Juhtusin täna kalendrisse vaatama - pole midagi öelda, juba 9.juuli. Ja mille erilisega ma siis vahepeal hakkama olen saanud? Noh, siiski niipalju, et viisin Kaitseliidu ühendorkestri esimest korda täismõõdulise kontserdini. Solistideks juba ammu läbiproovitud Kristi Roosmaa ja Peeter Kaljumäe ning repertuaaris lood, mida oli Islandil röögatult rohkearvulise vaba aja jooksul rahulikult aega treida. Kava alljärgnevalt:
1.Oklahoma! avamäng
2.Embraceable You muusikalist Girl Crazy (Kristi)
3.Surrey With The Fringe On Top muusikalist Oklahoma! (Peeter)
4.People Will Say We're In Love muusikalist Oklahoma! (duett)
5.Rahalaul filmist Nukitsamees
6.Papaveri e Papere filmist Die süssesten Früchte (Peeter)
7.Kui armastad operetist Kuskil Montparnasse'il (Kristi)
8.Südames on tihti suured soovid operetist Ainult unistus (duett)
9.Sissejuhatus filmile Scherlock Holmes ja doktor Watson
10.Special muusikalist Avenue Q (Kristi)
11.Linda's Note muusikalist The Wedding Singer (Kristi)
12.Tassilo laul operetist Krahvinna Mariza (Peeter)
13.With A Little Bit Of Luck muusikalist Minu veetlev leedi (Peeter + minu huligaanitsemine)
14.Just You Wait 'enry 'iggins muusikalist Minu veetlev leedi (Kristi)
15.Intermezzo ooperist La cavalleria rusticana
16.Majake mere ääres filmist Siin me oleme (duett)
17.New York, New York (Kristi Peetri tõhusal toel)
Tuli tõesti väga hea kontsert ja et ilmaga vedas samuti, oli ka rohkesti rahvast. Aga kas ja millal on seda kava võimalik korrata, ei tea siiani. Kui kõik asjapulgad mööda ilma laiali vedelevad, läheb logistika seda raskemaks. Ja muidugi ka kulukamaks.
Ja sellelt kontserdilt juba otse edasi paraadi proovi, sealt väikesele õllele (mis minu jaoks lõppes vahelejäänud ööga, sest tundsin moraalset kohustust hoolitseda selle eest, et Soome mereväe orkestri major, kellega juhuslikult Ristiisas kokku saime ja Poole Kuues lõpetasime, ei satuks kahtlasesse seltskonda) ning siis oligi juba lõpusirge - vaatamata kõigele paraad välja kannatada.
Muuhulgas nägin ära ka paar tuttavat lõusta Läti Kaitseväe orkestrist, kellega omal ajal aega teenitud sai. Täitsa elusad ja terved, Grizans raibe oma kepiteo eest (ei midagi roppu, üks teatud juhatamisviis, mis kuulub militaarorkestrite juurde) isegi juba kaptenipagunid peale saanud. Ainult üht suurt mehemürakat ma ei tundnud, tema mind küll. Tagus tattool taldrikuid, muidugi ei pruugi see olla tema põhipill, vaid näiteks kitarr või bass. Eks ma küsi järgi mõnelt nooremalt.
Ning pärast seda ongi olnud vaikus majas. Laulupeole seekord asja polnud, ühtki minu lugu ei mängitud ja saadi ka muidu minuta hakkama. Üleeile käisin kuulamas, kuidas kõlab kerge noorenduskuuri läbi teinud Saxon ja vaatamas, kas noorhärra Villandile on dirigeerimisõpingutest midagi külge jäänud. Kõlas ja on ikka.
Eks ma siis vaata niisama, kuidas suvi kulgeb. Katsun mingi järgmise kontserdikava projekti maha joonistada. Ja mõtlen natuke elu üle järgi. Elus on mustad ja valged ainult kaks asja, sünd ja surm. Kõik muu on värviline. Tahaks ikkagi lähiaja jooksul kõik värvid õigeks ajada.
Aga kui keegi mõne hea idee välja käib ja mind kuhugi millestki osa võtma kutsub, tulen heameelega!
Kes tahab kontserdist või Kaitseliidu orkestriteenistuse tegemistest natuke rohkem pilte vaadata, külastagu Lõustaraamatus vastavat lehte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar