Koolis on täitsa tore...

Terekest! Vedelen juba mitmendat päeva Saksamaal ja järjest toredamaks läheb. Hommikupoolikuti külastan tunde ja päeval harin end üldkultuurilistes küsimustes.

Saksa keel tasapisi meenub. Loe: viienda klassi õpilastega ja nende küsimustega sain nii muusika- kui geograafia tunnis hakkama. Ühe kohaliku saksa keele (nende jaoks muidugimõista emakeele-) õpetajaga ka. Mida oligi tarvis tõestada. Pange siinkohas kõik veelkord kõrva taha, et kui keeleõpingutele ei järgne praktikat, olete kursuste eest makstud raha tuulde loopinud.

Täna (kolmapäeval) käisime oma maise eksistentsi mitte kõige kaugemas minevikus lõpetanud söetööstuses Zollverein. Mastaabid ausalt öeldes rabasid, aga imponeeris ka oskus suure tööstusküla potentsiaali oskuslikult ära kasutada. Väiksemaid näitusi oli mitmeid, väga huvitav oli Mika kunstigalerii uudislooming. Aga põhiline laks käis ära maailma suurimal disaininäitusel. Kõik see rohkem kui tuhat eksponaati neljal korrusel mõjus täiesti põrutavalt. Viis euri pilet küll (olgu-olgu, ega see minu taskust tule), aga selle raha eest jätkub emotsioone jaanipäevani.

Homme õhtul jazzikontsert (kohaliku muusikaakadeemia avalik lõpueksam) ja reedel siis loeng eestlastest kui laulurahvast. Laupäeva kohta ei tea veel midagi tarka öelda. Äkki peaks kuskil proovima orelit harjutada? Islandist teatati, et paar lähiümbruse muusikakooli vajavad samuti õpetajat ning et oreldamine ja ühtlasi koori juhatamine on lausa paratamatu. Peaks vist nõus olema ikka, raha ei haise kunagi. Aga see ju täitsa aus teenistus...

Heakene küll - kui lennuk alla ei kuku, siis uuel nädalal uued uudised. Seniks katsuge kuidagi ilma minuta hakkama saada.

Nädalaks Saksamaal

Sain siis kooli poolt võimaluse natuke enda ajusid tuulutada ja panengi neid ridu kirja Saksamaal asetsedes. Päris laiselda muidugi ei saa, homme käin sõpruskoolis Bochumis tundides ja uurin põhjalikumalt välja, kuidas siinmaal gümnaasiumis õppimine põhimõtteliselt välja näeb. Arvatavasti pean ka ise tunni või kaks andma, millest, ei ole veel välja mõelnud.

Võõrustab mind igati mitmekülgne mees nimega Henning. Kokkusaamine temaga võttis küll pisut aega, sest mul mobiil väljamaal ei levinud ja tema omakorda ei taibanud nime suurelt paberile kirjutada - aga lõpp hea, kõik hea. Vaadates seinal olevaid plakateid polnud endal raske taibata, et Henning on bioloog, aga et lisaks sellele õpetab ta ka filosoofiat ja arvutiasja, tuli pisikeseks üllatuseks. Küllap tuleb nädala jooksul üllatavaid asju veelgi.

Käisin kohe ka natuke pilte tegemas, ühtlasi leidsin kohaliku muusikapoe ja sealt Mariele ühe pisikese lauluvihiku kah. Põhjalikumalt peaks vist otsima päris Esseni linna tsentrumist, Henningi korter on pigem äärelinnas, aga linn mis linn loomulikult sealgi. Pilt siiski pärit internetiavarustest ja kujutab endast ajaloolist raehoonet.

Islandi keele õppimine läks käima, polegi nii hull kurguhaigus, kui süsteemile pihta saada. Täna Esseni peal jalutades tulid muuseas kuskilt aju põhjast mingid saksakeelsed fraasid ka meelde. Nii et nagu võiski arvata, sõltub keelte oskamine või mitteoskamine ainult praktikast.

