Hinnapomm

Kukkusin täna tõelise hinnapommi otsa.

Tehnilistel põhjustel (kaardi limiit oli täis) ei saanud varem homse Akureyri lennu piletit ära osta kui alles täna. Mõtlesin juba hirmuga, kuhukanti see hind võib olla kerkinud, kui tavaliselt on 8000 ISK millegagi ja nüüd üks päev enne lendu... aga avastasin sellise valiku nagu Nettilboð, 3990 ISK, no nii nobedaid näppe pole mul veel varem olnud. Krt täitsa tasuta saadud. Buss maksab muuseas umbes sama palju kui lennuki tavahind.

Ega mul tagasisõidu osas pole ka veel midagi mõeldud, direktor oli very flexible, leppisime kokku, et kui peaksin leidma mingi variandi nädalavahetusel tagasi jõuda, on esmaspäeval Bakkafjörður ja kui ei leia seda varianti, siis ei ole Bakkafjörðurit. Noh, neli tundi läheb kokku maha, aga - tõsi küll! need on ületunnid. Hea vähemalt, et mul neidki teha lubatakse, ma olen vist üks üpris vähestest eestlastest, kellel ületööd on. See selleks muidugi.

Täna oli kerge päev ka, kõik arukad õpilased, kenasti ette valmistanud ja keegi ei puudunud ka. Sellised võiksid olla kõik tööpäevad.

Üks oluline muudatus Islandi teede kaardil

Istun praegu Bakkafjörðuris ja klõbistan klahve, sest töö käigus selgus, et olemas on ainult väikesed ja suured, keskmised on kuskil ekskursioonil. Nagu võiski arvata, ei rääkinud mulle sellest keegi mitte midagi ja direktorile ka mitte. Kavatsen selle teema üles võtta ja arutada mõningaid elementaarse viisakusega seotud küsimusi.

Aga sellest ma tegelikult rääkida ei tahtnudki. Harjumusest viskan ikka iga päev pilgu teede kaardile, ehkki praegu pole seal mitte midagi vaadata, ilmad sellised, et kõik puha roheline. Täna tundus midagi teistmoodi (vt pilti). Nojah! Enne oli Húsaviki ja Þórshöfni vahel liikumiseks kaks võimalust. Kas üle ajaloolise Öxarfjarðarheiði, mis esimeste lumiste ilmadega muutub läbimatuks, või siis oluliselt pikem sõit Melrakkasletta kaudu.

Seda ma teadsin jah ja isegi nägin, et mingisugune tee-ehitus käib, paar korda sai bussiga mööda sõidetud. Aga mis, kuhu ja miks, polnud toona päris selge. Nüüd saan aru küll. Uus tee läheb teiselt poolt mäeahelikku ja suubub Kópaskeri alla. Mille tulemusena on vahemaad ikka hea jupi lühemaks muutunud.

Sellest ma muidugi aru ei saa, kuidas hakkab edaspidi liikuma buss number 680. Kas tehakse 25 kilomeetrit Raufarhöfni sissesõitu ja sealt siis tagasi - siis ajas küll ei võida - või tehakse mingi seotud liin. Eks paistab.

Loodusjõududega võitlemises on siit saarelt kohe-kohe muidki positiivseid teateid tulemas, aga nendest kirjutan juba oma järgmises leheloos.

Ikka kuhjaga tööd, mida muud...

Eile polnudki jaksu mingi kirjatööga tegeleda. Esiteks oli pühapäeva öösel nii õudne orkaan (islandlased ise ütleks muidugi, et kisub vist vähe tuuliseks jah), et isegi väikesed meditsiinilised abivahendid ei suutnud piisavat und tuua. Sestap oli kogu eilse päeva pea paks otsas ja tegutsesin enamvähem autopiloodi peal. Rõõm oli muidugi seda suurem, et päeva jooksul selgus veel vajadus paar asjandust ära remontida. Basskitarril logises sealt altpoolt midagi ja sünteka pedaal ei olnud ka funktsionaalne. Esimesega läks libedalt ja teisega nusserdasin õhtu otsa ega saanudki jagu.

Siis püüdsin FB-s Kaitseliidu ühendorkestrile ka midagi seinataolist luua, tundub nii, et asjast on ikka veidi tolku ka. Vähemalt praegu mingid asjalikud mõtetevahetused juba käivad.

Koolis läheb muidu täitsa kenasti, lihtsalt nende esimese klassi pudinatega peab rohkem emasid õpetama kui lapsi endid (kes mõningatel juhtudel ei oska lugedagi, aga peale selle pole ma näiteks ka kindel, kas Zuzanna niigi palju islandi keelt oskab kui mina). Direktor tundub olevat selline hästi valge inimene, esimese asjana, kui koolis toitlustamine algas, korraldas selle ära, et õpetajaid loomaaia nägemisega mitte traumeerida. Pedagoogilisele personalile, mina kaasa arvatud, tuuakse siis proviant kodumajanduse klassi ja ajame omi jutte seal. Lukustatud uste taga muidugi. Igati tore mõte!

Üks asi veel, millest arusaamiseni minu mõistus ei küüni. Nagu vist tähelepanelik lugeja mäletab, hoiatas direktor mind ühe uue õpilase suhtes, et too pidavat olema disabled. No ma ei tea nüüd - esimesed kaks tundi oli lausa lust, kõik pani tähele, kõigest sai aru, kõik oli hoolsalt õpitud (ja väikese varugagi), suhtles vabalt... kui "disabled" seda tähendabki, võiks mul koolis temasuguseid palju rohkem olla. Lausa kõik. Julgesin siis pärast tänast tundi poisi emalt küsida, et mille poolest laps siis disabled on - ema ütles, et saab ettenäitamisest paremini aru kui seletamisest. No tule taevas appi, selle pisikese asja pärast diagnoos peale panna!

100% täpne pole ka Islandi ilmateenistus

Kerge hommikumasendus ausalt öelda. Öösel oli jälle tormi ja lausvihma, ning praegu, kell 10:45 kohaliku aja järgi jätkub nii ühte kui teist, ehkki hetkel natuke vähem. Kusjuures piilusin ilmajaama veebilehte, seal olid küll sajupilved ainult lõunaranniku kanti märgitud (kuigi see regioon ongi Islandi kõige vihmasem).

Ühesõnaga hetkel puudub küll igasugune tahtmine nina toast välja pista. Vaatame, mis päeva peale saab, ilmajaam lubas küll, et läheb vaiksemaks ja selgemaks, aga kes see seda teab...

Vähemalt soe on küll, +10 ülespoole.

Soojalaine

Läkski selle ilmaga nii, nagu kalahaisune teekond kooli üleeile lubas. Juba eile oli töölt koju minnes sihuke mõnus tunne, ning täna võis jätta jope varna ja leida saabaste asemel jalga midagi kergemat.

Tegingi siis pisut loometööd, seejärel nautisin akvatoorset keskkonda (aurusaun seekord täitsa oli), seejärel kirjutasin veel veidi ja siis istusin lihtsalt tunnike koduõues värsket õhku hingates. Igatahes lõi kuidagi mõnusa tunde sisse kõik see päike + õhk + vesi.

Ja siis tegin veel ühe ühiskondlikult, aga ka iseendale kasuliku liigutuse. Võtsin juba talvel koju ühe kitarri vraki, mille leidsin kuskilt kolikambrist, mõttega, et vaatame, kas saab sellest mingi asja või ei. Pill iseenesest ikka jubedus kuubis, tundmatut päritolu materjalist tundmatus riigis tehtud, põhi oli pikalt liimist lahti ja häälestusmehhanism osaliselt puru. Tegelikult nii jube pill, et kui sellega tõesti kunagi keegi muusikakoolis mängis, on mul sellest lapsest väga kahju. Noh, siin loo juures oleval pildil ta nüüd on, ega ta teab mis peavõit ole, aga vähemalt saab mingeid akordsaateid harjutada, kui midagi keerulisemat tuleb.

Kuue päeva pärast lähen ja tuulutan siis ennast veidi Akureyri peal, muidu on planeeritud jõulukontsertideni veel 78 päeva. Vahepeale mõtlesin veel teha ühe foreldrarkaffi Thorshöfni omadega, ja kui õnnestub, siis Bakkafjörduri omadega kuskile teise muusikakooli külla sõita. Kui teaks ainult, kuhu - pole au tunda mitte ühegi lähedalasuva muusikakooli inimesi ega tea, kui külalislahked nad on. Ideid, kuidas üritust teha, oleks mul muidu küll ja veel. Eks mõtleme.

Þórshöfnis pole tegelikult vajagi ilmauudiseid vaadata

Mul on mõnikord mõnede asjade jaoks pikavõitu juhtmed - ei oska teatud nähtusi omavahel seostada.

Tänane koolitulek käis jällegi võimsate kalatööstuse aroomide saatel. Eks nendega harju pikapeale ära ka, Nõmme tsiteerides on need ju töötegemise lõhnad.

Aga igal juhul on sealtkandist (kagust) Langanesi suunas puhuvad tuuled märgiks minu piirkonnale, et ilm läheb selgeks ja soojemaks. Tõepoolest, kui ma nüüd eelneva õppeaasta üheksale-kümnele kalahaisusele hommikule tagantjärgi mõtlen, on sellele alati järgnenud ilusad ilmad.

Kontrollisin nii islandlaste kui norrakate ilmaennustuse järgi üle - homsest ongi umbes nädalajagu sinna +10° kanti õhutemperatuure oodata. Saab ehk Ristole järgmine nädalavahetus külla minnes üle Öxarfjarðarheiði tagasi tulla.

Perses on need asjad jah natuke, sm.Põdra

Täna kell 22:16 GMT vahekokkuvõte: ei ole saanud targemaks ühti. Niipalju, et mingi uss elutseb arvutis sees ja loob igal käivitamisel mingeid .exe-sid, ja seda ka, et soundidraiverite installimine ei õnnestu ja isegi registripuhastaja paigaldamise katse peale teeb arvuti lihtsalt restardi.

Vähemalt niipalju, et ajalehti ja meile lugeda saab ning isegi kirjatööd teha. Tõmbasin ka kõik vähegi väärtuslikud failid igaks juhuks ketaste ja pulkade peale. Aga jah, praegu on vaja elus väikesed ümberkorraldused teha. Kui on vaja mõnd heliteost kirjutada, pean seda tegema koolis. Sama käib ka kellegagi helis ja pildis suhtlemise kohta. Palun mõistvat suhtumist!

Skypesse panin kirja oma pühaliku tõotuse: järgmine arvuti, mille omale ostan, on Mac. Aitab pullist!

Reegel number üks: kui pole kindel, ära kustuta!

Istun siin praegu nagu hunnik õnnetust. Võtsin mõni aeg tagasi korra MSN lahti ja sealt tuli mulle mingi selline saadetis, mida pidasin paremaks ära kustutada. Rabasin kogemata pimesi liiga palju klahve korraga ja muidugi enterit kõigepealt, mille peale too küberkurjategija aktiivseks muutus ja antiviirus pistis üürgama.

Võtsin asja esiotsa rahulikult, aga kui asjad minu arvuti sees oma elu järjest aktiivsemalt elama hakkasid, tõmbasin Pulleritsule traati ja küsisin mõne hea registripuhastaja aadressi. Sain kah nõu, puhastasin omast arust ja kustutasin, kustutasin, kustutasin... kuni ühel hetkel selgus, et mingid süsteemifailid on kustutamise käigus viga saanud ja arvuti selle tulemusel tumm (kuigi proovisin uued helikaardi draiverid installida).

Õnneks muud viga ei ole kui et skaipima ja muusikat kirjutama pean mõnd aega töö juures. Ja kulutama mõne aja selleks, et teha oma arvuti väärtuslikumast sisust koopiad. Ja edasi format c. Aga ikkagi on tüütu.

Tänane tööpäev kujunes veidraks

Niisiis, nagu sellest neljast uuest õpilasest veel vähe oleks, kirjutas direktor täna hommikul, et ka viies on tulemas. Üks neljanda klassi poiss tahab kitarri õppida. On mingitpidi natuke disabled ka, aga selle peale ma kostsin, et kõik muusikud on peast natuke disabled, lasku aga julgesti käia ja ärgu kartku.

Aga edasine päev kahjuks nii toredalt ei läinud. Kell 8:15 jäi tulemata Álfrún. Kell 8:45 tuli Marín ja ütles, et õpetaja unustas Álfrúni tundi saata. Vaatasin natuke tunniplaani ja kirjutasin direktorile, et saatku minu kohvipausi arvelt, ma nagunii ei viitsi kohvitada. Kell 9:15 oli Heimir kenasti kohal. Aga kell 9:45 oli Zuzanna kadunud mis kadunud, nägin ainult aknast, kuidas isa kitarri kooli tõi, kuid nende klassiruumis mitte mingisugust liikumist. Kell 10:05 tuli siis Álfrún, aga kell 10:45 Valat ei tulnud. Kell 11:20 Katrín siiski tuli - oh seda õnne, sai jälle natuke tööd teha!

Pärast lõunat kell 12:30 tuli Bjarney ka (koos emaga), aga erilise tujuta, ema rääkis, et laps ei viitsi kodus harjutada. No harjutasime siis tunnis, ja lasin emal lapsele selgeks teha, et esimene samm võtabki kaua aega, aga ära teha ta tuleb ja korralikult - küll siis edasi lihtsamalt läheb. Kell 13:00 Svanhildurit ei tulnud, kell 13:30 tuli Viktoria ja ütles, et Svanhildur oli ujumistunnis ja pärast unustas ära. No nii, ja kui kell 14:00 ei tulnud Þórhallurit ega 14:30 Grétar Stefánit, võiski päevale joone alla tõmmata. Viis käis kohal õigel ja üks valel ajal ning viis oli puudu.

Kell 14:55 kirjutas mulle ka direktor, vabandas puudunute pärast ette ja taha ning kirjutas, et ta peab õpetajatega rääkima, et nood aitaksid õpilastel meelde tuletada. No ma ei tea tõesti, miks tema vabandama peaks. Kirjutasingi vastu, et poes on märkmikud täiesti müügil, las kirjutavad sinna üles. Sellised unustamised hakkavad ikka vast sellest pihta, kas lapsi kasvatatakse kodudes võimalikult iseseisvateks või tehakse kõik ette-taha ära...

Vähemalt sain seekord kõik noodid niimoodi ette valmistada, et ei pea sellel nädalal enam kordagi tunni arvelt paljundamisega tegelema. Asi seegi.

Tööd meil jagub, jagub...

Sain selle italiaano siis viimaks valmis. Kui kedagi huvitab täpsemalt, millega tegu, siis klikkige alljärgneval videol.

Muidu uudiseid hetkel niipalju, et vägisi tahavad mind vist rikkaks teha. Mõtlesin juba, et olemasolevate õpilastega asi piirdub, aga võta näpust - täna kirjutas direktor jälle, et neli uut tahab tulla. Õigemini on kaks nendest küll eelmisel aastal juba olnud, üks 6.klassi tüdruk kitarril ja üks 2.klassi tüdruk klaveril. Üks 8.klassi poiss tahab trumme õppida ja üks 5.klassi tüdruk ei öelnud direktorile, konkreetselt mida ta tahab. Loodan siis väga, et mitte klarnetit.

Praegu siis kokku 17 õpilast ühes ja 8 teises koolis. Natuke vähem kui 6 ületundi nädalas seega.

Ja seda ka, et õppisin täna kitarril ära B(H)7. Ma olen muidu suhteliselt lahtise peaga igasuguste konstruktsioonide peale, aga mul on mõned nõrgad kohad. Sardellid on täpselt sellised, et neli tükki liiga kitsasse vahesse ei mahu ja barré ...no ei tule noh. Kuni selleni välja, et kui mingid lood F-duuri sisaldavad, kasutan kas nelja keele varianti või panen kapo peale ja transponeerin.

Flööti tundub mõnes mõttes lihtsam mängida.

Kas teleskoopkäte aeg on saabumas?

Vanadus murrab uksest ja aknast sisse.

Tänase vihmase pühapäeva puhul mõtlesin, et nikerdan Popsidele selle italiaano valmis, mis nad tahtsid. Tõusin kell 9 üles, mõned hommikused toimetused ja kooli. Töö lendas kenasti.

Aga kuskil kella 18 paiku hakkasid silmad alt vedama. Hetkel näen ikka väga kahekordselt. Tööd küll enam teha ei saa. Isegi tähtede kirjutamine on pingutav. Sorri, Enno, natuke jääb homseks!

Peab hakkama omale vist vaikselt minged lugemisprilla vaatama. Kõrval üks minu võimalikest tulevikuvälimustest...

Hakkame tasapisi aju töökorda seadma

Laupäev nagu laupäev ikka. Kõigepealt suurepärane võimalus magada hommikul, kuniks und jätkub, siis väike hommikusöök (võileivad tursamaksaga + kama, toorainega napi varustatuse tõttu eelviimane + kohv), seejärel prügi sorteerimine, hambad puhtaks ja pooleteiseks tunniks ujulasse. Olgu siinkohas ära mainitud, et vähemalt aurusaun töötab selles ujulas korralikult, no on midagigi saunalaadset.

Edasi läkski muusikalisteks tegevusteks. Hetkel on pooleli üks Popside tellimus ja üks Aadu Regi marss, mille vanapapi on oma auväärse ea tõttu pisut liiga omapäraseks keeranud. Katsun siis kuidagi nii teha, et tollest omapärast mitte kuigi suure teerulliga üle sõita, aga et muusika ikka päris U-duurist Z-duuri ka ei liiguks. Täna jätkus energiat täpselt ühe kaheksataktilise järgnevuse jaoks, aga no asi seegi. Kuniks ilmad veel suht ilusad (hommikul pisut tibutas, aga praegu on päike väljas) ning päevad päris pikad, saab seda ära kasutada, et ennast veidi paremasse loomevormi ajada. Sest oktoobris ja eriti novembris hakkab see pime aeg venima nagu täi mööda märga sedasamust, ja kui tolleks ajaks vaimu peal ei ole, tuleb depressioon kiiresti külla.

Eks homme trei lugusid edasi.

Selle liigutuse tegin ka praegu ära, et liigutasin oma veebikaamera läppari küljest tööarvuti külge. Esiteks, ega mu sülearvuti tervis kõige parem ka pole, läheb ikka suht ruttu kuumaks, kui pidiga skaipida, ja teiseks teen loometööd nagunii koolis, lauaarvutiga läheb oluliselt kiiremini ja suurtest kõlaritest on ka parem kuulata, mida teen.

Teise koolinädalaga ühel pool

Ootan hetkel ühe töökoosoleku algust, milles osalen Skype vahendusel - seniks aga mõned kokkuvõtvad juhtumised lähiajaloost.

Kõigepealt selline huvitav tähelepanek, et raha ei haisegi. Teadsin kogu aeg, et juunist asus üks mu (endine) lapsevanem valla noorsoonõunikuna tööle, aga seda ei osanud aimatagi, enne kui nägin, et ta ka kohalikus Samkaupis müüjana tööd edasi teeb. Hea mõte - peaks äkki pakkuma ennast kas koolisöökla kokaks või Eyrinisse pizzat küpsetama ja jooke välja kallama. Aegu annab ju sättida. Huvitav, mida arvataks Pärnu linnas, kui näiteks haridusosakonna juhataja Andrus Haugas läheks McDonaldsisse kassapidajaks?

Nunuh. Rääkis siis too integreeritud noorsoonõunik-müüja, et ühel põhikooli noorel meesõpetajal plaanis panna koolis bänd kokku, et 1)ega mul selle vastu ole midagi, ja 2)kas nad võiks kasutada muusikakooli ruume? No mis mul selle vastu olla saab, noor inimene ja huvi on, lasku käia... kui mängijad leiab. Mul jääb ainult üle talle sügavalt kaasa tunda, sest ega siis pillid ise mängima hakka, aga just seda kõik need muusikakooli poolelijätnud arvanud ongi (mõned koguni koos vanematega). Igatahes aga, olgu sellega kuidas olema saab, viibib õpetaja kellast kellani proovis kohal, sest ma ei salli seda lagastamist, mis kogu linnas pidevalt toimub. Pooltele tattlapakatele annaksin pidevalt püksirihma.

Oma tööasjust vast niipalju, et pilt hakkab suhteliselt selgeks saama, tase on igatahes ühtlasem kui möödunud õppeaastal. Võib töötada küll. Lihtsalt esimese klassi lastele on suhteliselt keeruline midagi seletada, kui nad veel lugeda ei oska.

Ja kohalikele poolakatele peaks üle küüru andma. Kujuta ette - kümmekond jõnglast koos vanematega tuleb direktori jutule, et ei taha koolis taani keelt õppida. Et peavad isegi islandi keelt õppima ja inglise keelt ka. Tiblad, raisk. Kes käskis sellisele vastikule maale ronida, kükitage oma Poolas edasi, ei pea isegi islandi keelt õppima. Ma loodan, et direktoril jätkub piisavalt selgroogu neid pikalt saata.

Pillid korda!

Tegin täna peale kooli natuke ühiskondlikult kasulikku tööd.

Kõigepealt lükkasin Viktoria kitarrile uued keeled peale. See võib ju minu mingisugune kiiks olla, aga minu õpilased igasuguste rontide, traatide ja lüpsikutega ei mängi. Viktoria kitarril (kuigi uus pill) olidki mingid tundmatust materjalist tundmatu päritoluga keeled peal ja kõlas see värk jubedalt. GHS keeled on ikka kordades paremad. Kui ma kunagi Þórshöfnist jalga lasen, jäädakse mind igatahes veel kaua mäletama kui meest, kelle ajal oluline osa kooli ostueelarvest läks pillikeelte, hooldusvahendite, häälestusmasinate ja muu taolise "ebaolulise" peale.

Ja siis näitasin Svanhilduri emale umbes veerand tundi, kuidas lapse harjutamisel toonitekitamist kontrollida ja milliseid võimlemisharjutusi saab pika noodi puhumise ajal teha. Väga keeruliselt ei pidanudki rääkima, sest ema on kunagi saksofoni õppinud ja puhub seda muuseas täitsa korralikult (ja õigesti).

Ega selle koleda ilmaga mitte midagi targemat teha olegi. Aga nüüd veeren ikkagi mäest alla, sest kõht nõuab oma. Protesteerib tolle tõsiasja vastu, et kell 12:00 sooja koolitoitu ei pakuta...

Teine päev järjest...

Ilma osas muutusteta - ladistab teist päeva järjest ilma vahet pidamata ja tormid on päris korralikud. Eile üritasime Ristoga mitu korda skaipida, mõlemad tõid õuest ämbriga internetti, aga kui ämber tühjaks sai, oli ühenduse indikaator jälle punane, pilt ruuduline ja lõpuks katkes ära ka hääl. Tuli siis jälle uue ämbritäie järele minna... Eks ma hakka aru saama, miks madalrõhkkond teinekord depressiooni tekitab, nii et isegi meeldiv tööpäev suurt leevendust ei too. Ega jää vist muud lootagi, kui et see vihmaperiood ükskord otsa saab.

Aga nüüd ühest kulinaarsest elamusest. Põdramati on päris keskmise suurusega pervert vististi, söögi mõttes vähemalt. Peab ikka kõik jubedused oma elus ära proovima. Ühesõnaga, avastasin koduauuli poes mingisuguse singilise (ülemine pilt), pakend oli musta värvi ja peale kirjutatud "Hrefnukjöt". Sõnaraamatut polnud kuskil käepärast, vaatasin tolle lihaollusega tõtt, ise mõtlesin: näeb välja nagu mingi metsloom, ehk on näiteks põhjapõder - inglise keeles reindeer, tundub et ei lähe väga kaugelt mööda. Hind polnud ka kallim kui igasugu muudel sinkidel, nii et võtsin siis prooviks ära.

Hing ei andnud siiski rahu, kodus võtsin Google Translatori lahti ja kaesin perra. Selgus kiiresti, et hrefna on kääbusvaal (vt alumine pilt). Kujutasin ausalt öeldes midagi valgemat ja rasvasemat, ei teagi kohe paugupealt, miks seline mõte peast läbi käis. Maitse järgi ei öelnud küll midagi ära. Nõmm ehk peaks selle peale terve teadusliku loengu maha, aga mina, mats, nagu olen, mainisin ju juba pärast taliharjapäevale pühendatud jubeasjade söögiorgiat, et polnud seal midagi erilist - kõikidel asjadel vadaku maitse. Sellel hrefnukjötil oli siis jällegi tugev suitsu maitse, mis kõik muud maitsed ära tappis.

Nii julge ma siiski veel ei olnud, et võtta poest ka praadimiseks/grillimiseks mõeldud lihakäntsakas. Õigemini, täna oli "kõlblik kuni"-kuupäev, ja et üksi elades see poolekilone käntsakas mitte ühe jutiga otsa ei saa, kartsin, et ei seisa piisavalt kaua. Aga enne jõule loodan toda värki poes veelkord kohata, siis saab ehk Eestissegi vedada. Söömine muidugi omal vastutusel.

Æææ, kui ebameeldiv ilmaennustus!

Eilsel Bakkafjörðuri päeval oli ilm veel täiega ilus, päike kõrgel ja taevas pilvitu. Tegin ka oma telefoniga paar klõpsu - et eelmisel aastal ei lõppenud ükski tööpäev enne 16, ei saanudki ma tähele panna, kuivõrd triiki täis on meri minu ukse all tõusu ajal. Ikka muruni välja, ja ei mingit permanentset liivariba, mida ma alguses arvasin olevat. Pärast lõunat panen selle pildi ka üles, ma ei saa seda töö juures telefonist kätte.

Aga jah - juba tänane hommik algas ebamäärase hämaruse ja raskustundega. Vaatasin aknast välja - lausvihm ja tugev tuul. Lugesin norrakate ilmaennustust - lubab samasugust ilma kolm järgmist päeva. Vaatasin islandlaste ilmateenistuse lehte - sama. Mingite piltide järgi lubab sinna Akureyri kanti isegi nullilähedasi temperatuure, mul Þórshöfni kandis siiski nii hulluks asi ei lähe. Praegu kahetsen veidi, et majandasin oma jopedega valetpidi - oleksin pidanud jätma siia hoopis õhema musta jope ning paksema halli Eestisse maandama. Kokkuvõttes on Islandil siiski soojemad ilmad kui Eestis, eriti detsembrist märtsini.

Üks halb teema on hetkel veel. Þórshöfni kool pole siiamaani suutnud omale toitlustajat leida ning lapsed ajavad suure vahetunni ajal niisama oma võileibu mikrolaineahjus soojaks. Ütlen ausalt, et selline asjade käik mulle ei meeldi ja loodan, et see saab võimalikult ruttu ka lahendatud. Muidu pean hakkama ka omale kooli mingit kööginurka kauplema.

*

EDIT kell 17:54. Asi läheb ikka järjest hullemaks, tuul tahab minu onni juba maa küljest lahti puhuda ja muulide taga on oioi kui kõrged lained. Täna peab vist appi võtma kas suurema koguse alkoholi või väikesed roosad tabletid, muidu und ei tule. Kuigi kumbki pole hea variant, sest tekitavad kiiresti sõltuvust.

Heast niipalju, et muusikakooli tuli selle aasta esimene "kuldne" õpilane. Nimetan sedamoodi neid, kes mulle ületundidena kirja lähevad. Aga oli juba esimeses tunnis ka väga tubli ja tähelepanelik.

See pühapäev ei kujunenudki kõige kohutavamaks

Kartsin tänasest pühapäevast, et ei taha ega taha teine lõppeda. Seekord läks siiski õnneks.

Kõigepealt kulus jupike aega selleks, et kirjutada natuke visandeid oma järgmisest leheloost. Siis meilisin õpetaja Margusele (Mart Eriku pilliõpetaja). Edasi käisin korra bensukas, sest piimatooted olid külmikust otsa lõppenud. Muuseas "avastasin", et ka islandlased teevad kodujuustu - huvitav, kus mu silmad kogu eelmise aasta olid?

Siis vaatasin interneti kaudu, kuidas Eesti võrkpallimeeskond Hollandile mööda kotte andis, parandasin natuke oma lehelugu, valmistasin lõunasöögi ja pärast seda tegin jalutuskäigu muusikakooli. Valmistasin seal ette homse portsjoni noote, remontisin kitarrikotti, viskasin arvutist prahti välja, pakkisin asjad, võtsin kitarri ja tulin mäe otsast alla.

Lugesin läbi, mida õpetaja Margus oli mulle vastu kirjutanud, panin sealt mõne ratsionaalse iva kõrva taha, kuulasin seda lugu, mille seadet Popsid minult tahavad ning tõmbasin demblikalendrist päeva maha.

Oli kokkuvõttes vaheldusrikas päev.

Eile saatsid Marie ja Mart Erik mulle kaks pilti, mis on tehtud 14.augustil kuskil Pärnu linnas, täpset kohta ma tuvastada ei suutnud. Nagu ka põhjust, miks nad seal pilli mängisid.

Uus stiil - reeded töövabaks?

Nagu näha, on minu onni üks külg korralikult pajuvõsasse kasvanud, ja ega teiseltki poolt pilt palju parem ole. Põlvekõrgusest heinamaast aias rääkimata. Aga jutt tuleb hoopis kooli direktorist, kes tundub esialgu olevat natuke liiga ettevaatlik minusuguste jõhkarditega.

Nimelt on ta omale pähe võtnud, et reeded peaksid mul vabad olema. Kui ma tegutseks Reykjavikis või Akureyris või oleks saare peal perega, poleks mul iseenesest selle vastu ju mitte midagi. Aga Thorshöfnis ja veel ilma autota... eile oli vähemalt parasjagu noote paljundada ja köitmine võttis kah mingi aja, siis pidin ootama, kuni minu rohud apteeki jõuavad ja seejärel poest läbi käima. Vähemalt kella 14:00-ni sai mingit mõtestatud tegevust leitud, aga edasi kahjuks mitte. Molutasin niisama vaheldumisi röötsakil voodi peal Islandi ühislaulude kogumikke uurides ja kägaras arvuti taga Eesti ajalehtedega tutvudes.

Aga jah, eilse juurde tagasi. Kell 15:00 kuulsin siis arvutist uue meili saabumise kella ja läksin uurima (mis muud kui tunniplaan ikka sellel ajal tulla saaks). Oligi tunniplaan, aga esialgu mustand, koos ettevaatliku küsimusega: kas sa oled nõus töötama kuni kella 15:00-ni? Kirjutasin siis, et pole probleemi, aga oled ühe õpilase välja unustanud. Natukese aja pärast saatis uue tunniplaani, koos unustatud õpilasega ja küsimusega: aga kas sa kella 15:30-ni oled nõus töötama? Siis kiskus mul asi juba imelikuks ja ma kirjutasin vastu: ära küsi selliseid küsimusi, eelmistel aastatel läksid mul kõik tööpäevad kella 16:00-ni, pärast Bakkafjördurit tuli veel Thorshöfnis töötada ja ka reeded olid täis pandud.

