Hetkel on ajudega selline seis, et pole mingit vaimu peal. Tööjärge täitsa oleks - nii muusikalist kui sõnalist - aga mis sa ikka vägisi punnitad.
Sestap tegelen parem millegi füüsilisemaga. Eile niitsin pool päeva muru ja teise pool päeva lõhkusin puid. Täna võtsin pihku ühe taolise riista, mida pärast 1990.aastat sündinud kodanikud peavad ilmselt sõnaraamatust järgi vaatama, mis asi see on. Vikati. Seoses soodsate ilmastikuoludega on rohi kasvanud kohati ilma igasuguse mõõdutundeta ja traktori tellimise saba on pikk - aga mina olen ju ometi väljaõppinud haljastustööline. 1984.aasta suvel peksti tööle, mutt sebis koha Haljasalade Trustis, kaks nädalat väljaõpet ja siis oligi haljastustöölise III kategooria käes. Vikatiga niitmine sellest ajast täitsa meeles. Saigi natuke lagedamaks tõmmatud, aga igale poole ei julgenud siiski peale minna, ei näe ega tea, mis sodi võib kuhugi olla juba vanast ajast kokku veetud. Vähemalt mingi mõtestatud tegevus.
Ja küll ma need loometööd ka ära teen, oma arvestuste kohaselt peaks vaim hakkama kuskil pühapäevast tagasi tulema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar