Welcome to Club!

Nii. Laulupeoheliloojate klubisse on siis nüüd astutud. Muuseas samal aastal nii kuulsa mehega kui seda on Erki-Sven Tüür. Aga olgu kõigest ikka ilusti järjekorras räägitud.

Alates 1977.aastast, kui tegin laulukaare all esimest korda noka lahti (poistekooris) on teadagi juhtunud hirmpalju. Alates gerontokraatide väljasuremisest kuni riigikorra vahetumiseni - ja mis iganes kõik sinna vahele ära mahtus.

Mõistagi on igasugu muutused teinud sootuks teistsuguseks ka laulupidudel esitatava repertuaari. Sealhulgas ka pasunakooride lood. Detailidesse laskumata mäletan veel kümme aastat tagasi, kuidas pasunapuhujate hulgas valitses üldine suhtumine, et kõige olulisem on ära mängida rongkäik ja pärast seda võib minna viint jooma. Kes olid orkestrina vähegi asjalikumad (minugi pillimehed), vaatasid 1999.aasta laulupeolood ühes-kahes proovis enne eelproovi lihtsalt üle, mängisid laulupeol massi sees kuidagi ära ja unustasid seejärel enamiku neist lugudest igaveseks.

2000-ndate alguses aga uuenes puhkpillielu eestvedajate seltskond oluliselt. Mis siis, et kõikide näod kõikidele meeldida ei pruukinud (ega meeldi tänaseni) - kuid fakt oli, et nüüdsest pääses avatud mõtlemist pildile kordades rohkem, ja muuhulgas jõuti ka kontseptuaalsete küsimusteni. Näiteks selleni, kuidas saada repertuaari hulka huvitavamat muusikat.

Kuidas saab ühest loost laulupeolugu? Kõige lihtsam on muidugi juhtum, kus mõne teose maagia hakkab tööle iseenesest - nii läks omal ajal näiteks Eespere lauluga "Ärkamise aeg", mille sõnum oli õigel ajal õiges kohas. Sellelgi peol võeti laul üles.

Pasunateostega on üldiselt pisut keerulisem. Kõigepealt, erinevalt koorilauludest tuleb läbi ajada ilma sõna jõuta. Aga veel enam võib tekitada probleeme, et orkestrite nägemus puhkpillimuusika olemusest on tohutult seinast seina. On seltskondi, mis tegelevad paduklassikaga. Ja seltskondi, mis klassika poole ei vaatagi. Ja marsi-valsi-polkaseltskondi. Ja nii edasi. Siis on seltskondi, mis on pillirühmade mõttes paremini, ja seltskondi, mis halvemini komplekteeritud.

Sellel teemal sai juttu tehtud ka kohalikus ajalehes, link siin:

http://www.parnupostimees.ee/?id=140326

Platsi peal kõlas tõepoolest väga hästi. Lugu juhatanud kolleeg Ants Oidekivi oli samamoodi debütant ja unustas mind suure ähmiga välja kutsuda, aga Saan torkis tagant, et mine-mine-mine nüüd... noh, kui telekaamerad minu puldist kummardamise maha magasid, pole see mingi suurem õnnetus, asjaosalised teavad nagunii, kuidas ma välja näen ja ülejäänuid ei koti.

Tegelikult oli ju väga vinge terve laulupidu (ka tantsupidu, aga telekast ei saa päris seda kaifi kätte) ning virisejatest keeldun ma lihtsalt aru saamast. Rongkäik sai kaks tundi pikem - so what? Kes tahab tuima marssimist vahtida, võtku õigeks päevaks pilet (soovitavalt üheotsapilet) Moskvasse või Põhja-Koreasse. Maailmamuusika ja elukutseliste muusikute koht pole Eesti laulupeol - nagu Eesti polekski osake maailmast ja profid osa Eesti muusikakultuurist. Laulud peaks olema populaarsed ja kaasalauldavad - sorri, aga selle jaoks on Õllesummer. Piletid olid liiga kallid - imelik, et see ei tule kunagi jutuks, kui minnakse vaatama Maiet & Valdurit või Sulo/Mari-Leenu/Nikit/kedaiganes eesti muusika urruaugu poole pealt.

Aga see kõik selleks. Töine puhkus jätkub - mõningane kogus noote on kirjutamisjärjekorras ja neid võib juurdegi tulla. Õnneks on ilmad sitad ja seetõttu eriti vabas õhus niisama õlutama ei kisu. Ning natuke ongi lisa teenida hädavajalik, sest meile eelmisel aastal maja müünu on osutunud oluliselt suuremaks mölakaks kui pealtpoolt paistis. Mistõttu lisaks planeeritud katuse vahetamisele tuli otsast peale üles laduda ka kaks korstnat - ja see töö pole kohe üldse odav...