Herr Vavilov esitas hiljuti kaebuse, et pole ammu aega saanud minu blögast midagi uut lugeda. Nojah, eks ole selle asjaga nii ja naa - selles mõttes, et minu tavapärased tegevused on ju läbi aastate olnud samad mis kogu aeg. Kirjutan erinevaid seadeid ja vahetevahel ka oma lugusid, kui vaim väga palju peale tuleb. Viskan teinekord ajalehte mõne kirjatüki. Kui keegi kutsub, juhatan mõnd orkestrit või mängin natuke pilli. Suvisel Kaitseliidu paraadil ronin päris puki otsa, tempel "Võidutulede tseremoonia" on juba otsaette löödud. No ja teen vastavalt oma oskustele maatöid, mootorsaagi veel kätte võtta ei julge, aga muude mehhanismidega saab ikka hakkama.
Jah - viimased poolteist aastat on Islandil töötatud, see on tõesti teistmoodi olnud. Ja praegugi valmisolek, et kui mind vaja on, asun kohe teele. Aga...
Kogu see võõrsil töötamine on väääääääga kahe otsaga asi. Loomulikult pole Eesti õpetajate palgad Islandi omadega kaugeltki võrreldavad. Loomulikult on tööpäev Islandi muusikakoolides vägagi õpetajat säästev. Ning keegi ei kraaksu Islandil selle üle, et sinu õpilased pole üheltki vabariiklikult konkursilt ühtki diplomit toonud. Ela ja tööta, nagu õigeks pead ning ainuke asi, mida vaadata tuleb, et liiga ekstreemselt karmiks oma nõudmistes ei lähe.
Aga - kui oled laste emast lahus ja praegusel elukaaslasel Eestis tasuv amet olemas, tulevad ühel hetkel mängu teised mõõdikud. Ükski rahasumma ei kompenseeri positiivsete suhete ilmselget nõrgenemist. Okei, aasta, võib-olla ka kaks järjest oled hea mees, saadad igast palgast mõningase rahasumma koju, maksad arveid ja ostad mingeid majapidamises vajalikke riistapuid. Jaksad oma palgast kõrvalepandu eest Mariele õppetööks kõlbuliku flöödi ja Mart Erikule korraliku jalgratta soetada ning endale jääb veel paari õlle jagu taskussegi. Aga ise mõtled hoopis seda, et kuidas nad seal ilma minuta hakkama saavad. Mõnikord (sõltuvalt tähtede seisust) mõtled lausa päris rumalaid asju. Nii nagu mehed tihtipeale mõtlema kipuvad. (Talvel küsis kolonel Saan, et noh, kuidas on, kas ma olen juba omale Islandil mõne -dóttiri tekitanud. Ütlesin tookord midagi sellist, et esialgu saab veel ilma läbi, ülemused lubavad jõulude ajal terve kuu kodumail viibida.)
Ah jaa, möödaminnes, ega nad pole sealt Thorshöfnist olnud siiamaani suutelised mulle midagi asjalikku teatama. Ja mina ei kavatse enam ka selles osas info kättesaamiseks tõmmelda. Ju neil ongi siis mõni inimsõbralikum (noorem, vähem range ja nõudlik) silmapiiril. Või natuke väiksema haridusega ja seega odavam ülal pidada. Või selline, kellel on oma auto olemas - ei sõltu koolibusside graafikust, tänu millele näiteks sellel aastal Bakkafjörduri 12 last said ainult 2 x 20 minutit nädalas. Või selline, kellel näiteks ka abikaasa õpetaja, et põhikoolgi saaks lihtsamalt oma kroonilisi kaadriprobleeme lahendada.
Ühesõnaga, ma tahan öelda, et võtan kogu kremplit äärmise rahuga. Uurin paralleelselt muid tööpakkumisi - mitte ainult Islandilt, vaid kogu Euroopast - ja siis ühel hetkel tulistan puusalt.
Ning olen muuhulgas ka välja arvestanud, millise pakkumise peale ei kavatse enam üldse kuhugi ära liikuda. Kui pakutaks umbes-täpselt 1200 euro eest kuus teha ainukest asja, mida ma tõepoolest korralikult teha oskan (seadeid kirjutada), ei näeks mitte mingisugust vajadust muu tööga tegeleda.
See 1200 euri on umbes 12 sellist pisikest klimpi seada, nagu viimased ajad olen Popsidele kirjutanud. Või seitse laulusaadet Kaitseväe orkestrile. Või üks-kaks suuremat tööd. Pole ju ühe kuu kohta teab mis palju?
Igatahes liigume oma eluga tasapisi edasisuunas ega muretse selliste asjade pärast, mida pole ise väga võimelised muutma.
