Minu lähima aja kalenderplaan

Täna: kella 10-14 tegelen sellise asjaga, mille vastet islandi keeles vist polegi olemas. Lõhun puid. Seda tegevust jätkub veel mitmeks päevaks. Kella 15 paiku tulevad mõned külalised, kella 17:30 lähen Lavassaarde vaatama Pärnumaa tantsupidu. Kell 22:00 hakkab telekas tsirkuseetendus, mida mingid idioodid millegipärast lauluvõistluseks nimetavad. Pedevisioon või mis ta nüüd oligi.

Pühapäeval: kell 7:30 olen täies mundris Tallinna maanteel, laen paar pilli peale ja sõidan Põltsamaale. Seal on koondorkestri õppus ja siis lülitume Jõgevamaa laulupeole. Millalgi hiljem õhtul jõuan ehk tagasi ka.

Esmaspäeval: ei tea veel päris täpselt. Marie klassijuhataja kutsus klassiekskursioonile Muhu saarele. Aga kõik sõltub ilmast. Kui ikka ladistab vihma sadada, pole asjas mingit mõnu. Ja kui on mingi +24 ja päike paistab silmaauku, on teistpidi jama.

Teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ja nii edasi: tegelen loomingulise tööga. Lubasin Saanile ühe asja ning tuli ka üks mõnesajaeurone tellimusekene Soomest. Leht tahab ka Islandi-seeria lõpulugu.

Nii me siis elame siin. Vaheldusrikkalt.

Uimakanad kuubis

Sain siis lõpuks ometi esimese teate Thorshöfnist, et minu tööasjaga ikkagi tegeldakse. Et oi sorri, aga unustasime varem arutada ja nüüd teame täpselt, et arutame 7.juunil ja anname siis kohe teada.

Einoh tore ju, et vähemalt juunis arutada suvatsevad ja mitte juuli lõpus. Jõuan vajadusel veel mõnele muule reele hüpata. Praegu ilmub mulle teadaolevatesse portaalidesse pidevalt pakkumisi, osad on täitsa minu profiiliga sobivad. Eks elame ja näeme.

Aga jään oma arvamuse juurde, et kaks kuud ühe väikese maakooli muusikaõpetaja ametikoha täitmiseks on ikka natuke palju. Oleks siis, et otsitakse professorit Viini Muusikaakadeemiasse, saaks kuidagi aru...

Esimene nädal Eestis: põrgupalavus ja sääsed

No nii, nagu rahvas saab aru, olen siis edukalt kogu teekonna Kirde-Islandilt Lääne-Eestisse ära loksunud... seekord läks siis loteriipiletitega täkkesse. Päev hiljem hakkasid jälle väikesed lennujamad pihta, ja enam ei tundu see kõik isegi lehemehi huvitavat. Kellel vaja, mingu ja vaadaku oma lähtelennuvälja veebilehelt!

Igatahes, 13.mai õhtul ma Tallinnas olin ja väikese hilinemisega tuldi ka vastu (olla olnud mingi jama tahavaatepeegliga). Järgmine päev kulus aklimatiseerumiseks ja siis läksid kohe igasugu suvised tegevused lahti. Ma ju kogu aeg öelnud, et ega minu jaoks siis koolivaheaeg mingi puhkus ole. 15.-16.maile oli Kaitseliidu orkestriteenistus pannud täiemõõdulise õppelaagri, no oli seal kümmekond nägu puudu, aga tööd teha sai ilusti. Täna lähen Tartusse, kus on Popside plaadiesitlus, olen otsapidi ka ise asjapulk (sättinud plaadi nimiloo). Ja sealt edasi homme Tormasse Kikerpuu galale. Vahepeal on oksendamiseni muru niidetud, see raip kasvab lausa minutitega tagasi. Kusjuures keskpäevast alates pole vähemalt mina küll enam suuteline õues viibima, nii et (kuigi märga muru ei tohiks väga niita) kell 7:00 üles ja 8:00 muruniidukile hääled sisse. Üleeile tegin lolluse ja tõmbasin sellise särgi koduaeda selga, mis õlanukid paljaks jättis, nüüd on tore asotsiaali päevitus ihul ja magada natuke aiai.

Teine asi, mida kohe üldse ei seedi, on igasugused tiivulised. Kimalased ja kiilid ei tiku vähemalt tülitama, aga olen kohanud juba mitut nii suurt vapsikut, et sihukesed viivad linnupojad pesast minema. Ja muidugi sääsed... sellel aastal eriti palju ja eriti nahhaalsed. Mingid tõrjevahendid väga ei loe - leiavad tolle konkreetse ruutsentimeetri naha pealt üles, mis keemiast puutumata, ja imevad sealt.

Avastasin muuseas põhjuse, miks olen käesolevat sissekannet jupp maad kauem kirjutanud kui tavaliselt - näpud on harjunud liikuma nii nagu islandi klaveril. Et kui õ-täht tuleb, tahan automaatselt hakata peksma Alt+0245...

Bakkafjörduris hindele "eeskujulik"

Tegelikult pole sellest kontserdist suurt midagi rääkida. Oli üks järjekordne hea kontsert, ja kõige rohkem rõõmustas, et õpilased saidki enda jaoks uute tegevustega eeskujulikult hakkama. Nii nagu sai tunnis selgitatud - et kui esimene hääl valesti läheb, peavad kõik teised hääled koos temaga valesti minema. Väikestega ju ikka juhtub. Selle loo näiteks, millest pajatab alumine parempoolne pilt, pidime kaks korda mängima, sest Telma Lif võttis kogemata vale noodi ette - teise hääle, nagu mängis lihavõttekontserdil, mitte esimese, nagu seekord mängima pidi.

Mart Erik kõvatas jälle. Tal on ikka müstiline lavanärv. Loos, millest pajatab ülemine parempoolne pilt, juhtus tal trummimeeste tüüpiline õnnetus - pulk lendas käest. Proovis siis kaks takti mängida umptsat ühe pulgaga, veendus, et on liiga palju vehkimist, korjas pulga maast üles, kuulatas natuke lugu ja ühines absoluutselt ilusti täistaktist. Aplaus oli seda suurem. Ja peale kontserti oli küsijaid, kas saaks sügisest ka trumme õppida. Vaatame seda.

Aga nüüd aitab. Auga väljateenitud õlu lipsu taha, viimane pakkimine ja siis homme teele. Nagu tavaliselt, kirjutan suviti harvem, aga tõelisi fänne see ju ei kurvasta. Uute kohtumisteni!

Jälle üks kasulikult veedetud päev

Noh - tegime siis jälle ära! On suurim heameel tõdeda, et M.Põdra nimeline koolkond on saavutanud mingi stabiilse taseme, mida ei suuda loksutada ka igasugused mustad jõud väljastpoolt (ilusad kevadilmad, teiste loominguliselt võimekate pedagoogide projektid, spordivõistlused, lapsevanemate vabad nädalalõpud perega väljaspool alalist dislokatsiooni jne.)

Paar haigestunut ju oli, ja üks poiss unustas proovi ära ning pidi seetõttu kontserdil ansambliasju "külmalt" panema. Aga mis sellest kõigest, kui üldmulje oli kõva.

Eriti kõva oli veel Mart Erik. Pani pingevabalt nii plokkflööti kui trummi. Praktiline kasu asjas, et päris mitmed tema lasteaiakaaslased olid kontserdil - nägid vähemalt, et pillimänguga alustamiseks ei pea ilmtingimata kooli alguseni ootama. Eks see natuke iseendale töö etteajamise eesmärki teeniski (kuigi ega siin maal sellest eluilmas puudust ole).

