Septembrikuu viimane sissekanne

Tulin just hetk tagasi noortekeskusest, mida vald üritab taas käima lükata. Vaatasin sealseid pille - täitsa normaalsed kitarr ja basskitarr, retro-elektriorel, trummikomplekt loomulikult purukspekstud taldrikutega (sest tatid tahavad ainult müra teha, mitte õiget tehnikat õppida) ja mikrofon, mida on ilmselt paar korda kellegi kurku topitud, et olematust piuksust midagi kätte saada. Aga põhimõtteliselt, kui mõni on huvitatud, võin õpetada küll. Ainult et kavatsused olgu täiesti tõsised!

Mis mind siis täna pangaautomaadi juures seistes eeskätt välja vihastas? See, et kuskil on täiesti võimalik palgata kaheks aastaks õpetajaks isik, kes on ise otsast otsani diletant ja rikub ära ka lapsed. Kahe aasta jooksul ei õppinud puhkpillimängijad hingama ega keelt toonitekitamiseks kasutama, pianistidel puudub igasugune käehoid ja akordionistid tõmbavad lõõtsa kuidas juhtub (vahetavad liikumissuunda ka pika noodi keskel ja legatokaare ajal). Nooti ei tundnud keegi ja kui ma neile seda õpetama hakkasin, ...ah, ma parem ei räägi. Pane tähele, hea lugeja - muusika tunnetamisest pole veel ühtki sõna rääkinud. Pole lihtsalt, millest rääkida. Oli neidki, kes lihtsalt koolist ära jäid. Muidugi jäävad, kui neile on kaks aastat öeldud "tubli", "suurepärane", "sa mängid nii ilusti", ja nüüd selgub, et tegelikult ei oska keegi midagi mängida. Ausõna, mina saaks ka šoki.

Kuueaastased, kes septembris minuga alustasid, on kuu ajaga olnud suutelised rohkemaks kui nende vanemad õed-vennad paari aastaga.

Eestis oleks skandaal kohe taevani ja selliselt klounilt nõutaks kogu töölepingu ajal makstud palk tagasi. Või õigemini, see leping lõpetataks hiljemalt kahe nädala pärast päevapealt.

Tegelikult peaks mu palga korrutama koefitsiendiga 1,5. Vähemalt. Sest pean ka paralleelselt tegelema valeõpetuse tagajärgede likvideerimisega.

Blogi pole vaatamata oma personaalsele iseloomule paraku delikaatsete isikuandmete avaldamise koht. Aga see juhtum oleks tõepoolest seda väärt. Enne kui järgmised õnnetud lapsed ära rikutakse.

Hea küll, luban, et täna rohkem ei vihastu ja seda teemat ka edaspidi ei käsitle. Aga asja niisama jätta ei luba mind ka minu seni veel säilinud südametunnistuse riismed...

Pakutakse... tööd suuremates kogustes

Täna oli siis esimene palgapäev. Pean kahjuks kohe ütlema, et seekord väga ei rõõmustanud. Õppeaasta algust ei saanud kooli poolt korralikult käima, nii et selle kuu ületunnid jäid sisuliselt olematuks.

Minusse see muidugi enam puutuma ei saa, aga kavatsen kohalikud uimakanad vähemalt järgmise õpetaja tulekuks ümber orienteerida. Nii ikka päris ei saa, et õpetaja lendab kohale ja on valmis tööga alustama - ja siis ei teata koolis ikka veel, kes tahab ja kes mitte. Olgu suve alguseks valmis mõeldud, nii et õpetaja teab juba lepingut sõlmides täiesti täpselt, kui mitme lapsega ta peab tegelema ja mis pille nad mängivad. Praegusel juhul saab õpetaja, hetkel mina siis, lihtsalt palgaga mööda pükse. Ja mitte endast sõltuvatel asjaoludel.

Eks neid nüansse, mis mulle ei meeldi, on natuke teisigi. See 4 korda 45 minutit, mis ma iga nädal Bakkafjörduri vahet loksun, võiks olla tegelikult samuti tööaeg. Ja see, et Bakkafjörduris on niipalju õpilasi, et nendega rohkem kui 20 minutit korraga ei jõua, on samuti tööõnnetus. Selle ajaga jõuab alles soojaks saada. Kurb, kui koolibuss on tõesti ainus transpordivahend.

Aga midagi huvitavat räägiti vallamajas siiski ka. Et sellest lapsevanematele suunatud aktsioonist kujunes välja teema, et üleüldse võiks täiskasvanutele õpetust jagada. Miks mitte, kui nad maksta jaksavad...

Eks nende segaabieludega ole nagu on...

Tänane tööpäev algas päris rõõmsalt. Kõigepealt oli mul paar sellist õpilast, kellega olin eelmisel korral sunnitud kasutama natuke kurjemaid meetodeid. Näe olidki ära taibanud, miks ma koduülesandeid annan ja vanematel seda tegevust jälgida lasen.

Ja üks siiamaani tõsine murelaps tuli minu palvel koos emaga. Eks siis selgus ka võrdlemisi kohe, mis siiamaani muret tekitanud oli.

Ema peaks olema rahvuselt hispaanlanna, vähemalt on see suhteliselt hästi järeldatav tema enda ja tema kõige vanema tütre (Rosalind, 13, õpib klaverit) väljanägemiselt ning sellest, et ema ise korduvalt kõiki asju Hispaaniaga võrdles ja lapsega mingit võõrkeelt rääkis. Eks see käib siis neil kodus ka samamoodi, et isa, ehtne troll, räägib islandi keelt ja ema hispaania keelt ja lapse peas on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Ja seda raskem on lapsel aru saada ka minu veel olematu grammatikaga islandi keelest.

Tänases tunnis võtsime siis emaga koos kõik tehnilised asjad üksipulgi läbi, ja tulemus hakkas tulema sekunditega.

Üks asi vihastab aga põhimõtteliselt küll. Tänu mikihiiremaa mõjudele saab pillimängutehnika õpetamine juba lähitulevikus toimuma kuue meetri kauguselt ja vaheseina tagant. Väikestele tüdrukutele (võib-olla ka poistele) on ilmselt juba imikueast pähe tambitud, et ei tohi lasta suurtel onudel ennast näppida. Ei teagi kohe, mismoodi kontrollida ja vajadusel korrigeerida 1)kätehoidu klahvpillimängus, 2)poognahoidu ja sõrmede asendit keeltel keelpillimängus, 3)hingamistehnikat puhkpillimängus, ja 4)sadat muud pisikest nüanssi, ilma milleta ei õpi mitte kunagi korralikult pilli mängima.

Tants valla rahakoti ümber - esimene tuur

Tänane päev kulges kohe nii rahulikus rütmis, et ei märganudki, kuidas ühel hetkel oli juba pimedaks kiskunud. Aga tegelikult oli päris oluline päev.

Vallavolikogu pidas maha esimese eelarve-alase nõupidamise, ja niipalju on selge, et muusikakool kuhugi ei kao, ega hakata ka kehtestama õpilaste piirarvu. Pikki aastaid on siin piirkonnas olnud alati õpilasi 20 ja 30 vahel, ning selle arvu järsk muutus emmale-kummale poole on äärmiselt ebatõenäoline. Õpetuse kvaliteediga ollakse 96,43% rahul, ja selle ülejäänud 3,57% moodustab üks Väga Tähtsal Ametipostil Istuv viriseja, kes ei suuda aru saada, miks peab mingeid noote õppima ja kodus pilli harjutama. Et las laps mängib oma ühte (kuulmise järgi ja jube valesti pähetaotud) lemmiklugu. Ei viitsi mina igasugustele Väga Tähtsatele Persoonidele midagi lahti seletama hakata. Ja öelda lapsele, et kõik see, mida eelmine nn.õpetaja teinud on, on äärest ääreni pulli väljaheide, ei luba jällegi minu säilinud riismed pedagoogieetikast.

Aga esialgu selle eelarvega siiski nii kaugele kahjuks ei jõutud veel, et võimalikest muusikakooli investeeringutest rääkida. Kui saaks lähema nädala jooksul mingigi rahanumbri teada, saaks teha väheke luuretööd, kust ja mida. Mul on üks väike mõte tekkinud, aga üldiselt on mul ka kombeks enne muneda ja alles siis kaagutada.

Nojah, veel 79 päeva jõuluvaheajani...

MASENDAV !

Tulin hommikul suhteliselt vara kooli, et pisut tegelda ansamblilugude sättimisega. Jõudsingi paar asja juba valmis visata, kui hakkas tunduma, et midagi on väga valesti. Kui pilgu korraks aknasse naelutasin, siis sain kohe aru, mis nimelt.

Taevast tuli alla midagi valget ja kohevat !!!

Mis siis, et see valge ja kohev asjandus poole minutiga ära sulas. Ja mis siis, et see sadu kestis kõigest veerand tundi. Fakt jääb faktiks.

Kohe tuju võttis ära.

Hiljem: aiaiai, mis seal Madise kandis küll toimub?

Islandil elades on ilmaennustuse ja teeolude regulaarne jälgimine täiesti kohustuslik. Muidu võivad kodust välja minnes igasugused pahad lood juhtuma hakata. Kõige lihtlabasem näide olgu kasvõi sellest, kuidas viimase nohu omale külge sain: läksin hommikul välja ilusa sooja päikesepaistelise, lausa täiesti pilvitu ilmaga ega hakanud loomulikult saapaid jalga sikutama, mütsi pähepanekust rääkimata. See oli niisiis kella 8 paiku, kell 12 aga oli taevas maani välja täiesti tumehall, puhus tugev tuul ja tibutas vihma.

Nendest juhtumitest, kus autoga kuskile lumehange kinni jäädud, on kirjutanud oma raamatus Tarts ja võivad pajatada nii mõnedki teised kallid kaaskodanikud.

Siis selge, miks selle maanteeameti lehe lahti vajutasin. Minu kandis paistis kõik ilusti roheline olevat, aga Läänefjordides... jaaaaaa. Värvusmuusika missugune. Nautige seda pilti ise. Punane tähendab seda, et tee on läbimatu. Mille puhul ka õnnitlen.

Laupäev - generalnaja uborka*

* vene k. "suurpuhastus"
-----------------------------------

Nojah. Eks mu elutsemine siin meenuta mõnest otsast sõjaväeteenistuse aegu küll. Selle vahega, et sõjaväelinnakul olid müürid ümber ja püssimehed valvasid, et keegi müüride vahelt ilma loata välja ei pääseks, siin aga on tegelikult ainukeseks "müüriks" (ja sedagi minu jaoks) ühistranspordi liikumisgraafik. Ja sellel kuul erandina ka rahakoti paksus, sest Islandile naasmine tõi endaga kaasa tavapärasest suuremaid kulutusi.

Ja sellises rutiinses töörütmis, kus muutujateks ainult õpilaste mänguvorm ja menüü koolisööklas, hakkavad kujunema mingid rutiinsed rütmid ka puhkepäevadeks. Teine reedeõhtu järjest sättisin kõigepealt koolis järgmise nädala noodid järjekorda, siis tegin "arvuti sonaaditsükli" (1.osa: registripuhastus, 2.osa: cleanup, 3.osa: defragmentimine), siis kobisin mäest alla, tegin midagi toekamat süüa ning kobisin juba kella 20 paiku magama.

Tänast päeva alustasin kella 10 paiku kerge hommikueinega ja nüüd teen elamist korda - vahetan voodipesu, küürin sokke ja kaltsoone, ladustan reklaame (päris jube, kui palju seda nädalas ikka tuleb!) Selle nädalavahetuse lisakohustus on üks kitarr ära keelestada ja vaadata, kas ühest flöödist saab asja või ei.

Ning põhjusel, et sattusin netis guljaši retsepti otsides ühe väga asjatundliku blogi peale, proovisin siis sealse retsepti kohe ära. Tuli täitsa välja. Eks see rohkem kui tunniajaline liha hautamine küll tiba tüütu tegevus ole, aga laupäeviti-pühapäeviti võib.

Ja teine hea uudis, et ETV programm on nüüd saadaval ka Internet TV versioonis. Siiski tunnen, et võiks hankida ka mingi teleka moodi asjanduse kohalike programmide jälgimiseks. Aitab keele omandamisele paremini kaasa.

Esmaspäevast hakkavad koduauulis peale ka islandi keele kursused, poe kuulutustetahvlilt lugesin, aga ei saanud päris hästi aru, mis majas need toimuvad. Ilmselt ikka kuskil kooli lähistel, eks ma siis pea viis minutit enne alguskellaaega luurama hakkama...

Jõuluvaheajani veel 82 päeva.

Võimas küll, aga vastik ikkagi. Ja oma lollused karistavad kah...

Elada tormi ajal mere ääres on vaatepildiliselt vägev. Aga kui kell 7 peab üles tõusma ja kella 8-ks tööle minema, ei oska sellest vaatepildist kahjuks rõõmu tunda.

Täna öösel polnud alates kella 3:00-st võimalik magada isegi antidepressantide toel. Sest tuul oli mere poolt ja vilistas meloodiliselt nii umbes 50 dB tugevusega otse aknaprakku. Eks ma olin kunagi selle akna irvakile unustanud ja kergelt niiskes kliimas tursus puit muidugi üles... Ise loll ja lohakas, pole midagi öelda. Õnneks on majas sellest probleemist jagusaamiseks tööriistad täiesti olemas.

Aga praegu olen jalul tõeliselt kange kohvi toel. Püüan kuidagi selle päeva lõpuni toimetada ja keeran siis kotile. Vähemalt praegused seisud on sellised.

Asfaldipanek on võimalik ka kaaskodanike elurütmi häirimata

Kes meist poleks omaette või ka avalikult sajatanud, kui kuskil mingi teeremont ette võetakse! Eestis kipub see asjandus tõesti täpselt niimoodi välja nägema, et päise päeva ajal songitakse maa segi, pannakse liiklus kinni ja korraldatakse kümnekilomeetrine ümbersõit, ning siis venitatakse ka asjaga nii kuis vähegi võimalik.

Eile õhtul kella 19 paiku kuulsin oma maja lähedal masinate müra. Piilusin siis kardina vahelt välja - ja asfaldipanek oligi pihta hakanud. Meenus, et jah, kuskil 16 ja 17 vahel, kui koju kõndisin, käisid mingid tähtsamad asjapulgad mõõdulintide ja dokumendialustega ringi, mõõtsid ja kirjutasid. Aga töö endaga hakati pihta siis, kui väljas oli juba küllaltki pime ja kõik suured ringiliikumised otsa saanud. (Islandlane, kui ta pärast kella 19 pole külla ega kõrtsi läinud, kükitab rangelt kodus, noored vahetevahel patseerivad ringi, kui ilm ilus.)

Hommikuks oli kena pikk jupp asfalti maas. Algas enne minu elamist ja läks poolde mäkke välja. Töö kiire, korralik ja peaasi - teostatud mitte kellelgi närvide arvelt.

Täna oli siis kultuurimaja allkorrusel jälle see pood, kes Inglismaalt riideid toob. Käisin kah piilumas, aga minu mõõtmetega mees sealt peale aluspükste midagi leida ei suuda. Nojah, sokke ikka ka, aga nendega mul hetkel mingit muret pole. Tegin siiski poepidajale märkuse, et kui nad järgmine kord siiapoole tulla kavatsevad, võtku ikka suuremaid numbreid ka ligi. Isegi lubasid arvesse võtta.

Ja muidu kah nii ...enamvähem neljad-viied. Jõuluvaheajani veel 83 päeva. Aga lohutan ennast sellega, et kohe oktoobri alguses lähen paariks päevaks saare peale hulkuma.

Väike kulinaarianurk vol.2 ehk Sada toitu ananassist

Kuigi mulle hakkavad tasakesi külge jääma nii islandi keel kui ka kombed, leidub viikingirahval veel ikka, millega minusuguseid üllatada. Seekordsed tähelepanekud põhinevad nii Thorshöfni kui ka Bakkafjörduri koolisööklatest, nii et ühe konkreetse koka kiiksuks ei saa järgnevat mitte kuidagi pidada.

Vist eelmisel, aga võib-olla ka üle-eelmisel reedel oli menüüs üle hulga aja lambale vahelduseks siga. Ilus ahjus valmistatud sinkpraad. Peki ärapõlgajate jaoks (oinakari, ausõna) oli alternatiivselt ka paar plaaditäit hakklihapalle valmistatud, aga see selleks.

Nii. Tõstsin mina siis oma kartulid ja lihad ja maltsad taldrikule ning minu pilk peatus ühel suurel kausil, kust rahvas (nii õpilased kui õpetajad) omale mingit ollust prae juurde tõstis. Oli sihuke valge väikeste tumedate täppidega asjandus ja mingid suured tükid sees. No mis mina muud mõelda oskasin, kui et kas mingi kohupiima või jogurti (skyr) moodi asi tomati-, kurgi- ja paprikatükkidega. Ja tõstsin omalegi.

Nojah. Head isu, Põdra. Selgus, et oli vahukoor, tumedad täpikesed oli šokolaadset päritolu ja suured tükid eranditult ananass. Eks Eestiski ole sellist asja tarbitud. Ainult et magustoiduks.

Kuna mul tollel päeval oli mingi olulisema asja kohta blögada, hakkas see seapraekompoti teema tasakesi juba meelest minema. Aga tänane koolisöök tõi selle uuesti päevakorda. Bakkafjörduris pakuti kala-ahjuvormi, kus jällegi kala kõrval põhiliseks komponendiks ananass.

Muuseas, pole midagi öelda - maitses hea. Ehkki eesti köögi maitsebuketti kogu siinne värk mitte millegagi ei meenuta.

Muust infost veel vast seda, et hommikul ehmatasin aknst välja vaadates kõvasti ära. Kauged mäetipud kenasti valged. Bakkafjörduri poole sõites olid mingid hallade moodi asjandused kah maas ja loikudel kerge jääkirmetis. Õnneks päeva peale sulas enamjaolt kõik jälle sügisestesse värvidesse. Aga pea see päris lumigi tulla ei või...

Detektiiv Põdra teatab: Islandi laste alatasa tatiste ninade saladus lahendatud!

Saatsin täna hommikul Heiðrunile meili, milles palusin tal lastele, lastevanematele ja klassiõpetajatele meelde tuletada, et praegu pole enam maikuu. Tänagi, täpselt nagu eilne ilmaennustus lubanud ka oli, näitas kraadiklaas ainult paari soojakraadi, ladistas vihma ja oli tuuline.

Neli esimest last, vanuses 6-7, tulid aga muusikakooli paljakäsi. Kuues, vanuses 8, samuti. Viies on juba 10.klassi poiss, tal on nagunii savi, mida vanad kännud ütlevad - aga kindlasti polnud ka temal midagi sõrmede otsas.

Minu mätta otsast vaadates on kogu häda selles, et külmade sõrmedega pilli ei tunneta. Aga muidugi hakkavad külmetavatest kätest pihta ka sajad muud hädad. Eriti see islandlaste rahvushaigus, mis mullegi aeg-ajalt üpris raskelt külge tuleb.

Mati Põdra nimeline õhtumuusikakool startis

Tänasest neljast värskemast uudisest kaks on seotud koolitööga ja kaks muu eluoluga.

Alates sellest nädalast käin Bakkafjörduris niisiis kahel päeval - esmaspäeviti ja kolmapäeviti. Sellel puhul eraldati mulle ka päris omaette ruum. Uskudes kapiustele kleebitud silte, pesitses selles toas varem kooliarst, aga sellist looma pole Bakkafjörduri kandis enam ammu nähtud. Maksimum viiekesi (kolm kitarri, basskitarr ja mina) mahutab rahva ära küll, kui vahetevahel on vaja ansamblitööd teha. Ja ei jaluta ükski muusikakooli mittepuutuv kodanik tunni ajal oma kooliasjade järele, ega pea ka mina muude tundide ajal klassist läbi kõndima. (Tiibklaverit oli siiski võimatu ära liigutada, aga need tunnid on kindlal kellaajal, kui suur klassituba tühi). Veel üks pluss, et kõik pillid ja noodid on ilusti ühes kohas koos ega pea neid otsima kuskilt saja muu asja hulgast. Lõpuks tundub ikka asjast asja saavat.

Teisele uudisele vihjasin pealkirjas. Tulin nädalapäevakesed tagasi mõttele, et kuna ma islandi keeles niikuinii kõiki maailma asju õpilastele (eriti väiksematele) selgeks teha ei suuda, kasutaks õige lapsevanemaid enda huvides pisut ära. Ja lasin laiali saata umbes sellise sisuga kirja: tere, aitäh et valisite oma lapse jaoks muusikakooli, teie lapsel läheb hästi, aga kindlasti läheks veel paremini, kui oskaksite natuke oma lapse kodust harjutamist toetada. Pakkusin välja, et annaksin huvilistele lapsevanematele paar pillitundi ja seletaks lahti, mida jälgima peaks ja kuidas last aidata. Et üks-kaks esimest tundi teeksin niisama, ja kui siis kellelgi peaks tekkima suurem huvi, lepime aegades ja rahasumades kokku. Reageeriti küllaltki aktiivselt, ja tänaseks on esimesed lapsevanemad ka koolitusel käinud. Lubasid tagasi tulla. Mis mul selle vastu olla saab. Igatahes sellist Eestis tüüpilist fuck off-suhtumist, et viskame lapse hommikul kooli ukse vahelt sisse ja las siis õpetajad kasvatavad, siin ei leia.

Eile, kui nohu pisut järgi andis (loe: võimaldas poole ninaga vabalt hingata ja hambad ei valutanud ka enam), tegelesin pisut kodukaunistustöödega. Tõesti ei saa aru, miks peaksid selle maja (suvise) omaniku mustad tööriided ja muu värgindus majapidamises kõikide silme all viibima, kui vundamendialuses ruumi on. Lükkasin niisiis kõik üleliigse kottidesse kokku - ja põranda alla. Ning siis veel vahe-eesriie ja aknale kardin ette. Tekkis selline tore pisike omaette-olemise koht, mitte suur (nii umbes 1,7 ruutmeetrit), aga panen sinna väikese kirjutuslaua ning kui Marie (või Mart Erik) tuleb, on koht, kus õppida või privaatselt olla. Või vajadusel ka koht, kuhu sõna otseses mõttes nurka panna.

Ja - sellest nädalast katsetan uut toitumisskeemi. Praegu on elu küll nii stabiilses rütmis, et proovin kindlatel kellaaegadel hakkama saada. Hommikul kella 7:30 paiku söön kas putru või mõne võileiva või muna mingil kujul, joon kohvi ja võtan paar puuvilja (praeguse hambumuse juures eelkõige banaani) töö juurde kaasa. Kui siis kuskil 10 paiku kerge näljatunne tekib, hammustan ühe puuvilja ära. Kell 12 on koolilõuna, söön tavaliselt siis tugevalt (siiamaani olen alati juurde tõstnud). Õhtusöögi olen planeerinud kella 18 ja 19 vahele ning kui kella 15-16 vahel on näljatunne, hammustan teise puuvilja ära. Ning kella 21-22 paiku kas tee või mahl ja veel üks puuvili või mõni küpsis või kerge šokolaad. Esimesed muljed on siiani sellised, et magu väga ei karju. Eks siis vastu talve paistab, kuidas on läinud. Mul on Bakkafjörduris oma toas kaal täiesti olemas, esialgu ei riski ainult väga peale astuda.

Lähipäevadel on oodata paar sitemat ilma (ainult 1-2 soojakraadi, tugev tuul ja vihm) - ning siis viskab nädala lõpuks jälle natuke sooja. Põhjapoolusel algas täna polaaröö ja lõunapoolusel polaarpäev. Ega siinsetel aastaaegadel mingit teravat vahet olegi, lihtsalt pool aastat on lumi maas ja pool aastat pole.

Nohu

Oma praeguse seisundi kirjeldamiseks pole pikemalt isegi vaja midagi öelda.

Mingil mulle arusaamatul põhjusel on see minu jaoks üks kõige ilgem seisund, mis eales välja mõeldud. Olen oma elus praktiliselt püstijalu põdenud läbi kahepoolse kopsupõletiku ning igasugused gripiviirused käivad minust ka suure kaarega mööda - aga kui midagigi sellist on, mis nohu tekitada võib (ja seda on Islandil küllaga), on kohe peavalu ja hambavalu ja kõrvavalu ja näpud on kah otsas nagu kümme vedelat makaroni.

Kui kunagi külla tulete, võite minugipoolest viina kaasa võtmata jätta - siin seda poes küllaga. Isegi kodumaisest mustast leivast ja tallinna kilust annab loobuda, kodumaistest kommidest rääkimata.

Aga tooge selle asemel suuremas koguses nohurohtu!

Number kakskümmend kaheksa

Kirjutan neid ridu laupäeval kell 9:20 kohaliku aja järgi. Eesti ajaleheuudised on läbi loetud, hommikusöök valmib kohe ja ilmal pole ka midagi häda. Väheke pilvitab, ent pole seda nägu, et midagi sadama hakkaks.

Pean täna koolist läbi minema, sest ikka veel tilgub õpilasi juurde. Number 28 on siis Mateusz, kes on huvitatud süntesaatorist. Ma just jõudsin selle pill õppematerjalid kuhugi kaugemale ära panna.

No ja võiks pisut koristada ka.

Muust niipalju, et minu selle õppeaasta ITIC-kaart jõudis eile kenasti kohale. Organisatsioon, kes Islandil seda paar aastat välja andnud oli, läks pankrotti, ja õpetajate ametiühingu tegelased ei osanud muud nõu anda kui et katsu kuskilt teisest riigist hankida. Skaipisin siis Eestisse ja küsisin, kas nad teevad ära. Milles küsimus, muidugi teeme.

16.kuupäeval oli valmis kaart posti pandud ja 18.kuupäeval käes.

Märg unenägu: 1 ISK = 0,1383 EEK

Mind hämmastab teinekord, kui soliidse ajalehe toimetuse inimesed käivad ringi nagu silmaklappidega hobused.

Sattusin Õpetajate Lehes peale ühele naiivitarist saksa keele õpetaja artiklile, kus ta muljetas oma Islandil-käigust. Alljärgnevalt natuke stiilinäiteid sellest loost, koos minu kommentaaridega:

* Ei kujutanud ette, et maailmas võib üldse olemas olla selline maa nagu Island. Maamees käis loomaaias, vahtis kolm tundi kaelkirjakut ja siis läks minema, öeldes: "Äi sellist looma ole küll olemas!"

* Avastas selle praegu Sinise laguuni nime kandva allika tervistava mõju üks mees, kes sai seal jagu nahavähist. Kui täpselt ei tea, mis haigus psoriaas on, ega siis pea seda ju ometi kuskilt leksikonist järgi vaatama - "nahavähk" on arusaadav igaühele!

* Island on kalasaagilt inimese kohta maailmas esikohal. Saare ümbrus on väga tursarohke, lisaks püütakse heeringat, moivat, meriahvenat, kiltturska, lõhet, vähesel määral ka vaala ja hülgeid. Kaks lauset kokku annavad uue bioloogilise avastuse: vaal ja hüljes on kalad.

* Nende /hobuste - M.P/ ainulaadsus seisneb muu hulgas selles, et nad oskavad teha mingeid külgmisi ratsasamme, mida ükski teine liik maailmas ei suuda. Oijah, tölt on päris kenasti lahti seletatud...

* Ostsin 500 Islandi krooni eest (1 Islandi kroon = 0,1383 Eesti krooni) karbi /haikala - M.P/ kojugi kaasa. Tahan ka kuskil sellise kursiga vahetada ! Ruttu mulle aadress !!!

* On üle 300 linnu- ja 800 putukaliigi, puuduvad aga kahepaiksed, sh konnad. Veel sarnaseid lauseid: puuduvad roomajad, sh maod; puuduvad rohusööjad, sh veised; puuduvad kalad, sh kilud.

Tervet lugu saab lugeda aadressil: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2099. HOIATUS !!! Siin saarel vähemalt viis aastat töötanud inimestel (eriti Tarts) kaine peaga lugemine absoluutselt keelatud - võib tekitada häireid südame-veresoonkonna ja närvide funktsioneerimises.

Miks üks endast lugupidav ajaleht trükib ära sellist ibaneesi ega pöördu mõne kohaliku Uus-Eesti koolkonna esindaja poole, jääbki mõistatuseks.

Püha Sõda õpitud abituse vastu jätkub

Tänase päeva kiri minu postkastis:

"/nimi/ ei saa täna tundi tulla, tema pill on kodus ja ema ei saa seda täna tuua. Tuleb homme."

Jääb ainult üle lisada, et kirjas mainitu on 14-aastane suurt kasvu mehemürakas (umbes nagu mina ise noorpõlves), tuleb hommikuti koolibussiga ja läheb samuti. Niisiis tundub kogu point selle asja juures olevat, et noorhärra ei taibanud oma kortsmoonikut bussi peale tõsta. Ja emme ka ei tuletanud meelde.

Poiss muuseas ise tuli kirjapandud kellaajal ja oli väga pettunud, kui ma ütlesin, et ilma akordionita on natuke raske akordionimängu harjutada. Muidu on igati andekas noorhärra, sellistele võib teoreetiliselt mõningat elust võõrdumist isegi andeks anda. Ent mitte nii suures koguses.

Heakene küll, lähen kobin mäest alla ja vaatan, kas saan oma putkas interneti tööle. Eile jukerdas kogu õhtu ja läks siis üldse kodust ära...

Peaaegu rutiinne päev

Tänasel Bakkafjörduri päeval peaaegu et ei toimunudki midagi eriliselt tähelepanuväärset. Lapsed olid tublid ja kenasti tunniks ette valmistunud ning uued õpilased ka asjalikud.

Aga see on küll tunda, et elekter ja vesi Islandil suurt midagi ei maksa. Päris avangardne oli täna vaadata, kuidas Erla Salomé, meie mõistes tark ja andekas tüdruk, lausa noor daam, pärast oma flöödi jätkude libestamist rasvased näpud täiesti külmavereliselt oma teksade külge puhtaks pühkis. Ning kogu pillist enne selle jälle kokkupakkimist särgisabaga üle käis. Eks kodus masin peseb...

Tatiste ninadega jooksevad nad kah alailma ringi. Ise nohutan hetkel ka natuke, aga selle vahega, et mina kasutan vähemalt pabertaskurätikuid.

Direktor kirjutas, et homme-ülehomme on 4. ja 7.klassidel tasemetööd islandi keeles ja matemaatikas ja ta ise igatpidi nendega hõivatud, nii et ta ei oska öelda, kas teised õpetajad saavad õpilaste muusikakooli saatmisega hakkama. Ühesõnaga, et ma ei pahandaks, kui rahvast hõredalt. No tere till. Ega ise ei pea ju jumala pärast asju meeles pidama. Vt. ka minu eelmist postitust.

Kätetud. Jalutud. Peatud. Abitud. Pirtsutised pealekauba.

Mulle meeldib mu töö siin saareriigis tõesti. Just see osa sellest, et pean püüdma õpetada iga soovijat. Mitte neid, kes juba eelvalikusõela läbinud, nagu Eestis kombeks isegi kõige nõrgema taemega muusikakoolis.

Ja eriti meeldib, kui mõni pime saab ühtäkki nägijaks või mõni pidur leiab gaasipedaali üles.

Aga iga kord, kui satun sööklasse, saan üsna tugeva peavalu osaliseks.

Oma tooli ei tõsta laua alla tagasi mitte keegi.

Seda ei tasu ka loota, et keegi tõstaks omale ise toitu taldrikule.

Ja loomulikult käib asjaga kaasas üks pidev nirutamine.

Täna oli kalapäev. Valida oli koguni kahe võimaluse vahel - kas ahjus valmistatud lõhe, või saledama joone pidajate jaoks keedetud tursk. Juurde keedukartul, aurutatud juurviljad (porgand, lillkapsas ja mis-see-roheliste-õisikutega-kapsas nüüd iganes on). Kaks erinevat kastet - külm hapukoore-majoneesi koos värskete juurviljatükkidega ning võikaste koos hautatud juurviljatükkidega.

Ma siis piilusin ka natuke teiste taldrikutele. mida söödi ja kui palju.

Kartuleid ei võtnud umbes pooled sööjatest. Juurvilju mõned tüdrukud siiski võtsid.

Kala võeti mikroskoopiline tükike.

Kastet pandi minimaalselt.

Veerand tunniga oli söökla tühi. Ise ladusin oma taldriku teist korda täis ja olin seetõttu üks viimastest, kes söömise lõpetas. Selleks hetkeks oli alles terve suur plaaditäis ahjulõhet, teine sama suur plaat turska, umbes 2 kilo kartuleid, kilo juurvilju, liiter võikastet ja liiter hapukoore-majoneesikastet. Küllaldane kogus umbes 20 täiskasvanu äratoitmiseks. Meeldetuletuseks: koolis õpib 85 last ja neid õpetab 14 pedagoogi pluss kuueliikmeline abipersonal.

Eile oli paks püreesupp. Nii et lusikas seisis sees püsti. Seda jäi järgi umbes ämbritäis.

Ning kana jäi reedel üle ahjuplaaditäis rinnafileed ja teist samapalju koibi.

Ainuke asi, mida kunagi üle ei jää, on friikartulid, nii harva kui neid ka pakutakse (mitte rohkem kui korra kahe nädala tagant).

Mul on juba jupp aega kokast kahju. Pingutab mis ta pingutab, jõugu pirtsutiste jaoks on kõik sügavalt savi. Aga see-eest kohaliku bensuka hot-dogi äri õitseb.

Marie Põdra, kui ta siia tuleb, hakkab minult kantsikuga üle turja saama, kui kavatseb samamoodi käituma hakata. Aamen.

Sügistormid algavad...

Eile andis ilmajaam tormihoiatuse - lubas tuule kiiruseks üle 20 m/s. Mis nagu iseenesest eluohtlik polegi, aga tekitab väikese külmatunde küll.

Minu majake igatahes nagises öö läbi kõvasti, ja kirjapilu plekist kate pani mõnusaid Kariibi mere rütme sekka. Magamisest suurt välja ei tulnud, ehkki panin ka pool tabletti unerohtu hinge alla.

Sestap olen praegusel hetkel tiba unine. Kuigi peaksin homseks Bakkafjörðuriks pille ja noote ette valmistama.

Aga ehk läheb see uimane olek päeva peale üle.

Muuseas, avastasin enda jaoks, et Islandil tavapärased mõisted "põhi" ja "lõuna" ei kehti eriti. Näiteks sellel nädalal on minu kandis soojem kui pealinnas. Pakun välja, et kogu saladus seisneb nendes suurtes jääplärakates, mida jökull'ideks nimetatakse. Ja mille mõju siia minu kanti väga ei ulatu.

Meie lapsed ja nende lapsed...

Nii. Vähemasti on selle koolikorralduse osas nüüd sotid selged. Kuni järgmise korrani.

Vallavanem oli väga konkreetne ja ütles, et kõigepealt oma valla lapsed ja alles siis, kui sellest aega üle jääb, võib teistele valdadele mõtlema hakata. Ja et Svalbard võib omale ise õpetaja otsida. Mitte meie omal (s.t.minul) seljas sõita.

Samas, ega ta ka seda välistanud, et kui muusikakool veel populaarsemaks muutub, tuleb tahes-tahtmata leida vahendid veel ühe õpetaja palkamiseks. Sest Bakkafjördurisse ei pigista enam tappes ka mitte ühtki tundi, ning päris paljud Thorshöfni kooli lapsedki käivad kaugemalt ja peavad õigeks ajaks koolibussi peale jõudma.

No hea, et niigi läits. Vähemalt minu südametunnistus on puhas.

Pühapäev - väike seenelkäik

Eilse jutu jätkuks niipalju, et pärast mitmetunnist iseendaga arupidamist mõtlesingi välja, kuidas oleks selle muusikakooli-värgiga nii, et hundid söönud ja lambad terved. Kirjutasin ülemusele ning tegin ettepaneku, et jõuludeni katsuks Bakkafjörduris ühe nädalatunniga hakkama saada (või alternatiivina 2 x 20 minutit, kui Svalbard jätkuvalt tahab) ning uuest aastast püüaksin leida mõne pedagoogi tähtajalise lepinguga, kes mu koormust vähendab. Eks näis, mida asjast arvatakse (ma olin lõpuni nahhaalne ja küsisin ikka sellisel juhul osakonnajuhataja palka kah, et mitte rahaliselt kaotada).

Nii et kõige mustem masendushoog läks õnneks üle. Muidugi saan aru, et ega vallavalitsuselgi lihtne ole üksteisele vastukäivate seaduste vahel laveerida. Ühelt poolt ütlevad need, et igaüks, kes tahab, võib muusikakooli tulla ning vastuvõtukatseid ei tohi korraldada, aga teiselt poolt ei ole kohalikul omavalitsusel ka mitte mingit kohustust ajada muusikakoole täpselt nii suureks kui vaja. Mis siis saab, kui ühel päeval on tahtjaid 50? Kolm õpetajat? Või - kes ees, see mees?

Aga tegelikult tahtsin, jah, rääkida oma pisikesest seenelkäigust. Avastasin juba paar päeva tagasi, et kodulähedase muruplatsi seest vaatavad välja ilusad soomustindikud. Täna oli siis tagumine aeg need ära korjata, sest kui kübar hakkab servast mustaks tõmbuma, on tindik juba söögiks kõlbmatu.

Kogu aktsioon kestis viis minutit ja seente korjekohani oli 40 täismehe sammu. Prahist puhtaks, noaga pooleks, korraks lahtiklopitud muna sisse ning pannile. Soomustindiku šnitsel maitseb tõesti imehea. Sestap jätsin paari pannitäie jagu veel kasvama. Ehk siis homme või ülehomme jälle.

Autodega mööda sõitev põliselanikkond vahtis mind nagu lolli. Mina neid samuti. Kurat ja põrgu, ilusad ja maitsvad seened kasvavad nina all, aga käivad poest mingeid kalleid šampinjone ostmas... Peaks neile vist väikese hariva loengu pidama.

Täiega ärarikutud nädalavahetus

Istun praegu oma töökabinetis, kõikvõimalikud sidevahendid (mobla, Skype) välja lülitatud või kaugemasse kaarde pandud. Ja püüan kooliasju kuidagi enda jaoks üles rivistada.

Sain eile (reedel) veelkordse kinnituse, et Bakkafjörðuris on tõepoolest 12 õpilast ja nad on huvitatud õppimisest täie koormusega, kaks korda nädalas.

See tähendaks kõige paremal juhul (kolm tundi kuni lõunani ilma igasuguse hingetõmbepausita pluss kolm tundi pärast lõunat ilma igasuguse hingetõmbepausita), et Bakkafjörðuri päev kestaks kella 15:30-ni. Aga tegelikult sellel kellaajal enam mingit õppetööd ei käi, ega liigu ka ühtki transpordivahendit!

OK, oletame, et vald lahendab selle probleemi kuidagi ajutiselt ära. Palub nendel õpilastel, kes tõepoolest külas sees elavad või kelle vanematel suurem liikumisvabadus, kauemaks kooli jääda ja leiab mulle isikliku autojuhi.

Aga sellisel juhul ähvardab mind endiselt sunnismaiseks jäämine.

Leppisin kevadel Heiðruniga kokku, et ühel reedel kuus saan pool päeva isiklikeks vajadusteks vabaks. Ja pool esmaspäeva. Nüüd kisub sinnakanti, et reede tahetakse teha Bakkafjörðuri päevaks, ja siis ei saa enam mitte millelegi sellisele istuda, mis kuhugi viiks. Kui keegi pole mind nõus Bakkafjörðurist Egilsstaðirisse sõidutama (170 km). Siis jõuaks õhtusele Reykjaviki lennule kell 19:25.

Oh... praegu on kell 13:35 ja ma pole kohe üldse targemaks saanud. Arvutamisest pea juba paks otsas.

Jah, ühest küljest jäme, isegi väga jäme papp ületundide eest küll. Pluss orlof ehk eesti keeles kompensatsioon ületundide eest väljateenitud puhkuse asemel. Seesama, mida üks kord aastas, 11.mail, välja makstakse ja mille eest Madis oma teiselepoolele ühel aastal köögikombainide klassi Lamborghini muretses.

Teisalt kripeldab, et Svalbarði sai ju ka lubatud. Mis praegu ei mängi mitte kuidagi enam välja.

Ainuke variant, mida mina näen, on püüda vallavalitsuses selgeks teha, et siin jätkub koormust tegelikult kahele õpetajale. Solfedzhotunnid, mis tegelikult muusikakoolis ka olema peaks (vähemalt mingil kujul), on täiesti olemata, ning Thorshöfni 15, Bakkafjörduri 12, Svalbardi 7 õpilast pluss 6 solfitundi annaks 67 õppetundi nädalakoormust.

Nagunii öeldakse selle peale, et raha on vähe ja õieti polegi teist. Aga mine sa isahane tea...

Hea küll, arvutan edasi ja katsun olulisi seadusi sinna kõrvale tõlkida. Ärge pahandage, kui ma toru ei võta!

Poliitika...

Ühesõnaga tuleb iga päev mingi uus inf. Täna kirjutas Heiðrun, et kurat seda Svalbarði asja nüüd teab, et mingi poliitiline teema olevat.

Ma vist juba aiman, mis poliitiline teema. Minu on palganud Langanesi vald. Aga Svalbarð kuulub teise valda. Eks siis jahutakse selle ümber, kes kellele ja kui palju pappi maksma peaks.

Kuidagi jõle tuttav kodune tunne tuli kohe peale - väike koht ja paar võimuhullu kodanikku seal laiutamas. Ning kooli direktor nendel munepidi peos.

Minu palk sellest sõltuma ei saa, sest juhul, kui Svalbarð ikkagi ära kukub, tahab Bakkafjörður saada kaks korda nädalas. Ja seal on õpilasi juba 12. Nii et hetkel kipub mul koormus füüsiliselt juba lõhki olema, arvutasin, et 135%. Svalbarði seitse õpilast ei mahu parimagi tahtmise korral tunniplaani ära, kui ei toimu mingeid kardinaalseid muudatusi. Pean vist küsima, kas mulle assistenti ei taheta võimaldada.

Mõned asjad siin maailmas suudavad isegi mind välja vihastada

Viimasel ajal on minu käest korduvalt küsitud, kas ma klaveri häälestamisega saaksin hakkama.

Tegelikult isegi saaksin. Kunagi nooremas eas olen isegi paar pianiinot ja ühe klavessiini häälde pannud. Ja siis polnud peale kõrva mingeid abivahendeid, erinevalt praegusest ajast, kus igale tattninale pakutakse juba esimese pilliga kas kingituseks või hirmodava hinnaga kaasa digituuner-metronoome. Aega see hääldepanek võttis, ja muidugi kauem, kui elukutselisel ja eluaegsel häälestajal, aga ära tegin.

Praegune seis on siiski selline - ja ma olengi seda kõigile öelnud - et mul pole kõige tähtsamat riista, häälestusvõtit, kuskilt võtta. Sestap teen ainult diagnostika ning siis tuleb mees kunagi tööd lõpule viima. Järjekorrad on muidugi suured, sest Akureyris olla ainult üks inimene ja Reykjavikis veel näpuotsaga. Nii et äkki peaks tõesti endalegi riistapuu muretsema, teaks ainult, kustkohast.

Eile õhtupoole olingi kiriku klaverite kallal, pianiino on üpris kehvas seisus ja flüügelil vajub ülaltpoolt häälestus laiali (oktaavid lähevad suuremaks, pidada olema firmatunnus, et eelmine häälestaja on olnud vähemalt 60-aastane). Jääb üle loota, et vallavalitsus ära ei ehmata, kui olukorrast kuuleb, sest klaverihäälestaja töö on kallis töö, pluss kui mees tuleb kolmeks-neljaks päevaks, on ta vaja ka kohale sõidutada ja kuskil ära magatada.

Aga vihastas mind hoopis teine asi.

Käisin õhtul pärast kirikut ka Eyrinist läbi. Omanike vahetus on vististi natuke uusi tuuli toonud, hinnad on tiba soodsamad ja aeg-ajalt korraldatakse mingeid teemaõhtuid. Laupäeval on näiteks naistekas. Ja kliente on kõvasti rohkem, eile ikka mingi 25. Kas majanduskriisist hakatakse tõesti üle saama või on suvine rütm veel sees ja talvine depressioon kuskil kaugel - kurat seda teab.

AGA... mul hakkab tõesti füüsiliselt paha, kui näen, kuidas lugupeetud inimesed ajavad omale restoranis rämpstoitu sisse. Pilk vasakule - valla infojuht vitsutab suurt korvitäit friikartuleid, endal näpud rasvased. Pilk paremale - üks uus meesõpetaja järab burksi ja rüüpab coca-colat. No võib-olla oli see siiski pepsi-cola. Vahet pole. Korralikku praadi ei söö keegi. Ja asi pole hinnas. 12-tolline pizza maksab veidi üle 2000 ISK ning kalaroa saab sama hinnaga. Lammas on tõesti pisut kallim. Aga ainult pisut.

Jõin oma õlle ära ja tulin koju hakklihakastet tegema.

Lugu lendavatest õpetajatest

Sain just nüüdsama tähtsa infi teada. Et reedeti hakkan sõitma Svalbarði vahet. Seitse õpilast - kolm klaverit ja neli plokkflööti.

Kiire pilk Islandi fotoalbumisse internetis annab tunnistust, et tõeliselt rahvarohke koht ikka. Vist sai kümme maja kokku loetud. Aga üks neist on kindlasti kool ja teine kirik. Tea, kas need seitse minu õpilast ongi kogu koolipere? Sest Bakkafjörður on ikka täitsa asula moodi koht ja sealses koolis on lapsi vist 16. Või 17.

Neljapäev ja reede lähevad mul þórshöfnis seetõttu pisut pikemaks kui seni. Et jõuaks kõik õpilased ära teenindada. Aga vist mitte üle kella 16:00 siiski. Mingu pealegi, pärastlõunad ongi teinekord igavavõitu.

Väike palgalisa on ju alati teretulnud. Saab ehk Eestisse jäänud kodanikkegi piskuga aidata.

Spordipäev

Sellised asjad on niisiis olemas ka Islandil. Küll mitte päris sellisel kujul, et terve päev kehaväänamise peale ära kulutada - aga kell 9:00 läks kogu kool (ka ratastoolides ja karkudega kodanikud) jooksma, õpetajatega eesotsas.

Seetõttu on hetkel ka muusikakool õpilastest lage. Kasutasin juhust ja paljundasin paar nooti ning kontrollisin klaveri häälestust. Läks nii nagu kartsin. Et vajab meest ühesõnaga.

Ehk saab see jooksmine kella 10:15 ikka läbi ja lapsed pole ennast väga surnuks ajanud. Ise sain eilsest ujulas käimisest kerge nohu.

Vanemrätsep Põdra konstateerib fakti: mõnikord leidub halbu teid ka Islandil

Täna oli siis esimene sõit Bakkafjörduri kooli poole. Kurat seda teab, kas seoses suviste ilusate ja soojade ilmadega oli igikelts lahti sulanud, või olid Vopnafjörduri ja Thorshöfni vahet seiklevad rahvamassid oma autodega teekatte ära hooranud - aga Saari tee on selle kõrval täiesti peegelsile, maali või autos pilti. Auk oli augu küljes kinni ja igast august peegeldus vastu kole apelsinivärvi pori, lisaks slaalom oma elust veel viimast võtvate lammaste vahel... jube.

Aga Bakkafjörduri koolis, mis ongi natuke teistmoodi kool, oli kõik vanamoodi. Selles mõttes, et õpilased ootasid kannatamatult, millal saaks uusi oskusi omandama hakata. Oli mõningaid ette teatatud ja ka ette hoiatamata pillivahetusi, paar last oli suve jooksul oma eelmise aasta instrumendist lihtsalt välja kasvanud - seepärast läks tänane päev põhiliselt sissejuhatuse pluss virtuaalse šoppamise tähe all. Praegune seis kokkuvõtlikult: kaks klaverit, üks akordion, üks plokkflööt, üks flööt, kaks kitarri ja üks basskitarr = 8 õpilast. Muuseas on minu liikumisgraafikud nii tehtud, et ega naljalt üle selle ei pigistagi - kell 13:30 on koolibuss ees ning võta või jäta siis. Kui nüüd selle peale mõelda, et islandlasele tüüpiliselt osa rahvast ei tea ikka veel, kas õppida või mitte õppida muusikat, ning üks poiss küsis, kas trumme saaks õppida (mille peale vastasin, et kui trummid saaks, siis miks mitte), võibki juhtuda, et ajakava läheb lõhki.

Nii et elu igati töine. Ah et miks ma pealkirjas ennast vanemrätsepaks nimetasin? Uskuge või mitte, aga sain täna vähem kui kolme tunniga hakkama nii keerulise asjaga nagu püksiluku vahetus oma teksadel. Hommikul juhtus autosse istudes väike õnnetus, hea vähemalt et kodu ligidal - sain dressipüksid jalga tõmmatud. Nägin küll välja nagu algaja sumomaadleja, aga vähemalt ei pidanud midagi peal kandma. Ja õnneks oli kodus ka üks tõmblukk vedelemas. Sestap siis vanemrätsep. Lähen käin nüüd pärast kurnavat tööd korra ujumas.

Nil nuove con sole

Muusikakeskkoolis, kus kunagi õpitud sai, õpetas sõjalist algõpetust polkovnik Jevgeni Kalinin. Teadmata päritolu mees, nagu punasõdurid kõik, viimase suure sõja ajal olla võidelnud kuskil Karjalas. Ei rääkinud mees ühtki keelt korralikult, hea et vähemalt püüdis midagi eesti keele sarnast suust välja ajada. Siiamaani meeles, kuidas ta üritas tulevastele muusikutele vintpüssist laskmist selgeks õpetada:

"Mušt vidiš? Pane alla. Šuu lahti, henki kinni, puhh. Pane pyssy pois, lukku avattu - muidu puhh budet, isä budet itkemä, äiti budet itkemä..."

Miks see mulle meelde tuli? Sest olen viimasel ajal avastanud iseennastki rääkimas tundides mingit kummalist segakeelt. Isegi juhul, kui õpilasega oleks täiesti võimalik inglise keeles hakkama saada (alates 13.eluaastast), ronivad lausetesse ikka islandikeelsed väljendid sisse. Täna ütlesin Rósalindile näiteks midagi sellist: "Well, then we will start from zero. We will leira noturnar i G- og F-lykill, look your songbook - upper linja fyrir haegri og nidur fyrir vinstri hand." Ja kui on vaja näiteks "t*ra" või midagi muud taolist öelda, nagu täna, kui selgus, et ühel flöödil on jälle midagi viga ja minu enda hammas sellele peale ei hakka, siis käib tiba eesti keelt kah vahele.

Ning teine hea näide maailma asjade konstantsusest - ütlus, et planeet Maa on ikka väga väike, peab kakssada protsenti paika.

Eile küsis Vala, uus algklassiõpetaja, kas ma tean Tiinat Akureyri muusikakoolist. Ja täna, kui ma ajasin telefonitsi seda flöödiparanduse asja, jäi õpilane Olivia üht mõne aasta tagust pilti vaatama ja kilkas siis: oi, kas see on Jaan? Et ta olla kunagi enne Thorshöfni seal Jaani kandis elanud. Kas ka tema juures õppinud, ma ei taibanud küsida - aga kui arvesse võtta, et Jaan on pedagoogina paras killer ja Olivia omakorda enamikust õpilastest oluliselt töökam, ei imestaks.

No ja eks seegi ole väikese maailma tunnus, et üks nendest kodanikest, kes järgmisel õppeaastal siin maailma otsas minu mantlit selga proovida tahaks, on Tartsi klassiõde Westholmi päevilt ja hiljem vististi ka Hiiumaal temaga kokku puutunud.

Aga kõigepealt tuleb muidugi see õppeaasta ilusti käima saada, Bakkafjördurisse sõidan homme alles esimest korda ja Erniri tšello on ka alles teel Isafjördurist Thorshöfni. Loodan siis, et ikka ühes tükis ja poogen kenasti kah kaasa pandud.

Sinine esmaspäev Islandi moodi

Teretere. Need, kes arvavad, et järgnevalt tuleb juttu sellest, kuidas ma terve nädalavahetuse jämedalt tina panin ja nüüd vaikselt koolis istun, haisen, lagunen, võitlen kuklaussidega, neelan aspiriini segamini paratsetamooliga ja tinistan kappi peidetud pohmakaõlut, peavad paraku täielikult pettuma.

Pole tilkagi võtnud ja vorm on pigem sportlik.

Aga sinine on esmaspäev tundub et õpilaste jaoks.

Reedel tuli uue nädala tunniplaan pärast koolipäeva lõppu. Umbes kella 15 või 16 paiku. Ja tundub, et siinne rahvas tõmbab reedel juhtme seinast ega lükka seda enne esmaspäeva hommikut sisse. Põlegu või kool vahepeal sootuks maha...

Ja nii on mul täna käinud üksainus laps, hommikul esimeses tunnis. Ja tema vanem õde, aga tal olid noodid kodus ja ma palusin tal hiljem tagasi tulla.

Ega see tühjalt passimine meeldiv ole. Aga loodan, et vestlen ülemusega pisut ja leiame rohtu.

Pildi on teinud Kanada (?) kunstnik Miles Constable. Pealkirjaks loomulikult "Blue Monday".

Lootus on lollide lohutus...

Niipalju siis tänasest Langanesist. Hetkel küll ei saja ning termomeeter näitab päris ilusat +9, aga taevas on täpselt sellise ilmega, et pea sealt midagi tulema ei hakka.

Ainult enesetapja läheb Islandil sellise ilmaga jalgrattamatkale.

Parem püüan natuke koristada ja ehk saan ka jalgrattal esimese käiguvaheti korda teha.

Natuke muust koolielust kah,

...muidu räägin siin aina muusikast ja muusikast ja oma putkast ja igavavõitu või siis töösseuputatud nädalavahetusest, aga sellest, mida söön või mis kool see üldse on, kust mul lapsed tundi tulevad - suurt mitte midagi. Püüan järgnevaga oma jämeda vea parandada.

Niisiis, Thorshöfni põhikoolis õpib sellel aastal kokku 85 õpilast, poisse-tüdrukuid peaaegu pooleks, 42/43 õpilast.

Kõige suurem on 9.klass, kus õpib 13 õpilast, ning kõige väiksemad 2. ja 4.klass, kummaski 6 õpilast. Liitklassid on 1.-2. (8+6, kokku 14), 4.-5. (6+7, kokku 13) ja 6.-7. (10+8, kokku 18 õpilast).

Et Marie tuleb pärast jõuluvaheaega üheks õppeveerandiks siia, uurisin põhjalikumalt ka tema 3.klassi kohta. (Miks 3.klassi, kui ta Eestis käib teises? Aga sellepärast, et Islandil minnakse kooli kuueaastaselt ja siinsed 1. ja 2.klass on umbes nagu Eestis lasteaia kooliminejate rühm ja 1.klass.)

3.klassis õpib 11 õpilast - neli poissi ja seitse tüdrukut. Klassijuhataja on Hanna Margret, kes õpetab islandi keelt, matemaatikat, loodusõpetust ja sotsiaalteadusi. Veel puutub 3.klass kokku viie õpetajaga - Ragnar õpetab kehalist kasvatust, Hafdis inglise keelt ja kunsti, Gudni arvutit, Hrafngerdur käsitööd ja Drifa kodumajandust. Tore, et Islandil õpetamise kunst meestegi seas populaarne, 5 meest 7 naise kohta on päris hea suhtarv.

Nädalas on tunde kokku 30, iga päev kuus tundi. Seda on pisut rohkem kui Eesti koolides, tõsi - tunnid on siin 40-minutilised. Põhimõtteliselt on õppemahud Eesti omadega täiesti võrreldavad. Praegune kolmanda klassi tunniplaan siis selline:

Esmaspäev

1.islandi keel

2.kehaline kasvatus

3.inglise keel

4.arvuti

5.sotsiaalteadused

6.matemaatika

Teisipäev

1.sotsiaalteadused

2.ujumine

3.islandi keel

4.islandi keel

5.matemaatika

6.kunst

Kolmapäev

1.matemaatika

2.arvuti

3.kehaline kasvatus

4.käsitöö/kodumajandus

5.käsitöö/kodumajandus

6.loodusõpetus

Neljapäev

1.sotsiaalteadused

2.kunst

3.inglise keel

4.islandi keel

5.islandi keel

6.matemaatika

Reede

1.islandi keel

2.matemaatika

3.kehaline kasvatus

4.käsitöö/kodumajandus

5.käsitöö/kodumajandus

6.loodusõpetus

Kiirpilk Eesti koolide õppekavale ütleb, et emakeelt, inglise keelt ja loodusõpetust on mõlemal maal võrdselt. Lisaks tavapärasele kehalisele kasvatusele on Islandil üks ujumistund, samuti õpitakse rohkem matemaatikat, kunsti, käsitööd ja kodumajandust. Arvutit nii noores eas Eesti koolides üldse ei õpetata. Mis peitub sotsiaalteaduste kaunikõlalise nime taga, pole päris selge - aga igal juhul tegeldakse selle asjaga pikalt ja põhjalikult. 3.-5.klassini kolm tundi nädalas, 6.-7.klassis neli tundi, siis 8.klassis jälle kolm ning 9.-10.klassis kaks. Lõhnab väga selle järgi, et ju seal kuidagi on ühendatud inimeseõpetus, ajalugu, ühiskonnaõpetus ja ehk veel midagi. Igatahes peldiku kasutamise ja telefoniga helistamise õpetus pole see kindlasti.

Jah, ainukene asi, mis Islandil päris teistmoodi on kui Eesti koolis, on see, et kui asulas on vähegi muusikakool olemas, siis ei näe koolijuhid vaeva, et otsida omale tonmennti (muusikaõpetuse) õpetajat. Kes tahab, käigu muusikakoolis! 20 700 ISK (ca 1750 EEK) õppeaasta ja teine laps perest saab 15% hinnaalandust.

Vahetunnid on muidu 5-minutilised, aga pärast kolmandat tundi pekstakse kogu kool sisuliselt jõuga 20 minutiks õue (nii et isegi uksed lukustatakse) ja pooletunnine söögivahetund on pärast viiendat tundi. Koolipäeva lõpp 3.klassi jaoks kell 13:15.

Mis selle tunniplaani taga sisuliselt peitub, selgub alates 18.jaanuarist. Loodetavasti saab Marie ka huvitava materjali kooli konverentsi jaoks.

Kuna uni ei taha eriti tulla, kirjutan siis veel sellest ka, mida pakutakse koolilõunaks.

Kõigepealt - seda on ikka päris palju! Ja tehakse ka suure varuga, ma pole kaugelt ainus, kes omale teise portsu veel võtab. Sellest hoolimata topitakse kell 12:25 hilistele söökla külastajatele juba poolvägisi: võta-võta-võta veel, kahju solki visata.

Algaval nädalal pakutakse:

Esmaspäeval kalapallid, kartulid, kaste ja toorsalat.

Teisipäeval veiselihakaste kartulipudruga.

Kolmapäeval söön Bakkafjörduris, sestap ei viitsinud paari keerulisemat sõna tõlkima hakata.

Neljapäeval kala juustukastmes, kartulid ja toorsalat.

Reedel kana ja kartulilõigud.

Puuviljad ja vesi on saadaval iga päev.

Lõuna niisiis kell 12 ja kõht hakkab tühjaks minema alles kuskil kella 17 ja 18 vahel. Eesti koolilõunast nii kauaks paraku ei jätku - aga võib-olla oli pedagoogitöö Eestis kurnavam kui siin

praegu?

Olgu peale, mis ma lugejat ikka tüütan. Mõte homme Langanesi minna on jätkuvalt jõus - kui

ainult ilmaennustus tõele vastaks ja jalgratas vastu peaks.

Kuidas tulla toime nädalavahetustega?

Start õppeaastale on niisiis kenasti antud ja paistab, et see seltskond, kes pannud ennast muusikakooli kirja, on oluliselt ühtlasem kui eelmise aasta oma. Selge, et esimese klassi õpilased (kuueaastased) on Islandil oluliselt memmekamad kui sama vanad Eesti lapsed, ja nii mõnigi esimesel korral natuke isegi kartis - aga neil on oma vanematest õdedest-vendadest eeskuju võtta ning ega siis ükski asi kohe tulema pea.

Imetlen vaikselt teinekord, milline loominguline potentsiaal siinsetes lastes peitub. Tarts kirjutas oma raamatus (parafraseerin): on tavaline, et igast külast leiab mõne väga hea pillimehe. Üritangi sellel õppeaastal saada sotti, kuidas seda võimet õppida lugusid kuulmise järgi annaks kasulikult ühendada teadliku tegutsemisega (noodiõppega). Eelmisel õppeaastal jäi reageerimisaeg liialt lühikeseks, et midagi ette võtta.

Möödaminnes niipalju, et flöödimängu alustajate teemal konsulteerin Marie Põdraga, kes samuti sügisel alustas. Eks Marie pajatab mulle eesti keeles, mida tema õpetaja ütleb, ja mina püüan siis inglise ja islandi keeles enda õpilastega hakkama saada...

Klassivend Kaldo on täitmas oma suurt unistust - panna Islandi pinnal kokku torudega bänd. Samasugune nagu New Murphy Band, kus ta Eestis elades mängis. Hiljuti said nad esimese ülesastumisegi ära tehtud. MUIDUGI pole selline bändindus ka Islandil mingi rahateenimise koht, arusaadav ju, et kärssasid liiga palju koos, kaheksa pillimeest, kaks lauljat ja ega siis taoline noor orkester ilma helimeheta saa. Aga mõnikord on küsimus põhimõttes, nagu Kaldo vihjata armastab. Eks ma siis aita teda jõudumööda ka omalt poolt ja viska paar seadet valmis. Esimese nelja looga läks reedese päeva teine pool ja tänane (laupäev) kuskil kella 18-ni. Ise jõuaks rohkemgi, aga südametunnistus ei luba kõiki bändi säästusid otseteed enda tasku ümber kantida... Üldiselt, juba selle nelja loo kirjutamisega teenin sama palju ja natuke rohkem kui teeniksin kirikus kuu aega lolli mängides - las siis kirikuga tegelevad pealegi need, kes lugusid seada ei oska.

Jah, kui veel suudaks välja mõelda mingi kontseptsiooni nädalavahetuste suhtes, oleks eriti tore.

Praegu on vähemalt soojemat tüüpi ilmad. Arvata võib, et ühed suhteliselt viimased, sest paljudel aastatel on kuskil 15.septembri paiku ilma nii ära keeranud. Piilusin, et pühapäeval hoiab taeva selge ja kümmekond soojakraadi, nii et ehk hüppan jalgratta selga ja käin ära Langanesi neemel, kuhu kevadel ei jõudnud.

Noh, korra kuus saan, nagu tööandja lubas, pika nädalalõpu ja seega väikese võimaluse oma kodualevist välja põigata. Ehk suudan mõne kolleegi ka omale külla meelitada, erilisi tingimusi muidugi pole, aga ühe-kahekaupa saan majutamisega vast hakkama.

Aga umbes pooled nädalavahetused kuus on praegu kahjuks veel sisustamata. Ma ei tea nüüd... kirjutage või joonistage või suhelge internetis. Muidu läheb käiku samasugune demblikalender nagu Punaarmees aega teenides.

Tänase seisuga teenitud 6 päeva. Jõulupuhkuseni veel 102 päeva.

Ah, mis ma ikka nutan. Isegi nädalavahetusi sisse lugedes on selles õppeaastas tööl olla 213 päeva ja ülejäänud 152 päeva on kinnimakstud puhkus. Häbi, Põdra, peaks sul olema vinguda !

Pilt on tehtud Isafjörduri muusikakoolis, kus näppisin harmooniumit. Lugu oli juudi rahvalaul "Hava Nagila".

Olin täna eriti tubli

Täna hakkas niisiis praktiline töö peale. Ma lausa ei jõua ennast selles osas ära kiita, mida kõike ühe päeva jooksul ära teha suutsin:

1)Vaatamata pikale Eestis veedetud suvevaheajale sain tänastele õpilastele kõik hädavajaliku islandi keeles selgeks teha, ega hirmutanudki kedagi sissejuhatuseks ära;

2)Kooli sööklas loobusin kolmanda portsu ettetõstmisest;

3)Veensin Erniri lõplikult selles, et tšello on ikka parem kui viiul, ja suutsin Madise vahendusel isegi leida võimaluse talle pill rentida;

4)Tegin Erla Salomé jaoks hangitud flöödile esmase installatsiooni;

5)Kirjutasin Kristile teisele poole lompi ühe klaverisaate valmis;

6)Leppisin Kaldoga kokku paari bändiseade suhtes.

Ah õigus, seda muidugi ka, et sain täiesti iseseisvalt pisemate õmblustöödega hakkama. Ja pole juba neljandat päeva mitte tilkagi õlut joonud. Seda ju ometi keegi ei usu?

Väike kulinaarianurk ehk Pisut kiusujuttu Krista jaoks

Tere taas! Mõni minut tagasi algas minu kabinetis suurejooneline kärbselaipade koristamine ja mind peksti seoses sellega homseni uksest välja, nii et taas kord väike võimalus blögada. Sedapuhku siis paar lauset kohaliku köögi hittidest.

Ega mandrieurooplasest vist enne islandlast saa kui ring kohalikule köögile peale tehtud. Lambapeasüldi ja oinamunadeni ma veel iseseisvalt jõudnud ei ole, aga pilk koolikalendrisse vihjab, et þorrablót on 12.veebruaril ja siis pole ka nendest hõrgutistest pääsu.

Täna pakuti koolisööklas kohalikku lihasuppi. Põhiliselt see (ennäe imet) lihast koosnebki ja kõige naljakam, et Madise pool visatud vahukulbi-nali peaaegu et toimib. Mõtlesin alguses, kui oma portsu kätte sain, et toidujagajale ma lihtsalt meeldin, aga lähemal vaatlusel selgus, et ka kõikide teiste supid sisaldavad samapalju liha. Ja kui teist portsu tõstma läksin, oligi selleks otstarbeks põhimõtteliselt vahukulp...

Sellisesse asja tõstab islandlane siis sisse terveid keedetud kartuleid ja/või keedetud kaalikatükke. Mis tundub isegi natuke harjumatu. Ning vesi ja värske puuvili, täna näiteks õunad ja arbuusid, on pidevalt laual.

Kahju ainult, et mingil imelikul põhjusel saia-leiba söögi kõrvale ei pakuta. (See pilt on ühest näidis-koolitoidust, siin on ahjus üleküpsetatud juustusaiad eraldi söögiartikkel). Maitsev ja toitev on küll, aga midagi jääb ikka puudu.

Eile kodus proovisin siis ära ka kartulipudru islandi moodi. See tähendab, suhkruga. Nii julge ma siiski veel ei ole, et lifrapylsale moosi peale panna. Aga ükskord proovin sellegi ära.

Hea küll, mis ma siin pikalt lobisen. Teen parem ühe klaverisaate valmis.

Veel mitte tunde andmas, aga...

...ikka positiivse meeleoluga uuele õppeaastale vastu!

Mul polegi Eestis nii paindlikult mõtlevat ülemust olnud, kui hästi järgi mõelda. Kui Thorshöfn poleks nii eraldatud koht, võiks seal rahuliku südamega töötada järgmised kümme aastat. Või mis te, seltsimehed, õige ise arvate, kui järgneva vestluse stenogrammi läbi loete?

Mati: Nii, räägiks nüüd selle õppeaasta üldisest tööplaanist. Mida ma peaks kindlasti teadma?

Heidrun (ulatab mulle värvilise kalendrilehe): Nii... hallid päevad on koolivaheajad ja rohelised eksamid. Kas vaatad, kuhu kontserte panna?

M: Ma ei tahaks jah, et muusikakool hakkaks kuidagi põhikooli segama... kas näiteks 16.detsember jõulukontserdiks sobiks?

H: Saame panna, ütlen vanematele, et sel päeval olgu lapsed koolis - muidu on neil komme sellel ajal tihtipeale Akureyris ja mujal käia.

M: Nii (kirjutab 16.12 peale Jólatónleikar), ja siis koolivaheaeg... millal me pärast seda alustame?

H: Lapsed tulevad muidu 5.jaanuaril kooli... kuule, aga siis on kolm päeva ja algavad talvised eksamid, kas sul on mõtet niisama istuda?

M: Eksamid on ikka tõsine asi, vaevalt et keegi sellel ajal muusikakoolile mõtleb...

H: Nii... 15.jaanuaril on viimane eksamipäev... mis sa muidu jõulude ajal teed, kas oled siin?

M: Pidasin plaani Eestisse minna... aga 18.jaanuar on esmaspäev, siis olen tagasi. Ega mul muidugi muuga tulla ole kui lennukiga, nii et sellel päeval alustame tundidega äkki tiba hilisemal kellaajal?

H: Muidugi, tulen sulle lennukile vastu... aga vaatame nüüd kevadet ka. Eelmine aasta mõni õpilane kurtis, et koormus läheb liiga suureks. Äkki seekord teeme selle kevadkontserdi enne eksameid (vaatab kalendrit) ...kuidas 12.mai sobib?

M (kirjutab kiiresti sinna kuupäevale Vórtónleikar): Täiesti sobib. (Pisut kohmetudes) Kuule, ma tegelt mõtlesin praegu ühe asja peale. Äkki paneks enne lihavõtteid veel ühe kontserdi?

H: Kolm kontserti - hea mõte! Aga kas nad jõuavad ära õppida?

M: Ma usun, et ikka. Neil on selleks ajaks hea rütm sees.

H: Siis paigas. Näe, 24.märts jälle kolmapäev, nagu jõulu- ja kevadkontserdilgi. Sobib?

M (kirjutab Pàskatónleikar): Tehtud.

KOKKUVÕTE: jõuluvaheaeg kestab minu jaoks 17.detsembrist 17.jaanuarini, lihavõttevaheaeg 25.märtsist 5.aprillini ja suvevaheaeg algab 13.mail. Not bääd, leedis änd džentlmens?

Edasi läks jutt õpilaste peale. Esialgu saime paika, et Thorshöfnis on kindlad päevad esmaspäev, teisipäev ja neljapäev ning Bakkafjörduris kolmapäev. KUI Svalbard ka tuleb (nende direktor on Heidruni sõnutsi täielik udupea ja see pole ka tegelikult meie vald), siis see tuleb reedeti.

Vaatasin ühtlasi õpilaste nimekirja üle. Thorshöfnis 12 inimest. Rakel ja tema noorem õde Svanhildur keskenduvad klaveriõpingutele (eelmine aasta paralleelselt ka flöödid), uued õpilased Emilia Yr ja Benjamin. Anna Maria jätkab ka klaverit, aga tema tahab poole koormusega ning flöödi teiseks pooleks võtta. Heimir ja Alfrun õpivad plokkflööte edasi, poisiga ma muidugi vaatan, kas millalgi kannatab klarneti peale torgata. Esimese klassi Erla Rós tuleb ka plokkflöödi peale. Gudmundur jätkab kitarriõpinguid ja Olivia (pildil) jätkab flöödiga. Kui õnnestub käivitada see koolidevahelise puhkpilliorkestri projekt, millest ühes oma eelnevatest sissekannetest rääkisin, on viimased kaks küll väga head kandidaadid sinna minu poolt.

14-aastane Arnar Freyr hakkab akordionit õppima, tal on ka pill olemas, iseasi, kuidas suurused sobivad. Ja siis... oh, ärge parem rääkige. 11-aastane Ernir, kes tahaks viiulit. Mida mina kohe üldse ei taha, ja mitte ainult lugupidamisest Jaani, Valmari ja muude taoliste tegelaste vastu. Vähemalt olen nii Heidruni kui emme oma parteisse saanud, nii et ehk operatsioon õnnestubki. Käisin lapsevanemale välja kõva trumbi, et tšello on ikka mehisem pill kui viiul...

Nojah. Eks nende mittejätkajate hulgas olidki peamiselt need, kellel ränk laiskusepisik küljes, ja vastupidi - kes said (kasvõi vanemate abiga) aru, et edukus sõltub eelkõige ikka iseendast, need on kenasti ka sellel aastal nimekirjas. Olgu siis õpetaja nii suur pervert ja killer kui iganes.

Kaldolt sain ka oma fotoka akulaadija kenasti kätte. Nii et rohkem oma sissekannetele vanu pilte juurde ei pane.

See pilt, millega mu käesolev blöga algas, on tehtud Akureyris mis-iganes-tänaval. Klassikaline vene Volga tegi tuju tükiks ajaks paremaks, nagu ka suurepäraseks kujunenud õppeaasta tööplaan. Küll ma ka selle jõuludeni kulgeva aja, mil Islandi koolides vaheaegu pole, kenasti vastu pean!