Matemaatika naistele ja meestele

Kirjutasin oma eelmises sissekandes, et pliiti enne ärasõitu ilmselt ei näe. Võib-olla, et pean need sõnad siiski tagasi võtma, sest asjad on väga ilusas tempos liikumas. Soemüür valmis, täna tehakse pliidi välismüüritis.

Arvutasin natuke, väikeses toas on nüüd endise 1,35 ruutmeetri asemel 2,16 soojaksminevat pinda. Elutoas endise 1,12 asemel 3,44. Ahi tuleb ka läbi kahe toa, see annab kõvasti juurde. Kvaliteedist parem ei räägi, eelmine omanik püüdis olla korraga kullassepp, pottsepp, müürsepp, kellassepp, sadulsepp ja rätsep - välja tuli, nagu tavaliselt. Ühesõnaga ei läinud viimasel talvel pliiti küttes soemüür (või mis ta parasjagu nüüd oligi) kohe üldse mitte soojaks ega saanudki pottsepa sõnade kohaselt minna, sest (järgnes viis minutit selle valmisnikerdaja personaalse võimekuse kohta). No igatahes sellel talvel ei tohiks küll mingeid ruumide temperatuuriprobleeme tekkida.

Aga pealkirja põhjustanud teemast. Laupäeval tuli Tigepunn sellise näoga, et hakkab kohe ära surema. Läkastas, oli loid, üritas ropsida, aga peale ilarea midagi ei tulnud. Emapõder muidugi kohe loomakliinikusse, kass pandi narkoosi ja eemaldati neelu sattunud täispikk orasheinaleht kenasti ära. Hind oli ka vastav.

Õhtupoole tuli külla omale eelmisel päeval sünnipäevalauas kõvasti haiget teinud naabri Ain. Loomulikult läks jututeema õige pea lemmikloomale ja toimus järgmine dialoog:

Emapõder: "Jube ju! Visiiditasu 100 krooni, operatsioon, narkoos... pidin kokku 591 krooni maksma!
Ain: "MIIIIISASJA? 591? Selle eest saab kümme uut kassi!"

Tegelikult saaks, kui varjupaigast võtta, ainult kolm uut kassi, aga põhimõte peaks olema arusaadav. Meeste ja naiste majanduslik mõtlemine...

Aeg hakata otsi kokku tõmbama

Polegi siia ammu midagi kirjutanud. Muuseas, puhtast laiskusest. Tegelikult on ikka midagi asjalikku vahepeal tehtud ka, lisaks puhtakujuliselt vedelikukaotusest põhjustatud õllelibistamisele.

Augusti alguses sai näiteks ette võetud tilluke tripp Setomaale, et herr Mäekalle suvisesse elamisse ikka natuke meesterahva haisu ka juurde lasta. On teine ennast nii hästi ära peitnud, et pimedas ei näe ligigi minna... ega ju seda ei pea jumalapärast orientiiriks ütlema, et sissesõidutee otsas on lai roheline postkast! OK, teinekord tean vähemalt. Muuhulgas jõudis ära näha ka Vana-Vastseliina muuseumi ja lossivaremed, ronida Meremäe lähedal vaatetorni, põigata sisse Piusa liivakoobastesse ja uurida, ega Eesti piiri juurest tiblasid ei paista, külastada Obinitsas Seto talumuuseumi, ujuda Lasva järves (kõrvalolev pilt ongi Lasval tehtud), kuulata Võru-Kubija laululaval Jaan Tätte kontserti, vihastuda Võru linna liiklusskeemide üle, käia Rõuges kahel flöödimängijate suveakadeemia kontserdil ja saada teada, mis loom on vesioinas, tagasitulekul avastada Tõrva toidupoest Pärnu regioonis tundmatu leivasort, mille tegemisel pole kasutatud igasuguseid E-aineid, ning lõpuks keerata hetkeimpulsi ajel Valga-Uulu maanteelt vasakule Penuja peale ja käija Rujienas läti kraami šoppamas. No oli igal juhul väikese tuulutuse eest.

Teise ringiliikumise ajendiks sai asjaolu, et 19.augustil tõotas Haapsalu kuursaalis tulla huvitav kontserdikava. Põdramati käib ju viimased kümme aastat põhiliselt kontseptsioone kuulamas, seekord oli siis välja pakutud Simmul + Vahing + Jaan Sööt vene muusikaga alates romanssidest lõpetades Võssotskiga. Oligi huvitav, ja minu üllatuseks pidas isegi publik end nii intelligentselt üleval, et polnudki vaja võimendust kasutada... kuigi mulle käib tervikuna närvidele, kui ei suudeta üht kontserdipoolt vastu pidada midagi järamata või kulistamata. No söönud enne kontserti ära, või vaheajal.