Ah jaa. Et tänaseni pole ikka mitte kui mingit infi vallast tulnud, otsustasin, et ei hakka omalt poolt kah torkima. Lähtun oletusest, et olin tõepoolest ainuke selle koha tahtja ning et vaikus ongi sellepärast majas, et polegi ju põhjust teemat arendada. Kui minu persoon (möliseb liiga palju ega austa vajalikul määral naisterahvaid) oleks Thorshöfni jaoks liiga tülikas, küll siis olnuks ka n+1 võimalust mulle koht rohkem või vähem viisakalt üles öelda. Igatahes panin nii mõnedki suveperioodil Eestis mitte vajaminevad asjad muusikakoolis kappi ja arvestan sellega, et teen ühe õppeaasta siin veel. Edasi vaatame õunte pealt. Islandi pension on selline, mille nimel tasub siin töötada, aga selle väljateenimiseks peab kolm aastat tööstaaži täis tulema. Järgmise aastaga nii kaugele veel ei jõua.

Aga nüüd keskendumegi viimasele kontserdile Bakkafjörduris ja siis juba paistab, mis värk edasi saab. Tänase seisuga lennukid igatahes lendavad, aga mingid pildid näitavad, et tuhk liigub muuhulgas Eesti peale... loodan, et tegu on minu oskamatusega kaarte lugeda.

Kurat küll, jälle jamad lennuliikluses

Vaatasin just Islandi erinevate lennufirmade (Flugfelag Islands, Icelandair, Icelandexpress) veebilehti. No aitäh. Läheb vist jälle loteriiks. Tõsi, on üks hea uudis ka. Et just seesama minu lennuk (SAS-i lend Oslosse kell 11:40) läheb Keflaviki lennujaama andmetel vähemalt täna ilusti oma ajal. Aga kauaks sedagi. Tuul pöördub ja asjad paugupealt jälle teistmoodi...

Nüüdsest pean mitu korda päevas vaatama üht linki, mille Kaldo saatis ja kust näeb ära, kuidas tuhk liigub ja kus on millised lennupiirangud. Sealt lingilt see näidisfotogi minu jutu juurde pärit. Ja siis tuleb muidugimõista pidevalt jälgida Keflaviki lennujaama infi ja Reykjaviki lennujaama infi ja veel sadat asjandust ja reageerida igale väiksemalegi muutusele.

Plaan B-d ei ole minu ajudes lihtsalt olemas. Kui 12.mai hommikul siselennud ei lenda, on ainuke võimalus oma kodualevist ära liikuda kella 13:45 bussiga, see on kell 18:15 Akureyris. Reykjaviki buss läheb 13.mai hommikul kell 8:30 ja jõuab kohale kell 14:25, aga lend läheb Keflavikist juba kell 11:40. Ühesõnaga igatpidi p*rses sellisel juhul.

Enam ei julge lubadagi, et planeeritud ajal kodus olen. Selge, et asjade selline käik ei tee rõõmu. Võite ajaviiteks kihlvedusid sõlmima hakata, millal ja millega saabun.

Sai kah paar tilka juuksekarva otsa

Laupäev = sport. Olen püüdnud nii hästi-halvasti kui võimalik seda reeglit siin maailma otsas jälgida, ujulas käin ikka, ehkki isand Nõmme kilomeetritega pole miskit võrrelda. No ja sel ajal, mis Mart Erik siin olnud, toksime pisut enne tema trenni ka isekeskis jalgpalli, teeme nii-öelda sooja.

Täna oli mingi eriolukord, kõik tüdrukud ja mõlemad treenerid olid kuhugi kadunud, trennis oli ainult kuus poissi ning asja läbi viinud noorhärra kutsekast mängis kergelt ise kaasa ja kutsus mind ka platsile. Noh mitte muidugi täie jõuga, istusin põhiliselt kaitses ja natuke aega väravas ka - aga mida selle ajaga nägin, pani mõtlema.

Nendest poistest, kes seal trennis on, saavad mängule pihta vast üldse neli nägu (koos Mart Erikuga). Kaks nendest istuvad vastaste värava lähistel, mitte kellelegi mitte kunagi ei sööda (isegi kui teised on paremal positsioonil) ja kui nad juhuslikult palli väravasse ei löö, siis on kõik teised süüdi. Kolmas on täielikult nende kahe talla all, ja ükskõik kummaga ta siis ühes võistkonnas ei mängiks, on tal täiesti keelatud ise väravaid lüüa - superstaarid nõuavad palli omale (isegi kui nad on absurdsel positsioonil). Seda pole vist vaja mainidagi, et kaitses ei tööta keegi.

No proovis siis Mart Erik ka paaril rünnakul osaleda, aga nähes asjade olemuse kiiresti ära, lõi käega. Istus hoopis kaitsesse ja hakkas vastasvõistkonna superstaarile kõriorelit tegema. Nullis poisi nii ära, et vahepeal kiskus väljakul juba seisuks kätte - tegelane oli püha viha täis, punetas näost ja tegi väga ebasportlikke liigutusi. Sai vist Mart Erikult paar kossi muidu ka mängu käigus, aga kui treeneri kohusetäitja tegi lühidalt selgeks, et jalgpall on meeste mäng, pistis lihtsalt pillima. No kellele sa ikka kaebad, et jõud ja oskused ei käi kuueaastasest (kolm aastat nooremast) üle...

Muidugi on õhkõrn lootus, et kuskil 5.klassis õpetatakse ehk ka kaitsetegevuse olemus selgeks, aga sellise järelkasvuga ei hakka Islandi jalgpallimeeskond küll mitte kunagi eestlasi võitma.

Ise olen küll täitsa rahul, et natuke liigutatud sai. Kuigi hetkel olen päris väsinud ja selg valutab veidi.

Islandi kroon on euro suhtes tugevamaks muutunud. Aitäh kreeklastele!

Mäletan, et kui tulin veidi rohkem kui aasta tagasi Islandile tööle, oli ametlik ISK vahetuskurss EUR suhtes 181.

Eile oli vaja üks pisike välismakse teha, ja vaatasin, et ohoh kui väike summa, mida tahetakse. Uurisin asja, vahetuskurss juba 165.

Lehte lugedes selgus ka põhjus - eks kreeklaste pullitegemise tõttu on euro dollari suhtes nõrgenenud.

No mis ma selle peale kosta oskan. Minu palganumbrit ISK-des keegi muidugi ei muuda. Aga eekudes väljendatult on seda paar tuhandekest rohkem kui enne. Ja ehk lähevad ka saare peal odavamaks mõned eurotsoonist ostetavad asjad, kui kreeklased veel kaua samas vaimus jätkata kavatsevad. Andku aga minna järelikult, ammu oli aeg sellest kunstlikult ülespumbatud rahast liigne õhk välja lasta.

Hea küll, tean muidugi, et olid ajad, kui ühe euro eest ainult 90 ISK taheti. Aga miski pole siin ilmas täiesti võimatu, isegi nende aegade tagasitulek...

Sundpaus

Tegin eile oma tööd Bakkafjörðuris ilusti kella 10:50-ni. Siis istusin tund aega tühjas klassiruumis. Põhjus: vanemate klasside õpilastel on mingi eksam. Hommikul oli neil ujumistund Þórshöfnis, nii et polnuks ka mingit võimalust võtta nad tundi teisel ajal. Tulemus oli, et üks laps jäi oma tunnist täiesti ilma ja viis said ettenähtud 20 minuti asemel 15. Kusjuures ega sellest lühendatud ajastki mingit tolku olnud, sest pärast eksamit polnud nad enam kontsentreerumisvõimelised. Nii et lihtsalt tagumiktunnid.

Muidu polekski ehk asi kõneväärt - lapsed on olnud tublid ja kontsert tuleb mürinal. Aga kuna mulle selles koolis on täiesti asja ees, teist taga peale hüpatud, et miks ma teen ansamblitunde, kui (pange nüüd tähele!) lapsevanemad maksavad selle eest, et nende laps oleks tunnis üksi, siis antud juhul pean vist ise oma ülemusega kontakti võtma ja ära mainima, et töö oli korraldamata.

Järgnevaga palun aga vabandust kõikidelt maailma flöödimängijatelt, kes seda blöga peaks lugema juhtuma. Näitasin eile ühele õpilasele, kes ületamatult hädas kiires tempos (tema jaoks kaheksandikliikumised) c2 ja d2 ühendamisega (liiga palju sõrmi ümber sättida...) ühe valevõtte. Et kui juba trilleriklapid pillil küljes, siis võiks ka kasutada. Muidugi hoiatasin, et häälestusprobleemid ja tooniprobleemid ja tegelikult ainult trillerite jaoks, aga muusikainimesed teavad ju seda aldinalja ikka, kuidas aldimängija õhkab pianisti suunas pärast Beethoveni "Für Elise" esitust: milline fantassssstiline triller! Ja kui selle väikese valetamise tulemusena loo rütmipilt korda saab, polegi ehk asi nii hull. Kuigi Eesti muusikakoolis ma esiteks muidugi flööti ei õpetaks ja teiseks ütleksin õpilasele lihtsalt: niikaua harjutad seda ülemist c2-d2, kuni tulema hakkab.

Sain pärast pikka nusserdamist oma lennupiletid ka ära ostetud, ehkki üks jama oli sellega ikka. Ehkki olen oma krediitkaardi kõikideks ettenägematuteks juhtumiteks kahekordselt üle laadinud, ei lase see ikka üle 100 000 ISK tehinguid teha. Sestap pidin ostma ka eraldi lennupiletid Keflavik-Oslo ja Oslo-Tallinn. No kolm ja pool tundi on lendude vahet, eks ma siis jalutan korra pagasiga ümber Gardemoeni lennujaama, tšekin uuesti sisse ja käin korra veel turvakontrollis. Nii vana mees ma veel pole, et seda kõike teha ei jaksaks. Loodame siis, et Emake Loodus ei sekku!

Viimane nädal - viimaste bensiiniaurude peal

On üks igivana füüsikaseadus nimega energia jäävuse seadus. Mis ütleb, et energia ei kao kuhugi ega teki mittemillestki. Ja tundub, et vähemalt minu puhul kehtib ka see, et energiahulk mingis füüsikalises kehas on aasta lõikes sama suur.

Praegu siin kohvipausi ajal arvutiklahve piinates on küll selline väljaväänatud kaltsu tunne. Kuigi esimesed neli tundi midagi väga erilist polnudki, kahe lapsega tuli küll kasutada rütmipidamise saavutamiseks natuke jõulisemaid meetodeid (tähenduses: panna metronoom tööle, see on enamike siinsete õpilaste arvates kõige hirmsam inimõiguste rikkumine), aga teised kaks olid seda tublimad.

Ei suutnud isegi ühe hooga seda pisikest sissekandekest valmis teha, pidin kell 13:50 jätkama. Pole see olemine päeva peale paremaks läinud ühtigi, tegu võib olla niihästi kõigi kolme biovoolu paiknemisega miinuspoolel (ma usun sihukesi asju küll) või ka lihtlabase kevadväsimusega. Teate küll - et kui muidu jaksab ühe käega alla suruda, siis kevadel isegi kahe käega enam mitte. Ehk peaks lihtsalt koju jõudes kõik infokandjad välja lülitama ja natukeseks külili keerama, kes teab.

Seda ka, et Mart Erik valmistas eile eriti hea üllatuse. Võttis täiesti lambist oma plokkflöödi ja noodid lasteaeda kaasa, et harjutada kontserdiks. No ma saan tast muidugi aru, üks temavanune poiss on seal aias ja seegi ei käi vist iga päev, selge ju et ei viitsi koos plikadega piriseda ja pupelappidega mängida. Nagunii on kuuldavasti kõikidel kasvatajatel oma jalgpallimänguga hinge seest välja võtnud...

Nii me siis neid päevakesi loeme. Nädala pärast on kontserdid ära ja siis minekut. Enne loodan ikkagi oma edasise saatuse kohta mingit infi saada. Kui asi minu jaoks juba imelikuks muutus, küsisin otse vallavalitsusest, mis värk. Nad olid samuti väga imestunud, sest haridus- ja kultuurikomisjon istus koos juba mõni päev tagasi, arutati nii direktori kui ka põhikooli õpetajate kandideerimisavaldusi - ent muusikakoolist ja konkursist selle õpetaja ametisse mitte veerandit sõnagi. Nojah, võib-olla siin maal on siis sellised kombed, et kui ainult üks avaldus tuleb ja seda juba tuttavalt näolt, siis arutelu peale aega ei raisata... ega ma siis nii kole koll ka ei ole. Ainult range ja nõudlik ning tahan, et lapsed kodus pilli harjutaks ja vanemad seda ka kontrolliks.

Töörahva püha

Islandil volbriööl nõiad ei lenda. Pole enam õiget öödki, päike läheb looja kuskil natuke enne 22 ja ronib natuke peale 4 jälle üles. Tõus ja loojang võtab ka oma aja.

Aga töörahva püha tähistatakse 1.mail natuke ikka. Täna oli spordikeskuse külastus täiesti tasuta ja neile, kes tulid, pakuti hotdogi ja apelsinimahla. Ikka nii, et törts sporti ja kaks törtsu rämpstoitu vahele... no pole hullu, Islandil on viinerid ikka lihast tehtud. Käisime meiegi, esmalt ujusime (mina oma 200-300 meetrit lausa, muidugi mitte jutti), siis pistsime mõne palakese põske, siis korraldasin Mart Erikule täiemõõdulise jalgpallitrenni ja seejärel mängisime muusikakoolis pisut ka pilli.

Homme teen veel viimased seaded kontsertide tarbeks ja siis ongi lõpusirge käes. Proovin juba 13.maiks koju jõuda, takistusi võib teele ette veeretada ainult jälle mõni seninähtamatu loodusjõud. Mis edasi, ei tea kahjuks ikka veel. Isegi natuke imestan, et vald niikaua infoga pidurdanud on, mille poolest see võiks küll hea olla?

Mõnikord olen küll mingite alternatiivide peale mõelnud, samas on vähemalt nendel lastel, kes ka tegelikult muusikat õppida tahavad (mitte et vanemad sunnivad), hea töörütm sees ja pole ju mingit mõtet jälle otsast pihta hakata. Teisalt - kohe üldse ei varja, et sellises 300 elanikuga kohas elades hakkavad mõjuma ka igasugu muud asjad. Näiteks eile Eyrinis... no polnud võimalik rahulikult süüa ja õlut manustada, sest mingi lauatäis vinnilisi värdjaid põhikooli 8.-9.klassist lärmasid, läbustasid ja produtseerisid prahti. Kamba peale üks väike pizza ja kannutäis vett ees, aga suhtumine vähemalt selline, nagu oleks kogu alevile välja käristanud paar tonni ööbikukeeli martsipanikastmes. Alles mingi tunni aja pärast, kui see jõuk oli pool tundi lihtsalt niisama molutanud, julges teenindav personal nad välja visata. Need ongi muuseas needsamad, kelle pärast mul kunagi direktor soovitas pärast oma tööpäeva lõppu muusikakooli ukse lukustada. Millest ma viisakalt ära ütlesin, vihjates islandlaste vanadele traditsioonidele, mis pole tattlapakatele lörtsimiseks.

Kulinaarsetest uudistest niipalju, et proovisime hommikupudruks sihukest imeasja nagu saago, pole kunagi isegi enne näinud. Aga kõlbas süüa küll. Ja muidu on ka kõik kenasti kontrolli all... kuigi koju tahaks juba.

Pildi on teinud Mart Erik oma telefoniga. Pooljuhuslikult, muidugi pärast seda, kui USB kaabel oli juba ära ostetud, saime teada, et tollel telefonil (Nokia 2600 Classic) on täiesti olemas ka Bluetooth, mille abil annab infi arvuti ja telefoni vahel liigutada. No 4000 ISK ees või taga...