Muidu on ka kõik jätkuvalt kontrolli all. Välja arvatud minu ärkveloleku- ja unerežiim, mis on täiesti kriminaalselt paigast juba mitmendat päeva. Neid ridu kirjutades on juba silmad phupidi peas, ehkki Eesti aja järgi on praegu alles 16:47. Keeran natukeseks külili ja eks paistab, kui paistab. Muuseas, huvitav, miks mu teinepool minu tegevust blögamiseks nimetab?

Kuu aja pärast siis minek...

Lõbustan ennast rohkesti käes oleval vabal ajal sellega, et käin ühe klienditeeninduse uurimisega tegeleva firma tellimisel väikese hüvitise eest testkliendiks. Ampluaa on seni olnud autosalongidest kuni kasiinodeni, sekka mõned telefoni- ja meilitestid. Eile (esmaspäeval) ikka natuke vihastasin ka, saadeti ühte kingapoodi ostu tegema, aga no ei ole võimalik! Ostujuhid arvavad järjekindlalt, et keskmise eesti mehe jalanumber on 41, sääred nagu hernekepid ja riides käib nagu pederast.

Õhtul siis väike saun - Islandil hakkan kindlasti sellest kõva puudust tundma, neil pole seal saunatamine moes. Sain paraku vist veidi külma, aeg-ajalt ajab köhatama. Aga palavikku pole.

Islandist. Sain täna meili, kus koolijuht kinnitas veelkord, et olen oodatud. Järgmise õppeaasta lõpuni muidu, lihtsalt mai lõpus-juuni alguses vaatame üle, kuidas on läinud. Sütevakas pean ilmselt aastaks kehad peale panema, päris ära lõpetada ei tahaks ja ega väga lastakski.

Kas miski ka hirmutab? Praegu tundub et Islandi enda mõttes mitte. Kohapealne meeskond instrueeris, et võtku kõik oma noodimaterjal (komponeeritud, seatud, bändidele, puhkpillidele, sümfooniaorkestritele) arvutis ilusti kaasa, saaks suure tõenäosusega sellelgi alal paar väikest tööotsa. Kliima on seal isegi natuke meie omast ühtlasem, talvel soojem ja suvel jahedam. Vajalikud rohud on ka seal tasuta ja elamispind odav. Fotoaparaat tuleb muidugi kaasa võtta ja internetivajaduse suhtes hoiatasin. Tööd on isegi ülemäära, tundub vähemalt eelinfo põhjal.

Ainuke mure jah, et lapsed liiga omapäi ei kasvaks. Marie eriti, juba vingubki, et ma ära minema pean. Mart Erik on veidi suurem pohhuist, aga ega temagi kõike nii välja näita, nagu asjad on. Siinkohas tuleb natuke variantide peale mõelda. Pole ju mingi Soome minek, kust paadiga kasvõi igal nädalalõpul üle ujud. Aga kindlasti mõtlen midagi välja.

Pilt on tehtud kaks suve tagasi Riia loomaaias, eesel pildil paremal.

Puhkepäev?

Puhkepäev maal tähendab tõlkes:

1)magamist tervelt kaks tundi kauem - seekord siis õnnestus kella 10.00-ni välja venitada;

2)kärutäie pliidi- ja kaminapuude peenekslõhkumist;

3)sõimatasaamist ratsionaalsete töövõtete kasutamise eest;

4)poeskäimist söögitegemise jaoks puuduvate komponentide hankimiseks;

5)lõunasöögi valmistamist;

6)nädala sees ajanappusel tegemata jäänud tööde ärategemist;

7)meilidele vastamist.

Kui hästi läheb, saab ehk õhtul omale ühe õlle ka lubada.

Juhul, kui keegi tahab teada, millele selle teksti juurde paigutatud pilt vihjab, siis pean teid kurvastama: mitte millelegi. Lihtsalt see pilt meeldis mulle. Kroku on loomulikult täiesti elus, aga kogu oma teadliku elu tsirkuses veetnud. Nii et mina küll ei kartnud, et ta mõne lastest (või minu enda) nahka paneb.

Kilupealinnas kõik vanamoodi...

