Kirjutan neid ridu täiesti värskes õhus, pisikesel terrassil maja ees, vaatega merele. Eile õhtul olid mingid tõsised unehäired, ilmselt üleväsimusest (sain pärast lihavõttevaheaega kooli tulles töömürgituse). Magasin seetõttu hommikul kella 11-ni välja, keetsin hommikuse kaerahelbepudru valmis ja sain sellest nii korraliku koguse energiat, et tekkis isegi tahtmine natuke majapidamistöid teha.
Esmalt avastasin, et piirdeaial on paar latti puruks mis puruks. Õnneks oli see probleem täiesti lahendatav, leidsin sobivad ja isegi sama värvi lauajupid, millega aeda lahastada sündis. Rääkimata haamrist ja naeltest, mis olid samuti käepärast.
Seejärel leidsin aianurgast millegi sellise, mida sobiks pidada prügikoti hoidikuks. Prügimajandus Islandil on muidugi hoopis teistmoodi üles ehitatud - ei mingit olmeprahi mõttetut sorteerimist (nagunii mõni lugeda mitteoskav tibla paneks vale prügi valesse kasti). Paned oma väikesed prügikotid suurde kotti kokku ja kui viimane ükskord täis saab, tõstad majaseina äärde. Millalgi viiakse see siis ära ka.
Suurendasin pisut ka akende läbipaistvust ja pühkisin koridorist kärbselaibad kokku, keerasin paar elektripirni sisse ja puhastasin arvutiekraani suuremast pasast. Ei jõua oma töökust kuidagi ära kiita.
Praegu, kohaliku aja järgi kell 14:44 naudin siis natuke ilma. Päike on küll pilve taga, aga muidu on õhk selline mõnusalt kevadine. Sooja 5-6 kraadi ja tuulevaikne. Kliima mõttes hakkan juba ära islandiseeruma. Just meenutasin, kuidas läksin ükskord märtsikuus oma esimest kooriproovi tegema. Puhus külm ja tugev tuul kõikidest ilmakaartest korraga, mul olid soni kõrvaklapid alla lastud, jope all kampsun ja kindad käes, pluss muidugi korralik looduslik polster naha all - aga ikka lõdisesin. Viie minuti pärast lehvis kohale üks sopranilaulja, ise oma figuurilt pilbas mis pilbas - aga palja peaga, paljakäsi ja pealisriideks olnud kampsuni alt välkus nii õhukesest materjalist pluus, et sellise kandmine tekitab igas mehes tavaliselt silmapilkseid patuseid mõtteid. Mul polnud sellisteks mõteteks mingit inspiratsiooni, hoopis veel rohkem külm hakkas seda pilti nähes...
Täna suutsin aga jope ja mütsi kenasti juba varna jätta. Nii vapper ma siiski ei ole veel, et mere ääres ja tänaval ringijalutava noorsoo kombel piirduda millegi kahtlaselt t-särki meenutavaga. Ja pealegi läheb mind veel üks kuu aega siin maailma otsas vaja elusa ja tervena. Kontsert on nüüd juba täiesti kinnitatud andmetel 20.mail ja peale seda sõltun ainult sellest, millal mingi transport kuhugi liigub. Seda ka, et mõningad asjad, mida ma Eestisse ja tagasi vedama ei hakka, on vaja suveks muusikakooli hoiule panna. Minu elamispinna rootslasest omanik ja tema suguvõsa on reeglina igal aastal kuskil 25.-30.mai vahel Islandile maabunud ja 20.-30.augusti kandis jälle jalga lasknud. See klapib täiesti minugi isiklike plaanidega, nimelt pole mul selles majas elamise vastu mitte kõigevähematki. Kõlbab ka järgmisel õppeaastal, ja siia regiooni ma kauemaks nagunii jääda ei kavatse. Kui Islandile edasi, siis Akureyrile või Reykjavikile oluliselt lähemale - või üldse kuhugi mujale laia maailma. Eesti suhtes ei väsi kordamast, et kõik sõltub ainult pakkumistest. Iga nõmedusega pole enam nõus tegelema, ning haridus ja reaalsed tööoskused (mitte tutvused, parteipilet ega säärejooks) maksku ka Eestis. Aamen.
Kui üldine ilmaennustus paika peab, saabki nädala jooksul lumest lahti. Kahju ainult, et esimese suvepäeva nimeline püha (vaba päev esimesel neljapäeval peale 18.aprilli) tõotab vihmane tulla.
Ja lõpuks olgu ära mainitud, et nägin just kümmekond minutit tagasi oma silmaga ära, mis asi see töltimine siis ikkagi on. Islandi hobune olevat ainuke "viiekäiguline" maailmas, mis tähendab, et samal ajal kui tema esijalad teevad kaks sammu, teevad tagajalad kolm. Pidavat eriti laste jaoks olema hästi kerge sadulas püsida.
Õppeaasta lõpuni veel 21 tööpäeva...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar