Esimene puhkusekuu - mis tehtud, mis teoksil?

Tervitused! Suvevaheaja algusest on minu jaoks siis möödas täpselt üks kuu ja natuke rohkem kui kahe kuu pärast pean hakkama Islandile tagasi liikuma. Pikk puhkus kahtlemata, aga siiski mitte liiga vaene tegevuste poolest (ega ma tõtt öelda lihtsalt jalad seinal vedeleda oskagi, pole kunagi osanud).

Esimene nädal Eestis kulges teadagi kümnekordse muljetamise, Islandi floorast ja faunast saadud söögi- ja joogiasjade tutvustamise ning iseenda Eesti õluga taasharjutamise tähe all. Väga piitsa siiski ei andnud, sest ees ootas niihästi Marie esimese klassi lõpetamine kui ka natuke ettevalmistustööd paraadi muusikaliseks õnnestumiseks. Niipalju ehk ka, et teisepoole soovitusel hankisin maale jalgratta, kasutades selleks Pärnu tuntud kolliaugu "Tulevik" teeneid, ja kuivõrd lõpptulemus oli tõesti nii väga hea kui ka odav, siis mõtlesin veel veidi ja lasin sealsamas korda teha ka kuuri all vedelenud poistejalgratta. Juba on kogu sellest rattapargist korduvalt abi olnud - linnas ega poes käimine ei sõltu enam auto olemasolust või juhtida oskavate persoonide joobeastmest. Marie ja Mart Erik saavad ka vajadusel jalavaeva vähendada, ning arvata võib, et selleks ajaks, kui teisepoole kolmas põlvkond rattasõidu ikka jõuab, kärab sama tsikkel küll ja veel.

Teise nädala nimeks võiks edukalt panna "Lapsehoiunädal". Algas see Marie lõpupeoga, siis tuli päevakese hoida lapsi P-Jaagupis ja nädala teisel poolel maal. Ja paralleelselt suhelda elektroonilisi kanaleid kaudu kümnekonna vägagi täiskasvanud kaaskodanikuga, kes ilma minuta ei tundu suutvat ühtki otsust vastu võtta. Õpitud abitus, või kuidas selle asja nimi parasjagu nüüd oligi... Õnneks oli vähemalt ilma ja seetõttu õnnestus teha ka tiba maatöid (muru niitmine/trimmerdamine, puude riitaladumine, heki pügamine, päikese võtmine, sauna kütmine, õlu, sääskede söötmine, ...) Disainitööd ämma aias Lihulas olid lausa vaheldusrikka puhkuse eest.

Kolmanda nädala olin kõvasti ratastel. Islandi vahemaadega võrreldes võiks muidugi asja kohta öelda, et korraldasin kodulähedasi väljasõite, aga... Et jõuda 8.juuni õhtu kella 19-ks Tormasse, kus Kaitseliidu Jõgeva maleva orkester proove teeb, pidin Saarilt startima kell 9:00, sõitma ühe bussiga Pärnusse, teisega Tartusse, kolmandaga Jõgevale ja sealt kolleegi autoga edasi Tormasse. Järgmine päev, 9.juuni, oli veel mõttetum. Kuna Marie sõitis Soome sõbrannale külla ja meie transpordiettevõtted ei usu, et peaaegu 8-aastane laps võiks olla iseseisev, pidin ta Helsingisse kohale laevatama. Minu päev niisiis: kell 6:00 äratus, 7:11-8:55 rong Jõgevalt Tallinna, 8:55-10:20 laevapiletite check-in sadamas, Marie vastuvõtt bussijaamas ja sadamasse minek; 11:00-13:00 Tallinn-Helsingi, 13:00-16:30 aja parajakstegemine Helsingi peal ning kohtumine "kasuperega" (kes jäid liiklusummikusse ja seetõttu natuke hiljemaks, umbes 16:45), 17:30-19:30 Helsingi-Tallinn; 20:00-21:50 buss Tallinn-Pärnu. Täitsa ausalt oli õhtuks toss väljas. Aga nädalasse mahtusid veel teisepoole sünnipäev neljapäeval ja pühapäevane pikk orkestrite ühisõppus...

Praegu oma lõpule lähenev nädal on kulgenud suhteliselt loomingulises plaanis, ehkki pidin teisipäeval korra ka kilupealinnas ära käima, et tõmmata peastaabis paraadiasjade lahtised niidiotsad ilusti kokku ja ühtlasi Mariele vastu minna. Neljapäeval tegin üle hulga aja pisikese bridžiturniiri ning läks isegi täitsa korrektselt (minu mängustiiliga pole muidugi esimeste hulka asja, aga ei jää ka viimaseks). Siis oli vaja veel kolm kodanikku läbi sõimata ja kolm maha rahustada... nii kahju, aga oma viimase lennu lõpuaktust ega -pidu polnudki mahti külastada. Palun andke mulle andeks!

Muust vast niipalju, et lisaks majapidamises juba leiduvatele koduloomadele nimedega (pildil vasakult) Pähkel ja Tigepunn on kahtlaselt tihti õue peal näha ka enamvähem musta karva isakassi minu poolt pandud nimega Pähkli Isa. Siinkohas väike seletus tolle nime etümoloogiast. Pähkel oli majaostuga kaasnev kaup, kelle ta ema oli eelmise omaniku ajal õuele auto alla toonud. Juba eelmisel suvel sai tähele pandud, et üks äärmiselt halbade kommetega isakass käib vahetevahel oma röövretkede käigus ka meie aiast läbi. Siis pani mu teinepool tähele, et see kõuts väga ei häälitse (nagu ka Pähkel) ning et tal on lõua otsas samasugune valge laik. Ja siis tuli minu karm elutõde: mõnikord juhtub ka inimeste puhul, et üksikema jääb lapse kasvatamisega hätta - ning siis tuleb talle meelde, kus ta parasjagu kotid taha sai, ja ilmubki korv lapsukesega issi ukse taha. Niimoodi kõiki võimalikke otsi kokku viies Pähkli Isa identiteet sündiski, iseasi muidugi, kui palju selle loomaliigi esindajad perekondlikest sidemetest hoolivad...

Heakene küll. Minu töökohas Thorshöfnis on alates 8.juunist polaarpäev, jaanireedel-laupäeval olen seotud paraadiga (kirjutan sellest kindlasti eraldi jutu), juuli alguses on laulupidu, Ultima Thule ja Kaitseväe orkester ootavad 15.augusti ürituseks lugusid ja Jannseni Hambaravi püüab enne uue õppeaasta algust minu naeratuse taastada. Muidu on ka kõik hästi.

Lugesin läbi ka Tartsi raamatu. Niipalju kui mina juba näinud olen, räägib küll täitsa õiget juttu. Näis, mida ma ise järgmisel aastal samal ajal oma elust mõtlen...