Suvi poole peal, hetkel tapvalt igav

Juhtusin täna kalendrisse vaatama - pole midagi öelda, juba 9.juuli. Ja mille erilisega ma siis vahepeal hakkama olen saanud? Noh, siiski niipalju, et viisin Kaitseliidu ühendorkestri esimest korda täismõõdulise kontserdini. Solistideks juba ammu läbiproovitud Kristi Roosmaa ja Peeter Kaljumäe ning repertuaaris lood, mida oli Islandil röögatult rohkearvulise vaba aja jooksul rahulikult aega treida. Kava alljärgnevalt:

1.Oklahoma! avamäng

2.Embraceable You muusikalist Girl Crazy (Kristi)

3.Surrey With The Fringe On Top muusikalist Oklahoma! (Peeter)

4.People Will Say We're In Love muusikalist Oklahoma! (duett)

5.Rahalaul filmist Nukitsamees

6.Papaveri e Papere filmist Die süssesten Früchte (Peeter)

7.Kui armastad operetist Kuskil Montparnasse'il (Kristi)

8.Südames on tihti suured soovid operetist Ainult unistus (duett)

9.Sissejuhatus filmile Scherlock Holmes ja doktor Watson

10.Special muusikalist Avenue Q (Kristi)

11.Linda's Note muusikalist The Wedding Singer (Kristi)

12.Tassilo laul operetist Krahvinna Mariza (Peeter)

13.With A Little Bit Of Luck muusikalist Minu veetlev leedi (Peeter + minu huligaanitsemine)

14.Just You Wait 'enry 'iggins muusikalist Minu veetlev leedi (Kristi)

15.Intermezzo ooperist La cavalleria rusticana

16.Majake mere ääres filmist Siin me oleme (duett)

17.New York, New York (Kristi Peetri tõhusal toel)

Tuli tõesti väga hea kontsert ja et ilmaga vedas samuti, oli ka rohkesti rahvast. Aga kas ja millal on seda kava võimalik korrata, ei tea siiani. Kui kõik asjapulgad mööda ilma laiali vedelevad, läheb logistika seda raskemaks. Ja muidugi ka kulukamaks.

Ja sellelt kontserdilt juba otse edasi paraadi proovi, sealt väikesele õllele (mis minu jaoks lõppes vahelejäänud ööga, sest tundsin moraalset kohustust hoolitseda selle eest, et Soome mereväe orkestri major, kellega juhuslikult Ristiisas kokku saime ja Poole Kuues lõpetasime, ei satuks kahtlasesse seltskonda) ning siis oligi juba lõpusirge - vaatamata kõigele paraad välja kannatada.

Muuhulgas nägin ära ka paar tuttavat lõusta Läti Kaitseväe orkestrist, kellega omal ajal aega teenitud sai. Täitsa elusad ja terved, Grizans raibe oma kepiteo eest (ei midagi roppu, üks teatud juhatamisviis, mis kuulub militaarorkestrite juurde) isegi juba kaptenipagunid peale saanud. Ainult üht suurt mehemürakat ma ei tundnud, tema mind küll. Tagus tattool taldrikuid, muidugi ei pruugi see olla tema põhipill, vaid näiteks kitarr või bass. Eks ma küsi järgi mõnelt nooremalt.

Ning pärast seda ongi olnud vaikus majas. Laulupeole seekord asja polnud, ühtki minu lugu ei mängitud ja saadi ka muidu minuta hakkama. Üleeile käisin kuulamas, kuidas kõlab kerge noorenduskuuri läbi teinud Saxon ja vaatamas, kas noorhärra Villandile on dirigeerimisõpingutest midagi külge jäänud. Kõlas ja on ikka.

Eks ma siis vaata niisama, kuidas suvi kulgeb. Katsun mingi järgmise kontserdikava projekti maha joonistada. Ja mõtlen natuke elu üle järgi. Elus on mustad ja valged ainult kaks asja, sünd ja surm. Kõik muu on värviline. Tahaks ikkagi lähiaja jooksul kõik värvid õigeks ajada.

Aga kui keegi mõne hea idee välja käib ja mind kuhugi millestki osa võtma kutsub, tulen heameelega!

Kes tahab kontserdist või Kaitseliidu orkestriteenistuse tegemistest natuke rohkem pilte vaadata, külastagu Lõustaraamatus vastavat lehte.

Ja nüüd - KOJUSÕIT !

See töösessioon on niisiis läbi. Kevadkontserdid peetud, käidud mängimas ka väljaspool oma kodukišlakki ja tehtud muudki.

Tegelikult oli päris raske poolaasta. Esiteks, aasta alguses toimusid mingid ootamatud arusaamatused minu palgast mahaarvestamistega, ja see lõi ikka väga jalad alt ära. Siiamaani pole midagi selgitama vaevutud, aga fakt, et juunikuuni läheb asjade klaarimisega ära kindlasti.

Teine asi, et lihavõttevaheaeg oli äärmiselt lollis kohas. Polnud mõtet kümneks päevaks koju käima tulla ja siis üheteistkümneks päevaks jälle tagasi. Järgmisel aastal on palju parem aeg, märtsi lõpp-aprilli algus.

Jah, lugesite õigesti - järgmisel aastal teen sedasama tööd ja sellessamas kohas. Esiteks on mul juriidilises mõttes tööleping muutunud automaatselt tähtajatuks. Teiseks - kui üks pool tahaks seda lepingut lõpetada, peaks ta sellest teatama kolm kuud ette. Ja kolmandaks, ega vald ei tahagi lõpetada, sest neil poleks minu oskustega meest kuskilt võtta.

Igatahes, saare peal juba vaikselt jutud liiguvad, et kuskil kirdenurgas on äärmiselt tõsised tegijad. Eks ma seda juba vaata edaspidi, kas mul õnnestub tänu tollele faktile välja kaubelda ka tilluke tõus ametiredelil. Palju ei tahagi, aga kui arvestada asjaoluga, et teen faktiliselt juba praegu osakonnajuhataja tööd, poleks ehk patt ka vastavat ametiposti küsida?

Natuke eesootavast suvest ka. KL orkestri ja solistidega on vaja lava- ja filmimuusika kontsert välja tuua, TÜ Narva kolledžis on loeng, Võidupüha paraad ja EST-TATTOO on nagunii, tahaks läbi põigata ka laulupeolt. Klassi kokkutulek - 25 aastat lõpetamisest. Ja kindlasti tuleb igasugu muidki asju ette. Suvistele pakkumistele olen igal juhul täiesti avatud. Niisama vedeleda ei viitsi.

Olgu peale. Eks ma kirjuta jälle, kui miskit toimumas.

Äi viitsi isegi päivi lugeda...

Elu õpetab võtma asju külmalt. Isegi siin Islandil.

Enne 2009.aasta kevadkontserti mõtlesin nagu eestlane elevanti vaadates - huvitav, mis ta minust küll mõtleb? Enne 2009.aasta jõulukontserti olin (suhteliselt objektiivsetel põhjustel) veidi närvis ja lugesin päevi. Enne 2010.aasta lihavõttekontserte olin juba palju rahulikum, 2010.aasta jõulukontserdid tulid rutiinselt ja praegused kontserdid on juba täiesti kindla peale minek.

Aga tegelikult rõõmustab mind, et mul on VIST õnnestunud kohaliku mõttemaailma alustalasid pisut kõigutada. Jah, ületunde ja kolmandiku võrra suuremat palka ei mäleta enam tõesti, millal viimati sain - aga nendega, kes on ellu jäänud, saab tõepoolest teha ka kontseptuaalkunsti. Sellel, järgmisel ja ka üleülejärgmisel aastal. Ja see polegi nii paha perspektiiv. Küllap ma midagi lisateenistuse osas ka välja mõtlen.

Aga muidu - tingimusel, et lennukid lendavad nagu lennuplaanis ette nähtud, on rattad kilupealinnas maas 11.mail kell 17:35. Jaak ja Kaido - orkestrit pole selleks sündmuseks vaja, säästke jõudu järgnevaks!

HOMME SAAB JÄLLE TÖÖD TEHA !

Mis ma siia ikka pikka möla kirjutan. Teoreetiliselt on maikuu kontserdid ette valmistatud ja eks homsest näeb, kuidas see värk praktikas töötab.

Ainuke asi, mille peale hetkel mõtlen, et äkki oleks pidanud need kontserdid ära tegema juba enne lihavõtteid või vaheaja esimestel päevadel. Nii nagu kuuldavasti paljudes eestlaste osalemisega koolides tehti.

Islandlastele meeldib puhata. Mulle mitte

Vot ei seedi sihukest logelemist, nagu praegu toimub.

Marie pole veel kooli saanudki (kuigi väga tahaks). Esmaspäeval, 11.aprillil, selgus, et nende klassiõpetaja (kes läks kevadel ise lapsepuhkusele, aga oli nõus tulema tööle tema asemel tulnud õpetaja asemel, kes omakorda lapsepuhkusele jäi - noh, läks keeruliseks jälgida?) on võtnud omale titemammade jaoks seadusega ettenähtud vabad päevad just nädal enne koolivaheaega ja paar päeva pärast, ning saabub paremal juhul neljapäeval, 28.aprillil. Abiõpetajal pole vastavaid pädevusi ja selles klassis on paar erivajadustega tegelast veel (mina ütleksin lihtsalt, et see on püksirihmavaba kasvatamise tulem).

Lihavõtted on niikuinii pikad. Neljapäev on pidupäev, sel aastal oli see veel lisaks esimene suvepäev. Suur Reede niikuinii, siis loomulikult laupäev iseenesest, muidugi 1.lihavõttepüha ja ka esmaspäev pärast ülestõusmist. Kool on võtnud omale lisaks veel teisipäeva starfsdaguriks. Lahe. Arvata võib, et kui kolmapäeval esimesed tundi tulevad, peab kõigepealt nende pillidelt eemaldama paksu tolmukihi ja ämblikuvõrgud.

Muidu sai natuke ringi vaadatud koolivaheajal küll. Et 16.aprillil palus kontserti andma tulnud Eyjafjörðuri meeskoor muusikakoolilt paar vahepala oma kavasse, kasutasime Mariega juhust ja lasime ennast järgmisel päeval Akureyri sõidutada. Sealt kaheks päevaks Siglufjörðurisse vahepeatusega Dalviki ujulas, Akureyri tagasi ja lennureis oma kodukišlakki.

Praegu koristame natuke, siis mängime pisut kitarri, seejärel käin ma poes ära ja värvime mõned munad. Pärast lõunat läheme muusikakooli, mängime flööti ja siis proovin natuke üht tellimust edasi teha. Eks ma Eestis tagasi olles puhka pisut rohkem, kui võimaldatakse. Ehkki suviseid tegemisi tundub parasjagu olevat.

Ma kordan: üks kord on juhus. Kaks korda juba süsteem

Hea lugeja, arva ära, kas Marie Põdra lendas eile õhtuse lennuga Tallinnast Kopenhagenisse, sealt tunni aja pärast Keflavikki, sai seal minuga kella 21:00 paiku kokku ning täna kell 13 lendame Akureyri, kus käime lennundusmuuseumis, uisutamas ja ujulas ning issi joob oma traditsioonilise õlle Cafe Amouris?

Sittagi. Kõigepealt lükati kell 18:10 lend 19:00 peale, siis 19:40 peale, siis oli päevselge, et enam jätkulennule ei jõua, peaaegu juba koju jõudnud ema kutsuti Tallinna tagasi ning hakati arutama, millised võimalused oleks. Igal juhul niipalju ma tean, et hommikune TLL-CPH lend tõusis õhku ja maandus, Marie oli pardal ja praegu on ta kuskil CPH lennujaama peal (saatja järelvalve all). Umbes 6 tundi peab passima, näis, kas ta oskab saatjale inglise keeles selgeks teha, et kõht tühjaks läheb. Ja siis tuleb päästev Icelandairi lend, mis peaks kell 15:10 Keflavikis olema.

Sain küll ootamatult kõva abi valla kultuurinõunikult, kes teatas, et ta on täna Reykjavikis ning hakkab sõitma õhtul Thorshöfni poole, ning võib meid Mariega peale võtta. Suur aitäh talle selges eesti keeles! Aga ikkagi on jamasid ja kulutusi päris palju juba olnud ja tuleb veel. Sest 1)maksin kallima kahese toa eest, mida tegelikult ei vajanud; 2)panin kinni tollel hetkel ainuvõimaliku majutuse Akureyris, ning võib väga vabalt juhtuda, et nad ei aktsepteeri plaanide muutumist hädajuhtumina ja koorivad minu kaardilt mõlema öö eest täie rauaga; 3)lennupiletid Reykjavik-Akureyri lähevad ka vett vedama...

Plussiks, et saan Mariele rohkem Islandit näidata. Sõitmist talub ta hästi.

Aga see on juba kolmas ja pooles kord neljast võimalikust, kui nende õhtuste lendudega on mingi jama olnud. Esimene kord oli minu kõige esimene sõit Islandile 20.veebruar 2009, mis jäi Kopenhagenisse liiga palju hiljaks. Teine kord, kui pidime Mart Erikuga 16.jaanuaril 2011 lendama läbi Oslo, aga see lend tühistati. Kolmas kord nüüd see eilne juhtum. Ja pooleks korraks loen seda, kui 5.aprillil 2010 jäi Kopenhageni lend jälle hiljaks ning oli täielik napikas. Mart Erik püstitas tol päeval kindlasti 5-aastaste vanuseklassi 1500 m jooksu maailmarekordi. Tiba liiga palju juhtumisi ühe pere kohta, või mis?

Üks kord on juhus. Kaks korda järjest juba süsteem.

On teisipäev ja ma olen juba päris mitu tundi niisama tühjalt molutanud. Arvestades kõiki asjaolusid pole ka ime.

Kuna minu praegune kooli direktor ei ole suuteline ise muusikakooli tunniplaane koostama, teen ma neid alates novembrikuust ise. Ja siiamaani asjad üldiselt ka toimisid.

Nüüd, juba teist nädalat järjest jõuab aga minu postkasti esmaspäeva õhtul kiri, et paluks selle nädala tunniplaani. Ehkki need on minu poolt alati saadetud hiljemalt kolmapäeval, ja mitte järgmiseks, vaid lausa ülejärgmiseks nädalaks.

Loomulikult ei saa laps tundi tulla, kui tal pole kaasas ei pilli ega noote, ja neid pole kaasas seetõttu, et lapsevanemad ei tea neid kaasa panna, sest nad pole saanud tunniplaani. Ausõna, selline bardakk viskab juba väga üle. Kui ei suuda või ei taha, pole tarvis üldse oma nina vahele toppida. Andku kõikide õpilaste ja lapsevanemate andmed ja ma suhtlen nendega otse.

Kullakesed, esimene aprill on ju alles homme!

Täna oli mingi täiesti imelik päev. Absoluutselt kõik õpilased, kes olid tunniplaani kirjutatud, jõudsid ka kohale, isegi õigeaegselt ja põhimõtteliselt tunniks ettevalmistunult.

Ilmselgelt on tegemist mingi magnetilise anomaaliaga.

Appi, täna oli ju neljapäev!

Täna oli terve päeva selline tunne, et midagi on väga viltu ja valesti. Eks oli ju ka pisut, Þórshöfni koolis on lapsed massiliselt haiged ja ega minugi nohu, mille sain külge Eskifjörðuris mittekäimisest, pole veel lõplikult taandunud.

Aga - kell 8:57 (12-minutilise hilinemisega) tuli Viktoria, kes teatas sissejuhatuseks, et Dagur ja Heimir on haiged. No sai tänutäheks oma pool tundi kätte ja natuke veel otsa. Kell 9:45 pidi tulema Mikolaj, aga see, mis toimub perekond Potrykuste kodus, vajaks tõenäoliselt uurimist. Bardakk on selle asja nimi, seltsimehed. Jätkavad nad siis õpinguid või ei, aga niikaua, kui nende valduses on kooli pillid ja noodid, kirjutan mina nad külma kõhuga tunniplaani. OK, edasi. 11:20 oli Svanhilduri aeg, aga ema helistas ja küsis, kas laps ei võiks homme tulla. Mis mul selle vastu olla saab, kui niimoodi suheldakse ja kokku lepitakse. Seega 9:45-st alates kuni lõunani vaba. Pärast lõunat - 12:30 Heimir haige, 13:00 Marin teadmata kadunud. Kõik. No mis ma muud tegin, kui viimase olemasoleva lava- ja filmimuusika kontserdi seade valmis.

Sihuke täielik laupäeva tunne oli niisiis peal. Haiguste vastu muidugi ei saa kuigivõrd, eriti kui igasuguse ilmaga poolpaljalt ringi silgata. Praegu on siinkandis päris pikalt külma ka olnud, ehk varsti pääseb rohkem kevadet võimule. Kontsertide pärast ma verd ei kuse, pool kava võib põhimõtteliselt juba homme ära mängida ja teise poole enne lihavõttevaheaega.

Ühe festivalilkäigu kuulsusetu lõpp

Istun praegu Þórshöfnis oma kooliarvuti taga. Ilm õues on täiesti masendav, lumesadu ei taha ega taha otsa lõppeda, ja oleks siis vähemalt tuulevaikne - aga kus sa sellega!

Hommikul pidime niisiis sõitma Eskifjörðurisse, festivalile Nótan. Auto Svanhilduri isa kunstilisel juhtimisel isegi saabus õigel ajal minu maja ette, aga info oli kõike muud kui rõõmustav. Tõepoolest, veendusin oma silmaga, et tee number 85 oli tihedalt täis tuisanud, tegime küll abitu katsetuse paarsada meetrit sõita, ent siis kiskus asi nii hulluks, et roolist kõlas kategooriline EI. Ots ümber ja asja arutama Heiðruni poole, kes polnud isegi katsetanud välja sõita. Seda enam, et laupäev on ka ainus päev, kus lumesahkadel pole kirdemantee peale asja.

Maanteeameti teeolude lehel olid eelmise õhtu andmed. Ja kiri, et süsteemi rikke tõttu uusi andmeid ei edastata. Telefonikõned ümbruskonna tuttavatele olid vähelohutavad - kohe sai selgeks, et kuni Vopnafjörðurini sama hullud teeolud ja ega mujalgi parem pole. Jäi veel õrn lootus, et ehk on neid lumevangi jäänuid nii rohkesti, et kogu üritus lükatakse edasi. Kahjuks sai paari järgmise tunni jooksul selgeks, et enamik on raskustega, ent siiski kohale jõudnud, ja seega kontsert toimub. Meieta. Ütleks, et pettunud näoilmeid oli massiliselt. Terve suur hulk tööd millegi ilusa nimel oli lennanud lihtsalt vastu taevast. Ei ole mulgi see tuju kaugeltki hea, viisakalt väljendudes.

Olgu peale - ilmaga tuleb Islandil arvestada. Aga ma ei saa kuidagi nõustuda korraldajate suhtumisega "teie enda probleem, kui tulla ei saa". Minu arvates tehakse selliseid festivale ikkagi selle jaoks, et lapsed näeksid, millega mujal ilmanurgas tegeldakse. Võrdlemised võrdlemisteks (loomulikult püütakse ennast ka mingisse taustsüsteemi paigutada, selle vastu ei saa), aga ka lihtsalt mõnuga musitseerida on igavesti tore. Mina korraldajate asemel otsiks praegu kindlasti mingit lahendust, kuidas ka Þórshöfni lapsed festivalist osa saaks.

Püüan nüüd natuke noote trükkida, ehk läheb tuju pisut paremaks. Ja kahe tunni pärast lähen õlut jooma.

Edit kell 21:36. Minul õlu juba joodud ja isegi katuse alla tagasi jõutud. Aga tunnen sügavat muret klassivend Kaldo pärast, sest viimne teade temalt pärineb peaaegu et igiammusest ajast: "Varsti jõuame Egilsstadirisse ja siis võtame üksteise järgi sappa..."

Veel kaks päeva oodata, ja siis...

Ma ei tea, kuidas keegi kolleegidest kuskil - aga minu jaoks on see festival (või nimetatagu seda kuidas tahes) nimega Nótan küll väga oluline. Muidu ela siin nagu karu perses, tegele millegagi ja ainult mõistata, kas see, millega sa parasjagu tegeled, on ikka normaalne ja asjalik asi.

Vähemalt näeb selle ära, millega muudes muusikakoolides tegeldakse. Ja - minu andmetel on see Þórshöfni rahvale üldse esimest korda millestki väljaspool toimuvast mastaapsest asjast osa võtta. Selle hõikasin igal juhul rahvale maha, et läheb kuidas läheb - oleme ikkagi hästi teinud.

Raha-asjadest ja koolikalendrist

Istun niisiis juba kolmandat päeva kodus. Õues valitseb eriti hull ilm, tuiskab ja on ukse ette päris korraliku hange korraldanud. Kohe mitte mingit tahtmist pole nina õue pista.

Ah et miks kodus keset töönädalat? No vot ei ole töönädal. Þórshöfni põhikool on tulnukatest pedagooge otsast otsani täis (direktor kaasa arvatud) ja need tahavad koju puhkama sõita, muidu tekkivad rängad psühholoogilised probleemid. Kolmapäeval kell 9:30 lõppes igasugune õppetöö, kõik kobisid lennuki peale ja tulevad tagasi esmaspäeval kell 10:30. Sellega keeratakse mul muidugi ka esmaspäevane Bakkafjörðuri päev korralikult persse.

Kõige hullem, et selle ajaga pole midagi mõistlikku peale hakata. Kristi saatis küll teiselt poolt Atlandi ookeani ühe suvise kontserdi loo klaviiri, mõtlesin et selle orkestreerimisega kolm päeva ikka ära kulub - aga ilus teooria oli. Kirjutasin küll tagant ettepoole, aga sai päevaga valmis...

Kunagi mainisin, et üks kohaliku kaliibriga laulutäht tahtis mingeid väikseid seadeid saada, aga nii nagu siin regioonis on heaks tavaks saanud kõigepealt kaagutada ja alles siis muneda, sain minagi kolmandate isikute kaudu teada, et keegi ilmselt hakkas kõva häälega raha lugema ning leidis, et anda muusikalistele lavateostele natuke värvi juurde on ilmselgelt üleliigne kulutus. Masuaeg, mis teha - muusikal võib minna ka klaveri saatel ning järge ootavad lavastused "Ali Baba ja seitse röövlit", "Lumivalgeke ja kaks pöialpoissi" ja "Hunt"...

Üks rõõmus uudis on veel - sain jälile sellele põhjusele, miks minu rahanumbrid palgapäeval tundusid kuidagi pisikesevõitu. Pärast kuuajalisi hiigelponnistusi õnnestus lõpuks saada enda valdusesse paberid omaenda rahade liikumisest. Ja pilt muutus palju selgemaks. Vähemalt on konkreetselt mille kohta küsida. Nad raiped on minult võtnud renti ja igasugu muid makse ka suvekuude eest, kui ma Islandil ei ole. Millega ma pole seetõttu nõus, et olen alati Islandi pinnalt lahkudes andnud võtmed rootslasest omaniku kohapealse esindaja kätte hoiule, teadmises et omanik tahab suviti ise sees elada. Tegelikult peaks maha arvama veel ühe kuu rendi, detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani (ka siis olen alati selle jutu peale, et ehk omanik tuleb jõuludeks, võtmed ära andnud) - aga hea küll, ei hakka juuksekarva lõhki ajama. Niikuinii seisab raskem osa nimega läbirääkimised veel ees. Kuuldavasti kolleeg Risto ootab Akureyris (või ise ta ütles, et isegi ei oota enam) siiamaani (juba kuu aega) oma täiesti vaieldamatult välja teenitud ja absoluutselt ametlikku honorari - nii et tere tulemast klubisse!

Distsiplineerimatus on selle asja nimi, sõbrad - ja see on koht, kus mina järeleandmisi teha ei saa.

Kaks kooli - nagu öö ja päev

Ma olen juba ennegi tähele pannud, et Þórshöfn ja Bakkafjörður on kaks erinevat kohta. Bakkafjörðuri tööpäevad on mulle nagu puhkus - õppetöö läheb nagu muuseas, kõik tuleb pingutamata ja saame lihtsalt musitseerida. Kõigele lisaks - nad musitseerivad nii mõnigi kord ka ilma minuta, saavad omavahel kokku ja mängivad pilli.

Ja siis tuleb sellele kontrastiks kaelamurdev töö Þórshöfnis. Kohal käiakse parasjagu siis kui viitsitakse, kodus harjutab ainult üks-kaks õpilast (mistõttu tunnist tundi ühed ja samad vead), küll jäädakse hiljaks, küll unustatakse noodid koju ja küll jäetakse tulemata ansamblitundi (teine laps ootab ilmaasjata). Kusjuures õpetajad õigustavad veel takka - nagu muusikakool polekski haridusasutus.

Saaks kuidagi aru, kui oleks vastupidi - et väike koht, mis nendest lastest ikka tahta. Aga... Igatahes on minu jaoks praegu seis täpselt selline, et Bakkafjörðuri õpilaste pärast töötaks siin regioonis veel kümmekond aastat - aga Þórshöfni õpilaste pärast tahaks kuskile saare teise otsa või veel kaugemale jalga lasta. Kurb.

No nüüd sai minu mõõt küll täis

Jutt ikka muidugi prügisorteerimise teemadel. Täna oli jälle "lendavate prügikonteinerite päev". Rohelise sain käte kuskilt koeraputka juurest ja hallile oli liiga kitsas aiaauk ette jäänud. Plastpudelid ja plekkpurgid, mis teadupärast isegi kilekotti pakituna suurt mitte midagi ei kaalu, olid mööda õue laiali ja mõned ka väljaspool minu territooriumi. Nagu ma olen tähele pannud, on needsinatsed konteinerid pidevalt pikaliasendis ja kaugeltki mitte ainult minul. Ja usun ka, et mitte ainult siin minu kandis, sest tugevad tuuled on tüüpilised kogu Islandile. Mina julgeks küll öelda, et kellegi tellimustööd täites osteti kokku terve hunnik Islandi ilmastikuoludesse mittesobivaid prügikaste ja määritakse neid nüüd elanikele pähe.

Käigu persse. Mina igatahes lähen vanade heade meetodite peale tagasi. Ei sorteeri mitte midagi, kogun üldprügina suurde kotti kokku ja kui see kott täis saab, sokutan halli konteinerisse (mis ongi üldprügi oma). Juriidiliselt on kõik korras ehk lühendatult JOKK.

Seda ja teist

Viimasel paaril päeval on pidevalt selline "reede vastu esmaspäeva" tunne peal. Järgmine nädal on see nii-öelda vastlanädal, kus käiakse mööda linna sanditamas ja tehakse mingeid kostüümipidusid ja siis tuleb tuhkapäev ja pärast seda neljapäev-reede direktori poolt koolivabaks antud. Aga juba täna hakkas pihta, lisaks traditsiooniliselt kadunud perekond Potrykusele (kes ilmselt leinavad taga oma ärajooksnud kassi) oli veel paar last teadmata suunas haihtunud ja paar tükki tulid valel ajal. Nendest, kes kohale jõudsidki, polnud ka pooled kodus harjutanud, õnneks need vähemalt olid, kellega Nótanile läheme.

Homme on siis ainult kaks suurt lontrust kella 8:45-9:45 ja siis on jälle üks nädal ühel pool. Vaatan homse tiguposti üle, üks kohalik ooperitäht tahtis mingi oma projekti jaoks mõned pisiseadeid saada ega pole kuulda olnud, et ta asjast vahepeal loobunud oleks. Ja siis on enda asju teha ja üks vana lubadus täita ja siis veel paar asja. Sellega ennast enamvähem sirge hoiangi.

Ilm on ka täpselt selline, et ühe päeva jooksul kõike korraga. Hommikul pidin ennast jälle sellega lõbustama, et pikalipuhutud rohelisest tünnist (paber, papp ja pakendid) mööda ilma laiali lennanud taara enam-vähem korrektselt kokku koguda. Kurat, mulle hakkab see prügi sorteerimise mõte järjest vähem meeldima. Homme lubatakse +8 ja päikesepaistet, laupäeval -6 (kuigi tuuletu) ning pühapäeval +2, aga väikese lumega. Mille puhul ka õnnitlen.

Varsti lähevad päevad ka hirmus pikaks ja siis pean hakkama ilmselt natuke unerohtu neelama. Või õhtune õlu teeb ehk sama töö ära.

Khm, ilus ilm täna?

Tänane öö oli jälle üks sellistest, kus sai paar korda puhtalt seetõttu üles ärgatud, et tuul möirgas aknapraos ja kogu maja nagises hirmuäratavalt. Kell 7:15, minu traditsioonilisel ärkamise ajal, oli täpselt sama seis. Hommikul kooli minnes vedasin üle hulga aja kõige õhema kampsuni selga ja mütsil kõrvaklapid alla. Miks üldse kooli läksin - olin täiesti kindel, et sellise ilmaga mingisugust útivistardagurit küll ei toimu.

Oh kus sa sellega. Esimene asi, mida kodust välja astudes silmasin, olid väikesekasvulised rahvamassid päästeteenistuse ees. Ja teine asi, mis paistis juba koolimaja aknast, oli rahvas jalgpalliväljakul. Islandlastel on ilmselgelt mõistest "ilus ilm" mingi pehmelt öeldes omapärane arusaam, mis mulle kui eestlasele pole veel juhtmetesse jõudnud.

Nii et muusikakooli täna küll keegi ei jõua. Aga nagu juba mainisin, omi asju teha mul täitsa jätkub.

Huvitav, mis aastaaeg praegu Islandil on?

Täna oli siis rõõmus nädala algus Bakkafjörðuris, kus ma, nagu juba korduvalt ka maininud olen, ei pea enda jaoks aktsepteeritava tulemuse saavutamiseks mitte kõige vähematki vaeva nägema. Peaaegu - üks ei viitsi eriti harjutada, muidu oleks poole kõvem kindlasti.

See selleks muidugi, panin oma postitusele ju ilmateemalise pealkirja. Nojah, õpilased olid igal võimalikul juhul õues ja suht paljalt, tagasisõidul soojendas päike siinkirjutaja mõnusalt uimaseks, lund on ainult mõni väike kriim ja pajudel on urvad ammu väljas (ehkki kahtlustan, et tegemist pole päris sama liigiga, mis Eestis kasvab). Ainuke asi, et tuul, raibe, on viimasel ajal kogu aeg tugev. Töölt koju jõudes avastasin, et hallil prügikonteineril (üldprügi) on kaas kuhugi lennanud. Merele arvatavasti. Varsti lendab konteiner ise ka järgi. Leinaminut.

Igatahes, homme on koolis útivistardagur. Mis tähendab seda, nagu kirjutas direktor, et kui on ilus ilm, siis jäävad tunnid ära ja töllerdatakse niisama. Seda, mis mahub määratluse "ilus ilm" alla, ta igaks juhuks lahti ei seletanud. Eks siis homme töö käigus selgub. Kooli ma ikka lähen, saab omigi asju teha, kui õpilasi pole.

Hingetõmbepaus, baritonsaxi ja 1.trompeti vahel

Iseendalegi üllatuseks avastasin, et viimane sissekanne minu veebipäevikus pärineb 9.veebruarist. Vahepealse 18 päeva jooksul pole juhtunud mitte midagi sellist, mis minu tegevuse alustalasid kõigutaks. Valmistusime Mart Erikuga muusikakoolide vaheliseks konkursiks ja sellest vabal ajal mängisime natuke hasartmänge... mis veel? ah jaa, laupäeviti käisime muidugi ujulas ja pühapäeval olid traditsioonilised pannkoogid. Muuhulgas jõudsin ära seada mõned uued suvise lava- ja filmimuusika kontserdi lood ning uurida festivali Nótan kohta, mis paistab olevat tore algatus, kui välja arvata mõned tehnilised nüansid. See mulle näiteks siiamaani päris selge ei ole, kuidas 19.märtsil liikuda ca 300 km kaugusele Eskifjörðurisse. Aga natuke veel aega on.

Nüüd on Mart Erik läinud ja Marie tulekuni kuu või pisut rohkem aega. Kasutan seda selleks, et enda asjadega ilusti järje peale jõuda. Selleaastane lihavõttevaheaeg on kole halvas kohas, 15.-26.aprillini. Ühes koolis algavad eksamid 12. ja teises koolis 16.mail, seetõttu pean arvatavasti kontserdid 11.maiks ära tegema. Mul on kontseptsioonis hetkel veel mõned augud sees, aga selge on, et põhijoontes peavad õpilased valmis olema veel enne lihavõttevaheaja algust. Siis jääb aprilli lõpp-mai algus mitteharjutamisest tekkinud rooste pillidelt ja ajust mahanühkimiseks ning lugude lihvimiseks.

Vähemalt on kogu aeg midagi teha, asi seegi. Ja kui sellest aega üle jääb, eks ma siis katsu uudiseid ka natuke jagada.

Óveður

Täna hommikul tekkis täiesti selline küsimus, et kas ikka Bakkafjörðurisse sõit tuleb. Kogu öö läbi oli tormanud ja tuisanud ning Vegagerðini veebilehel olid pikad teejupid punased.

Auto siiski tuli ja logistas mingi 30-40 km/h selle 45 kilomeetrit ära. Vahepeal oli küll tunne, et puhub merre või jääme mingi tuisuvaalu sisse kinni, aga läks seekord õnneks.

Õpilasi oli ka ainult kolm. Ega taolised poolkõvad päevad väga ei meeldi, aga peaasi, kui pärast lõunat ikka koju saab.

Pilt on küll Islandilt, aga mitte käesoleva juhtumiga seotud ja mitte ka minu tehtud.

Natuke müstikat

Kahe viimase päeva jooksul on juhtunud mõni selline asi, mis paneb mind lihtsalt pead vangutama.

Kõigepealt, avastasin oma arvet ja palgalehti uurima hakates, et kuidagi väga vähevõitu olen kaks viimast kuud saanud. Pole emapõtragi kodustes majapidamistöödes abistada suutnud. 99% on asi selles, et ametlikust jõuluvaheajast pikemalt puhatud päevad on maha võetud. Muidu oleks see ehk ka loogiline, aga möödunud õppeaastast oli mul koolidirektoriga natuke teistsugune kokkulepe, seda eeskätt selle huvides, et lapsed saaksid talvisteks ja kevadisteks eksamiteks ette valmistada. Kui direktor vahetus, siis sellel teemal muidugi asjaajamise üleandmisel juttu ei tehtud ega osanud minagi miskit halba karta. Et nüüd ei jääks muljet minust kui vastikust rahaahnest putukast, siis mind ei pahanda see, et raha ära võeti, vaid tolle äravõtmise protseduur antud juhul. Püüan vallas selgeks teha, et päris niimoodi asjad ikka ei käi.

Teine lugu oli veel müstilisem. Täna pärast lõunat ütles direktor, et muusikakoolile on pillipoest pakk. Olin väga üllatunud, sest pole mitte midagi tellinud. Pakis oli kaks mikrofonijuhtme pistikut ja kolm mikrofonihoidjat. Mul EI OLE koolis mikrofone, seega pole mul nende asjadega ka midagi teha. Huvitav, kes siis ikkagi tellis - ja veel muusikakooli nimel?

Rutiin

Mul pole vahepeal ausalt öeldes olnud mitte mingit tahtmist kirjutada. Kaks väga jubedat uudist Pärnust võtsid ikka päris läbi. Igatahes, kui mõni oli siiani veel kahevahel, kas jumal on olemas või mitte, siis nüüd peab küll selge olema. Ei ole olemas. Muidu selliseid asju ei juhtuks.

Aga muidugi tuleb siiajäänutel eluga edasi minna ja eks me lähemegi. Mart Erik astus täna uude aastanumbrisse. Teeb koolis väga kõvu sooritusi. Korjab mere äärest erinevat biomaterjali. Harrastab allveeujumist ja teeb mulle täringumängus pähe. Ja vaatamata kõigele areneb tasapisi pasunapuhumises. Mina suhtlen aeg-ajalt kodustega, kirjutan ühele bändile seadeid ja valmistun suviseks suurprojektiks ehk kontserdiks lava- ja filmimuusikast.

Ning ilmad teevad trikke.

Päev koos esimese klassiga - OO ÕUDUST !!!

Igatahes olen ma nüüd ilma Islandi-siseste vahejuhtumiteta Þórshöfnis tagasi ja muusikakoolis juba ka esimesed tunnid ära teinud. Aga mitte sellepärast ei tahtnud ma täna kirjutada.

Direktor arvas, et Mart Erik kohaneb paremini, kui ma paar esimest päeva temaga koolis kaasas käin. Isegi pani muusikakooli tunnid mulle alles pärast esimese klassi koolipäeva lõppu. No mis seal siis ikka, mõtlesin, eks ma istu pealegi ja seletan eesti keeles, kui midagi väga keerulist.

Oh kus sa sellega - keerulist pole õppimise mõttes nagu eriti üldse midagi. Asi näeb välja täpselt niimoodi, et igaüks liigutab parasjagu niipalju kui viitsib. Põhimõtteliselt ei viitsita kahjuks üldse - ja enamik jõnglasi on ikka totaalselt ära hellitatud. Minnakse ja lukustatakse kasvõi ennast peldikusse, aga vot näe ei kirjutata kolme rida ý-sid. Distsipliinist ma parem ei räägigi, sest pole võimalik rääkida millestki, mida pole olemas. Mart Erik, kes pole kaugeltki mingi paipoiss, ehmatas päris ära.

Asi pole selles, kes kui tark või loll on. Muidugi on Mart Erik suuteline tegema teise klassi matemaatikaülesandeid, kui ta on Marie õppimist kõrvalt piilunud. Aga kui keegi isegi ei püüa lugeda kokku viis ruutu ja värvida need punaseks, on kogu suhtumises koolitöösse midagi tõsiselt mäda.

Ja eriti kurb on, kui sellised asjad hakkavad mõjutama ka minu valikuid. Isegi mina pole suuteline õpetama midagi nii suurt püsivust ja järjepidevust nõudvat nagu pillimäng - taolisele rahvale, kes lihtsalt ei tahagi keskenduda. Huvitav, kas see on probleem ainult siin minu kirdenurgas või kogu Islandil?

"Lihtsalt niisama" keeldun mina igatahes midagi tegemast. Igal tegevusel olgu mingisugune mõtestatuse moment ikkagi sees.

Ei ole siin veel midagi pihta hakanud. Eesti Õhk imeb täiega.

Ei tea, kas tõmban mina igasugu õnnetusi ligi või mis... aga istun hetkel sugugi mitte Þórshöfnis, vaid Reykjavíkis. Loodetavasti pääsen ikka homme vähemalt oma tööpostile käegakatsutavasse lähedusse.

Aga mis siis juhtus? Olime lennujaama sõitmisega jõudnud juba kuhugile Tallinna lähistele, kui raadiost tuli teade, et Kopenhageni lennukil purunes mingi veetoru, lennuk pööras otsa ümber, hädamaandus Tallinnas ja reisijad toimetati sihtkohta uue lennukiga. Viskasin selle uudise peale autos omast arust nalja: pole me veel kuskile lennanud, kindlasti jäävad nüüd kõik lennud massiliselt hiljaks. Sest eks ma seda ikka tean ka, et Estonian Airi lennukipark on ikka väga väikesevõitu. Check-ini tegime siiski ära, jamasime tänu Mart Eriku mängule, mis sisaldas mingit pommi imitatsiooni, veel hea hulk aega turvakontrollis, jõudsin reisijate tsoonis lahkumisõllega juba poole peale, läksin tabloolt vaatama, ega pealemineku väravat pole muudetud, ...WTF, Tühistatud/Cancelled? TÜHISTATUD!!! Loomulikult keegi midagi ei ütle, mida peaks tegema või kuhu pöörduma, alles poole tunni pärast tuli teade, et minge teeninduslauda. Seal muidugi juba sajapealine saba ees, ja teadagi mitte ühtki pinki, kuhu saaks vahepeal perse maha toetada. Lahti muidugi ainult üks laud, ja saali teises otsas vahib check-ini laudade personal igavledes pealt. Einoh tore. Jõuan siis kunagi pooleteise tunni pärast leti äärde, selgub: enne järgmist päeva mitte kuidagi Islandile ei jõua, valik on, kas öömaja Tallinnas või Kopenhageni kaudu Oslosse ja öömaja seal. Muuseas eelistan Oslot, sest Tallinnas tuleks tõusta hommikul väga vara ...ja vahemaandumine Arlanda lennujaamas ei meeldi mulle kohe üldse mitte. Nii. Seda pole muidugi mitte keegi öelnud, et pagasi peaks välja võtma ja uuesti registreerima, hea hunnik aega läheb selleks, et leida keegi, kes pagasilaua uuesti avaks. Check-ini tibid räägivad kahe asja kohta hoopis teist juttu kui re-routingu tegijad, tunnen juba vaikselt, kuidas kops hakkab üle maksa minema. "Lohutuseks" pakutakse 5€ maksvat toiduvautšerit, mis tuleb check-ini info kohaselt lennukis laiaks lüüa. Sittagi. Õnneks on vähemalt pardateenindajad tasemel ja suudavad leida mõistliku lahenduse hetk enne, kui vihane reisiseltskond nad laiaks lööb.

Kopenhagenist Oslosse jõuab lennuk suht õigeaegselt, aga loomulikult selgub, et mingid lauad on juba kinni ja pealekauba avastab Mart Erik täiesti juhuslikult pagasilindil tiirlemas meie kandami (mis on Keflavikini registreeritud ja pidi Eesti Õhu tibide kinnitusel sinna ka otse minema). Mina poleks seda muuseas tähele panna osanudki. Vähemalt hotell on korralik, toas tasuta wifi olemas ja hommikusöök maitsev. SASi hommikune Oslo-Keflavik lend on tüüpiline pask, aga viib vähemalt õigeaegselt kohale. Selle aja peale on aga muidugi kell niipalju, et Kirde-Islandile ei lenda enam ükski lend. Ootame teisipäeva.

Nii, ja kogu selle aja jooksul, mis vähemalt kümme täiesti abitut Eesti Õhu teenindajat sibasid ringi nagu peata kanad, jõudis üksainus klassivend Kaldo, kes pole pealegi teatavasti üldse selle ala mees, teha ära kaks väga konkreetset liigutust: 1)broneerida ümber minu majutuse Reykjavikis, ning 2) muuta ümber minu siselennu piletid. Ja seda nii edukalt, et kaotasin vähemalt 30 000 asemel ainult 6500 ISK kanti. Isegi hea tulemus kogu selle pasarahe kohta.

Igatahes jõudsin juba Eesti Õhu kliendisuhete juhile kirjutada kogu juhtunu kohta põhjaliku ülevaate. Näis, kas ja mida ta vastab.

Ühe kohvri suutsid ka ära lõhkuda, raiped.

Läheb jälle lahti

Nii. Puhkus läbi, lennuk läheb õhtul Oslo kaudu. Sai puhatud küll ja mõned noodid ka Eestist kaasa võetud. Püüan siis vaikselt järgmist projekti aretama hakata.

Muidu on ka asjad kontrolli all. Pean silmas seda, mis soojemal aastaajal Eestis toimuma hakkab. Paraad, mõned kontserdid, võib-olla mõne loo salvestus - asja uuritakse.

Loodame siis, et lennuk tuleb alla normaalkiirusega ja siselennud toimivad. Islandi ilmateade pisut hirmutas.

Tühja neist jõuludest ja aastavahetusest - peaasi, et patareisid saab laadida!

Head jätkuvat 2011.aastat niisiis! Pole juba ammu kirjutanud, ja eks ma paar vabandatavat põhjust selleks isegi leian. Seekordne sügissemester kujunes kuidagi eriti kurnavaks, nagu tähelepanelikum lugeja ehk minu sissekannete põhjal isegi järeldada on jõudnud. Ei oskagi täpselt aru saada, kas nõudis suuremat vaeva olla töötegemiseks heas vormis või töö ise - aga igal juhul kuskil novembri lõpust hakkas jõud otsa lõppema ja on enam-vähem alles nüüdseks taastunud. Sildojade soovitused kalamaksaõli neelata panen kindlasti kõrva taha, muidugi on kevadsemester palju päikeselisem ka. Kuid nüüd asja kallale.

Viimane jõulukontsert kujunes sama edukaks kui nii mõnedki eelmised. Jah, loomulikult on erinevaid aastakäike raske võrrelda, kui pilliõpet võetaksegi aastakaupa (ja siis järgmise mänguriista kallale) - kuid kunstiline tervik toimis, paar algajamat said edasijõudnumate vahele ära paigutatud, mõnes kohas ise tugihäält kaasa mängitud ja seekord oli kavas üldse päris palju koosmängu. Ka suhteliselt kohapeal valminud üllatusi.

Põikaksin nüüd korra selle teemaga seoses ajas pisut edasi, sest külastasin 19.detsembril Pärnu-Jaagupi muusikakooli jõulukohvikut. Tegi selles mõttes hea enesetunde sisse, et keskmiselt võttes sain sealt täpselt sama suure kontserdielamuse kui Islandil olen oma publikule pakkuda suutnud. Muidugi selge, et Eesti muusikakoolide õpilased peavad lisaks tegelema kõikvõimalike heliredelite arvestuste ja muude kohustuslike asjadega - aga see ju peaks nagu üldist mänguvormi stabiilsena hoidma, või kuidas? Kui mitte muus, siis vähemalt selles sain küll kinnituse, et ükski õpetaja ei suuda õpilast panna mängima paremini kui too ise soovib. Olla selle soovi täitmisel toeks ja abiks - seda küll.

Aga nüüd ajaliselt jälle õigesse paika tagasi. Tagasiliikumine Eestisse oli omaette oopus. Magasin maha õige aja lennupiletite ostmiseks ja selleks ajaks, kui jaole sain, tundus oluliselt ökonoomsem lennata Varssavisse ja tulla sealt bussiga. Oli oluliselt ökonoomsem tõesti, isegi kui arvestada juurde Varssavis ja Riias tehtud "tanklapeatustes" kulunud rahasummad. Aga teist korda sellist teekonda ette ei võtaks siiski. Varssavi-Kaunas ning eriti Kaunas-Riia bussid olid ikka täielik pask, kummaski ei töötanud korralikult küte ja Poola teed on muidugi otsast otsani rekkasid täis 24h, nii et ka öösel tuli tegeleda liiklusummikutes seismisega. Kuskil pool tundi pärast Kaunasest väljasõitu jäi buss lihtsalt seisma ja juht läks mingisse teeäärsesse bensukasse kaabitsat ostma, et midagigi välja näeks. Esiklaasi soojendus lihtsalt ei töötanud. Riia-Pärnu polnud ka päris see teenindusklass, millele olin pileti ostnud, ent esiteks olin jõudnud omale paar sooja jooki sisse kaanida ja teiseks pakuti 50% allahindlusvautšer järgmisele reisile... no sellega on ikka kellelgi midagi teha. Igatahes sai tükiks ajaks bussisõidust jälle siiber. Kui edaspidi lennupiletite ostmise maha magan, tulen laevaga. Ja külmetasin sellel bussireisil pealekauba nii kõvasti, et tänaseni annab tunda. Köhin, raisk, täitsa tõsiselt ja rohud ei mõika.

Vahemärkuse korras: püüan edaspidi ka rohkem suhelda. Eelmisel õppeaastal oli selles mõttes hästi lihtne, et direktor ütles juba maikuus, millal ta mind Islandile tagasi ootab, ja siis augusti lõpus, kui tulingi, oli teada, millal on kontserdid, millal mind jõuluvaheajale lastakse, millal pean tagasi olema ja millal kevadel kool otsa lõpeb. Eks ma siis ostsin juba sügisel põhilised piletid odava hinnaga ära. Sellel aastal tuli uus direktor, eks mina oletasin, et tema mulle mingitest kuupäevadest räägib ja tema jälle, et ma ise need asjad paika panen. Sellest see õnnetus lennupiletite hankimisel üldse juhtuski...

Igatahes, 15.detsembri lõunaks ma Pärnus olin, sissejuhatuseks näitasin Citis oma lõusta ära, lasime paar brennikat kollektiivselt lipsu taha ja edasi lastekarja. Miks mitte maale - alguses oli iga jumala päev lastel mingi jõuludega seotud üritus, seejärel pidi laste ema paar päeva kodust eemal olema ja kolmandaks polnud ka patareid maalemineku jaoks veel piisavalt täis. Tegevust jätkus sellegipoolest - 16.12 Mart Eriku lasteaiarühmaga teatris, 17.12 Marie klassi jõulupidu, 18.12 Mart Eriku rühmaga Kurgjale, 19.12 päeval muusikakooli jõulukohvik ja õhtul pasunakooride ühiskontsert. Vabal ajal sai natuke arvuteid hooldatud ja natuke bändiseadeid tehtud.

23.detsembri keskpäevaks olid asjad siiski omadega nii kaugele jõudnud, et pärast Marie kooli jõulukontserti võis teekonna maale rahuliku südamega ette võtta. Vähemalt oli saun kuum, viinad külmad, pliit kütab superhästi ja Tigepunn oli minu tuleku peale täiesti kuri. Tänase päevani teeb kõike, et muuta minu olemine võimalikult ebameeldivaks. Kui keegi suudaks kasside mõttekäike lugeda, oleks huvitav teada, mida ta täpselt mõtleb. Aga uriseb, vingub, küünistab ja hammustab küll pidevalt. Mind, mitte naabrimeest.

Rohkem või vähem sürrealistlikest ettevõtmistest niipalju, et jõululaupäeval sai sõidetud mööda pimedaid külavaheteid ja otsitud Mihkli kirikut (ning leitud täpselt sellel ajal, kui käis eelviimane laul), edasi tuli paar päeva, kus halbade ilmaolude tõttu tuli lihtsalt toas kükitada, vahepeal käisid maal ka Marie ja Mart Erik (kellega sai käidud ka Estonia termides), aastavahetus oli igati maalähedane (plaane tegema ei hakka, aga keegi kindlasti tuleb - ja tulidki), uusaastal sõitsime korra külla ning mõned asjad on veel teha. Täna püüan siis 2011.aasta esimesed taktid noodipaberile saada. Tagasi Islandile hakkan liikuma 16.jaanuaril, aga ehk kirjutan veel enne seda korra, kas puhkasin nii hästi välja, nagu lootsin. Kuulmiseni!