Plaaniliste suvetöödega ühel pool!

Nagu vististi ka ühes oma eelnevatest sissekannetest mainisin, leidus käesolevaski suvevaheajas pisikest loometegevust.

Konkreetsemalt rääkides on väga kõva tuleku Eesti kultuurikalendrisse teinud ettevõtmine nimega Tõrva Loits. Kes kunagi Tõrvas käinud, teab muidugi sellist toredat ujumiskohta - nüüd siis ka kontserdipaika - nagu Vanamõisa järv. Selle kaldal kuskil 15.augusti ümbruses asi aset leiabki. Üheks komponendiks on igal aastal Kaitseväe orkester ja teiseks komponendiks mõni rokkivamat tüüpi bänd, kes siis mõned lood ka koos esitavad. Ülejäänu sõltub konkreetsest juhtumist, leidub nii eesti levimuusika klassikat kui ka opereti/muusikaliviise, nooremaid kui ka kogenumaid esitajaid. Muuseas, üks asja ellukutsujatest on vana hea tuttav laulja Jaan-Willem Sibul, kes lavalaudadel fraki kandmise kõrvalt on arvestatava osa oma elust teinud ka karvasemat musa.

Nii, ja minu puutumus tolle ettevõtmisega? Teist aastat järjest olen see mees, kes orkestri ja bändi ühised asjad kokku heegeldab. Eelmisel aastal oli bändiks Singer Vinger ning asjad läksid põimiku vormis. Sellel aastal Ultima Thule ja nende soovil tulevad neli lugu esitamisele eraldi. Põimiku kirjutan ehk ka kunagi tulevikus kokku, aga see on eraldi läbirääkimiste teema.

Mu teisepoole jaoks on vist seda päris omapärane näha, kuidas ma kirjutan. Asi selles, et minu loominguliselt aktiivne periood on mitteaktiivse perioodiga eriti teravas kontrastis. Kui olen loomevormis, siis lasen arvuti taga ühe valuga kell 07:00 - 02:00, tehes pause ainult söömise ja sitalkäimise tarbeks. Mõnikord isegi mitte selle jaoks, ehkki see on natuke ebatervislik. Nende nelja loo reaalseks kirjapanekuks kulus kolm tööpäeva, pluss enne seda päev üldiseks tutvumiseks ja visanditeks ning pärast seda kaks päeva korrektuuriks ja küljenduseks. Päris kiiresti, või kuidas? Aga see-eest on ka järgmised kaks nädalat garanteeritud, et ühtki mõistlikku nooti kuskilt tulemas ei ole. Üleeile näiteks putitasime naabrimehega hoopis jalgrattaid ja libistasime aukartustäratavates kogustes õlut.

Psühhiaatrid nimetavad sellist asja vististi bipolaarseks häireks, aga neile meeldib ka tõtt-öelda kõigele, mis pole liinitöö kella 8:00-17:00, erinevaid silte külge kleepida. Lasku pealegi käia, kes neid keelata saab. Niikuinii suhtub 90% Eesti elanikkonnast loomeinimestesse nagu hulludesse.

Kuidas siis minu väljamõeldu mittevirtuaalses keskkonnas kõlama hakkab, saab kuulda 15.augusti õhtupoolikul. Aga enne käin ära veel Torma puhkpillipäeval, kus kah natuke minu asju kavas.

Muust niipalju, et katus on ilusti peal, korstnad püsti ning jalgrattapedendus ruulib täiega. Kõrvaloleval pildil kogu olemasolev park täies hiilguses:

1)poiste maastikuratas esiplaanil eelmise omaniku poolt väga halvas seisus kuuri maha jäetud, aktiviseerimiskeskuse "Tulevik" kollid tegid 200 krooni eest korda esimese käsipiduri, vahetasid käiguvahetussüsteemi rummusiseseks, panid uued sisekummid ja vajalikud helkurid külge ning vahetasid tagumise käsipiduri jalgpiduri vastu;

2)sinioranži sadulaga ratta ostsin vist 2005 ainult sellepärast, et see oli kokkupandav - aga pedaalid olid selle ratta ülinõrk koht, alates 2007.aastast roostetas P-Jaagupis keldris, naabrimees reguleeris natuke käiguvahetust ja pani uued pedaalid;

3)punase ratta soetasin pärast kokkupandavat 2007.aasta kevadel ja sõitsin sellega suht vähe, muidu nagu päris uus ja tugeva raamiga ka, aga teinepool kurtis, et kruusateel ei liigu väga hästi edasi ja Võidu tänava tõusul Lavassaares tuleb käekõrval lükata. Ma vist tean probleemi ka - vedav hammasratas võiks tiba suurem olla, ehk isegi suudan iseseisvalt välja vahetada;

4)pasakarva meesteka tagaplaanil aitas "Tuleviku" kuurialustest välja valida kamraad Jaan juunior - no sellel oli alguses kõik pea olematu (kummid purud, esipidur puudu, käigud sodiks, kodarad kõverad). Nüüd on 500 krooni eest täiesti laitmatu pill, millega paarikümnekilomeetrised otsad pole mingi probleem. Eriti pärast seda, kui vahetasin "m***i surm"-tüüpi sadula laiema ja pehmema vastu.

Nii et kui külla tulete ja töö käigus tekib soov käia ära Lavassaare poes või ujumas, pole see tegevus enam sõltuvuses ei auto olemasolust ega joobeastmest.

Olgu peale, lükkan veidike muru ja siis vaatan, mida ilm teha lubab. Kahtlaselt hallikat karva see taevas hetkel on...