Teateid otse rindejoonelt

Olin vaevalt jõudnud uinuda, kui mingi hirmus rabelemine mind jälle üles ajas. Kodukahjur number neli oli lõksu jäänud. Aga sedapuhku nii kehvasti, et ainult ühe tagumise kintsu ja sabaga. Nii ta siis seal vigises ja lohistas lõksu enda järel mööda kööki ja pasandas igale poole. Pidin seega pliidi seina äärest eemale nihutama, hiire koos lõksuga välja lohistama, püksirihmaga ühe siraka andma, kogu täiega kilekottti toppima ja õue prügikonteinerisse viskama. Lootuses, et kui ma teda püksirihmaga maha lüüa ei suutnud, lämbub seal kotis ära, külmub või sureb nälga. Nii suurt auku ta ikka ei suuda prügikonteineri seina närida, kust koos lõksuga läbi mahuks.

Üldiselt aga - mulle ei meeldi sellised hiirelõksud, mille puhul jääb võimalus, et ei tapagi ära. Pean vist tõesti hakkama kellegagi läbirääkimisi pidama kassi suhtes. Aga seda muidugi pärast jõulupuhkust. Selge, et enne tuleb välja uurida, kas Islandi kassidel on hiirepüüdmise refleks üldse säilinud või söövad nad ainult krõbuskeid ja konserve ning magavad sulgpatjade peal.

Ja uni sai muidugi rikutud.

Kaks head uudist

Esimene hea uudis: kontseptuaalkunsti saab viljeleda ka Kirde-Islandil. Üks kolleeg oli kunagi natuke skeptiline ja vihjas, et ära omale suuri kunstilisi ambitsioone sea, nagunii läheb põhiline aur õigete nootide selgeksõpetamisele - aga pole hullu, kui on respekt ja tahe, õpivad rohkematki kui noote mängima. Ma tehnilisest tasemest siinkohas ei räägi, seda on muidugi erinevat, kuid tähtis on ka oskus näha tervikut. Homme (esmaspäeval) arutame igaühega läbi, mis toimus, ja läheme siis eluga edasi, järgmise kontserdi suunas, mis ju juba kümnekonna päeva pärast. Aga publik oli igatahes 184% rahul.

Ja teine hea uudis (vaata pilti): minu kojujõudmise ajaks oli järjekordne näriline oma nurjatu elu püünisraudade vahele jätnud. Üks lõks mul veel alles ongi, eks siis näeb, kas peab algaval nädalal neid bensukast juurde tooma minema.

Aga nüüd põhku, tegelikult väsitas tänane kontsert täitsa ära mingil imelikul põhjusel.

Homme hakkab siis pihta

Jajah. Ongi homme juba esimene advent käes. Kitšimaigulisi jõulukaunistusi juba kõik majad täis ning poes igasugustele piparkookidele 40 protsenti alet. Tänavavalgustuspostide külge pole küll veel jõutud viisnurki üles riputada, aga küll see töö hljemalt esmaspäeva jooksul ka ära tehakse, olen enam kui kindel.

Tegelikult, ega ma täna eriti enam nende homsete asjadega ei tegelenudki. Ainult käisin koolimajas ja võtsin kapist kingad, sest pean kontserdil pisut orelit näppima ja seda juba armeesaapad jalas ei tee. Eile vahetasin basskitarril keeled ja saatsin Vopnafjörðurisse meili, et minuga võib ikka 9.detsembril kindlasti arvestada. Asjad on no nii valmis kui valmis nad olla saavad, ja homne kontsert tuleb ka kontseptuaalselt teistsugune kui eelnevate aastate omad on olnud.

Vaatan, ehk suudan ikkagi Saani jaoks 6.detsembriks sellest Aadu Regi marsist midagi välja võluda. Tulin täna ühele mõttele, aga siis hakkas mingi bänd all proovi tegema (õhtul miski läbu) ja mul kadus järg ära. Nokitsen õhtul kodus pisut edasi, aga mitte väga pikalt.

Üks minu jaoks naljakana tundunud tähelepanek ka tänase sissekande lõppu. Uurisin veelkord kõiki allesjäänud mõistliku hinnaga lennupakkumisi Islandilt kuskile sellisesse punkti, millega on ka Eestil ühendus olemas.

Helsinki oli liiga kallis ega sobinud ka kellaajad (jõuaks alles laevale, mis saabub Tallinna kell 1 öösel).

Ja... lennata Varssavisse ning sealt bussiga Pärnu tulla on rohkem kui 300 EEK odavam kui lennata Riiga ja tulla bussiga sealt. Hakka või mõtlema. Muidugi sõltub, mis esmaspäevaks Kopenhagen-Tallinn lendude hinnad on. Ja selge, et mugavalt, kiiresti ja odavalt ühekorraga ei saa.

Näh, loll pea on jalgadele nuhtluseks...

Tegelikult olen hetkel kodus ainult ühel põhjusel. Kõht läks kole tühjaks.

Et mul on neljapäeviti kell 18:00 tund Þórður Ragnariga, võtan tavaliselt sellel päeval mingi kiirsupi ja paar võileiba kooli kaasa. Panin tänagi ilusti karbiga valmis ja karbi kottigi. Aga uksest välja minnes jätsin koti muidugi ühes võtmata... Sestap siis mäest alla, väike eine ja üles tagasi. Sport pidi tervisele üldiselt kasulik olema, räägitakse.

Jõuluvaheaja alguse sain niisiis paika, aga sinnamaani läheb ikka päris tihedaks. Praegu on esinemised 28.novembril ning 7., 9. ja 12.detsembril, aga küllap neid veelgi tuleb, võin mürki võtta.

2:0

Kunagi kümmekond päeva tagasi jätsin peale eelmise kodukahjuri hävitamist õhku küsimuse, kas see oli ainuke eksemplar minu majapidamises. Nagu näitasid hambajäljed biojäätmete kotil, ei olnud. Ja lõksu samas ka keegi ei jäänud.

Vaevalt kaks minutit pärast seda, kui olin jõudnud uue lõksu üles panna, kõlas köögis aga tuttav plaksatus - ja seal ta kümme sekundit veel siputas, enne kui vait jäi. Noh, sedapuhku ei hakanud hiirelaipa enam lõksust eraldama, vaid rändas kogu täiega prügikasti.

Õigust räägivad bioloogid niisiis selle kohta, et hiir jõuab veel enne surma eraldada paar tilka kust ja sellest piisab, et panna teised hiired lõksust kaarega mööda käima. Mis tähendab omakorda, et kui neid elukaid liiga palju majapidamises on, läheb tiba kulukaks. Pean ikka tõsiselt mürgi muretsemise peale mõtlema.

Muusika-alastest uudistest niipalju, et sain pühapäevase kontserdi kontseptsiooni ilusti jooksma, tõmbasin veel kahele kitarrile uued keeled peale, lükkasin valmis paar fono, andsin kuhugi allkirja kultuuriministri mahavõtmiseks, bassiõpilane Þórður Ragnar täidab koduseid ülesandeid eeskujulikult ja Vopnafjörðuri muusikaõpetaja Stephen kirjutas ka täna ja küsis, mis ma arvan, et äkki võiks mõned Bakkafjörðuri õpilased tema kontserdile ka esinema tulla 9.detsembril. Miks ka mitte muuseas - ja läheb mullegi linnuke kirja. Kui nüüd veel saaks kuidagi Þórshöfni kontserdi kuupäeva lõplikult ära fikseeritud, oleks veel eriti tore. Kirjutangi kohe kooli direktorile ja siis on ka aeg koti peale kobida.

Nii see tuju ära rikutaksegi...

Persse. Oskasin jälle lennupiletite ostmiseks õige aja maha magada.

Hakkasin siis täna uurima, kas on targem minna Stockholmi, Copenhageni või Helsingi kaudu... aitäh. Icelandair kõikidel lendudel economy klassi piletid müügilt juba maha võtnud ja järgmine ühik on economy flex, umbes 56 000 ISK kanti, nii et poole kallim kui enne.

Tuleb seega jälle Icelandexpressi tülitama hakata, kogu nende point-to-point lendude võlude ja valudega. Praegu ongi põhimõtteliselt ainult kolm normaalsena tunduvat varianti jäänud:

1)Icelandexpressiga 14.detsembril kell 7:00-11:05 Copenhagenisse ja sealt kell 15:00-17:35 Eesti Õhuga edasi Tallinna, hetkehind ca 225 eurot;

2)Icelandexpressiga 14.detsembril kell 7:00-9:55 London-Gatwickisse, sealt mingit moodi jõuda London-Stanstedi ja kell 15:15-20:00 Easyjetiga Tallinna, praeguse seisuga hind ca 285 eurot;

3)ja kui mitte midagi muud enam üle ei jää, siis 15.detsembril kell 14:55-19:50 Icelandexpressiga Varssavisse ja sealt bussiga järgmise päeva lõunaks Pärnusse (kole-kole).

Edaspidi, tahan ma siis järgmisel aastal Islandil jätkata või ei, lasen omale kõik õppeaasta jooksul toimuvad kontserdid ja muud tähtsad üritused kuupäevaliselt töölepingusse sisse kirjutada. Ja siis ostan esimesest palgast kõik lennupiletid soodsa hinna eest ära.

Eks see jama sellest ongi praegu tekkinud, et ega ma ei tea ikka veel oma viimase jõulukontserdi täpset kuupäeva. Äkki direktor eeldab, et ma peaksin selle ise ütlema?

Valged jõulud... ega tea veel midagi!

Mnjah, kiirustasin vist nädalapäevakesed tagasi selle arvamusega, et ongi nüüd talv käes. Viimased päevad on järjest vihma tulnud, 4-5 kraadi sooja (nii mingite prognooside kohaselt vähemalt pühapäevani veel) ning lumikate taganeb jõudsalt. Löga on selle eest täis kõik kohad, ja täna panin ka ise korraks külje maha. Päris valus oli, peaks mainima. Lohutasin ennast sellega, et vähemalt poriloiku ei lennanud.

Sai siis täna uuendatud tutvust oma bassiõpilasega, kellel olid asjad meeles küll, vaatamata et täpselt kaheksa kuud viimasest tunnist möödas. Aga esiteks on ta juba täiskasvanud, teiseks tõeliselt huvitatud asjade juurdeõppimisest ja kolmandaks valdas teemat suhteliselt kenasti juba siis, kui õppima hakkas. Nii et koolilastega siiski võrrelda ei anna - need on küll omamoodi toredad, aga mitte just liiga motiveeritud. Igatahes, vähemalt on esmaspäeviti ja neljapäeviti õhtul veidi tegevust.

Olin veel ühiskondlikult aktiivne. Eile leidsin oma postkastist miski väheke paksema kirja õpetajate ametiühingult. Mis selgus - mingid uue juhi valimised. Puha ametlik värk, hääletussedel ja väike ümbrik, mille sisse see sedel panna ja suur ümbrik, mille sisse väike ümbrik panna ja mille peale oma andmed kirjutada, ja peaasi, kõik kulud ilusti kinni makstud, tõmba aga sedelile õigesse kohta rist ja lase postkasti. Ega ma muidugi ei teadnud, kes need kandidaadid olid, aga kui üks on naisterahvas ja teine meesterahvas, siis mina valin alati meesterahva. Võite võrdõiguslikkuse voliniku mulle kallale saata, kui soovi on.

Lõunapausil oli ka väike anomaalia. Oli nimelt nii supp (kanasupp juurviljadega) kui praad (ei oskagi nime anda neile hakklihast ja riisist kokkusegatud kotletitaolistele asjandustele + kartulipuder, seekord mitte magus). Asja uurides selgus, et Poola konsul oli siinkandis käimas. Viktoria ütles mullegi, et täna õhtul on seltsimajas Poola õhtu, küsis, kas ma ka tulla tahan. No aitäh. Kui Eestis keegi küsiks, kas ma vene proletaarlaste õhtule tulen, mõtleksin kõigepealt, kust saaks ühe hästi õlitatud kuulipilduja hankida. Aga näe, Island on demokraatlik riik. Pidagu siis pealegi oma õhtuid, kui soovivad. Mul targemat teha, näiteks järjekordset lehelugu kokku panna.

See nädalavahetus tuleb mul töisem, sest pean valmis tegema mõned fonod esimeseks jõulukontserdiks. Jajah, juba 28.novembril, polegi nagu midagi sinnamaani jäänud, aga tegelikult tuleb sama kõva kontsert nagu kõik minu eelmised olnud. Vähemalt. Peaasi - asjalik kontseptsioon, küll siis kõik muu ka toimib!

Ja siis pole enam teab kui palju jäänud teise kontserdini... ja siis koolivaheajale.

Kui saaks nüüd kuidagi selle permanentse unisuse kaelast ära...

Minu bioloogiline kell vajab kapitaalremonti.

Eile (esmaspäeval) tuli Bakkafjörðuris viimase õpilase ajal selline unekas peale, et täitsa häbi oli. No kuidas sa haigutad nagu jõehobu, kui teine nii püüdlikult mängib, ja täitsa flöödimängu moodi kõlab?

Keerasin siis koju jõudes kohe külili, mõttega tunnike tukastada. Siis oli kell ca 15:10... ja kell 20:20 tuli jälle pilt ette. Loomulik, et sellise magamise peale ettenähtud ajal uni enam peale ei tulnud, alles kuskil kella 4 paiku ning kell 7:00 oli jälle uimane olek. Mis on vahelduva eduga kulgenud praeguseni (just nüüdsama haigutasin taas, kell on 16:47).

Osalt on süüdi olnud muidugi ka tänane tunniplaan, auklik nagu šveitsi juust. Toimusid teine, kolmas, viies, kaheksas ja kümnes tund. Kaks last teadaolevalt ära, üks teadaolevalt haige, kaks kurat teab kus ja üks otsustas, et talle muusikakoolist aitab. Selle viimase teate peale ühmasin direktorile, et paneme muusikakooli parem üldse kinni, vald hoiab terve hunniku raha kokku. Ta oli selles osas isegi minuga nõus, et mõned ei suuda lihtsalt aru saada, kui suurepärased võimalused on neile kätte mängitud. Aga ei mind kuskile minema lasta, vähemalt kevadeni küll mitte. Edasi... no paistab, mul muidu see nüanss, et 1.märtsil saab kaks aastat täis. Ühesõnaga, kollektiivlepingu kohaselt peab vald mulle selleks ajaks selgesõnaliselt ütlema, kas ta tahab mind palgata või ei - ning kui jah, siis järgmine leping on juba eluaegne.

Vähemalt see inf tegi natuke positiivsemat tuju, et Þórður Ragnari ema, kes nüüd koolis töötab, ütles, et poja (pealt 30 aastat vana) saab jälle basskitarri õpinguteks mahti. No tore, kasutame olukorra kenasti enda kasuks ära.

Aga nüüd kiiresti üks transpositsioon homseks Bakkafjörðuri päevaks ja siis koju.

Inimene õpib kogu elu...

Mõnikord on sellisest üksipäini saarel konutamisest natuke kasu ka. Kui on tarvis mingi lugu kirjutada, pole seda ohtugi, et keegi sajab uksest sisse ja teatab, et nüüd tuleb pidu. Lülitad Skype välja ja muudkui aga kirjutad. Näe saigi järjekordne Popside tahetud lugu valmis, jäi isegi päevake aega poleerida. Pidu jõuab pidada kunagi hiljem ka. Näiteks pärast esimest jõulukontserti.

Aga tegelikult tahtsin ma natuke nina püsti ajada ja ära märkida, et mu käeline tegevus on kõvasti paremaks läinud. Panen siia paar pilti väikesest jõulukaunistusest, mille valmistasin. Algmaterjaliks oli üks flööt, mille Olivia eelmisel aastal nii nässu keeras, et parandamine ei osutunud enam mõttekaks, ning üks pisike komplekt elektriküünlaid, täpselt nii tilluke, et õieti kuhugi ei olegi laiali laotada. Minu tööks oli siis flöödilt need viimased küljes seisvad klapid ära elimineerida ja küünaldekomplekt torust läbi tõmmata. Tuli päris avangardne välja, nagu ise veenduda võite. Nüüd jääb ainult üle välja mõelda, kuhu selle riputada saab.

Järgmine asi, mille peaksin omale selgeks tegema, on prügi sorteerimise peennüansid. Seda ma juba saan peaaegu aru, mis käib rohelisse, mis pruuni ja mis halli konteinerisse. Ainult mõned asjad, millele ma veel pihta ei saa:

1)kas kõik plastpudelid, plekkpurgid ja piimapakendid tuleb omakorda eraldi sorteerida või võivad kõik nimetet artiklid ühes kotis olla;

2)kuhu lähevad läbipõlenud elektripirnid;

3)kuhu läheb rùllupylsa ümber olev võrk, kas pruuni või halli;

4)kas lõksu püütud hiirte laibad lähevad pruuni või halli konteinerisse;

5)kuhu tuleb helistada või mida üldse teha, kui mõni konteiner täis saab, nagu mul roheline praegu on.

Nii et natuke tuleb veel areneda selle töösessiooni järelejäänud kuu aja jooksul.

Ja lõppu inf, et koduloomad on juba kenasti kohal, eile vahtis üks päris akna taga ja täna oli järgmine. Pean silmas hülgeid muidugi.

Teated Aare Nõmme fänniklubilt, ilmajaamalt ja mujaltki

Kõigepealt, juhuks kui keegi ei tea, kes on Aare Nõmm - siis tegu on legendaarse puupuhkpillide remondimeistriga, minu hinnangul parimaga Eestist umbes tuhande kilomeetri raadiuses. Selle mehe väljaütlemised kohalike küla pottsepp-kingsepp-sadulsepp-rätsep-müürseppade võimekuse kohta pillide parandamise alal on küll vahel ülikarmid, aga seda õiglasemad. Mõistsin seda eile, kui püüdsin Svanhilduri flööti natukenegi puhutavamaks muuta.

Hea küll, siin on Island ja veel täpsemalt öeldes Þórshöfn ja ega ma ausalt öeldes tea sedagi, kas Akureyris liigub ringi mõni paberitega pillimeister, Reykjavíkist rääkimata - aga ikkagi võiks siis vähemalt kohe öelda, kui ei tunne ennast hästi ja mitte lasta lapsevanematel surkima hakata. Igatahes, selleks hetkeks, kuni see mänguriist minu kätte jõudis, oli üks klapivedru jumalast kõver ja töllerdas kuskil selleks mitte ettenähtud kohas, mistõttu g mõnikord kõlas ja mõnikord mitte, fis tuli mängida parema käe 2. ja 3.sõrmega (mitte ainult kolmandaga, nagu põhiaplikatuur ette näeb) ning sellest, et klapijooks oli ebaühtlane, ma parem ei räägigi. Eile läks pimedani välja ning jõudsin asjaga umbes poole peale, see tähendab et sain klapivedru sirgeks ja niipalju ära teha, et laps vähemalt saaks õige aplikatuuriga mängida, tänaseks pärastlõunaks jäi seega klapijooksu kerge silumine. Olukorras, kus pole õigeid riistu ja napib ka teadmisi, suutsin isegi sellise tulemuseni jõuda, et ainuke asi, mida olemas pole, on e-fis triller, ja ma isegi ei hakka üritama seda üles leida. Niikuinii sellel aastal veel trillereid ei õpi.

Mis nüüd sellesse puutub, et võtaks pilli näiteks jõuluvaheajal Eestisse kaasa ja annaks mõne õppinud meistri kätte, siis kujutan juba ette, mis kisa siin tõuseks. Ikka, et miks on vaja meistri juurde vedada ja üleüldse, et kui pill on mängukõlbmatu, õppigu midagi muud. Pean siin ikka vist vähemalt viis aastat koha peal viibima, siis ehk hakatakse ka selliseid kulutusi muusikakooli eelarvereale kirjutama. Mis parata - lapsed on lapsed, ikka juhtub. Pealegi oli kõnealune flööt juba enne minu (või õigemini Svanhilduri) kätte jõudmist ära vägistatud. Võin ju proovida direktoriga korra sellest rääkida, aga kardan, et vallavalitsus paneb veto peale.

Nii, ja nüüd siis sellest, mis akna taga toimub. Praeguse seisuga pole mitte mingisugust tahtmist soojast ja tuulevaiksest muusikakoolist õue minna. Täitsa piisas sellest, mis oli hommikul tööle ja kell 12 lõunatama minnes. Libedad teed, lumehanged ukse ees, jääpurikad räästas ja aknapragudes meloodiliselt vilistav tuul on sealjuures suht tühiasjad selle kõrval, et lumelabidas varrel oleva kirjaga "Tónlistarskólinn" on kuhugi kõndima läinud. Koristaja ruumide läbiotsimine ei aidanud. Eks ma võtan siis ka kuskilt midagi ja unustan tagasi panna...

Sihuke ilm jätkub ka homme-ülehomme, nii et kahtlustan pisut, et jätan seekord ujula vahele. Vähemalt on ühte lugu natuke teha, tegevust seega jätkub. Edasi läheb nagu malaariahaige palavikukõver, paarkümmend kraadi siia-sinna pole mingi näitaja. Esmaspäeva hommikuks lubatakse kuni -14 ja teisipäeva lõunaks +6 kanti, ja muidugi suures koguses sademeid asja juurde. MPKÕ.

Ja täna viimane teema, et mõnikord on lastevanemate mõttetust raharaiskamisest natuke kasu ka. Kaks suurt 9.klassi kitarripoissi pressisid oma vanematelt välja isiklikud pillid, ühele osteti mingi Tanglewoodi firma elektroakust ja teisele Fenderi akust. Nüüd mõlemad higistavad - keeled kõvemad ja üksteisele lähemal kui nailonil, kael kitsam, roobil teine kaldenurk, medikatehnika täiesti uus asi... no vähemalt ei vigise kohe absoluutselt mitte, kui lasen terve tunni heliredeleid, sõrmeharjutusi ja muud taolist kraami mängida. Saavad isegi aru, et no ei tule veel hästi välja. Jóhann vaatas täna pärast akordijärgnevust õnnetu näoga oma harjutamisega mitteharjunud sõrmi ja sai vist ka aru, et ega muud ravi selle vastu vist polegi kui nahk sõrmepatjadel harjutamisega paksemaks kasvatada. Ega keegi ei käskinud nailonit välja vahetada, ikka iseoma tarkusest.

Hea küll, ootan veel tunnikese ja kui tuul vahepeal ei vaibu, teen südame kõvaks ja kobin allamäge. Nii ehk teisiti jõuab kuskil 17:00 paiku söögiaeg kätte.

Sajaprotsendiline talv

Vähemalt praeguse seisuga lõhnab siin kirderegioonis küll selle järele, et jõulud tulevad valged. Kolmandat päeva sajab täie rauaga ja õhk on ka paar pügalat nullist allapoole.

Þórshöfnis tähendab see seda, et mul on kodu ja töö vahet liikumiseks kaks varianti: a)käia kõnniteel, mida niikuinii mitte keegi mitte kunagi lumest ei puhasta, ja b)käia sõiduteel, mis on kinnisõidetud lume tõttu jõhkralt libe. Täna oli lisaks kõigele tuul ka selline, et puhub või sokid jalast ära.

Et pean täna kauem koolis olema (Svanhilduri flööt + Jingle Bell Rock bändile + üks Popside tellimus) ja lähen päris kindlasti koju juba pimedas, pean seega olema topelt ettevaatlik. Kui peaks libedaga allamäge liikudes midagi jalgadega valesti minema, on kanderaam ja ratastool.

