Veel leidub maamunal kohti...

...kuhu tsivilisatsioon ei ulatu. Selle tõdemuseni jõudsin täna Jõõpre poes, kus müüja üritas tagajärjetult masinast läbi tõmmata minu pangakaarti ja siis lõpuks kilkas, et oi, teil on ju välismaine kaart, seda küll minu aparaat ära ei tunne.

See oli minu esmakordne taoline kogemus. Ikka võib ju juhtuda (ja on paaril korral juhtunudki), et päevalimiit ületatud või sularahaautomaat korraga üle 1000 eegu välja ei anna. Tühiasjad ja saan aru, et mingil määral turvakaalutlustel tehtud.

Aga et kuskil eksisteerib mingeid selliseid terminale, mis tunnistavad ainult kohalike pankade kaarte, poleks oodanudki.

Jumal tänatud, et vaba sajakroonine taskus oli. Sest mis elu oleks ilma õlleta...

Aga muidu on kõik hästi! Peaaegu...

Tervitused juba siis Eestimaa pinna pealt ! Mõtlesin, et peaks oma jätkuvast elusolekust ka saareriigi poole teada andma.

Jõudsin niisiis Eestimaa pinna peale ühes tükis ja peaaegu edukalt. Kui mitte arvestada nelja pisiasja:

1)lasin ennast oma viimase öö majutusasutuse nimest ja soodsast hinnast ära peibutada ja avastasin ennast ühtäkki kummituslinnast ehk NATO omaaegsest baasist, mis hetkel suhteliselt inimtühi - ja et see asus lennujaamast teisele poole sõita, läksid ka transpordikulud tiba suuremaks. Hotell oli muidu igati tasemel;

2)kohver osutus Keflaviki lennujaamas kaalule pannes mõnevõrra lubatust raskemaks ja mul jäi ainult üle vaadata, kuidas krediitkaardilt viimased, hoopis muul eesmärgil sinna peale pandud rahad kenasti jälle tühjaks imetakse;

3)enne lennukile minekut selgus, KUI palju on Brennivin lennujaama tax-free poes odavam kui Vinbudinis;

4)laevas avastasin, et olen oma õige Eesti numbriga SIM-kaardi kooli lauasahtlisse jätnud ja seda numbrit, mis kaardi telefoni pistsin, ei mäleta ei ma ise ega ka keegi teine.

Tõepoolest pisiasjad, mis ju ometi ei ärgita kuuli pähe kihutama...

Pärast esimest kolmandikku 25:0 minu kasuks

Niisiis tere enne suvepuhkust siit Islandi pealt veel viimast korda! Asjad (peale arvuti) on ilusti pakitud, elamine ära kraamitud (kaasa arvatud elektripliit ja peldik) ning hommikul sõidutab direktor mind kenasti lennujaama.

Oleksin võinud oma sissekandele panna sama edukalt ka pealkirja "Põdra - mees nagu orkester", aga arvasin siiski, et kontserdil oli minust olulisemaid tegijaid. Kogu see bande, kes välja tulla julges - 18 Thorshöfnist ja 7 Bakkafjördurist, üksi ja hulgakaupa. Nemad selle kontserdi nii ilusaks tegidki, minu töö oli ainult kokkuliimimine.

Aga jah, sissejuhatava meeleolu loomiseks mängisin ühe oma "valvelugudest", ikka keerulise harmooniaga, soft ja slowly. Siis paar islandikeelset lauset ja sujuvalt inglise keelele üle. Mõned klaverid (Flosi ja Gudrun Margret) üksi, koos minuga ja omavahel neljal käel ning edasi plokkflöötide juurde. Kolm pisemat (vasakult Heimir, Alfrun ja Lif) oma kaheksa takti pikad lastelaulud põimikuna ja edasi endale tenorplokkflööt näpu vahele ja paar suuremat pudinat juurde. Kontserdi esimene osa - Svanhilduri (paremalt teine) benefiss. Kolm ansamblilugu tema poolt aldiga. Siis Erla Salomé (paremalt esimene) üks lugu vahele ja Svanhildur sopraniga oma kaks soololugu. Vahepeal minu pillivahetus - kitarr kätte ning C- ja G-duure taguma (no harva mõni D ja ükskord, oo õudust, isegi F) kõigepealt koos akordioniõpilase Njàlliga, seejärel Klara Sifiga ja seejärel muidugi jälle Svanhilduriga, kes vahepeal erineva suurusega plokkflöödid süntesaatori vastu vahetanud. Ja seejärel Hjördise ja Kolbruniga, kes mõlemad ületasid isegi natuke minu ootusi, kui väga aus olla.

Siis õnnestus korraks endal tavaline kitarr basskitarri vastu vahetada, sest Sara Soffia oli suutnud enda muusikaõpingutes nii kaugele jõuda, et kõlbas suurema bändiga sünti näppida. Koos kontserdi teise suurkangelase Gudmunduriga, kes käis laval ühtekokku neljas koosseisus ning oleks olnud ka viiendaga, kui üks megabeib, ei taha ta nimegi nimetada, poleks alt ära hüpanud. Ja kontserdi esimese poole lõpuks väheke gruuvivamaid sounde, sest oma oskused olid näitamata veel trummiõpilasel Hilmaril. Ütlesin ühes eelnevas sissekandes tema kohta, et tegemist on ehtsa looduslapsega, kes internetis ringlevate õppevideote abil mingid põhivõtted õppinud - aga igasugune oskus teisi kuulata enne muusikakooli tulekut puudus. Nüüd oskab. Jäi ise väga rahule ja ema samuti. Enam me ei näe, sest poisil sai põhikool läbi ja nad kolivad mujale, kuid töövõit oli see kindlasti.

Vaheajal pidas vähemalt kaheksa lapsevanemat oma pühaks kohuseks ära mainida, kui hea meel neil ikka on, et töö käib ja lapsed rahul. Olgu muuseas vahemärkuseks öeldud, et kirik oli täiesti täis, ja sugugi mitte ainult lapsevanemaid ja kahe kooli õpetajaid. Ning et korjanduskasti panid raha needki, kes seda tegema ei pidanud (500 ISK "kavalehe raha", aga esinejate suguselts sai muidugi ilma). Ehk õnnestub saadud raha eest mõni väiksem asigi muretseda...

No ja siis läks sama hoogsalt edasi. Alguses paar algajamat või pidurimat klaverit, kellega pidin aeg-ajalt neljal käel mängima - Natalia, Indridi Örn, juba seoses plokkflöödiga ära mainitud Erla Salomé. Paar asjakohast kildu minu poolt vahele, kui kellelgi mõni näpukas juhtus. Ja siis kitarride kallale. Bjarni ja Kamilaga läks risti vastupidiselt sellele, kuidas arvasin, aga alt ei vedanud kumbki. Lihtsalt ühel oli olnud eelmisel päeval natuke aega asi üle vaadata ja teisel mitte...

Ja - olge lahked! kõrvaloleval pildil siis kogu see kitarristide jõuk ongi kenasti ära mahtunud. Siinkohas peab siinkirjutaja avaldama tänu Islandi tuntuimale kitarriõpetajale Eythor Thorlakssonile, kelle kaks valssi sai ilusti nii ära sätitud, et kõik said näidata seda, mida lühikese aja jooksul olid õppida suutnud. Esimeses valsis mängis Kamila (paremalt esimene) meloodiat ja Bjarni (paremalt teine) duure. Nonstop järgnenud teises valsis vastupidi. Gudmundur (keskel) mängis arpedžosid. Erna Olöf (vasakult esimene) mängis täiesti õiges kohas (iga takti esimesel löögil) kolme selgeks õpitud esimese keele nooti - E, F ja G. Ja mina, nagu näete, mängisin bassi. Ah jaa, muuseas. Ma ei tea, miks blogis kõikidel väikestel piltidel inimesed tegelikust paksemateks moonutatakse. Klikkige pildil ja vaadake suurt varianti, seal on proportsioonid paremad. Aga see selleks, lugu tuli vägevalt välja. Kui teaks, kas mees elab veel ja kus elab, saadaks talle noodigi...

Edasi päris perspektiivikas klaveriõpilane Karen Òsk (Bjarni noorem õde ning paistab, et selles peres käib tema mööda nööri ja poisile tehakse nunnadi-nunnadi) ning flöötide kallale. Karen (keskel) tegi üle ootuste, Rakel (Svanhilduri vanem õde) võiks mängida küll ja veel ning toongi on väga ilus, aga nii olematu närvikavaga inimest polegi varem kohanud, kes suudab mängida esimese tühise veani ja edasi järgneb kohutav paanika... oleks lubatud vanuses, mis Islandil on 20, soovitaksin enne kontserti 4 cl mingisugust 40-kraadilist jooki sisse visata. Aga pole isegi 16 veel mitte. Hea seegi, et ansamblimänguks suutis ennast jälle koguda. Minu pisike häppening kah kenasti pildi peale ära mahtunud, rääkisin, miks kavalehel on "bassflööt" jutumärkides. Et maksab vähemalt miljon ISK ja läheb harva vaja - jätkub paarist joogipudelist kah. Ning sealjuures pillasin ühe pudeli kogemata põrandale, suurt loiku ei tekkinud, aga pidin uuesti häälestama hakkama. Rahval nalja muidugi kui palju...

Hakkaski asi ühele poole saama. Kõigepealt Bergthora klaveril (temaga on mul järgmisel aastal tõsised plaanid algtaseme riigieksami suhtes, aga selleks pean ma ta panema kõigepealt aru saama, miks igapäevane heliredelite ja etüüdide mängimine nii tähtis on) üksi, siis minuga kahel klaveril ja siis juba ülalmainitud Rakeliga neljal käel. Ning - Põdra on ju vana kala kontserdikavade kokkupanemises, lõppu tuleb valida selline esineja, kes mängib korralikult igast asendist, ja valida talle paar üldsusele hästituntud lugu. Nii saigi tehtud, Olivialt "Edelweiss", väike minu möla sarjast 1)igaüks, kes esines, tegi seda hästi; 2)aitäh kannatlikele lapsevanematele; 3)tulge sügisel jälle, kui tagasi olen, ja 4)harjutage natuke ka suvel. Viimaseks looks "Blowin´ in the Wind", see Dylani oma teadagi, natuke bändilikumalt (sünt splititud bass+klaver+strings ning Gudmundur kitarril kaasa aitamas). Tehtud !

Saate aru, siis moodustus käesurujatest terve rivi. Õpilased pluss nende suguseltsid. Kontsert ise sai tiba peale 20:00 läbi (algus 18:00), aga järgmine pool tundi kulus tänusõnade ärakuulamiseks. Ikka põhiliselt selle üle tunti muret, kas ma ikka olen sügisel ka olemas. Olgu, olgu, olen. Paremat pakkumist praegu kuskilt nagunii ei paista. Nii et kaks kontserti saate kindlasti veel, ja edasi sokutan mõne eestlase enda asemel siia.

Vist oleks aeg esimesest kolmandikust väike kokkuvõte teha.

Thorshöfnis alustas 19 ja lõpetas 18. Lahkujad: Adam (täiesti arusaamatutel põhjustel muusikakooli pandud, ei paista koolis ka muidu kuigi õppimishimuline olevat), Thorhallur ja Óli (direktori enda pojad, kes lihtsalt ema vastu mässu tõstsid - poisid tehku ikka sporti, mitte ärgu kääksutagu pilli!) ja Vilborg (temast on mul isegi natuke kahju, sest tegemist vägagi musikaalse lapsega, aga pole parata, kui pereisa, direktori vend, on iseõppinud bändimees, mängib täitsa normaalselt kitarri ja trumme ning rõhutab igal sammul, et sai tema nooti tundmata hakkama ja pole lapsele ka vaja...) Poole pealt juurde tulnud: Sara Soffia (väga heade füüsiliste eeldustega ja tundub, et asjad hakkavad ka pähe pärale jõudma), Klara Sif (väike alles, küll jõuab lahti minna ning edaspidi suurt kurja onu vähem karta) ja Hilmar, kellest juba juttu tegin.

Bakkafjörduris alustas ja lõpetas 8, kaader ei muutunud. Olid isegi keskmiselt tublimad, sest nemad said ainult ühe tunni nädalas.

Mis läks hästi - suutsin igaühe jaoks leida optimaalse arengustrateegia. Ega nüüd kolme kuuga esimese klassi plokkflöödilastele viis nooti (G1, A1, H1, C2 ja D2) selgeks õpetada pole mingi töökangelastegu iseenesest, aga mõned sõrmed tõusevad ja teised samal ajal laskuvad siiski. Ja ikka rohkem kui kolm nooti, millega rahvuskaaslastest kolleegid sissejuhatuseks hirmutasid. Peaasi oli jõuda arusaamiseni, et tööd annab teha igasuguste eeldustega lastega. Ja samas teadvustada lapsevanematele, et ka muusikakool on kool.

Mis võinuks minna paremini - minu praegune islandi keel on ikka väga algeline. Stiilinäide: "Noot esimene joon, kuidas nimi? Tubli, E selle nimi. Parem käsi, kolmas sõrm." Esimese-teise-kolmanda klassi lastega pole väga suurt seletamist ja leian vajadusel ka vajaliku lause õpikust üles, Svanhildur teinekord on mu hääldust parandanud. Bergthora neljandast klassist seletab ise kogu aeg midagi kiires tempos, saan pooltest asjadest isegi aru, aga samas tempos vastu küll rääkida ei suuda. No ja viiendast klassist alates panevad kõik (peale Kamila) inglist ja pareminigi kui mina... Õpikud pakkisin kohvrisse ja pean ilmselt järgmisel aastal paluma, et minuga tunnis islandi keelt räägitaks ja inglise keelt ainult juhul, kui asi lootusetult rappa läheb.

Kuidas sain hakkama? Tööülesannetega suurepäraselt. Rahadega tulin kohapeal ise välja, sain ka piskuga koduseid aidata, mingeid väiksemaid Eestisse maha jäänud võlgnevusi siluda ja isegi korra teisepoole nädalakeseks külla kutsuda. Nüüd on vähemalt rütm käes ja võimalik igasugu asju pikemalt planeerida. Vaimses mõttes nii ja naa. Üksindus iseenesest ei tapa kedagi, on ju oldud nii Vene kroonus kui ka elatud poissmehe-elu. Aga veebikaamera pilt arvutiekraanil või hääl kõrvaklappides elavat inimest ikkagi ei asenda. Tuleval õppeaastal kauplesin omale välja, et korra kuus saan reedel lõpetada bussi väljumise ajaks ja alustada esmaspäeval hiljem. Saab vähemalt mõnele rahvuskaaslasele külla minna, või natuke niisama ringi kolistada.

Ja samas - Eestis oma sandikopikate otsas istudes oli isegi kõige lihtsama loomingulise tellimuse täitmine paras punnitamine, selle nimel, et saaks leiva peale ka õhukese viilaka vorsti lubada. Mis sa ikka kirjutad, kui mõte käib ainult selle ümber, kas järgmise tellimuseni välja veab. Siin olen vanajumala selja taga ja kirjutan, kui vaim peale tuleb. Kolme kuu bilanss: suviseks Võidupüha paraadiks üks otsast lõpuni enda kirjutatud marss, kolm teiste kirjutatud marsside seadet, toimetamist või kaasajastamist, umbes poole peale jõudnud põimik muusikalist "Mary Poppins", spirituaali "Joshua fit the Battle of Jericho" seade segakoorile klaveri/bändiga, Popside jaoks avamäng filmile "Scherlock Holmes ja doktor Watson" + visandid selle edaspidiseks laiendamiseks süidiks. Mingeid selliseid töid, kus mõni vana enda tehtud seade kohendada, ei loe juba ammu. Rääkimata seoses koolitööga kirjutatust - kolm lugu plokkflöödiansamblile, kaks flöödiansamblile, üks kitarriansamblile, paar klaveri neljakäe seadet. Umbes neli sellist asja, mis jäävad õpilaste edasist arengut ootama. Ei torka rohkem pähe hetkel. Aga loomevorm on tõesti tipus.

Aitab ehk ka sellest mölast. Kell juba uue päeva ette keeranud, ja väga uimase peaga ei tahaks ka sõitu minna. Nagu lubasin, blogi suvepuhkusele ei lähe. Kui millestki kirjutada on, siis ka kirjutan. Aga praegu - sjaùmst !

20 tundi ja 26 minutit

Kõigepealt tõepoolest suured vabandused igaühele, kes minust täna (teisipäeval) mingit elumärki ootasid ja jäidki ootama!

Homme (kolmapäeval) on siis kontsert. Tänane päev kulus selle nimel, et võiksin õhtul rahulikult koti peale keerata ja magada hommikul nii pikalt kui süda lustib.

Tegin ennelõunat Bakkafjörduris viimased tunnid. Ühe asja pärast natuke vihastusin ka, aga mis ma sellest ikka räägin. Siis tulin Thorshöfni tagasi ja kuulasin paar sellist õpilast ära, kes arvasid, et nad võiks paremini mängida kui eelmises tunnis.

Siis saabus transport pillide vedamiseks koolist kirikusse.

Siis panin kella 18-ni lava üles.

Siis... jah, siis pidin kella 19:30-ni ootama, kuni võimud saabuvad. Vähemalt harjutasin klaverit sellel ajal natuke. Ja seejärel võimude ülespanek ning tilluke soundcheck. Lõpp kell 21:15.

Ja nüüd ei sõltu tõesti mitte miski enam minust.

Reikopivaba eurosong

Pole ma tegelikult mingi Eurovisioni lauluvõistluse suur fännaja. Minu pea kuju lihtsalt ei võimalda kuigi hästi aru saada, mida hinnatakse. Kõike muud on igatahes laval märksa rohkem kui laulu ennast.

Aga et Eyrini üks omanik on Eesti laulu suur fännaja ning mind lausa isiklikult kutsus suurelt ekraanilt asjast osa saama, siis langes see päris ilusti kokku minu plaaniga käia nädala lõpus korra väljas söömas enne pikemat ärasõitu sealtkandist.

Selles osas pidin paraku pettuma, et mingeid rahvamasse Eyrinisse küll ei olnud kokku tulnud. Koos minuga ehk kümme inimest pluss teenindav personal. Mõned käisid veel oma tellitud pizza järel, aga pikemat peatust ei teinud. Ju siis vahtisid eurosonga kodus, kui vahtisid.

No mis ma oskan kosta. Ilma Reikopi mölata oli päris hea vaadata ning Islandi kommentaatorid olid vaoshoitud - aga pärast hääletust pandi reklaamipaus peale ja seega jäi nägemata, mida korraldajad häälte kokkulugemise ajal välja pakkusid.

Nagu ma juba mainisin, lauljate võistlus see polnud. Muidu oleks paremusjärjestus pidanud olema 1.Rootsi 2.Malta 3.Island 4.Suurbritannia 5.Eesti. Rohkem lauljaid laval polnudki.

Laulude võistlus ka suuremas osas mitte. Sellisel juhul olekski ehk Malta, Eesti ja Island omavahel konkureerinud. Kõik ülejäänud lood olid kitš kuubis. Kaasa arvatud vanameister sir Andrew Lloyd Webberi oma, kes ratsutab lihtsalt oma ammu väljateenitud kuulsuse seljas edasi.

Võitnud norrakate lugu ei läinud mulle kohe üldse peale. Oli otsast lõpuni võlts vene kammaijaa. Aga naftariigina - las nad korraldavad pealegi järgmist eurosonga.

Paar õlut tehti nii Islandi kui ka Eesti edu puhul mulle isegi välja. Ma siis vastutasuks panen oma blogisse lingi Yohanna eelvideole:

http://www.youtube.com/watch?v=8w97Z1iwKro

Laupäevases lehes ilmus ka minu selle hooaja viimane Islandi-teemaline lugu, milles viskasin kinda reisibüroode õhumüüjatele. Ehkki sissejuhatuses väitsin vastupidist. Aga lugege ise, link siin:

http://www.parnupostimees.ee/?id=119915

Täna (pühapäeval) koristan kõigepealt kodus natuke ja siis lähen kooli ning vormistan Popside jaoks Scherlock Holmesi filmide (nende vene omade) sissejuhatava muusika. Kunagi plaanis ka jätkata ja terve süit kujundada, aga pean Tublile plaadi kuulata andma ja vaatama, mida ta tahaks, et teen.

Uuel nädalal on siis paljud asjad tükiks ajaks viimast korda. Muidu ehk kannataks järjest pikemaltki saareriigis viibida, aga nagu lugeja on ehk tähelegi pannud, olen oma viimastes sissekannetes kurtnud laiskade ja lohakate õpilaste üle, kellel raskusi oma tunniaegade meelespidamisega. See tõesti häirib kõige tõsisemalt, kui pead lihtsalt kontoris istuma ja mõistatama, kas tuleb keegi või ei.

Ehk siis filosoofiliselt ja üldistavalt: kui mulle keegi pakuks näiteks sellist diili, et maksavad 1000 euri kuus lihtsalt selle eest, et istuksin kasvõi näiteks Saaril ja võib-olla aeg-ajalt keegi siis tuleb mingit õpetust saama või tellib midagi (eritasu eest), siis ma kahtlustan, et ei võta seda diili vastu.

Aga muidu on kõik hästi. Päike tõusis kell 3:15 ja läheb 22:42 looja, praeguse seisuga muidugi virtuaalselt, sest ilm on tiba sombune. Pikem prognoos näitab paari lähema päeva jooksul jahedamat tüüpi ilma ja soojenemist just selleks ajaks, kui hakkan Eesti poole liikuma.

Vast kirjutan siit saareriigist korra veel, kui värsked muljed kontserdist on saadud. Ja ega mu blogi siis seepärast suvepuhkusele lähe, sest Eestiski on üht-teist tähelepanuväärset aeg-ajalt.

Issanda loomaaed on suur mis suur

Täna oli päris hea juhtum.

Klara Sif esimesest klassist oli kogemata valel ajal, üks tund ettenähtust varem, minu juurde muusikatundi saadetud, ja me olime juba viis minutit töödki teha jõudnud, kui ilmus kohale Kolbrun kuuendast klassist, kelle aeg tegelikult oli.

No ei hakka ju käimasolevat tundi katkestama. Ütlesin Kolbrunile, et ta tuleks järgmise tunni ajal tagasi. Noogutas pead ja kadus.

Muidugi ei ilmunud.

Kui oligi koolis mingi oluline kontrolltöö, oleks ju seda ometi mullegi öelda võinud. Aga ju unustas.

Kuldkala pilt seepärast, et selle kala mälu pidada kestma kolm sekundit. Nagu ülalkirjeldet isendil.

Ah, ei viitsi varsti enam tühja pärast vihastudagi. Parem keskendun meeldivamate asjade peale. Suveks on väikesed loomingulised tööpakkumised täitsa olemas, olulisim neist neli lugu Ultima Thule ja Kaitseväe orkestri ühiseks esinemiseks augustis. Popsid tahavad ka üht lugu, aga sellega läheb kiiresti.

Ja enne kui ise jõudsin juttu tegema hakata, sain ka meili, et nende asjade eest, mis Islandi pinna peal puhtalt suurest igavusest kirjutasin, pakub Eesti Vabariik natuke materiaalset hüvitist kah. Nagu armastan öelda - kui tulete raha pakkuma, siis tehke seda või südaööl!

Islandi linnud on täiesti kombevabad

Kena jätkuvat kevadet! Selle sissekande pealkirjast ei maksa mingeid nilbusi otsima hakata, Põdra Mati on jätkuvalt aus abielumees ja suvevaheaeg (kui palju nüüd just puhkus) läheneb pealegi jõudsalt. Jutt tuleb täiesti ehtsatest fauna esindajatest.

Tänasel Bakkafjörduri-sõidul oli neid va tiivulisi nii minu minekul kui tulekul niivõrd palju ennast kuumale asfaldile peesitama sättinud, et umbes kolmel korral ei jäänud palju puudu teelt väljasõidustki. Mingit statistikat selle kohta, kui loll või tark üks või teine linnuliik parasjagu on, ei saa isegi teha, sest jätkus neid igasse suurusesse, linavästrikust kuni hanede-partideni välja. Paar luike hoidsid ennast siiski teest tiba eemale.

Sekka juhtus mõni neljajalgnegi. Lammaste poegimine on praegu täies hoos ja mõned hoolitsevad vanemad kaaberdasid oma paarinädalaste talledega samamoodi mööda teeääri.

Muidugi ei olnud mul jälle siis fotoaparaati kaasas, kui oleks saanud häid pilte. Sestap peab rahvas leppima paari ülesvõttega 9.mai ringihulkumisest (mis mulle järjekordse nohu tekitas).

Mis mul koolist suurt ikka rääkida. Bakkafjörduris on alati hästi rahulik. Kuigi paneb natuke mõtlema, kui on lausa nii rahulik, et üks 9-aastane tüdruk haigutab neljandat nädalat järjest kell 10.00 toimuvas tunnis ja on nii uimane, et jääb või klaveri taha magama. Praegu peaks ju ometi olema palju päevavalgust, mis teeb meeled erksaks?

Sain täna ka meili infiga, mis lugusid on ametikaaslased Kaitseliidust välja pakkunud esinemiseks 22.juuni õhtul. Tõtt-öelda loodan, et pillimehed seda nimekirja tiba korrigeerivad minugi abita. Paar asja on nüüd küll täiesti ajast ja arust.

Heakene küll. Eks homme jälle päev. Koolis hakkasid eksamid peale, loodetavasti ei häiri see minu tööd. Kui, pean jälle kurja häält tegema. Tavaliselt see aitab.

Veel viimane jõupingutus

Nii. Kontsert on siis kaheksa päeva pärast. Kuidas on kulgenud ettevalmistused?

No mis ma öelda oskan. Polegi suurt vahet, kas õpetada Islandil või Eestis. Kuni 11.eluaastani on lapsed nii siin kui seal korralikud, käivad ilusti tunnis ning harjutavad kodus. Ja siis hakkab mingi jura pihta. Peamiselt ajutegevuses. Mõned tüüpilised pubekate mõttekäigud:

1)kui lugu välja ei tule, siis on järelikult sitt lugu;
2)kui poistega ringitõmbamine võttis kogu harjutamiseks ettenähtud aja ära, siis võib veel nädala või kaks rahuliku südamega puududa - kindlasti lähevad lood seistes palju paremaks;
3)pika noodi puhumised ja sõrmeharjutused on jõhker inimõiguste rikkumine;
4)veerand tundi 30-minutilisse tundi hilineda pole mingisugune probleem;
5)las need esinevad kontserdil, kellel lood selged on.

Ehhee, bratsõ. Põdra on vana pervert ega kavatse kedagi nunnutama hakata. Kontserdil esinemine on kohustuslik. Suuremate puudujate lapsevanemad kutsun lausa isiklikult kohale. Las näevad, mille eest on pool aastat raha maksnud. Ja las juurdlevad kodus selle üle, miks teises klassis käiv laps suudab mängida suurema raskusastmega teoseid kui kaheksandik.

Järgmisel aastal loevad kõik, kes tahavad muusikakoolis õppida, kõigepealt koos vanematega kooli kodukorra tähelepanelikult läbi ja kirjutavad alla, et on kõigest aru saanud.

Ja see, et ma hetkel natuke kuri olen, pole sellepärast, et olen päris korralikus nohus (sellises, mis mõjub poolele peale). Minul oleks lapsevanemana natuke imelik maksta lihtsalt selle eest, et jõnglane VÕIB-OLLA siis natuke suvatseb mängida ka, kui muudest tähtsamatest asjadest aega üle jääb.

Aga muidu on kõik hästi. Leidsin internetist ühe norrakate ilmajaama, mis tiba täpsemgi kui islandlaste enda oma, link siin: http://www.yr.no/sted/Island/Nordur-Tingeyjarsysla/Þórshöfn/. Täna tõusis päike kell 3:36 ja läheb looja kell 22:22, kuu ei tõusegi. Hetkel väljas 15 kraadi sooja ja tuul pole ka kõige hullem. Ning direktor Heiðrun on kõikide minu seisukohtadega täiesti nõus.

Vale-Pulleritsule üks õlu preemiaks

Tegelen koolimajas ettevalmistustöödega kontserdiks. Natuke pean paljundama, natuke sündi pealt tämbreid otsima ja natuke erinevaid pille (klaver, kitarr, plokkflööt) harjutama.

Aga tänase päeva tänusõnad lähevad P-Jaagupi alevisse Vale-Pulleritsule, kes tuletas mulle meelde ühe äraununenud arvutialase aabitsatõe. Selle, et Alt+Shift abil on võimalik omale ette panna mistahes maa tähekujundusega klaviatuur ega peagi sisse toksima neid Alt+neli numbrit kombinatsioone.

Tuju läks sellest kohe nii heaks, et tahaks täiest kõrist karjuda:

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕ !!!

ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ !!!

ÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ !!!

ÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜ !!!

Ja isegi:

ŠŠŠŠŠŠŠ !!! ning ŽŽŽŽŽŽ !!!

Peaasi, et kui vaja mingit islandikeelset juttu üritada kirjutada, jälle selle keele peale tagasi vahetada ei unustaks. Muidu pole jälle kuskilt võtta kõiki neid rõhumärkidega tähti ega minu lemmikuid Þþ ja Ðð.

Loodus tembutab

Ka Islandi ilmajaamad panevad mõnikord ennustustega puusse. Kuna mul oli tulemas selline nädalavahetus, kus ühtki otsest kohustust pole, pidasin juba neljapäevast saadik plaani tõmmata saapad jalga, võtta fotoaparaat ühes ja teha põhjalikum jalgsimatk. Seda enam, et oli lubatud päikesepaistelist ilma.

Väikesed kahtlused selle ilmaennustuse paikapidavuses tekkisid juba eile (reede) õhtul, kui tuul akna taga keerutas järjest tugevnevaid tuure ning mul hakkas nohu, peavalu, kõrvavalu ja hambavalu ühekorraga. Magasin siiski kella 9:30-ni välja, aga hommikul akna juurde minnes oli ehmatus päris korralik, kui maa oli mingit vastikut lumekirmetist täis mis täis ja kraadiklaas allpool nulli.

Vaatamata sellele pole mul vist ikkagi kõige hullem siin. Kui tahaks kõige lähemale eestlasele, Tartsile külla sõita (muidugi jääb ära, sest autot mul pole, bussid ei käi ja laupäeviti pole lahti ka viinapood), peaks põhjakaare kaudu sõites sõitma mööda kollase, valge, kollase ja helesinisega märgitud teed, ning lõunakaarest lähenemine on küll kohati ilusat rohelist teed mööda, aga kokkuvõttes väga vaheldusrikas värvusmuusika: kollane-roheline-helesinine-roheline-valge-helesinine-violett.

Ja tuul keerutab ikka väga vastikult. Nii et pean lausa mõtlema, millega oma tänast päeva sisustada, ning lootma, et homme on parem.

Midagi head ka lõppu. Minu eelmine vingumine tõsiste mäluhäiretega õpilaste teemal on saanud positiivse vastukaja, ning järgmisest õppeaastast ongi muusikakoolis päevikute kasutamine kohustuslik.

Surmigav neljapäev

Olen ennast mõnikord, kui on olnud samasugune tööpäev nagu täna, tabanud mõtlemast, et küll see Langanesbyggd peab ikka rikas vald olema. Käristavad kaugelt Eestist kohaletulekuks lennupiletid välja; vallavanem toob oma isikliku autoga Akureyrist mitusada kilomeetrit ära; pannakse elama kõige vajalikuga varustatud majakesse, mille üürihind pea olematu 7000 ISK (ca 650 EEK) kuus; lõunatamas saab käia koolisööklas imeodavalt, sealsamas on ka pesumasin; palganumbrist parem ei räägigi - ja selle kõige eest tahetakse ainult seda, et õpetaja füüsiliselt olemas oleks!

Teisiti ei oska oma olemasoleva mõistuse juures seletada, miks pidin täna viis koolitundi niisama mune sügama. Puudunutest olid kolm õpilast koolis täiesti olemas muuseas. Ise nägin sööklas. Ei tulnud ütlema keegi, et mingid probleemid tundi jõudmisega oleks.

No, thanks. Klassivend saatis mulle küll oma kooli kuuest pisikesest punktikesest koosneva kodukorra näidiseks - aga kavatsen enda oma kokku panna oluliselt põhjalikuma, ja kirjutada seal pisidetailideni lahti absoluutselt kõik õppetegevusse puutuva. Kaasa arvatud kohustuse pidada õpilaspäevikut. Lõpeb ehk siis ära ka see õpitud abitus.

Kui nad vaesekesed veel seda teaks, et haun kurje plaane anda harjutamist ka suveks...

Bakkafjördur: islandlased suudavad veel ikka millegagi üllatada

Kirjutan neid ridu oma teises koolis Bakkafjörduris lõunavaheajal. Kohe ei saanud kirjutamata jätta.

Arutasime Mariaga (kooli direktor) järgmist õppeaastat ja koolipoolseid võimalusi pillide osas. Ta kolistas kuskil natuke ning leidis mõned täitsa plokkflöödi moodi plokkflöödid. Proovisin soundi...

...ja avastasin, et kõikidel pillidel olid pöidlaavad kõvasti KINNI TEIBITUD !!!

Põhjus on ilmselge. Minu eelkäija ei viitsinud õigete mänguvõtete õpetamisega eriti tegeleda, ja kuna juhul, kui pöial augu pealt natuke ära nihkub, tekib tiba vale heli (parimal võimalikul juhul vajaminevast oktaav kõrgem), lahendas ta probleemid vastavalt oma tervele talupojamõistusele. Pole auku, pole probleemi.

Geniaalne! Peaks ka eeskuju võtma. Kakuks klaverilt mõned segavad klahvid ära. Kitarri on ka tülikas mängida, kui neid keeli nii kuramuse palju on, jätkuks kolmestki keelest. Viiul kõlab lapse käes veel eriti rõvedalt, kui mõni lahtine keel kogemata kaasa kägiseb. Ja klassivend Kaldole näpunäide, et kui talle mõni väike trombooniõpilane tuleb, kes ei saa kulissi liigutamisega hakkama, võtku lihtsalt jupp nööri ja sidugu kuliss kinni. Ae, bändinduse spetsialist Tarts, ma tean, et loed nagunii seda juttu - mis nõu sa trummiõpilase abistamiseks annad?

Pildil olevad plokkflöödid pole käesoleva juhtumiga seotud.

Post scriptum:

Unustasin oma eelmises postituses mainida, et olen viimastel päevadel tegelenud sunniviisilise pepsijoomisega. Mul nimelt vaja "bassflöödi" tekitamiseks paari liitrist plastpudelit, ja sellise suurusega ühikutesse midagi peale pepsi siinmaal ei villita. Kraanist alla kallata hakkab ka kahju.

Mida kõike inimesed suure kunsti nimel ei tee.............

Viisteist päeva veel

Tere taas! Ei maksa sellest pealkirjast väga pabinasse sattuda, esialgu loen siiski kevadkontserdini jäänud päevi. Kodumaale jõuan paar päeva hiljem.

Aga jah, praegu käib üpris valus andmine, et kõik ilusti valmis jõuaks. Mitte nii väga õpilastele perse pihta, nendega olen kenasti graafikus ja mõnega jääb isegi aega üle maast, ilmast ja Eestimaa suvest rääkida. Endal hunnik tehnilist tööd veel teha. Täna nägin näiteks viis tundi kurja vaeva, et kontserdi kava ilusti jooksma saada. Mis selles kava tegemises siis nii erilist on, võib mõni küsida. Siiski. Liiga palju ühetaolisi lugusid järjest tapab. Liiga palju ühesuguseid pille järjest tapab. Mõni õpilane (mina nagunii) peab vahepeal pille vahetama. Svanhildur, teist aastat plokkflööti õppiv Marie-vanune tüdruk tahtis ka natuke sünti õppida ja saigi sellel ühe loo muu kõrvalt valmis. Preemiaks toppisin talle siis altplokkflöödi pihku ja kupatasin esimese klassi õpilastega ansamblisse. (Ega ma enda kaelast päris ära ei lükka - keegi peab tenorit ju ka mängima). No ja siis tuleb veel valida algusesse mõni selline, kes verest välja ei löö ja lõppu mõni meeldejääv esitus. Ja vaadata, et suured solistid oleks kenasti tagasihoidlikuma tasemega mängijate vahele ära hajutatud.

Ühesõnaga põrutasin viis tundi jutti paberitööd ja koormasin aju. Siis ehk ei näe täna igasuguseid täiesti sürrealistlikke unenägusid. Ega selle kontserdikavaga veel mured päris murtud ole, kiiremas korras pean täpsustama autorid ja natuke klassivennale tõlketööd andma. Peaaegu et saaksin juba ise hakkama, aga grammatika pärast siiski põen.

Kooli arvuti sai vähemalt korda. Sülearvutis ma igasugu islandi toredate tähtedega keberneerima ei viitsi hakata. Teate ju küll, character map lahti, copy-paste... öäkkkkkkkk. Mis tol arvutil viga oli, ajalugu vaikib. Klaver ja hiir asendati ning midagi tehti ikka sisikonnaga ka. Ja öeldi, et kui järgmine kord, siis ostame uue. Ja soovitati igaks juhuks tähtsatest asjadest backup teha.

Siis mõtlesin välja, mida ma järgmiseks õppeaastaks sooviksin. Ega neid soove teab mis palju ole, ja ilmselt võimatuid asju pole ka suurt mõtet tahta. Aga tahaks samas majas edasi elada. Tahan, et muusikakoolis toimiks oma kodukord - mind ajab jätkuvalt täiesti vihale, kui käib üks pidev unustamine. P*rsse, pidage päevikuid, raisk. Ah muidugi, neid saab ju ka unustada. Jätta täitmata või kaotada ära. Tahaks kord kuus lühemat reedet ja sellest järgmise nädala esmaspäeval hiljem alustada - siis saan ka natuke ringi kolistada. Mõnikord on igavus täiesti tapma kippunud.

Ja tahan, et saaksin oma järeltulija ise välja valida. See on nüüd küll päris selge, et siia piirkonda tullakse täpselt kaheks õppeaastaks ja siis minnakse kuhugi edasi... polegi tähtis kas mujale Islandile või Euroopasse või Ameerikasse või ka Eestisse tagasi. Aga tahan aidata kaasa sellele, et Eesti koolkonna järjepidevus säiliks, ja ehk pakkuda ka mõnele kolleegile väikest võimalust oma majandusseisu parandada.

Niipalju hetkel. Vahepeal keeras kolmapäeva, 6.mai juba ette - nii et kontserdini pole enam kaht nädalatki...

Esimene mai on töörahva püha...

Uskmatu inimesena pole ma muidugimõista kunagi kuulda võtnud ühegi kristlase kümne käsu järgimise-teemalisi manitsusi. Ausalt öeldes on ka üpris savi, mis minust peale surma saab. Valges riides inglid mängivad flöötide ja harfidega Bachi... igav. Olgu siis juba pealegi põrgu, mul niikuinii nurgalaud ees ootamas ja bridžimänguks vajalik varustus ka käepärast.

Tegelikult oli mul tõesti vaja vaatamata punasele pühale järgmise nädala tunde ette valmistada. Muusikaõpetajate puhul tähendab see väljend lugude sättimist, mida teinekord ikka ette tuleb, kui oled mõne õpilase arengukiirust üle- või alahinnanud. Ja sülearvutiga seda teha pole pehmelt öeldes kõige mugavam, pole lihtsalt selleks ette nähtud. Niikuinii olen jõudnud juba vasakpoolsed Fn ja Ctrl nii ära vägistada, et Eestisse jõudes saab esimene käik olema arvutiparandusse.

Ühesõnaga olid plaanid ilusad täpselt niikaua, kuni kontorisse jõudsin. Järgnes õudusunenägu.

Neljal korral ei võtnud arvuti üldse mingit pilti ette.

Kaheteistkümnel korral hangus ta ära sealmaal, kus hakkab kontole sisselogimine. Ei mingit võimalust parooli toksimiseks, hiireliigutamisest rääkimata.

Kolmel korral (oh seda vedamist!) lubas ikka parooli sisestada, aga edasi sealt ei liikunud.

Välja lülitada sai ka ainult pealülitist.

Kell oli umbes 16, kui töö juurde läksin, ja kella 20 paiku lahkusin tulivihasena lörriläinud tööpäeva pärast. Isegi ei soovinud kellegagi kontakteeruda.

Täna konsulteerisin Vale-Pulleritsuga, kelle inf mind kohe üldse ei rõõmustanud. Vihjas, et kõvaketas hakkab vaikselt (õigemini päris valjult) kõvaketaste maale tagasi rändama, kui sellist tüüpi jamad on, nagu kirjeldasin. Koos minu loominguga, õpilaste isikukaartidega ja muude kooli dokumentidega muidugi.

Mitte et ma nüüd hakkaks kohe enesetappu planeerima, aga töötegemine on tugevalt häiritud ikkagi.

Kui korda ei saa, hakkan omale tulevaks aastaks Maci laua peale kauplema. Muusika tegemiseks muuseas ongi PC-st parem. Ja mõned klikkimis- ja klaviatuurierinevused ka ei tapa. Flööte on ju ka lahtise ja kinnise G noodiga, klarnetil on olemas Böhmi ja Oehleri sõrmestussüsteem, vaskpillidel on mõnes kontekstis A parem võtta mitte kombinatsiooniga 1.+2., vaid 3.ventiiliga... lõppkokkuvõttes Maciga ma oma arvutimuusika õppimist alustasin. Vast on närvikulu edaspidi väiksem.

Otsustasin eile siis ka selle täpsemalt ära, millal ja kuidas suveks Eestise tulen. Tegin südame kõvaks ja ostsin ikkagi selle 52 600 ISK maksva Helsingi lennupileti. Teinekord olen niipalju targem, et ei hakka enam tööandja poolt mingeid konkreetseid kuupäevi ootama. Ostan mingiks ajaks piletid ja edasine toimub nende järgi. Tarts mainis jah mulle post mortem, et sai 14 500-ga Stockholmi, kommentaariks ainult niipalju, et õigel ajal ostes oleks sama hinnaga saanud ka Helsingisse (kust ühendus Tallinnaga odavam). Lihtsalt ootasin, väiksema välismaal töötamise kogemusega nagu olen, selle ajani, kui sain kevadkontserdi kuupäeva paika panna.

Laevapiletit Tallinna pole siiski julgenud veel soetada, sest mine neid lennukeid tea. Hilineb ja oledki laevast maas. Aga neid paate sõidab üle lahe niipalju, et jõuad siis millise peale jõuad, 22.mai sees oled ikka Tallinnas. Siis on juba ka variandid võimalikud - kui Pärnu busse enam ei liigu, saab näiteks venna poole ööseks jääda. See kõige väiksem mure.

Kuivatatud kala, kommid ja mündikomplektid juba ootavad. Citi jaoks panin kõrvale ka ühe 500-kroonise rahatähe. Vaatan veel midagi söödavat lambast, veidi looduslikku kosmeetikat ja ehk ka mõne rahvusliku riideeseme.

Hobuste ja pasunate spetsialist ning maksuameti meelest ka hirmus kriminaalkurjategija RR ütles mulle enne minu ärasõitu, kellest/millest hakkan Islandil puudust tundma. Eks tal oli omajagu isegi õigus, kõiki asju läbi Skype paraku ikkagi ajada ei saa.

Aga Eestis ei ole jällegi kuskil müügil toodet nimega Brennivin. Paar pudelit saan tänu rangetele tollieeskirjadele üle tuua muidugi. Aga see on nigu mutiauku. Pärast seda, kui Eestis piiritusetootmine lõpetati ja hakati kasutama odavat Ameerika toorainet, mina seda nn.Eesti viint suu sisse ei võta.

Olgu peale. Ah et kuidas töörahva püha siinkandis välja nägi? Igav. Õhtul oli kõrtsis paar sellist nägu, keda pole seal mitte kunagi näinud, ja muud midagi. Jõin oma õlle ära ja läksin oma teed.

Tänases lehes ka minu politoloogia-alane debüüt. Püüdsin analüüsida Islandi valimistulemusi. Link siin:

http://www.parnupostimees.ee/?id=114140