Külastajaid:

counter

kolmapäev, 8. aprill 2009

Pàskafri 03.-14.04

Tere! Põdra ikka täiesti elus, lihtsalt vahepeal olin arvutist kaugel ja hulkusin natuke mööda Islandit ringi. Seda kahel põhjusel: 1)need päevad, mida vahepeal siin lugesin, olid minu küljeluu kohalejõudmiseni jäänud päevad, ja 2)blogi pealkiri pole mingi minu järjekordne roppus, vaid tähistab Islandi koolilaste suurt vaheaega seoses lihavõtetega. Nii et oli tõepoolest võimalus väheke ringi kolistada ja üht-teist ka fotoka mälukaardile jäädvustada.
31.märtsil siis Thorshöfni lend ühes väärtusliku kandamiga maha tuli (väikese hilinemisega), ja ise ehmatasin lennuväljal pisut äragi, sest ei kujutanud ausalt öeldes ettegi, et üks lennuk nii väike olla võib. Jajah, nüüd on endalgi sellisega lendamise kogemus olemas, eriti meeldis, et minusugune täiesti keskmist kasvu mees sai liikuda ainult kummargil. Aga see selleks.

Esimesed paar päeva kulusid ajutise naisemehe-eluga taasharjumiseks (võimalus jätta mustad sokid põrandale vedelema jne.), pisemaks tutvumiseks lähiümbrusega, ja olid mul ka veel paaril hommikul tunnid. Eesti puhast tõugu naisterahvas tundub siinkandis olevat selline haruldus, et isegi hülged ujusid lahesoppi järele uurima, mis loomaliigiga täpsemalt tegu. Üht-teist huvitavat ka fotosilma ette, kõrvalolev pilt on spetsiaalse pühendusega minu fänniklubile Pulli külas. Kohaliku tuletõrje kuulus minevik...

Tegelikult jätkuks loodusfotograafia-huvilistele täiesti ka Islandi kirdeosast. Hüljestest juba oli juttu, vahetevahel ujuvad siia ilmselt ka mõned vaalad (minu teinepool leidis päris maja juurest rannalt midagi, mis kuulub inimesest oluliselt suuremale elukale), kümmekond kilomeetrit Thorshöfnist välja sõites ükskõik kummale poole hakkab tee mäkke tõusma; rannalt võib leida väiksemaid ja suuremaid floora ja fauna esindajaid, hämmastas ka tohutu kogus randa uhutud palke (huvitav, kustkohast siis pärit?) Hobustest rääkimata, neid kohtas iga poole kilomeetri tagant ja igasuguse ilmaga. Seda loomaliiki hoitakse Islandil tõupuhtuse mõttes juba aastaid erilise hoolega - saareriigi rahvas tunneb selle madalakasvulise, kuid jõulise ja vastupidava tõu üle tõelist uhkust ega taha mitte kuidagi jätta vähimatki võimalust selle vere solkimiseks. Kui kuulete või loete kuskilt midagi muud, siis ei tasu seda uskuda, keegi on lihtsalt kodutöö tegemata jätnud. Või näinud juhuslikult (purjus peaga, unes, ..., ..., ...) mingit muud hobusele veidi sarnast looma. Uus-Eesti koolkonnast on selle ala suurekspert Tarts, tema võib islandi hobuse tõupuhtuse säilitamise metoodikast rääkima jäädagi.
Ahsoo. Tänapäeval liigutakse ringi muidugi transpordivahenditega, mille kapoti all oluliselt rohkem jõude kui ühe hobuse jagu. Arvutasin välja (ning täiesti õigesti arvutasin), et rentida nädalalõpuks auto tuleb soodsam kui hankida lennupiletid kahele Thorshöfn-Akureyri-Reykjavik pluss sealt transport Keflavikki. Ja jääb ka palju nägemata. Siinkohas tunnistab Põdra muidugi oma täielikku võhiklikkust autode alal, aga väike perekonnatüli oli rendifirma õhutusel täiesti tulemas. Tellisin nimelt manuaalkastiga sõiduriista, kuid ainuke auto, mida rendifirmal samas hinnaklassis pakkuda oli, oli automaatkastiga. Emapõder hakkas kohe paanikat tegema, sest pole automaatkasti elus proovinudki, ja minagi olin täiesti lõhkise küna ees - võta või jäta. Lõpuks jäin peale pooletunnist moosimist rahule rendifirma lubadusega, et kohalik agent annab mu teiselepoolele ühe sõidutunni ja firma vastutab, kui keegi surma saab või midagi sodiks sõidetakse. Kõrvalolev pilt ongi tehtud Bakkafjörduri lähistel pärast õnnestunud katsetusi. No ma tõesti ei tea, kas automaatkastiga on "oluliselt lihtsam", nagu rendifirma mehed mulle selgeks teha üritasid. Sihtkohta ilma vahejuhtumiteta, ühes tükis autoga ja täiesti õigeaegselt igatahes jõudsime...

Pärast reedeste (3.aprill) tundide lõppu teekond lõuna poole algaski, ning õnneks olid teeolud väga head, kui välja arvata kaks kilomeetrit jubedust veidi enne Raufarhöfni, millest tuli kuidagi kiirusega 20 km/h läbi kolistada. Väike peatus eelluure eesmärgil vaalavaatluspealinnas Husavikis, aga sinna tasub kauemaks kolistama jääda tõepoolest alles suvel. Siis on lahti nii ajaloomuuseum, vaalamuuseum, kui - sorri! - fallosemuuseum. Ning võimalus merel ka mõnd vaala kohata oluliselt suurem kui kevade alguses.

Kõrvalolev pilt sai tehtud taas Reykjahlidi lähistel, pärast tunniajast sõitu eikuhugi. Legend, et Apollo astronaudid harjutasid Kuule maandumist just Islandil ja selles regioonis, vastab täiesti tõele. Väävlisegune pinnas, maapõue pragudest väljapaiskuv mädamuna järgi lõhnav kuumus, mulksuvad mudamülkad ja võimalus kogemata keevasse vette astuda, kui hoiatusi eirad, teevad selle paiga tõeliseks põrgu eeskojaks. Aga võimas on mõelda selle peale tõesti, et suurem osa kogu riigist saab maapõuest tuleva soojusega ära köetud, nii et Islandi majadel põhimõtteliselt korstnaid vaja ei lähe. Paljudel majadel polegi neid tõepoolest.

Pärast ööbimist klassivend Kaldo pool (kus samal ajal ka täiesti elus Madis "Näärivana" Mäekalle pesakond külas käimas oli, nii et kokku 10 inimest) jätkus sõit juba märgatavalt agraarsemas keskkonnas. "Šašlõkki dubljonkas" on Islandil kaks korda rohkem kui inimesi, vaatamata sellele, et neid lausa kahe suupoolega sisse aetakse, ja selle klõpsu oleks saanud ära teha ehk mitmel korral edaspidigi teekonna jooksul, aga nii palju olen isegi mina juba ära õppinud, et kui on korraga ilus ilm ja motiiv, tuleb kohe võimalus ära kasutada. Nii ka kõrvaloleval juhtumil.

Edasi järgnes juba sõit sammaldunud laavaväljade vahel, veealune tunnel Borgarnesis, paanika Reykjaviki kaubanduskeskuse Kringlan parklas ja õhtune Blue Lagoon. Ning kellele tagasilend Eestisse, kellele mõttepaus oma koolivaheaja edasiseks sisustamiseks. Tutvusin paar päeva pealinna rütmidega põhjalikumalt, leidsin eest täiesti tüüpilise suurlinna kogu oma võlude ja pahede spektris ning ühtlasi avastasin, et üleeelmise päeva maa-alune paanika Kringlanis võinuks ka olemata olla, sest Laugarvegi peal on rohkemgi erinevaid kaubandusasutusi kui ühes koledas keskusemölakas. Lihtsalt see vahe, et ühes saad eskalaatoriga üles-alla sõita ja teises pead väheke oma jalgu liigutama. Mis on ju iseenesest täitsa funktsionaalne sport minusugustele vanuritele. Siis lennukiga Akureyri, väike "pit stop" Valmari pool, järgmisel päeval ekskursioon Kaldo juhtimisel Dalvikus ja Olafsfjörduris koos ujula külastamisega (kuumaveepotiga hakkan juba vaikselt harjuma, soome sauna puudumisega mitte) ning siis ainukese võimaliku lennuga Thorshöfni. Sellega ka väike seik muidugi, sest tänu udule lükati alguses lendu korduvalt edasi ning siis võeti lõpuks vastu otsus, et Vopnafjördurist Thorshöfni viiakse rahvas maad mööda. Muuseas mulle lõppkokkuvõttes isegi selles mõttes kasulik, et sain otse treppi ega pidanud 3 kilomeetrit lennujaamast jala käima - aga et minu islandi keel veel pehmelt väljendudes kõige parem pole, tahtsin juba Akureyri tagasilendava lennuki peale trügima hakata. Kui poleks näinud, et kott on lennukilt maha tõstetud, olekski lennanud.
Kuidas siis see väike ringsõit (või pigem poolring) kokku võtta? Päris väsitav isegi kõrvalistuja jaoks. Aga emotsiooniderohke kindlasti. Ja vähemalt on seegi kõva asi, et vaatamata majanduskriisile mõeldakse, kuidas elu mugavamaks teha annaks. Teedeehitus käib täies hoos, minu blöga viimaselgi pildil raiutakse viit kilomeetrit läbi mäe, et ühendada Olafsfjördur Siglufjörduriga. Samasuguseid õgvendusi on teisteski paikkondades, otsapidi ka minu kandis - kui uskuda maanteeameti plaane ja pidada tähtaegadest kenasti kinni, saab järgmisel aastal samal ajal ka Thorshöfnist Husavikki sajakonna kilomeetri jagu lühemalt, Raufarhöfni ja Kopaskeri vahele jättes. Elame-näeme.
Kool hakkab jälle pihta 15.aprillil, ja enne on ainult kooriproov 11.aprillil. Tegevust siiski selle ajani on, sest suviseks võidupüha paraadiks tuleb väheke asju komponeerida-seada. Ja hea uudis on seegi, et saan suveks puhkusele juba mai viimastel päevadel ega pea enne augusti lõppu tagasi olema.
Muidugi kirjutan nii siin kui ajalehes (oo õudust!) veelgi. Nii et kuulmiseni!
Post scriptum: Tänan jätkuvalt kõiki asjaosalisi, kes on aidanud korrigeerida kõiki faktilisi ebatäpsusi, mida ausalt öeldes ikka ette tuleb, kui lohakalt kodutööd teed. Öelge teinekordki julgesti, kui midagi näete, ma ei pahanda mingil juhul!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar