasutada...) Igatahes, laul ja selle põhjal ka marss said ilusti valmis, Eesti Asi aetud ning mõni kilo kärsatatud liha lipsu taha lastud. Kuni kolleegile meenus, et tal on (nagu alati) ka paar õnge pagasnikus ja et minu suvekodu-lähedase rabajärve faunaga veel lähemalt tutvumata.

Tunnistan siinkohas ausalt, et minu senine kalapüügialane kogemus on üks kord Sindi kalakasvandusest forelli õngitseda. Ja see küll kalastamisena kirja ei lähe. Aga seltskonda ma loomulikult pakkusin ning kuulasin paar tundi tarka juttu erinevatest õngetüüpidest ja Poola vihmausside hingeelust. Kuni saabuski aeg minu etteasteks.

Nimelt tõmbas Kubjas parasjagu järjekordse ahvena kaldale ja vabastas seda konksu otsast, kui tal ootamatult telefon laulma hakkas. Jättis oma saagi sinnapaika ja kukkus vestlema. Mina vaatasin kaldaliivas siplevat ahvenat ja mõtlesin, et kus sihukest ikka kotti pistad... ühesõnaga otsustasin ta liivast puhtaks loputada. Tore üritus oli. Rabeles käest lahti ja ujus minema, raibe. Kolleegil muidugi nalja nabani.

Siiski suutsin edasise actioni käigus täiesti iseseisvalt tervelt kaks väiksemat ahvenat konksu otsa haakida ja veest välja tõmmata. Õnge iseseisva eduka vetteviskamiseni veel ei jõudnud, ainuke katsetus lõppes rullilt mahajooksnud tamiiliga. Vähemalt oli järgmiseks pooleks tuniks tegevust selle sasipuntra lahtiharutamise näol. Ja sain Kubjase poolt ka tunnustatud, et kalamehe kannatust pidavat mul olema.

Eks ma siis pea saarele tagasi jõudes klassivend Kaldolt mõned kalapüügi järeleaitamistunnid võtma. Sest kuulu järgi ronib Islandil kala lausa väevõimuga konksu otsa.

Aga nendest kümnekonnast ahvenast, mida saada õnnestus, tuli väga maitsev uhhaa. Vähemalt oli see kalalkäik asja ette. Mis siis, et minu roll kujunes pigem destruktiivseks.

Pildil olevad ahvenad pole juhtunuga seotud.