Põdra tuli, jamad hakkasid peale...............

Sissejuhatuseks piltmõistatus. Mida on käesoleval fotol kujutatud?

Õige vastus: minu maja ukseesine täna hommikul kell 8:30 kohaliku aja järgi.

Muidugi ei alga see ukseesine kohe maapinnalt, sinna viib kahe astmega trepp. Nii et pange nähtavale pildile veel 30-40 cm otsa.

Läbinähtavus akendest on nullilähedane, tuul on oma transvaali teinud öö läbi ja teeb praegugi. Kell 7 saatis direktor sms-i, et seoses ilmaoludega täna koolipäeva pole. Ega oleks vist kellegagi korraldada ka, sest pilk teedekaardile näitab, et kõik ühendused Thorshöfniga puha punased.

Nii et istun toas ja löön aega surnuks. Kõige kurvem, et pean millalgi siiski kasvõi pisikese poeringi tegema, sest piimatooted täitsa otsas. Ehkki sellise ilmaga tarbiks pigem viinatooteid...

Ah et miks selline pealkiri täna? Klassivend Kaldo mainis nii mööda minnes ja moka otsast, et see aasta on ilmaolud täiesti erakordsed. Tavaliselt juhtub Islandil kapitaalseid "nullipäevi" ehk kolm-neli korda aastas, aga sellel aastal on alates minu tulekust juba kaks korda olnud. Nii et ilmselge vihje...

Hea seegi, et Kopenhageni lend Tallinnast ilusti õigel ajal õhku tõusis, ja ehk teeb seda ka Kopenhagen-Keflaviki lend. Ning oleks eriti suur vedamine veel, kui homme toimuksid graafiku järgi nii Reykjavik-Akureyri kui Akureyri-Vopnafjördur-Thorshöfn. Ilmaennustus kõike seda ka lubab - aga ärgem iial unustagem igivana sarkastilist märkust, et sõnas "ilmajaam" on üks a-täht kogemata valesse kohta trükitud.

Plaanid vaikselt koos...

Tere taas ! Muidu olnuks nädalalõpp nagu nädalalõpp ikka (vaikne), aga ka Islandil juhtub mõnikord, et elu teeb operatiivset reageerimist nõudvaid korrektiive.

Kohalik koor peab hetkel tuld andma kahest rauast korraga. Neljapäeval jälle üks matus. Ja seetõttu helistati mulle eile õhtupoole, et kas ma oleks nõus seekord Zbigniewiga päevad ära vahetama. Et teeksin laupäeval (täna) 3.mai ühislaulupäeva asju ning esmaspäeval saaks siis matuselugusid vaadata. No mis seal ikka, kuniks poissmees olen, pole ju vahet. Leidus vähemalt päeva esimesse poolde mingit vaheldusrikkamat tegevust, muidu mässa ainult Sütevaka aastatööde retsensioonidega. Rahvast oli küll mõnevõrra vähem kui lootsin, aga tühja sellest.

Lihavõttevaheajani on jäänud nädalake veel, ja et mul ka küljeluu natuke vähem kui nädalakeseks külla lendamas, saab ka natuke ringi kooserdada. Muidugi, ära sõnuda ka ei maksa, sest lennuk Akureyri ja Thorshöfni vahel on tilluke-tilluke ning iga ilmaga lendama ei kipu (ptüi-ptüi-ptüi). No jõuaks kolmapäevakski kohale, asi seegi. Neljapäeval oli plaan rendiautoga harjumise eesmärgil teha väike ots Langanesi neemele ja linde vaadata, reedel võiks kohe peale kooli sõitu minna, siis jõuab normaalsel ajal Jaanile "klubisse astumise" puhul õnne soovida ja sealt edasi Kaldo juurde. Loen hetkel selle teelõigu kohta, mis jääb Akureyri ja Reykjaviki vahele - et mida laupäevasel suhteliselt pikemal teekonnal vaadata või kuhu sisse põigata. Pealinnas siis laupäeval väike ringkäik, ehk paar poodigi, ja sealt Blue Lagooni, kuhu jääme ka ööseks. Ja - mis parata! - iga ilus asi saab kord ka otsa, lennuk Eesti poole tagasi stardib pühapäeva keskpäeval. Mis ma ise edasi teen, eks vaatan, kohustusi enne 11.aprilli, kui leppisin kella 17:00 kokku kooriproovi, ei ole. Aga niipalju on elu juba küll õpetanud, et tulema tasub hakata juba eelmisel päeval... ikka ilm ju.

See, millal tuua enda paari esimese kuu töö avalikkuse ette ehk eesti keelde tõlgitult korraldada väike kevadkontsert, loksub ka loodetavasti lähipäevil paika. Selge muidugi, et arvestada tuleb saja ühe asjaga alates lammaste poegimisest ja lõpetades koolieksamitega. Kaldo just helistas parasjagu siis, kui blögasin, ja mainis, et oli mu ülemusega sellel kontserdi teemal väheke juttu teinud. Prognoosis omalt poolt, et ehk saan oma tööülesannetega selleks õppeaastaks ühele poole juba 20.-25.mai paiku. Ning et kui põhikool algab 20.augusti paiku pihta, siis enne 27.augustit mul küll pole mõtet nina Thorshöfni pista. Niikuinii kulub selleks, et põhikooli tunniplaan paika loksutada ning kindlaks teha, kes tahaks muusikaõpingutega tegelda ja mida konkreetselt õppida, vähemalt nädal.

Ega minu jaoks erilist vahet ole ka. Palk jookseb ikka. Sealhulgas juuni ja augusti eest. Tegelikult ka juuli eest, aga kuna olen selleks ajaks veel liiga lühikest aega töötanud, saan siis ainult 10%.

Ja järgmisi ridu on mu teiselpoolel keelatud lugeda.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Kui Kaldo helistas, hoiatas ta mind, et nädala teisel poolel võib ilm väga sitt olla. Tuleb tegutseda operatiivselt vastavalt väljakujunevale olukorrale.

Kui mul ükskord õpetaja ametist siiber saab, ...

... ja Eestis selleks ajaks ühtki head pakkumist pole, tundub mulle, et ma tean juba, mismoodi raha teenida. Hakkan Islandil individuaalreisijate tugiisikuks.

Seoses ühe küündimatu lehelooga tutvusin tiba erinevate reisibüroode Islandi-pakkumistega. On ikka maksimaalne õhumüümine küll.

Germalo lennutab 12 000 eegu eest viieks päevaks Reykjavikki ja tagasi, pakub lennukis süüa (kas ei saa kuidagi see kolm ja pool tundi ilma?) ja majutuse. 3000 maksad ekskursioonide ja muuseumide eest juurde pluss lõuna- ja õhtusöögid, mis Eestist tulevale turistile päris kallid. Arvestage 2000 eeguga veel. No 1000 krooni eest ikka mingit nänni vaatate ka. Ja ongi 18 000 nagu niuhti läinud.

Embachi pakkumine on vaata et hullemgi. Kaheksa päevaga... jah, ringreis ümber Islandi küll, näeb palju, aga 29 990 eeku pluss lõuna- ja õhtusöögid tagasihoidlikult kokku 3000 teeb kogusummaks 33 000. Osta veel nänni ka natuke ja 35 tonnist lage. Tuled abikaasaga kahekesi - 70 000.

Arvutasin kuidas ma arvutasin, aga soodsam tuleb osta laevapiletid Tallinnast Helsingi ja tagasi (kahele 1400 eeku), lennupiletid Helsingist Keflavikki ja tagasi (kahele 11 090 eeku), ning siis juba rentida nädalaks auto (Grand Vitara läheb 20 400 eeku). Kui arvestada suviseks hotelli hinnaks double room hommikusöögiga 150 euri, kulub selle peale veel ca 16 000 eeku. Kõigest 49 000 raha eest olete kätte saanud sama palju kui Embach Tours 60 000 raha eest lubab. Pluss privaatsuse ning sõltumatuse viripottidest, šoppajatest ja joodikutest.

Säästate 11 000 krooni, mida saate kasutada targemini kui makstes palka rumalale tibile reisibüroo teeninduslauas, kes pole eluaeg oma koduauulist kaugemale saanud ja räägib leivaisade poolt päheõpetatud juttu.

Kiirpilk õue: no oli siis seda jälle vaja...

Tere, tere (tülpinud hääletoonil). Ah et miks tülpinud hääletoonil, kas midagi on korrast ära? Ei, endal küll mitte vähematki. Õpilased on mõlemas koolis asjalikud ja püüdlikud (ning neid on ka juurde tulemas), laulukoor annab veel võõrkeelse dirigendiga endast parima, eile sain nende jaoks valmis ühe uue teose, Pärnu leht tahab juba järgmist lugu, kitarrimäng hakkab vaikselt tulema, sünt on ka selge, kõht on täis, vererõhk normis, rahagi enne uut palgapäeva natuke alles ja mis kõige tähtsam - ainult viis päeva on veel jäänud...

Aga vaadake järgmist pilti. Mida näete?

Õige, te ei saagi suurt midagi näha. Aken on mingit möginat täis ja õu samamoodi. Hea, et fotokas leidis mingi vitsaraokese, mille järgi õnnestus asi ära teravustada. Oh issand küll, alles jõudis kevade tunne peale tulla ja juba jälle lumi! Ning lubab samamoodi kogu nädala teise poole, võib-olla et isegi esmaspäeval veel. Õnneks tuul väga ei keeruta, aga lumi ise on vastikult raske ja märg.

Asi seegi, et siin regioonis naljalt ei külmeta. Gröönimaa on piisavalt kaugel. Aga lootsin juba vaikselt, et ehk saab seoses püsivalt ilusate ja soojade ilmadega järgmisel nädalal otsetee Thorshöfnist Husavikki lahti tehtud. Uus-Eesti koolkond Islandil muigab nii naiivse lootuse peale muidugi habemesse (kui keegi seda kannaks).

Vähemalt aeg-ajalt saab koduaknast loodust vaadata. Omanik on binokli ilusti käepärasesse kohta pannud, täna passisin jupp aega hülgeid. Fotoaparaat oli teadagi koolis, nagu ka kõikidel senistel juhtumitel, kui mõni islandi tõugu hobune mööda ratsutab. Ja kuniks selle riistapuu ära tõin, olid ka hülged uttu tõmmanud.

Ei, muidu poleks häda midagi. Üks kooris laulev vallaametnik, kes tõlkis mulle, mis täpselt ühes saabunud kirjas üles tähendatud (anti teada vabadest elamispindadest), imestas natuke, et mina oma mereäärse osmikuga täitsa rahul. Et kuidas ma saan, kui aeg-ajalt kajakas röögib. No see pole küll märkimisväärne helireostus. Pigem see, mis aeg-ajalt muusikakooli ruumidest tuleb (viimasel pildil). Aga pole parata, pean ennast ka trummimängus vormis hoidma, sest õpilane on küll looduslaps, aga päris andekas.

Egas muud, kui jälle internetist ilmateadet vaatama ning lootma kevade tagasitulekule...

Repliigi korras, kell 9:31 GMT

Tallinna kilud on üks äraütlemata maitsev väljamõeldis. Kõlbab nii hommikusöögilauda kui õhtul viint võttes kõrvale hammustada. Islandis midagi analoogset pole avastanud, on küll sada erineva maitsega heeringat, aga mitte kilu. Pole ka imestada, et lõhe- ja forelliriigis nii pisikeste kalade poole keegi ei vaata.

Aga... Ma lähen tõepoolest närvi, kui pean hakkama kilu puhastama. Kaob minu kämmalde vahele lihtsalt ära. Ja ärge tulge siin sõna võtma, et kobakäpp olen - ega see kilu rookimine mingi klaverimäng siis ole!

Eelöeldu oli hoiatuseks kõikidele potentsiaalsetele Eestist küllatulijatele: rõõmustan küll iga kilukarbi üle (eriti hea on Kihnu Kala toodang helesinises karbis), aga arvestage, et ise puhastate!

Seekord töiselt

Kena pühapäeva kõigile! No tee või tina, aga isegi nädalalõppudel ei õnnestu kuidagi kauem magada kui kella kaheksani. Igasugu ulguvate tuulte ja kolksuvate kirjapiludega harjub ikka ära, möödasõitvatest autodest rääkimata - aga täna võis põhjus olla ka järjekordselt veidi muutunud ilmas. Ärgates tundus kõik ümberringi kummaliselt valge, ja minu kartused osutusidki sedakorda tõeks: öösel oli pisut lund jälle sadanud. Küll õhuke kiht, aga ikkagi piisav, et maa valgeks saada. Ilmajaam lubab sarnaste olude jätkumist veel kogu töönädala jooksul, ikka nii, et öösel paar külmakraadi ja kerge lumi, päeval paar soojakraadi ja sulatab... alles neljapäeval-reedel tuleb paaripäevane külmalaine. Vähemalt tuul on vaikne, lõuna pool marutab. Hakkan pikapeale aru saama ka islandlaste ühest lemmikütlusest: kui sulle ei meeldi praegune ilm, siis oota üks hetk - see muutub.

Eilses Pärnu Postimehes oli viimaste aegade kohta tavatult palju reisijutte, ka minu esimene korrespondents. Eks ma ole enamus asju juba siin ära rääkinud ka, lihtsalt lehe jaoks on vaja teistsugust formaati. Kes tahab, võib http://www.parnupostimees.ee ise vaadata. Pealkiri "Kaks Islandit". Kaubad ka järgmiste lugude suhtes juba koos.

Aga jah - kui omale nädalavahetuseks mingit tegevust ei leia, võid tõesti igavuse kätte ära surra. Minuvanused on üldiselt pereinimesed ja kükitavad laupäeviti-pühapäeviti kodus, kõrtsis käivad kas noored või vastupidi, vanad... tegelikult mõtlesin, et korra kuus võiks omale kindlasti lubada kuskile suuremasse kohta minna. Süvenengi hoolsamalt bussi- ja lennuplaanidesse edaspidi.

Seekord õnneks tegevust oli. Saabusid ühe uue õpilase trummid, mida ta oli ka lahkesti nõus teiste õpilastega jagama, kui neid tekib. Siin üks ja teine on käinud minu või Heidruni (direktor) käest vaikselt võimalusi uurimas ka juba, ega minul midagi selle vastu olegi (enda palganumber natuke sellest ju sõltub, häääääääästi magusad ületunnid) - ainuke asi, et mingit sihipäratut kolistamist ei tule, õpivad ilusti nooti lugema ja vajalikud tehnikad selgeks. Pidingi, pärast seda, kui sain komplekti üles sätitud, natuke ise trummimängu meelde tuletama, ja reede õhtupoolik oli ilusti sisustatud.

Laupäeval hakkasin mööda internetti ringi tuulama, et leida sobivaid õppematerjale. Õnneks neid ikka leidub nii noodi kui video kujul, seega saab sellega edaspidi hooletu olema. Vähemalt nendega, kes inglise keelest aru saavad. Tegelesin ka esmaspäevaste kooriproovi lugudega, vaatan neid täna tiba veel. Siis esmaspäevastele õpilastele natuke uut materjali, pisut netiinfi pealinna kandi vaatamisväärsuste kohta, ja ongi aeg põhku pugeda.

Muidu näidatakse täna ka käsipalli Eesti-Island, aga mul pole kodus sjönvarpi (telekat) ja kõrts on ka sellel kellaajal veel kinni. Eesti saab muidugi suhu, mul selles osas mingeid illusioone pole. Aga see selleks.

Kõige tähtsam minu jaoks: 8 päeva. Sjaùmst!

Minu flööt 23.02.2009 - 19.03.2009

Teatan sügava kurbusega, et täna lahkus minu juurest flööt, mida olin juba harjunud peaaegu et omaks pidama.

Sündinud vanade Aasia kultuurrahvaste parimate käsitööliste osavate näppude vahel ja olles seega hinna ja kvaliteedi kooskõlas täiesti optimaalne pill puhkpilliõppe alustamiseks globaalse majanduskriisi tingimustes, sattus lahkunu oma eluteel Aasiast Euroopa-Ameerika kokkupuutepunkti maalilisele Islandi saarele, kus tema eluülesandeks sai mängida tuntud muusiku Mati Põdra mitte kunagi füüsilist tööd teinud käte vahel kauneid meloodiaid andmaks viimatinimetatu õpilastele aimu puhkpillimängu peennüanssidest nagu õiged võtted, toonitekitamine ja nii edasi. See kõik tõotas enneolematut edu nii M.Põdra õpilastele kui talle endalegi.

Paraku leidub ka vanade kultuurrahvaste esindajate seas tõelisi kaabakaid, kes ei tee oma tööd südametunnistusega. Teine flööt, millega mängis üks Mati tublimaid puhkpilliõpilasi Olivia 5.klassist, nägi vaatamata oma samale päritolule flöödi moodi välja ainult väljastpoolt, kandes oma südames tõeliselt patoloogilist viha kõikide noorte muusikute vastu ja paisates oma sisemusest pidevalt välja kriiskavaid mõnitusi. Eriti rämedalt kõlas sellest koledast torust teise oktaavi re, õigemini ei kõlanudki sealt midagi.

Täna, pärast kahe tunni pikkust lootusetut võitlust, mille käigus jäi järgi proovimata ainult mängimine pea peal seistes, otsustas Mati viimases meeleheites teha ennastohverdava eksperimendi ja anda Oliviale proovida mängida enda pilli. Ja ennäe - kohe kõlasid nii teise oktaavi re kui ka muudki noodid!

Tunnustatud muusikapedagoogina teab M.Põdra muidugi juba ammu, et lapse edu üheks saladuseks on mängida juba esimestest sammudest peale võimalikult hea pilliga. Niimoodi ei jäänudki tal muud üle kui loovutada osa oma relvastusest ja võtta vahetuskaubaks too mängukõlbmatu ront...

Mis saab edasi, ei tea täpselt. Ilmselt tuleb Þorshöfni välja kutsuda Hiina Rahvavabariigi suursaadik ja teha talle noortele muusikutele psühhotraumade tekitamise eest vähemalt füüsiline noomitus.

Pildil olev pill pole juhtunuga seotud.

Post scriptum ehk Ei viitsinud ära oodata...

Tere hilisõhtut siitpoolt saare pealt! Kaks värskemat tüüpi uudist veel kiirkorras.

Kõigepealt sellest, et ei viitsinud mina enam oodata, kuni onu telefonifirmast tuleb ja paneb omaenda väikeste kätega minu telefoni seinakontakti selle asjanduse, mille nimi on splitter. Lükkasin ise juhtme taha ja tuld! Kirjutangi seda blöga oma isiklikus elamises, homme katsun meeles pidada, et veebikaamera ka koolist ära toon.

No ja siis sellest ka, et niikauaks mul koori tegevusest kõrvale viilida õnnestuski... Rääkisin Zbigniewiga natuke juttu ja hea, et ta oli organistitegevust natuke aega nõus edasi viljelema. Aga 2.mail toimuva laulupäeva ühislood sokutas kenasti minu kraesse ja esmaspäeval (23.märtsil) kell 20:00 esimene proov nendega. No hea küll, teeme ära. Nad suhtusid nii tunnustavalt sellesse, et ma Eestist, mäletasid hea sõnaga Lauri "August" Toomi, kes on, paistab nii, kõva kvaliteedistandardi ette pannud. Ja ega sellele koorile suurt midagi ette heita olegi, Eestis sama asi, et mehi tuleb rohkem õpetada ning alte-tenoreid vähe. Aga viisi peavad.

Nüüd tõepoolest tänaseks aitab. Sjaùmst!

Asjad loksuvad vaikselt paika

Hurraaaaa ! Ei oska kohe midagi ette võtta või kuidagi olla - täna käis muusikakooli juures mingi jeebu moodi auto, olid seal natuke aega ja sõitsid minema. Kui alla vaatama läksin, mis värk, siis selgus, et minema olid viidud need prügikotid, millised kunagi nädala eest ukse taha sokutanud olin, ja kahe nädala jooksul oli pärale jõudnud - mõelge vaid! - labidas. Varre peale kalligraafilises kirjas kirjutatud Tónlistarskoli (muusikakool) ja puha. Tore, nüüd on siis järgmiseks talveks riistapuu vähemalt olemas, sel aastal paistab talve selgroog küll murtud olevat. Igatahes on minu kooli eest kõik ilusti paljaks sulanud ja mööda tänavat jooksevad kevadveed otseteed rentslisse. Praegu juurdlengi, et äkki oleks selle labida-asjandusega kannatanud maikuuni oodata... khm, igatahes tuli mulle Pärnust Sütevakast üks mälupulk aastatöödega (lubasin neid paar tükki retsenseerida) nelja päevaga kohale. Neljapäeval, 12.märtsil pandi posti ja 16.märtsil oli kenasti kodusel aadressil.

Koolis läheb ka kenasti, täna oli pisike dekoratsioonide vahetus. Üks selline, kelle kohta ainult vanemad arvasid, et ta võiks muusikat õppida, ja üks selline, kelle arvates muusikat ei peagi õppima, vaid saab kohe mängima hakata, lasid jalga, ning paar last, kes kohe alguses ei julgenud, tulid nende asemele. Mõneti mul isegi lihtsam, ei pea mõnele ütlema, et eelmine õpetaja on oma töö täiesti tegemata jätnud. Nullist alustajatega selliseid probleeme ei tule.

Ühtlasi viisin täna oma kogunenud mündid panka. Palju mul siis Islandil viibimise ajal õigupoolest sularaha käest läbi liikunud on... 40 000, mis sain kohe tulles avansiks + 5000, mis andis mulle eurodest tagasi mind siselendude terminali sõidutanud taksojuht + 5000 ühest tillukesest katsest proovida, mida kohalikud mänguautomaadid endast kujutavad (vedas, 500 lasin sisse, vajutasin kuhugi, hakkas häälitsema ja viskas 5500 välja...) Nii et kokku põhimõtteliselt 50 000, ja sellest rahast kogunes igasuguste raha tagasiandmiste käigus ca 12 000 krooni. Sain paarist kilogrammist metalsest vaevast lahti... järgmise korrani, just vaatasin, jälle mingi 210 krooni plönne taskus. Eks kogume siis aga uuesti, see 12 000 on ühe otsa lennupilet Reykjavikist üle Akureyri Thorshöfni. Miks islandlastel ei võiks siiski vähemalt 100-kroonised olla paberrahad, jääbki mõistatuseks.

Täna õhtul lähen siis teisele katsele kirikus midagi ära näha. Seekord ikka vast näeb, vaatasin just teedeolude kaarte ja sellel kõik teed puha rohelised-kollased. Välja arvatud sisemaa marsruudid muidugi, nendega läheb tahes-tahtmata veel aega. Seega ei ähvarda ka homme, Bakkafjörduri päeval, tee peale jäämine, sest ilmaennustus kogu nädalaks on sarnane tänase toimuvaga: mõni plusskraad vahelduva pilvisuse ja mõõduka tuulega. Sekka paaril päeval pisut vihma, mis peaks omalt poolt lumikatte kiiremale lagunemisele kaasa aitama.

Nii. Jõudsingi oma jutuga ilma juurde. See on kindel tunnusmärk, et kaaskodanike piinamine tuleb lõpetada. Bless!

Kevad läheneb... (?)

Godan sunnudag! Eilseks planeeritud kooriharjutus, kuhu pidin tutvumisreidile minema, jäi halva ilma tõttu paraku ära, ja seepärast tegelesin igavusest igasugu muude asjadega. Leidsin ühe muusikalipõimiku (Shermanite "Mary Poppins") klaverile ja hakkasin sellest orkestriversiooni treima. Õppisin sekvenserit paremini tundma. Parandasin leheloos ühe isiklikust tähelepanematusest tingitud ebatäpsuse. Islandil on poodides siiski pabertaskurätikud olemas. Aga nina löristavad kõik islandlased sellegipoolest.

Õhtul viisin läbi loomkatsetuse ehk proovisin, kas ja millisel kujul julgen varsti külla sõitvale küljeluule blodmöri pakkuda. Seda lamba vere, neerurasvade ja jahu segu, mis on tainaks segatud ja siis lamba diafragmasse õmmeldud. Põhimõtteliselt nagu meie verikäkk siis, ainult et lamba, mitte sea ülejääkidest. Alguses ei tahtnud kuidagi uskuda Jaani teisepoole juttu, et islandlane sööb seda toorelt ning suhkru/mee/moosi või muu taolisega. Aga jah, olen tõepoolest tähele pannud, et siinmail käib moos ja magus kaste igasugu liha-kala kõrvale. Oli tõesti söödav. Ja praetult hapukoorega samuti.

Täna on õhus esimest korda siis tunda lähenevat kevadet. Soe ja kõik sulab. Mõned ilma näinud kodanikud muidugi jahutasid mu vaimustust tiba maha kah, aga ikkagi on kohe parem tunne, kui lume alt lapike paljast maad ka nähtavale ilmub. Iseasi, et öösel enne kella 4 magama ei jäänud, sest tuul tegi kõva lärmi.

Loodan, et mõningad kodumail orkestrandi elukutset pidavad kodanikud pole mind mu eelneva sissekande eest veel kirikuvande alla pannud. Aga jah, kõik me saame iga päev vanemaks. Noorena proovime igasugu asju teha, ka traditsioonimullist väljaspool. Kuni ühel päeval tunneme, et vajame mingit stabiilsust... ja siis valime selle tegevuse, mille eest stabiilse suurusega palka makstakse. Ega tõmble enam muude asjade kallal. Rutiin on selle asja nimi, ja selle vastu võidelda on parasjagu raske. Mina ei jäänud rahule mõttega, et järgmised nelikümmend aastat oma elust maailma muusikaliteratuuri tippteoste bassipartiisid pähe kulutada. Mõni teine jääb. Mina olen teeninud mõnikord nädalaga suuremaid numbreid kui ersoka kuupalk, ja samas polnud mul enne Islandile tulekut rohkem kui pool aastat ühtki tellimust. Demokraatia!

Hea küll, mis ma ikka lugejat piinan. Uus nädal ja uued avastused tulekul. 16 päeva...

Veidi Uus-Eesti koolkonnast Islandil

Tere jälle! Kuna nädalalõpust nagu esimese pauguga suurt midagi kirjutamisväärset ei meenu (tegin tööd, nagu tavaliselt ja vaatasin ilmaennustust, mis lubab järgmisekski nädalavahetuseks halba ilma), üritan Vale-Pulleritsu palvel vastata küsimusele, mismoodi see eestlaste koloonia ikkagi Islandile tekkis. Ühtlasi vabandan ette, kui olen mõne detailikese puhul ebatäpne, ja luban, et parandan heameelega kõik vead, millele edaspidi viidatakse.

Vaadake kõigepealt esimest pilti ja jätke nägu meelde. Valmar, omade seas tuntud ka kui Peedu (mis loll komme küll, kutsuda üksteist hüüdnimedega!) tegigi 1994.aastal otsa lahti. Mis ma oskan temast head kosta - tegu mehega, kes juba päris tatist peast sai hakkama mitme asjaga - mängis viiulit ja klaverit, vist kitarri ka, laulis alguses poistekooris ja siis noorte meeste kooris, tegeles bändindusega... no sellised andekad inimesed ju ei sobi kuidagi Eesti muusikaharidussüsteemi raamidesse, kus pubekaeas noorele viiuldajale öeldakse näkku: kuna sinu sõrmed ei liigu piisavalt kiiresti, et Paganini Esimest viiulikontserti mängida, pole sinul viiuldajana mingit perspektiivi, hakka parem alti õppima. (See on see pill, mille kohta on internetis kõige rohkem anekdoote. Näiteks: terroristid vallutasid lennuki, milles istus Chicago sümfooniaorkestri aldirühm, ja teatasid, et kui nende nõudmisi ei täideta, lastakse iga tunni järel kaks aldimängijat ...vabaks.) Ja üleüldse, meie siin muusikakeskkoolis ja muusikaakadeemias mängime Bachi, Brahmsi ja Beethovenit, iiri muusika on saast, jazz on saast, rock on eriti saast ja saastategijate koht pole muusikute keskel.

Isiklikult arvan, et Valmar oleks näiteks ERSO aldirühmas edukalt hakkama saanud ja mänginud elu lõpuni... aga mis elu see oleks ka olnud. Keelpillirühma tutti-mängija pole niiväga muusik selle sõna kõige otsesemas mõttes, vaid pigem käsitööline. Nii et seda silmas pidades oli tema Eestist äraminek täiesti prognoositav, küsimus oli seega ainult, millal ja kus parimat võimalust pakutakse. Ehtsa eestlasena, kes ühes tuntud anekdoodis põrgukatla äärele jõudnud rahvuskaaslasi jalgupidi tagasi alla rebib, ta igal juhul ei käitunud, vaid kutsus riburada pidi avatud mõtteviisist osa saama ja ennast teostama teisigi ...omasuguseid.

Siinkohas see ühiskondadevaheline erinevus kõige paremini välja lööbki. Mitmekülgsus ja kohanemisvõime, mis Eestis pigem nuhtluseks, on Islandil tugev eelis. Kõik me teeme siin iga päev lisaks musitseerimisele ka midagi tavamõistes ebaharilikku. Tarts (pildil vasakul) pidavat kirjutama raamatut. Kaldo juhib kooli. Jaan (pildil paremal)... ah, küsige parem, mida see mees EI tee... võtke minu teadmised, oskused ja andekus ja korrutage see umbes 4,29-ga, saate teada, mis mehega tegu. Miks keegi pole siiamaani tõsiselt mõelnud kodumaale tagasitulemisest? No aga küsigem siis niipidi, et mida Eesti riigil on nendele meestele pakkuda? Jätame rahanumbrid esialgu vaatluse alt välja ning esitame täpsustava küsimuse, kas õpetaja amet kui selline on Eestis austusväärne amet? Hea küll, ajakirjandusel on kombeks mõningaid asju suuremaks puhuda kui väärt, aga juba üksi mõeldes faktile, et iga tatt võib pedagoogi karistamatult lihtsalt mõnda p-tähega kehaõõnsusesse saata ning õpetajal puudub isegi õigus sellise õpilase tunnist eemaldamiseks, siis andke mulle andeks. Olgu peale, ka väikestel islandlastel puuduvad mõnikord head kombed ja on nad ka mõnes mõttes ülehoolitsetud - aga seda on kõik aru saanud, et kool on kool.

Olles siin nüüd kaks nädalat pedagoogilise tööga tegelenud, saan minagi öelda, et mul on 29 täiesti erinevat õpilast. Geeniusest täieliku kivipallurini. Sügavast muusika-alasest motiveeritusest suurepärase võimaluseni paarist koolitunnist pääseda. Absoluutsest musikaalsusest täieliku ebamusikaalsuseni ja täielikust kontsentreeritusest täieliku keskendumisvõimetuseni. Kõiki neid lapsi ühendab üks - nad soovivad õppida muusikat. Mina olen nende õpetaja ning töötan igaühega vastavalt tema võimetele. Kuni kohalik omavalitsus pole minu palgale mingit ülempiiri seadnud ning kapist on ka pille võtta, pean õpetama kõiki soovijaid. Eesti muusikakoolides jäetaks 75% siinsest seltskonnast külma kõhuga ukse taha (loe: tapetakse eos lapse soov teha midagi ilusat) ja ülejäänud õpetatakse selleks ajaks, kui neist elukutselised saavad, muusikat vihkama. Aamen.

Minu esimene vangistus - lumevangistus

Hilisõhtut! Kui aus olla, on tänasest päevast toss täitsa väljas, aga et kallid ja mitte nii väga kallid kaaskodanikud ja isegi võlausaldajad ei arvaks, et ma välja surnud olen, ma siiski mõne rea kirjutan.

Täna oli niisiis esimene tööpäev teises koolis, ca 50 kilomeetri kaugusel Bakkafjörduris. Kool ise sihuke väike ja lahe, õpilasi kokku 14 ja neist kaheksa tahavad pilli õppida. Minu õnneks mitte klarnetit. Üks kitarr, üks akordion ja kuus klaverit.

Kõik oli väga tore kuni kella 14:00, kui koolidirektor teatas, et nüüd on ilm lõplikult ära keeranud ja ainuke ühendustee Thorshöfniga kinni, vaatame, mis teha saab. Eks me siis ootasime, Põdramati vahtis närviliselt internetist ilmajaama ja teeolude veebilehti ja ülejäänud, Islandi oludes karastunud naispersonalile (direktor + üks õpetaja, palju nii suurde kooli ikka vaja) tegi minu stressamine vist natuke nalja. Ei oska veel piisavalt islandi keelt, et aru saada...

Kell 16:00 ütles siis direktor lõpuks, et minek. Huvitav, kuhu? Selgus, et ühe majani tee peal, kus elab - ilmselt kohalik kirikuõpetaja või midagi taolist, ühtlasi lapsevanem. Neli last, 10, 8, 5 ja 4 aastat vanad ning isa pealinnas tööl ja käib pm ainult jõulude, lihavõtte ja puhkuse ajal... võite ette kujutada, et lapsed tiba kasvatamatud, aga see selleks. Seal oleks olnud ja saab ka edaspidi vajadusel olema võimalus ööbida, kui midagi sellist veel ette tulema peaks... seekord siiski kella 17:30 paiku helistati, et üks auto proovib mind ära viia, ning umbes kahe tunniga see puudujäänud 33 kilomeetrit saigi ära sõidetud, ikka juht vahepeal labidaga vehkimas ja maanteelt lund lükkamas... See pilt on tehtud hommikupoole "ilusa" ilmaga, kui auto hilines "ainult" 45 minutit, õhtu suhtes mingi ettekujutuse saamiseks korrutage pildil nähtav 7,46-ga.

Vähemalt sain ära öelda, et jäin ellu. Eks katsu homme pikemalt blögada ja ehk ka herr Vilgatsit rõõmustada. Bless!

Inimeseks küll, aga LOODETAVASTI siiski mitte islandlaseks

Alustuseks üks habemega anekdoot.

Mees tuleb koju ja näeb, et naisel on jälle vingus nägu peas. Võtab siis naise ette ja teeb selgeks, et mehe koju tulles olgu naine ikka positiivselt meelestatud. Naine seepeale: "Olgu peale, ma siis alustan headest asjadest. Nagu sa tead, on meil viis last. Neist neli ei murdnud täna ühtki käe- ega jalaluud."

Sain minagi kõigepealt teada hea uudise, selle kohta, et minu kennitala on lõpuks ometi valmis. Ainult et kasu sellest teadmisest polnud mitte halli sedasamustki, sest kui jõudsin ülalt alla, oli kell juba 15:40 ja vallavalitsus loomulikult suletud. Ning pank vaatas ja ütles, et nende süsteemis pole minu isikukoodi samuti sees. Millal sisse tuleb, ei tea... aga tule homme jälle. No ei ole ometi võimalik niisugune uimakott olla!

See on ilmselt aga alles asjade algus, sest siis on vaja hakata mõtlema, mida pangaarvega peale hakata. Siin maal ei saa nimelt ilma krediitkaardita teha mitte ühtki liigutust - osta lennupileteid, rentida autot, broneerida hotellitube ja nii edasi. Mul nimelt perekondlik sündmus planeerimisel, aga mida sa planeerid, kui asjad saabuvad ükskord siis, kui parasjagu saabuvad... Mitte et ma kõige vähemalgi määral unistaksin võimalusest minna oma kontoga miinustesse, mul pole seda lihtsalt vaja - aga sellist asja nagu pangalingi kaudu maksmist siin lihtsalt ei tunta.