Ja siis juhtus veel midagi tänase koolisöögiga. Olid piimaga keedetud makaronid + bloðmör + lifrapylsa. Need makaronid osati selliseks jahulögaks keeta, et peale minu ei tahtnud õieti keegi. Direktor vaatas mulle väga küsival ilmel otsa, kui ma teise kausitäiekese omale ette tõstsin ja küsis, kas mulle see (tõesti) maitseb. Mis ma muud sellise siira küsimuse peale oskasin kui ausalt vastata, et ise teeksin paremini. Aga no pole parata, minu organism nõuab kindlal kellaajal sooja toitu, olgu siis või kirvesupp...

Ikka julgesti edasi !

Kuivõrd minu tänase päeva suurimaks saavutuseks oli neljale viimase nädala jooksul laisaks muutunud õpilasele pealekäratamine, siis positiivsemate Islandiga seotud sündmuste eest hoolitses hoopis Marie Põdra, nagu näha lisatud lingilt.

Teistelegi lugejatele head saabuvat isadepäeva!

Võitlus kodukahjuritega

Tänane päev algas silmipimestavalt hästi. Olin küll eile bensukast ostetud paari hiirelõksu suhtes pisut skeptiline, sest polnud sellist varianti veel näinud, kuhu mingit peibutuspala vaja ei lähe - aga igatahes hommikuks oli lõks silmapiirilt natuke kaugemale kadunud ja üks vastik näriline vedeles ärakärvanud olekus peadpidi vahel. Prügikonteinerisse ta igal juhul rändas, näikse nüüd, kas see jutt vastab ka tõele, et pärast edukat aktsiooni võib selle lõksu minema visata, hiired hoiavad eemale.

Edasi enam nii hästi ei läinud. Pudru keetsin kiiruga liiga vedela, see oli vist esimest korda üle viie aasta, tavaliselt on ikka vastupidi, pisut paks välja tulnud. Koolis olid paar suuremat õpilast uimased, väsinud ja peavaludega, Erla Salomel veel takkatippu selline nohu, et flöödimänguga küll tegeleda ei tohi. Tegime siis nii, et mängisin ette ja rääkisin fraasikujundusest. Ja koju tagasi jõudes selgus, et Marie peab kolmapäevases lugemisvõistluse finaalis kogu loo islandi keeles ette lugema, nii et kõigepealt harjutasin ise, siis proovisin mingeid helinäiteid lindistada ja saata ning õhtul hiljem kuulasin tema kodutöö üle.

Aga vähemalt päevake kirjas ja enam pole niimoodi neljakümmet päevagi jõuluvaheajani jäänud. Esimene jõulukontsert, Bakkafjörduri omadega, tuleb kusjuures juba päris vara, 28.novembril. Vähemalt on nad peaaegu valmis - kui mitte lugudega, siis moraalselt kindlasti.

Generalnaja uborka*

Oli üle hulga aja üks selline pühapäev, kus sai rahulikult majapidamistöid teha.

Eks üht-teist oli muidugi juba täiesti hädavajalik teha - koristada kööki ja puhastada sealhulgas elektripliiti, korjata igasugused trükireklaamid maja pealt ühte hunnikusse kokku, koristada arvutiparanduse ülejäägid, ning lõpuks muidugi võtta midagi ette ka seni üpris kaootiliselt mööda maja töllerdanud juhtmetega. Vot see viimane kõige rohkem minus meelehärmi tekitaski - nii et kirjutasin isegi FB tujuteateks, et ega siis naelte seinalöömine ole mingi orkestrijuhtimine või arvutiparandus, millega iga loll hakkama saab. Hea, et keegi pealt ei näinud, kuidas ma põrandal kõhutasin ja üritasin mingeid pisikesi nublakaid oma jämedate näppude vahel hoida ja haamriga ikka õigele asjale pihta saada... ei ausalt, pole ikka üldse minu ala. Aga noh, pimeduse saabudes oli asi siiski niivõrd-kuivõrd tehtud, ja aju sellest raskest tööst nii ära kurnatud, et kalpsasin automaatpiloodiga (nagu igal pühapäeval) kooli homseks ära tooma basskitarri ja altplokkflööti... mis olid muidugi juba kolmapäevast saadik teises koolis 44 kilomeetri kaugusel mind ootamas, nii et tühi jalutuskäik, professor Põdra. Või siiski - ostsin majapidamisse bensukast paar hiirelõksu, et eelmise aasta sündmusi ennetada.

Homme vaatan, mis saab sellest mõttest, et esimene jõulukontsert juba 28.novembril teha, nagu kaugemalt nurga rahvas välja pakkus. Idee pole paha, lihtsalt kohe tuleb selgeks teha, kui palju tahetakse ja eriti see, mis võimalused selles kirikus üldse on.

Lõppu kurvem uudis - vaata tänase sissekande juurde käivat pilti! Kunagi oli selle asja nimi muru. Teadagi kelle töö.

-----------------------------

*) vene k. suurpuhastus

Täitsa häbi oli täna...

Oli siis selline laupäev, kus tuli tööd teha pisut.

Hommikul kell 10 ärkasin selle peale, et kultuurinõunik Halldóra helistas - ta peab uue teelõigu avamistseremooniale lendama, kas ma võiks selle klaverionuga (pildil) ise ringi sebida kuni õhtuni. Et ta tooks kohe võtmed ära. No heakene küll, eks ma ajasin püksid jalga ja võtsin selle võtmekimbukese vastu, eks tädi ole mul ka paari asja joonde ajada aidanud. Oleks muidugi võinud ju eelmisel päeval kirjakese jätta.

Siis jõudis ka pianist ise millalgi pärale ning panime kiiresti tegevusplaani paika. Tunnid olid ka täitsa toredad, mul polnud vaja millegi üle piinlikkust tunda ja õpetaja oli väga pedagoogiline. Pani natuke tehnilisi asju paika, mõnega sai juba muusikastki rääkida, ja peaasi: lapsed nägid ära, et kõik korralikud õpetajad ajavad põhimõtteliselt üht ja sama juttu (harjuta iga päev veidi, õige tehnika on oluline jne.) Viiest õpilasest neli jõudis kohale ja viiendal teen kõrvad tuliseks.

Aitasin siis kontserdi jaoks kirikus ka asju üles sättida, käisin vahepeal kodus kiiret lõunaeinet tegemas... ja siis tuligi see, mis rikkus kogu seni hästi kulgenud päeva ja mille pärast praegu sügavalt häbi tunnen.

Kui publiku hulka lugeda ka selle kontserdi nimel rohkem või vähem sebinud Halldórat ja mind, oli kirikus täpselt 8 inimest. Brynhildur oma neljast lapsest kolmega, üks vanem daam ja üks vanapapi. Kõik. No ma ei tea - kuigi see kontsert oli sponsorite poolt täies ulatuses kinni makstud, siis mina ei tahaks küll enam mitte kunagi sellisesse kohta tagasi tulla.

Kusjuures Islandi muusikat oli tõesti huvitav kuulata - omad Ellerid, Tubinad, Räätsad ja Mägid on äratuntavad siingi. Palusin omale ühtlasi paar nooti saata. Aga ikkagi, kaheksa kuulajat...

YESSSSS !!!

Praegu on kell 00:15, niisiis mis põhjustas sellisel kellaajal minu rõõmuröögatuse?

Niisiis on mul nüüd KAKS korralikult funkavat arvutit. Sain läpakale heli sisse. Süda ei andnud rahu, võtsin siis kõik draiverid ette ja selguski, et mingi LVUSBSta.sys on vigane. Ja seesama mis-iganes-ta-oli segas ka telepulga töötamist.

Edasine oli juba delo tehniki. Otsisin vajaliku süsteemifaili internetist üles, laadisin alla, paigutasin kausta system32/drivers, vastasin küsimusele "kas tahad asendada 0 KB suuruse faili 40,15 KB suurusega?" jaatavalt, restart - ja oligi jälle hääl olemas. Pealekauba hakkas tööle ka telepulk... no mis suur telekavaataja ma niiväga olen, aga teinekord vahelduseks ju võib. Kuigi peale riigitelevisiooni muud ei näe.

Nüüd asjale tagasi mõeldes - kas suure hulga aja ning mõningase koguse raha investeering arvuti ehitusse tasus ära? Kindlasti, üks kogemus ikkagi juures. Iial ei tea, millal marjaks kulub.

Aga nüüd tuttu.

Põdra jälle kontaktne. Igas mõttes.

Leidsin täna Akureyrist naastes oma postkastist juba ühe kurja meili, et mis siis jälle minuga lahti on, isegi blogisse ei suvatse midagi kirjutada. Tegelikult pole tõesti seda aega olnud, et võtad ja suhtled.

Esmaspäeval, kui jõudsin Bakkafjörðurist kunagi kella 15:30 paiku tagasi, oli mul veel paar tundi ja siis kehastusin ümber transaks. Ega siin maal ju seda kommet pole, et mõnele suitsetamisega vahele jäänule või tunni segajale trahvitoimkond määratakse, ikka kõik asjad iseenda küüru otsa ja minek. Seekord õnneks siiski ainult korrus allapoole, aga ikkagi - sünt, trummid, neli kitarri, noodipuldid ja pisemad pillid lisaks, no ja siis on ju vaja kõik lahtivõetu uuesti kokku panna ning juhtmed taha ühendada ja siis otsida põhjust, miks pulti sisse tuleb, aga kõlaritesse ei lähe, kiruda jobukakke, kes on teinud juhtmetest lavanurka ühe suure segadiku ning lõpuks pärast pooletunnist juhtmete lahtiharutamist avastada, et nojah, ega saagi kõlada, kui voolujuhe puudu. Ühesõnaga, kella 21:30-ni läks täiesti rahulikult ära. Ah jaa, unustasin, et paar fono oli ka vaja teha.

Teisipäev läks õpilastega ühtejutti natuke kauem kui 17:00-ni. Foreldrarkaffi algas kell 18, enne seda tuli natuke oma väljanägemist korrastada ja särk ära vahetada. Paki omale saadetud uue juukselõikusmasina ja mõningate arvutividinatega pidin laskma posti pealt ära tuua ühel lapsevanemal. Mis sellest kontserdist endast ikka muud rääkida, kui et vaatamata kõigele korda läks. Ega mõnedel lastel väga lihtne olnud, klaveri asemel tuli mängida sündil (ehkki väga korralikul sündil) ning Svanhilduri flöödil oli mingi klapivedru paigast ära läinud, nii et g oli suht olematu, pigem sellise fis varjundiga. Aga keegi ei vingunud, asi tehti ära ja mõned isegi ületasid ennast. Ise olin nii viimaste energiavarude peal, et flööti mängides hakkas suu kuivama. Muidugi oli veel vaja pärast kontserti teha jälle asjade mahamonteerimine, transa korrus kõrgemale ja uus ülespanek... Kell 22:10 lõpp ja uni tuli kodus sedakorda nii kiiresti peale, et ei jõudnud lampigi ära kustutada.

Kolmapäeval käisin Bakkafjörðuris ja algselt oli plaan pärast sealt naasmist kohe Akureyri bussi peale põrutada. Aga läks natuke teistmoodi. Viimane palgapäev tekkis minu ületundidega kerge segadus, direktor mõtles, et pean oma tunniarvestust ise ja mina mõtlesin jälle, et direktor tegeleb sellega, nii nagu eelmistelgi aastatel. Kokkuvõttes jõudis pangaarvele pisut vale number ja asja kordaajamine võttis oma aja. Niikaua ma ei julgenud mingeid kulutusi planeerida, kuni see puuduolev rahanumber ilusti arvele tekkis, ja seniks oli buss juba Þórshöfnist lahkunud. Tühja kah, hakkasin oma arvutit lõplikult üles seadma ning suutsin isegi internetijuhtme täiesti iseseisvalt ja ilma õigete tööriistadeta valmis meisterdada. Töötas. Paraku selgus ka see, et helikaardil puudub mikrofoni auk kui selline ja seetõttu pidin tellima USB auku käiva mikri.

Niisiis eile (neljapäeval) käisin Akureyris ära, põhiliselt neli vajadust: 1)laekus jälle üks lõnga tellimus ja suures linnas on nii kauba saadavus kui värvivalik teadagi suurem; 2)Marie jaoks oli vaja leida raamat "Engill í vesturbænum" (Pärnus tuleb Gröönimaa, Fääride ja Islandi kultuurinädal ja üks laste lugemisvõistlus); 3)tahtsin läbi astuda paarist uuest poest, Europrisis pettusin täiesti, aga kolmandast arvutipoest leidsin ühe vajaliku vidina nimega analoog-TV konverter. Ühendad antenni arvutiga ja saadki telekat vaadata. Mis ma ikka ilmaasjata seda riigitelevisiooni maksu maksan. Tõsi, Eestis pole tolle jublakaga mitte midagi teha, sest teatavasti on kogu televisioon digi peale üle läinud.

No ja see asi number neli oli väike soov pärast suurt tööd võtta mõni õlu ja natuke eesti keeles möla ajada. Nii nagu kõikide muude asjadega hästi läks (ainult paki saatmine oli sigakallis), sai ka see asi sooritatud hindele "suurepärane". No hommikul oleks võinud tiba kauem magada, aga pole parata, üksainus buss ju Akureyri-Þórshöfni vahel liigubki ja ka seda mitte iga päev. Bussijuht peatus ilusti otse minu maja eest ja saabunud oli ka mikrofon. Lähengi kohe koju ja kruvin tolle vidina külge.

See nädalavahetus saab olema natuke teistmoodi kui eelmised, kuna Þórarinn Akureyrist (Risto infi põhjal klaveriosakonna juhataja muusikakoolis) tuleb klaverikontserti andma ja pakkus välja, et ta võiks siinsetele klaveriõpilastele väikese tunni teha. No mina olen selliste asjade poolt jätkuvalt... ja saan ka ise paar laupäevast töötundi kirja. Too laupäeva värk oligi põhjus, miks mulle nii lahkelt nädala sees vaba päev pakuti. Linna vahel ka päris vaikne, sest reede ja järgmine esmaspäev on koolivabad päevad - eks siis kasutatakse võimalust ja hulgutakse perekonniti kuskil.