Edasi ta enam ei kirjutanud, vaid helistas ja küsis, et ega mul midagi selle vastu pole, kui ta paneb kaks suurt kitarripoissi kolmapäeval pärast Bakkafjördurit? Näiteks algusega kella 13:00? Ma siis ütlesin, et praegu sõidab selle maa poole tunniga ära küll, aga kui ilmad koledaks lähevad, siis jätame natuke ajavaru ka. Seepeale ohkas ta kergendatult ja saatis mulle ülevaatamiseks viimase variandi. Kell oli selle sahmerdamise peale saanud 16:47. Kiitsin tunniplaani heaks ja kell 17:05 saadeti see plaan kõikidele lastele, lapsevanematele ja õpetajatele.

Kokkuvõtlikult jäigi siis nii, et esmaspäev lõpeb Bakkafjördurist tagasijõudmisega, teisipäevast neljapäevani on tunnid kella 14:30 ja reedesse pandi kaks tundi - lähen kell 9:15 ja kell 10.15 on nädal läbi. Nii et jõuab ka lennuki peale, kui on soov hulkuma minna. Iseenesest ju väga inimlik, aga sellest pole ma veel jõudnud aru saada, miks selliseid kümnekordseid kooskõlastusi ja eriti tööaja suhtes üleküsimisi vaja läheb. Kella 17:00-ni on ju niikuinii päevane tariif. Ah, vaatan veel paar nädalat ja siis hakkan oma ettepanekuid tegema. Võib-olla tuleb keegi juurde või läheb ära, siis on jälle teine olukord.

Aga nüüd on pannkoogitainas kerkinud, algavad laupäevased tegevused.

EDIT: siin nad ongi söömisvalmilt laual. Mina teen neid pärmiga ja panen nisujahu rukkijahuga pooleks. Eks see selline minu väike kiiks on, et nädalavahetusel midagi küpsetada üritada. Aga ka muuseas üks tõsisemaid peretüli allikaid Eestis viibides. Niisama põhimõtteliselt, kui mina küpsetan lusikapannkooke, teeb emapõder ülepannikooke. Ja kumbki arvab, et teine ei tea pannkookide tegemisest mitte midagi.

Lühike, kuid rõõmus reedene tööpäev

Esimese tunniplaani kohaselt oleks mul pidanud täna sootuks vaba olema. Et aga mõnedel lapsevanematel võtab otsustamine pisut kauem aega kui Põdramati unistada julgeb, pani direktor mulle tänaseks kolm last tunniplaani.

Kell 8:45 tuli Marín (kolmas klass), kes saabus siia maailma otsa Luksemburgist, on õppinud klarnetit (selle peale tundsin teravat valu alakehas), aga nüüd tahaks õppida klaverit (hea seegi!) No näpud on praegu natuke nõrgavõitu, aga kuuleb ja loeb ja taipab ja on näha, et ka solfedžot nuusutanud. Saime kohe asjatama asuda. Peaasi, et ei tekiks mingil ajal ideed klarnetit puhuma hakata, mina kardan selliseid asju.

Kell 9:15 Viktória (neljas klass), temal oli oma kitarr juba ostetud, nii et teadis, mida tahtis. Võib-olla see ehmatas natuke ära, et enne, kui esimese akordi saab tõmmata, läheb näppude töölesaamiseks päris palju aega - aga ta on "õppimiskallakuga" ja saab aru, et tuleb ka kodus harjutada.

Ning kell 9:45 tuli Zuzanna (esimene klass), kes ei teadnud veel täpselt, mida õppida. Tegin siis klassis väikese ringi - mängisin klaveril Bachi C-duur prelüüdi WK 1 ning "All the Things You Are", seejärel kahmasin kitarri ja mängisin sellel "Love me Tender", ning siis puhusin plokkflöödil "Guttavísuri" ja rääkisin vigases islandi keeles sinna kõrvale, et kui natuke suuremaks kasvad, võid þverflauta peale üle minna - illustratsiooniks "Summertime". Trummid jätsin targu näppimata, sest tulemus olnuks ette teada. No ja siis küsisin, et kas said natuke targemaks. Tüdrukul lõid silmad särama ja ta kahmas kiiresti kitarri järele. Edasi proovisime natuke istuda, otsisime näppude abil õigeid keeli, sättisime veidi paremat kätt, vestlesime kitarristi maniküürist ja vaatasime arvutist natuke kitarrivideosid (Vivaldi D-duur kitarrikontsert feat. Boris Björn Bagger & ERSO, "Tears from Heaven" feat.Eric Clapton ja "Nothing Else Matter" feat.Metallica). Juurde muidugi tark jutt, et praegu on nad juba suured tegijad, aga kunagi alustasid samamoodi pisikeste poistena sellest, et proovisid õigesti istuda ja näppudega õigeid keeli ära tunda ja nii edasi... sai aru küll. Muidugi oleks võinud tublide meeskitarristide asemel näidata hoopis tublisid naiskitarriste, aga ei suutnud ühtki videot leida...

Niisiis, Þórshöfni meeskond peaks põhijoontes koos olema. Saagem siis tuttavaks:

1)Bjarney, 1.klass, Álfrúni noorem õde, plokkflööt - katsume siis tasapisi kooliga harjutada;

2)Katrin Sól, 1.klass, Daníeli noorem õde, klaver - kodune õhkkond soosib usinat õppimist ja esimesed kaks tundi on seda ka näidanud;

3)Zuzanna, 1.klass, kitarr - tema esimesest tunnist oli juba ülalpool juttu;

4)Álfrún, 3.klass, sellel aastal vahetas plokkflöödi klaveri vastu - seega viiulivõtme lugemisel ja rütmikas kena põhi all, vaja natuke õppida bassivõtit ja seda, kuidas kahelt realt korraga lugeda;

5)Heimir, 3.klass, niikaua kuni suudame talle kuskilt tekitada kõvera peaga flöödi, puhub altplokkflööti - poiss on suve jooksul kõvasti keskendumisvõimet omandanud ja seega peaks temaga suht libedalt minema;

6)Marín, 3.klass, klaver - vt.ülaltpoolt;

7)Viktória, 4.klass, kitarr - sai temastki eelnevalt räägitud, peaasi et pillimäng ja jalgpall üksteist segama ei hakkaks;

8)Svanhildur, 4.klass, flööt+klaver - on olnud üks minu lemmikõpilasi aegade algusest. Klaverit juba täitsa oskab, flöödivärk tegi mulle alguses pisut muret, aga areneb iga hetkega. Selle optimaalse toonitekitamisega läheb ikka natuke aega ka, hingamisest rääkimata;

9)Þórhallur, 6.klass, löökpillid - tuli neljapäeval esimesse tundi ja üllatas väga kindlakäelise biidiga. Onu mängib ka trumme ja mitut pilli lisaks, eks õepoeg tegi suvel salatrenni. Minu ülesanne on siis seega tegeleda asjaga, mida onu silmaotsaski ei salli - noodilugemise harjutamisega. Ja leida sobivaid eriilmelisi lugusid;

10)Grétar Stefán, 8.klass, süntesaator - esialgu ei oska midagi öelda. Tundub taiplik poiss, aga vist väike kuulmispuue küljes. Rütmi õnneks tajub hästi;

11)Jóhann, 9.klass, kitarr - minu kunde aasta algusest, alguses pidasin lontruseks, aga on tekkinud põhjalikum huvi, vähemalt selles mõttes, et püüab näpud hästi liikuma saada ja siis elektrikitarri proovida;

12)Daníel, 9.klass, kitarr - temaga saab suht vähe vaeva olema, kui ikka tundi jõuab.

Kokkuvõtlikult siis väikesed tüdrukud + suured poisid. Puudu on vahelt see seltskond, kelle kohta kolleeg Risto kasutas üleeile väga tabavat väljendit. Ma ei hakka seda ütlust siinkohas tehnilistel põhjustel kordama.

No vot, nii me elamegi. Kui nüüd saaks veel koolimajja ühe madalama tooli, et päkapikud istudes jalgu ei kõlgutaks, oleks juba väga hea.

Ja veel parem oleks, kui suudaksin välja mõelda, mida teha nädalavahetusel...

Minu ideaalpikkus on 2 meetrit ja 56 sentimeetrit

Sattusin mingil vabal minutil järjekordsele Facebooki lollusele. Pidavat eksisteerima ideaalkaalu valem. Et põhimõtteliselt 0,9 korda (pikkus sentimeetrites - 100). Arvutasin, ja...

Mul oleks täitsa häbi likuda ringi mingi 72,9-kilose luukaritsana. Eks ma siis pöörasin seda valemit natuke, et saada teada oma ideaalpikkust.

Kui pikkus tähistada x ja ideaalkaal y, siis 0,9 (x - 100) = y

Siit 0,9x - 90 = y

ja x = (y + 90) : 0,9

Et mehe kaal on alati ideaalne, siis asendades y arvuga 140, saame

230: 0,9 = 255,5555....

Nii et pole ma midagi nii väga paks. Lihtsalt natuke lühikesevõitu.

Huvitav, miks just pianistid?

Eile oli tore algus Bakkafjörðuris. Uskuge või mitte, aga enamik lapsi oli suvevaheajal harjutanud, nii et asi läks täpselt sealt edasi, kuhu oli maikuus pooleli jäänud. Üks poiss ainult (Mart Eriku eakaaslane) tahaks nüüd plokkflöödi trummide vastu vahetada, iseasi kas see ka võimalikuks osutub. Laste komplekt muidu hirmpalju ei maksagi, paarsada eurot, aga ma olen ka päris kindel, et praegu mõeldakse vallavalitsuses pigem nii, et üks õpilane ja äkki tüdineb varsti ära - kas tasub? Ema ütles küll, et ostab või ise selle trummikomplekti. No vaatame.

Mõttepaus on mul tekkinud rohkem selle koha pealt, et millegipärast on just klaveriõpilased minu nõrk koht, kelle hulgas on "kaadri voolavus" konkurentsitult kõige suurem. Sellel aastal on jälle kuus tegelast sootuks ära jäänud ja seitsmes jätnud ennast poole koormusega (võttis teise pilli juurde). Ei suudagi seda millegagi mõistlikult seletada, kusjuures ise arvan jätkuvalt, et kõikidest neist pillidest, mida õpetan, mängin klaverit ikka kõige paremini. Aga parimaid tulemusi saavutan hoopis kitarri- ja flöödiõpilastega. No comments. Peab asja natuke uurima.

Lõppu väike selgitus, miks ma sellel õppeaastal piltidega nirutan. Mõtlesin nimelt, et ei hakka oma pagasit fotoaparaadiga tühja koormama. Praeguse seisuga nendest ilmakaartest, kuhu parimal juhul enne jõuluvaheaega jõuan, on sügistalvised pildid tehtud. Kontsertidel klõpsivad nagunii paljud. Ja kui midagi seninähtamatut tõesti silme ette jääb, saab hädapärast ka telefoniga pildistada.

Esimene kohvipaus (ilma kohvita, mida ma ei viitsi teha)

Põhimõtteliselt on siis tänaseks pool tööd tehtud ja just raskem pool. Kaks esimese klassi õpilast ja Álfrún, kes alguses natuke vanematega jonnis selle muusikakooli teemal (aga tundub, et pärast plokkflöödi vahetamist klaveri vastu on pisut rahunenud). Üks kitarripoiss kuskil sporti tegemas ja direktor hoiatas, et mõni võib veel mitte tulla, sest inf pole kuigi hästi liikunud. No vähemalt hoiatas, eks minu kineetilise energiaga võrreldes võiks paljusidki uimakanadeks nimetada. Siis, kui ma heas vormis olen.

Vähemalt praegu on veel kõik ilusti kontrolli all. Jutud klaverivirtuoosi Risto maaletoomisest vastavad absoluutselt tõele, no mis ma muud kosta oskan, kui et loodetavasti leiab ta ka enda interpretatsioonivajaduste rahuldamiseks piisavalt võimalusi. Ise lõbustan ennast prügisorteerimise-teemaliste mõttemängudega, Margot andis natuke instruktsioone ja ütles, et ta on ise juba ära harjunud. Eks minagi harju lõpuks, ainuke asi, mis ehk pisut kripeldab, on see, et olen ju näinud Eestiski viibides, millega sellised sorteerimised varem või hiljem lõpevad. Kindlasti leidub mõni jobu, kes lihtsalt ei oska, või mõni pohhuist, kes ei viitsi.

Vist tuleb üks kaheksanda klassi poiss ka muusikakooli, oli midagi rääkinud süntesaatorist. Pean võimalikke bändilugusid siis juba vaikselt välja vaatama hakkama.

Ja nüüd tuleb päeva nali. Kohe mitte mingit õlleisu pole peal. No eks suvel sai teist ikka muidugi tarvitatud ka, seoses palava ilmaga. Ega siingi ilmal midagi viga pole, võib kampsuniga ringi jalutada. +12...+14 ja kerge tuuleke. Esimestel päevadel võtab ehk natuke nina kinni, aga nii kogenud islandlane olen ma juba küll, et igasugu nohurohud kenasti kaasas.

Esimese jalutuskäigu teen vast kuu viimastel päevadel, lastevanemate õhtu hetkeseisuga 1.novembri kandis ja jõulukontsert võiks olla kuskil 15.detsembril.

EDIT kell 15:19 GMT. Nagu võiski arvata, hakkab muusikakooli tahtjate arv jõudsalt kasvama pärast seda, kui töö käima läinud. Nii et selles elus ma ilmselt seda pilti siiski ei näe, kus õpilased ilusti kirja pandud, tunniplaan tehtud - ja siis tulebki õpetaja ning kohe tööle. Detail, aga siiski.

Praegu istun veel koolis ja ootan trumme tagasi. Selgus, et Þórhallur oli suvel harjutanud, võib-olla et isegi salatunde võtnud. Tubli, aga võiks mulle ka nii igaks juhuks öelda, sest ma lähen tegelikult väga närvi, kui ei leia mõnd asjandust sügisel täpselt sealtsamast kohast, kuhu ise selle kevadel jätsin. No vaatame, lubati, et pool tundi tagasi tuuakse ära.

Positiivse asjana selgus seegi, et kuna Þórshöfnis on õppetöö algus kümme minutit varasemaks keeratud, liigub koolibuss ka Bakkafjörðuri vahet varemini. Nii et esmaspäeviti saan õpilastega pool tundi rahulikult täis teha. Negatiivse asjana samas, et koolibussid ei käi iga päev samal kellaajal. Nii et kolmapäev on ikkagi á 20 minutit. No asi seegi, kuigi tunniarvestus läheb veel keerulisemaks.

Tööposti otsas tagasi

Olen siis kenasti päral, akendest tuttavad vaated ja nii edasi.

Saabusin parajasti sellisel kellaajal, et nooremate klasside õpilased olid koridori kokku aetud ja üks kitarriga noorem meesõpetaja juhatas ühislaulmist. Täitsa positiivne tegelikult, kui taolisi asju tehakse, aga selles mõttes pole küll midagi muutunud, et teatud kodanike puhul ei aita seegi, kui õpetaja või lausa direktor kõrval seisab.

Muidu on uudiseid niipalju, et Akureyri lennujaama on suvega tekkinud pangaautomaat (maikuus seda kohe päris kindlasti polnud) ning Hemma og Valdi ukse peal ilutseb kiri: ainult kuni 16 külastajat. Vot selle viimase kohta ma küll ei taipa, miks. Mingid tervisekaitse nõuded või midagi muud?

Vaatasin praeguseks ennast muusikakooli kirjapannud kodanikud ka üle. Eriliste üllatusteta minu jaoks. Þórshöfnis hetkel kaheksa ja Bakkafjörðuris samuti kaheksa (neist neli ühe pere last...) Hea uudis on siinjuures see, et kui veel mõni nägu ootamatult välja ei ilmu, saan nüüd ka B-s 30-minutilisi pillitunde teha. Aga halb uudis on, et kui neid õpilasi nii vähe on, jäävad ületunnid puhta saamata. Vaatasin oma selle nädala tunniplaani - kõik päevad pandud kuni kella 13:30-ni ja reede jumala vaba. Siiski ei imestaks, kui veel mõni nägu kuskilt välja ujub. No pole parata, siinse kandi rahvas on ikka pikkade juhtmetega küll.

Ja täna õhtul pean direktorile sellest kõige raskemast teemast kirjutama. Þórhallur on ennast trummide peale kirja pannud, aga praeguse seisuga ei näe trumme mitte kuskil. Arvata võib, et noortekeskus võttis oma asjad tagasi. Ja Svanhildur tahab õppida flööti, aga mul on kuri kahtlus, et ta käed ei ulata veel. Oleks vaja samasugust pilli nagu see, millega Marie alustas. Ühesõnaga - köhige pappi.

Lähen vaatan nüüd oma onni üle, käin poes ja sätin interneti paika.

TÄIENDATUD KELL 16:29. No sellel suvel pole rootslasest omanik ilmselt siin käinudki. Rohi on õues poolde põlve ja mingid putked üle pea. Kõik täpselt nii, nagu minust maha jäi (välja arvatud muidugi see, et voodipesu kenasti pestud ja vaibad klopitud), isegi õli oli külmkapis alles ja pool kotti suhkrut.

Rohkem pakuvad peamurdmist need kolm prügitünni, mis mulle magamistoa akna alla olid sokutatud. Selge see, et läheb prügi sorteerimiseks, aga kuidas täpselt - äkki keegi kauem Islandi pinna peal viibinud kolleeg teeb mulle kiiresti asjad selgeks. Praegu korjasin igal juhul paberiprahi eraldi välja, aga mis värvi kasti käivad banaanikoored ja mis värvi kasti taara, ei ole veel teada. Seniks hoian neid köögis lauanurgal...

ТЭХТУД!

No nii, läkski sedavõrd kenasti tolle pliidiehitusega, et jõudsin enne Islandile lendu oma silmaga ära näha. Sai kohe seegi järgi proovitud, et kõik lõõrid ikka ilusti tõmbaks. Tõmbasid küll ja väga hästi.

Nüüd tuleb paari nädala jooksul iga päev pisike sületäieke puid ära kütta, et mördi seest vesi ära auraks. Ja siis võib täie rauaga andma hakata.

Panin ka pildi juurde.

Hind tuli sama korralik nagu oli ka töö ise, aga mina olen selline mees, kes on nõus heade asjade eest palju maksma. Pliit (ja kunagi sügisel ehitatav ahi) on ikka eluks ajaks ja natuke kauemaks. Kui mõnel kolleegil on vaja head pottseppa, võin julgesti soovitada!