See on see põhjus, miks oma tänasele sissekandele sellise pealkirja panin. Ju see minu sita iseloomu viga on, kui ma arvan, et parimad asjad avalikus halduses on need, mis toimuvad täpselt teadaoleval kuupäeval, kellaajal, kohas ja moel. Jäägu loominguline lähenemine kunstivaldkonna spetsialistidele!

Muidu vast suuremat uudist pole, kui et öö jooksul tegid teedemasinad imet ja nüüd on kogu Island ikkagi punktist A punkti B läbitav. Tarts küll rääkis, et tema kükitab koos külalistega kodus, auto lume alla mattunud, Kaldo pere teeb rääkides imelikke hääli ja Jaan pole üldse toru võtnud. Temast saab muidugi aru, abikaasa oli nädal aega kodust ära. Tunniplaanis oli ka paar auku sees, sest nädala plaan tuli alles reede pealelõunal, kui lapsed juba kodus, ja ega siis siinmail keegi arvutit nädalavahetusel ometi koolitööde jaoks kasuta! No nii tühi siiski see klassiruum polnud, kui tänasel pildil, ja lahendusi leidus ka nende jaoks, kes küll tulid, aga pillide-nootideta. Nii üht, teist, kui ka paberit paljunduste tegemiseks õnneks veel jätkub.

Teeolude kaardi vaatajate jaoks tähtis info: kui näete parempoolses tulbas esimest sümbolit, siis see tähendab "ilma pole üldse olemas". Kahtlane on välja minna ka piirkonda, kus näidatakse küsimärki. Meie mõistes maanteeamet nimelt jälgib teeolusid erilise hoolega ja pidevalt, ning kui juba mingi koha peal on märk, mis tähendab "ei tea sellest kohast midagi", võib eeldada, et jälgimisauto pole ligi pääsenud. Ehkki olen näinud, tegu päris kapitaalsete autodega.

22 päeva veel... (Inside info)

Depressiivne nädalavahetus

Mida teevad islandlased nädalavahetustel? Kui uskuda turismiteatmikke, siis reedest pühapäeva pärastlõunani käib vilgas ööelu. Kurat seda teab, võib-olla Reykjavikis tõesti ja isegi Akureyris.

Siin Thorshöfnis tundub järjest rohkem, et rahvas kükitab lihtsalt kodus. Niipalju kui olen kõrtsist läbi astunud (paar korda, reedel või laupäeval ja kella 21 paiku), on see inimtühi - korra käis üks tunkedes mees, võttis coca ja friikartulid, korra käis ca 20-aastaste kamp, sõid ühe pizza ja võtsid paar õlut/cocat juurde, ja korra olid mingid turistide väljanägemisega pilud, kes sõid korralikult (maksid ka korralikult). Ja kõik. Võib-olla käin valel ajal, liiga vara või liiga hilja, kes teab.

Muidugi, kui väljas on selline ilm, nagu neid ridu kirjutades, ei pistaks isegi nina kodunt välja, kui seal internet oleks. Lubatakse. Direktor ise ytles, et millalgi saab kindlasti. Lihtsalt - teate ju juba küll! - millal mehel on aega vaatama tulla; mis variandid üldse võimalikud on; millal saab seadme tellida; millal seade saabub; ja kas ma saan selle riistapuu installimisega ise hakkama. Saan, saan, kurat küll, liigutage oma pakse perseid ometi kiiremini! Täna tulin kakskümmend minutit koolini (tavaliselt kümme), sest väljas on kohutav lumetorm. Osa maad käisin tagurpidi, puhkasin iga kahekümne sammu järel, teegi polnud päris sirge, kui üritasin hangesid vältida. Sellist ilma lubab kogu tänase ja homsegi päeva, ikka +2...-2 ja tuul 7...14 meetrit sekundis. Kui te võtate lahti ilmajaama veebilehe http://en.vedur.is, võite ise kogu aeg vaadata, mis toimub ja toimumas. Teine tähtis veebileht on http://www.vegagerdin.is/umferd-og-faerd/faerd-og-astand/faerd-og-vedur/faerd-um-allt-land/island1.html, sealt näeb, mis teedeolud. Rohelisest helesiniseni = põhimõtteliselt sõidetav; tumesinisest roosani = sõidetav heade oskuste ja jaheda peaga, kindlasti kaasa labidas, magamiskott, söögitagavara ja mobla; tumehall = ainult monstrumdžiibid; punane = tee läbimatu/suletud. Kõige värskema kaardi järgi olen seega maailmast ära lõigatud, sest nii põhja kui lõuna poolt lähenedes on ainukestel teedel mõnikümmend kilomeetrit punaseid lõike. MPKÕ ehk Mille Puhul Ka Õnnitlen. Muuseas, eesti poistel on see nädalalõpp sümfooniaorkestri projekt ja ehkki neil on sõita vaid paarkümmend kilomeetrit, tekkis mul kaarti vaadates täiesti küsimus, kuidas Jaan koju saada kavatseb. Seda suuruselt teise linna Akureyri vahetus ümbruses...

Lõunarannikul on vähemalt teed ilusti lahti ja puhtad, aga okasteta pole sealgi... plussid küll ja päike pilve tagant väljas, aga tuul kuni 22 meetrit sekundis.

Nii et võtsin kodust paar pakisuppi kaasa ja katsun lõuna ajal kuidagi nendega läbi ajada. Edasi-tagasi liikumine küll kõne alla ei tule.

Ja loodan, et inimesed, kes on minu kontaktides, taipavad kiiremas korras, et on vaja suhelda. Muidu võib hulluks minna. Koristaks... aga kõik on yles rivistatud niigi juba.

Elu teeb omi korrektiive, natuke ka vigade paranduseks

Terekest veelkord! Nagu tavaliselt, tuleb ikka sisse nii fakti- kui ka tippimisvigu, ja omi korrektiive teeb nii elu kui mõnikord ka lugupeetud lugejad. Niisiis:

1)homme ei õnnestu koolis suuremat sorti muusikat teha, sest allkorrusel peetakse mingit olulist koosolekut;

2)Akureyris olla siiski kuskil 18 000, mitte 13 000 elaniku kanti;

3)soe vesi tuli koju kenasti tagasi, pärast seda kui mehed olid boilerist üle käinud;

4)Põdramati on täiesti korralik inimene ja aus abielumees, osa eelmise sissekande tekstist on tsenseeritud muudel põhjustel.

Aga muidu on kõik jätkuvalt hästi. Bless!

Esimene töönädal ja esimesed juhtumised

Terekest! Algas tänane (reedene) päev tõdemusega, et kuuma vett pole kraanis teist päeva järjest, ja seetõttu olin sunnitud kogu oma nohu, köha ja muude suguhaiguste juures võtma külma dušši. Kuigi islandlased armastavad igasugu jubedalt haisvaid asju, üks suurimaid delikatesse on näiteks pool aastat maa sees mädandatud grööni hai (olen proovinud - maitseb suurepärane!), pole ma väga veendunud, et nad armastavad neid kinnistes ruumides. Praegu igatahes andsin asjameestele koduvõtmed ja nad uurivad asja. Pliidi peal vett soojendada väga ei raatsi, siin maal on kütte- ja muu elekter oluliselt erinevate hindadega.

Sain ka koolidirektorilt esimese tagasiside, rahvas väidab, et neil on väga lahe (kuigi kuri onu õpetab noote - Minu kommentaar). Ise ütleks, et õpetada kedagi nullist pole kunagi probleem, isegi kui pead õpetama flööti ja kitarri. Natuke keerulisem on nendega, kellega on eelnevalt tehtud mingeid arusaamatuid asju. Igatahes olen ma selle enne mind töötanud islandi jobu peale juba maruvihane ja kavatsen õige pea saata riigi muusikakoolidesse laiali tõsise hoiatuse, et see tüüp enam mitte kuskil tööd ei saaks. Kurb on vaadata, kui kaks muusikaliselt väga andekat ja hea kuulmisega last mängivad nagu papagoid pähetaotud kolmekümmet lugu, aga niipea kui üritad nooti õpetada, vahivad kalasilmadega otsa ja lähevad lausa trotsi täis. Diagnoos erialainimestele: Suzuki äärmiselt mugandatud versioon (tegelikult toimub ka selles meetodis noodiõpetus, aga laisk ja mugav õpetaja on selle kõrvale jätnud). Ülemisel pildil ainuke akordioniõpilane Thorhallur, tema saab vähemalt väga hästi aru, miks on oluline mängida õige sõrmestusega ja harjutada heliredeleid.

Eile (neljapäeval) puhastasin pool päeva oma läpparit, mis hakkas ennast väikeste vahede tagant ise välja lülitama, eriti just siis, kui oli midagi olulist kellelegi öelda või teha. Oli teine, raip, tolmu ja muud paska täis jah, ning pärast puhastamist pole enam vahejuhtumeid olnud. Panin ka kõrgemad jalad, et õhk paremini alt läbi käiks. Päris valutult siiski ei läinud, tegin vasakpoolsele Ctrl-klahvile haiget, aga eks ma ole teda ikka hoolega ennegi vägistanud.

Mida islandlastest arvata? Tore ja rahulik rahvas, seda ma juba korra ütlesin. Vihjetest aru ei saa. Kui korra direktorile kirjutasin, et Thorshöfnis on uus geograafiline punkt, Tonlistarskolijökull (tõlkes: Muusikakooli liustik), tuli ise kaema, mida ma selle all mõtlesin. Siis sai küll aru, et trepp ja kooli ümbrus lausa eluohtlikult libe, korraldas soolakasti ning kamandas masinad peale. Labida- ja kangitöö olin jõudnud juba ise ära teha. Aga minu lihtsamatele mõtetele, nagu näiteks "paluks paar pakki koopiapaberit" või "uuri, ega kuskil tavalist koopiamasinat ripakil pole, tindikas on liiga kulukas", saab täitsa pihta.

Riideid pesen spordikeskuses, mis on keskmisel pildil. Seal söön ühtlasi koolilõunat, mis on jätkuvalt maitsev ja ka suhteliselt tervislik. Minu jaoks ehk veidi kummaline, et leiba-saia söögi kõrvale ei pakuta, ent see-eest võib kõike muud rahuliku südamega juurde võtta, kui ainult tunned, et kõht tühi.

Uus nädal toob endaga kaasa pisikese lisakoormuse, kolmapäeviti hakkan käima Bakkafjörduris (siit 50 km) seitsme õpilasega tegelemas. Tõenäoliselt on neid aga juurde tulemas veelgi, nii seal kui ka siin. Isegi paar täiskasvanut on huvi tundnud Kui nii edasi läheb, pole tõesti vaja ca 40 000 krooni nimel kirikus tõmblema hakata - aga vaatame. Selle viimase osas on veel aega atra seada küll.

Muuseas on mul väga tubli assistent, kes aitab väikeste jaoks minu juttu tõlkida ja parandab muuseas minugi grammatikavigu, kui üritan islandi keelt. Just ütlesin talle, et kui ma siit ükskord jalga lasen, võib hakata ise algõpetust jagama klaveri, kitarri, plokkflöödi ja akordioni alal. Pilti pole teinud ega saagi teha, sest xxxxxxxxxxx = TSENSEERITUD= xxxxxxxxxxx. See arvamus ei vasta muuseas kohe üldse mitte tõele. xxxxxxxxxx =TSENSEERITUD= xxxxxxxxxxxxxx

Hea küll, panen tänaseks punkti ja hakkan aru pidama, millega tegeleda nädalavahetusel. Paremate ideede puudumisel õpin sekvenserit paremini tundma ja püüan mõne kompositsiooniga hakkama saada.

Lõppu täiesti innovatiivne idee kasutamiseks ka pärnakatele (vt.viimast pilti). Alumisel korrusel politseijaoskond. Ülemisel noortekeskus. Hea lühike tee ühest punktist teise... Ilusat nädalavahetust!

Kiire geograafiatund, vastuseks murelikele citimaanidele

Kena keskpäeva lõunasöögi (veerand praekana riisiga, apelsinimorss pluss puuviljad) ja järgmise õpilase (Kolbrun 6.klassist, pop-jazzkitarr) vahepeal!

Üks IT-mehest kodanik, kes välimuselt sarnaneb väga ühe tuntud Eesti ajakirjandustegelasega ja lisavihjena elab kohas, mida minu teinepool nimetadagi ei taha, on viimasel ajal kirjutanud minu blogisse paar kommentaari, milles tunneb muret sellel teemal, kas ma peale töötegemise millegagi veel tegelen.

Tegelikult olen ju ära olnud suht lühikest aega ega ole veel jõudnud sinnamaani, kus rutiin peale tuleb. Aga jah... võrrelgem seda kohta tõepoolest P[.....tsenseeritud]-ga. Mõlemas olemas kool, muusikakool, noortekeskus, politseiputka, päästeamet, elektrifirma, vanadekodu, lasteaed, kirik, pood, põhimõtteliselt midagi söögikoha taolist ka. Kui väga tahta, võib nii elada, et ei pistagi nina sealt välja. Mõned isegi elavad.

Kui aga tuleb tahtmine kuhugi minna, siis... kujutage nüüd omale ette, et kõigepealt tuleks sõita PJ-st Märjamaale. Siis sealt Haapsallu, edasi Hiiumaa kaudu Saaremaale, edasi läbi Virtsu ja Varbla Tõstamaale ja siis sealtkaudu üle Audru Pärnusse. Kui veab ilmaga, siis saaks teekonda lühendada ja Haapsalust otse Virtsu lõigata. Aga siiamaani pole isegi hea läbimisvõimega postiauto suutnud mulle paarisaja kilomeetri kauguselt mobla kõnekaarti tuua...

Busse käib lähima suurlinna (13 000 elanikku) Akureyri (tähtsuselt võrreldav Tartuga) suunas üks päevas, sõit kestab hea ilmaga 6 tundi ja maksab ca 7000 ISK. Lennuk umbes samas hinnas, aga iga ilmaga ei lenda. Nädalavahetustel ka mitte.

Põhimõtteliselt pole see 7000 (pluss tagasi teine 7000) islandi krooni kuigi suur raha. Võrreldav kahe-kolme õhtuga Citi õllekas. Lihtsalt hetkel tahan ära näha, kui palju mulle ikkagi konkreetselt palka kätte jääb. Brutonumbrit teadsin juba ammu enne äralendu, aga et minu isikukood pole ikka veel kohale jõudnud, siis tegime vallavalitsusega kokkuleppe, et küsin vajadusel pangast jupikaupa sularaha. Mis aga võib maksma minna elekter, telefon ja muu, pole veel päris selge.

Internetivõimalust koduseinte vahel seni veel pole, aga kuivõrd muusikakoolis olen täiesti iseenda peremees, olen asjad saanud ära ajada sealse kola abiga. Isiklik läppar ka ilusti kaasas, muidu peaks seda jubedat islandi klaviatuuri kasutama.

Kaks korda olen käinud õhtustamas kohalikus ainsas restoranis, tahtsin lihtsalt ära proovida kohaliku lamba ja kala. Korra nädalas võib lubada üldiselt. Lammas oli küll meeletult hea, stressivaba liha on hamba all kohe tunda. Nad ju lasevad karja kevadel mägedesse ja ajavad nad koju tagasi alles sügisel.

Muidu on kool kodust kümne minuti teekonna kaugusel ja ujulasse koolist omakorda neli sammu. Tõenäoliselt võtan nädalavahetusel siiski külmarohtu ja alustan basseinimõnude nautimisega alles siis, kui tatitõbi ja köha kadunud.

Kooriga otsustasin enda jaoks nii, et oleks väga ebaeetiline sellele tublile ja intelligentsele poolakale, kes praegu teeb, öelda: siin ma nüüd olen, tõmba uttu. Pakun talle välja, et assisteerin teda lihavõttemissal, teen kevadkontserdil paar laulu ja sügisest siis (võib-olla) võtan üle.

Lõpuks olgu veel ühes varajasemas sissekandes olnud viga ära parandatud. Keelevaist vedas alt, raisk. Vaatasin, et "fim...", järelikult "viis", järelikult reede, aga islandlaste kalendris algab nädal pühapäevast ja fimmtudagur ehk viies päev on siis meie keeles neljapäev. Nii et viint ja muud limonaadist kangemat saab E-N ühe tunni ja R kahe tunni jooksul ning LP üldse mitte. Kui juba sellele teemale läks, siis ärge kunagi tehke seda viga, et ütlete bensukates ja supermarketites müüdava laga kohta "bjór". Viimane sõna hoidke eranditult õige õlle jaoks, poes on "lettöl".

Nii me siis elame. Kohe tuleb tänase päeva viimane õpilane kitarritundi ja siis juba paistab, mis edasi saab. Tõenäoliselt loen paar aastatööd läbi, lubasin Sütevakas, et täidan kõik võetud kohustused ilusti lõpuni. Juhendamise mõttes kilometraaž erilist tähtsust ei oma. Sjaùmst!

Piltidel ülalt alla: muusikakool/kultuurimaja, üks paljudest linnavaadetest ja viinapoe uks kogu oma halastamatus tões.

Ja läkski lahti !

Gòd daginn! Pühapäeva hommik oli meeldivalt päikeseline ja otsustasin seega teha väikese tiiru linna (või-mille-iganes) peal fotoaparaadiga. Muidugi valisin rahva jaoks välja järjekordse pildi merest ja kaugusest paistvast fjordist...

Olgu ära mainitud, et olen natuke külmetunud, nohu on minu jaoks alati hirmränk ja köhin ka. Aga kunagi peab ju omad Islandi vitsad kätte saama, tõepoolest on ilmamuutused järsud. Laupäeva hommik oli soe ja vaikne, õhtuks aga tõusis torm. Pühapäeval tulin kodust välja päikesepaistes ja läksin tagasi mõningate külmakraadidega. Täna hommikul kell 7 sadas vihma ja praegu, kell 14:30 on lumetuisk. Pane või tõesti üks variant riietust selga ja võta vastupidine variant kaasa...

Kohustuslikud teemad "ilm ja tervis" on käesolevaga käsitletud, millest siis veel? Kujutage ette, saingi võimude ja muude vahejubinate installeerimisega täiesti iseseisvalt hakkama. Sõrmed juba sügelesidki KORG Triton Extreme nimelist pilli järgi proovima. Selle riistapuu saladustesse sügavam sissetungimine on üks selliseid asju, mis täiesti motiveerib ka järgmiseks aastaks paigale jääma.

Niimoodi näebki siis välja minu koristustalgute viimane vaatus, klass ilma arutult segamini juhtmejuppideta ja kõik asjad käe-jala juures. Kohe kuidagi palju ruumikam sai.

Tunnid algasid ilusti esmaspäeval kell 8:15, nagu oligi ette nähtud, esimesel päeval käis kaheksa õpilast. Viisin sisse vana hea päevikute korra ja kannan õpilaste sndmed ka isiklikele kaartidele, seda küll moodsal moel arvutis. Siiamaani olen elus ja püüan jõudumööda ka islandi keelt pusida. Ühtlasi aga teen peadpööritavaid edusamme flöödimängus, sest üks õpilastest on jõudnud juba sinnamaale, kus vaja hakata õppima noote kolmanda oktavi do-st ülespoole, ja teine, vastupidi, algab päris nullist. Eks temaga mängime siis koos esimese klassi õpiku harjutusi.

Kui miski natuke ärritab, siis asjaolu, et iga õpetaja on aretanud mingeid oma teooriaid ja neid siis õpilastele külge pookinud. Pole just kuigi meeldiv tunne, kui mõned klaverit õppinud kodanikud teatasid, et ei tunne nooti, et on õppinud kuulmise järgi ja mingite f****ng erivärviliste kleepsude abil, mis klaviatuurile kleebitakse. Nii et "Rongisõit" oleks siis näiteks must-kollane-sinine-lilla-punane-punane-punane... Äitäh, sõbrad.

Viimasel pildil on Kamila kaheksandast klassist, temaga õpin koos kitarrimängu. Inglise keelt ta tänu oma poola päritolule ei räägi, aga tal on tugiisik kaasas ja õnneks on olemas ka väga head islandikeelsed õpikud. Ja tahtmine on alati peaasi, küll kõik muu järgi tuleb. Kehtib ka minu enda kohta. Tegelikult oleks ju täitsa tore natuke kitarri ka osata. Kasvõi niipalju, et läbudel mingite akordiridadega hakkama saada, kui ülejäänud juba ära vajunud.

Mis siis ikka. Lähen teen väikese tiiru posti peale ja panka ning uurin, kuidas minu vajalike dokumentidega on. Pangaarvet ei saa nimelt avadagi, rääkimata sinna peale millegi kandmisest, kui kennitala (isikukood) saabumata. Seda ka, et kui tulumaksukaarti pole tehtud, lähevad maha hoopis kõrgemad maksud. Aga loodetavasti on nädal päris paras aeg selliste asjade kordaajamiseks. Bless!