Möödaminnes mainin, et lossivaremetes sai kohtutud kassiga, kellele sai pikemalt arutlemata pandud nimeks Tigepunni Õde. No võta või jäta - kui mitte tähele panna väikest valget triipu ninal, on kõik täpselt sama. Isegi käitumine selles mõttes, et tuleb ligi ja käib sabas, aga kui proovisin natuke kõrva tagant sügada, urises ja lõi hambad sisse. Aga vaadake pilti ise!

Tasapisi edeneb ka uute küttekollete ehitamine, pottsepp teeb küll väga korralikku tööd. Nojah, sellel alal põhimõtteliselt ongi kaks äärmuslikku võimalust - kas kuldsete kätega meister, kelle juurde aastane järjekord, või siis soss-sepast joodik. Tänaseks päevaks asjad siis niikaugel, et umbes kolmveerand müüri laotud ja korstnajalg ühelt poolt parandatud (vt pilti), aga enne oma ärasõitu ma ilmselt pliiti ei näe ja ahju kohe kindlasti mitte. Vähemalt puud on kenasti kuuris olemas, kuigi selle kohta irisen ka natuke. Omaenda tuttav oma metsast need tõi, ja natuke liiga palju on saart sees. See võib ahju ära lõhkuda, kui liiga palju saab. No ehk on sellest abi, kui saarehalud eraldi laduda, nagu ka tehtud sai. Uitmõte: huvitav, kas mõnes Islandi majas on pliit ja ahi olemas? Ega ei usu hästi, sest ei kujuta ette, millega neid küll kütta võiks.

Nojah, kui juba Islandile jutt läks, siis valmistun vaikselt uueks kooliaastaks. Uue direktoriga olen natuke kirjavahetust jõudnud pidada, tundub olevat igati mõistlik inimene. Eks paistab, kas midagi nüüd kuskilt otsast teistpidi ka toimuma hakkab ja kui, siis mis ja kuidas - aga fakt on see, et uusi õpetajaid on põhikoolis oluliselt rohkem kui vanu olijaid. Vanadest on alles ainult õppealajuhataja, üks klassiõpetaja, kehalise kasvatuse õpetaja, kodumajanduse õpetaja ning kunsti- ja käsitööõpetaja, nii et viis inimest. Uusi on kaheksa, muuseas saab Thorshöfni ajaloos üle paarikümne aasta olema õpetajate toas meeste ülekaal. (See ei olnud seksistlik märkus!)

Lasin pilgu aastaplaanist ka üle ja avastasin, et seekord on hulkumiseks sobivad augud iseenesest olemas, ilma et peaks hakkama vabu päevi kauplema. Ühte kohta on pandud nädala teise poolde kolmapäev-neljapäev kaks teemapäeva (mille kohta direktor hoiatas ette, et lastel ei pruugi muusikakooli jaoks aega olla) ja siis reedel starfsdagur. Novembri alguses on ühe nädala reede ja järgmise nädala esmaspäev kuulutatud koolivabadeks päevadeks, märtsis seal vastlapäeva kanti on neljapäev ja reede jällegi vabad. Ja selleski oli direktor lahkesti minuga ühel meelel, et kui kogu koolil on eksamiperiood, pole muusikakooli ka mõtet lahti hoida. Nii et kipub tööaasta mõttes eelmisega üpris sarnane olema. Ainuke sitt asi, mis muidugi ei minust ega koolist ei sõltu, on see, et lihavõttevaheaeg on sellel aastal lollis kohas. 16.-26.aprill. Koju käima sõita... hmm, ja siis umbes 17 päevaks tagasi õppeaastat lõpetama? Tundub natuke nõmedavõitu mõte. Samas - oma auulis need üksteist päeva lakke sülitada ajab ka hulluks. Mõtleme veel.

Igatahes 5.septembril tõusen kella 11 paiku Tallinnast õhku ja jään siis vähemalt 15.detsembrini ühtejutti.

Sütevaka gümnaasiumist saadeti ka kutse juubeliüritustele. 3.septembril on kontserdimajas vastuvõtt ja 4.septembril Sunsetis pidu, aga seda peab veel vaatama, kas ja millest õnnestub osa võtta. Mõnda tuttavat nägu tahaks ju tegelikult muidu näha küll.

Ühesõnaga, kui enne ei kuule, siis kirjutage ja joonistage!