...ma muutun alati kuramuse närviliseks, kui Tallinna piiri ületan. Seekord, kuna oli laupäeva (17.jaanuar) hommik, sai vähemalt Järvevana tee normaalkiirusel läbitud, eelmine kord kulus selleks 35 minutit - aga dirigentide suurkogule kohalejõudnult tuli konstateerida, et mitte sittagi pole muutunud. Ikka mingid isikutevahelised vastuolud ja ustepaugutamised ja lubadused teise liivakasti mängima minna ja nii edasi.

Vähemalt minu ettekannet koolitusel käimisest Saksamaal kuulati suure tähelepanuga. Mis siis, et projektor totaalselt alt vedas ja arvuti iga poole minuti tagant välja lülitas. Kolleeg Saaniga kahjuks kohtuda ei õnnestunud, kuid leppisime kokku, et räägime kindlasti järgmisel laupäeval, ja siis juba päris põhjalikult. Tundub, et minu plaanide suhtes on mingi hais ninna saadud, sest kui küsisin, kas saaksin oma kutsetunnistusest ka ingliskeelse variandi, küsis vastutav sekretär V.R, kas hakkan Islandi poole liikuma. Ise pole küll kellelegi poolt sõna maininud, ma lihtsalt enne munen ja alles siis kaagutan.

Õhtul juhtus üks halenaljakas jama transpordiga ka. Kasutasin enda arust kõige kiiremat varianti, kus üks buss lõpetab Pärnu-Jaagupis ja kohe tuleb teine, Pärnusse sõitev buss, millele ümber istuda. Ega tulnud ühti. Dispetšerisse helistades selgus, et esimest päeva tööl olnud juht oli Libatsesse jõudnult otsa kohe ümber keeranud ja piki põhimaanteed linna tagasi tulnud. Ma siinkohas väga täpselt ei kirjuta, mis ma sellistest juhtidest avalikult arvasin, aga viimases meeleheites saatis bussijuht omal kulul takso P-Jaagupisse ja nii ma linna saingi. Peaaegu poolteist tundi ettenähtust hiljem.

Muidu on kõik põhimõtteliselt kontrolli all. Või peaaegu kõik.

Selgituseks, mitte vabanduseks

Kui nüüd mõni minu hingepeldiku lugejatest eelmise sissekande juures hakkas mõtlema, et olen lihtsalt üks süüdimatu humanitaarjobu, mõelgu rahumeeli edasi. Nutma ma selle peale ei hakka. Aga tahaksin küll mõned asjad täitsa avalikult lahti selgitada.


Olen püüdnud oma elu elada niimoodi, et ei peaks kunagi tehtud valikuid kahetsema. Lahtise peaga lapsena võinuks ju juba peale algkooli minna mujale kui Muusikakeskkooli (olingi juba tolleaegsesse eliidipessa, 21.kooli sisse saanud, kui "ära keerasin"). Muusikaakadeemias oleksin võinud rahulduda ka kontrabassimängija diplomiga, mängida kliinilise surmani ERSOs ja võib-olla seal ehk isegi rühmas teisele-kolmandale positsioonile tõusta (tunnen ennast siiski, kontsertmeistriks pürgimiseks olen liiga laisk). Või Pärnusse maandununa kaevata ennast silmini pedagoogilise töö sisse ja unustada ära, et mul on siiski ka mingisugune loominguline potentsiaal olemas.

Aga pole parata, oskan tõepoolest üpris mitut asja teha. Isegi putru keeta, kodutehnikat installeerida ja muru trimmerdada, aga see muidugi selleks. Ja tänu oma oskustele sain end seni ka päris ilusti vee peal hoitud - ei midagi luksuslikku, aga kõht oli kenasti täis ja aeg-ajalt võis ka väikese väljasõidu või mõne õlle lubada. Küll telliti mõni kompositsioon või pakuti mõnd festivali kunstiliselt juhtida või oli siis pisike mäng... no 10 000 eeku tuli lisateenistust igas kuus kindlasti. Kuni augustikuus hapnikukraan täiesti kinni keerati ja elamiseks jäi ainult 2800 krooni õpetaja palka. (Miks nii vähe? Aga kuus gümnaasiumiklassi, igaühes arvestuslikult üks nädalatund, ei anna lihtsalt rohkem välja.)

Ja niipalju ma majandusest ikka aru saan, et vaadata tõele näkku ja tunnistada, et sama sitad olud kestavad 2009.aastanumbri jagu kindlasti ning jama jätkub otsapidi ka 2010.aastasse.

Nii et pole kahjuks kuigi tõenäoline, et potentsiaalsetel lugude ja mängude tellijatel oleks lähemal ajal vahendeid minult igakuiselt kasvõi 10 000 raha eest midagi osta.

Nii suur lurjus ma vaatamata kõigele ka ei ole, et minna kuskile kolkaküla põhikooli ja "õpetada" möödaminnes muusikale lisaks ka poiste tööõpetust, keemiat, füüsikat ja kehalist kasvatust. Mida ma muuseas ei oska, aga meesterahvas ja vanempedagoog lisaks peab ju vajadusel kõigega hakkama saama...

Loomulikult pole õnn rahas. Aga 64% riiklikust miinimumpalgast on ikka väga vähe. Iseendalgi jääb kõht tühjaks. Kahest lapsest rääkimata.

Ja kui liiga kaua hädaldada, võivad kergesti muudki mustad mõtted tulla.

Selle paari eesootava kuuga saab vähemalt see kindlasti selgeks, kui vajalik ma Eestimaa pinnal tegelikult olen. Kutsetunnistused, diplomid ja aumärgid on ju toredad ja läikivad asjad ning suvisel laulupeol istun kah autorina VIP-sektoris, aga võileiva peale seda kõike ei pane...

Nautige siis põhjamaise looduse ilu seniks netipildilt!


P.S. Teinepool palus meelde tuletada, et ma sellest ka kirjutaksin, et 29.detsembril paralleelselt minuga hulkuma läinud lehmalapiline isakass nimega Pähkel tuli minu sünnipäevaks koju tagasi. Kaks kilo senisest kõhnemana, aga karv läikis.

Asjad võtavad vaikselt kuju

No nii, saan siis juba täpsemalt juttu teha, mis lähiajal ees ootamas.

Saareriigis Islandis asuvad eesti soost muusikaõpetajad (puha klassi- ja koolivennad) on välja otsinud ühe koha linnas (400 elanikku, hm...) nimega Thorshöfn. Ise iseloomustavad nad seda kohta väljendiga "karu p*rse" - kaardil piirkond punasega märgitud ja edasi on juba hülged ja vaalad. Aga anti samas mõista, et majandusseisu parandamiseks on võimalus ülihea, õpetajate palgad kisuvad seal regioonis 2500 euro kanti ja lisatöö võimaluski täitsa olemas. Kirikus tuleks vahetevahel orelit taguda ja tegelikult on koor ka dirigendita. No seda muidugi veel vaatame.

Praeguste plaanide kohaselt peaksin esialgu ära lendama veebruari lõpukümnendil ja jääma ühe soojaga kuskil 10.juunini. Siis otsustan, mida edasi teha ja kuidas. Mõned asjad päris minust endast kahjuks ei sõltu.

Alustuseks

Olen vist üks maailma mõttetumaid mehi - mul pole autot, juhilube ega sõiduoskust. Kinnisvara ja läikivaid asju samuti mitte.

Veebipäeviku otsustasin siiski omale sisse seada, sest asjad kisuvad praegu sinnakanti, et lähitulevikus tuleb mõneks ajaks piiri taha rännata. Lakkuda ülemaailmse majanduskriisi löödud haavu ja investeerida tulevikku. Ja kui kõik ei saagi kulgema täiesti nii, nagu omas peas plaanid valmis tehtud, on võimalikud ka mõningad variandid.

Täpsemaid vihjeid on esialgu vara anda, aga maailmas paar sellist kohta siiski veel on olemas, kus diplomeeritud muusik ei pea kitkuma kalkuneid või vedima siibrit. Kui asjaks läheb, küllap kirjutan täpsemalt.

Seniks hoidke pöialt, et kõik sujuma saaks!