Head jätkuvat 2011.aastat niisiis! Pole juba ammu kirjutanud, ja eks ma paar vabandatavat põhjust selleks isegi leian. Seekordne sügissemester kujunes kuidagi eriti kurnavaks, nagu tähelepanelikum lugeja ehk minu sissekannete põhjal isegi järeldada on jõudnud. Ei oskagi täpselt aru saada, kas nõudis suuremat vaeva olla töötegemiseks heas vormis või töö ise - aga igal juhul kuskil novembri lõpust hakkas jõud otsa lõppema ja on enam-vähem alles nüüdseks taastunud. Sildojade soovitused kalamaksaõli neelata panen kindlasti kõrva taha, muidugi on kevadsemester palju päikeselisem ka. Kuid nüüd asja kallale.
Viimane jõulukontsert kujunes sama edukaks kui nii mõnedki eelmised. Jah, loomulikult on erinevaid aastakäike raske võrrelda, kui pilliõpet võetaksegi aastakaupa (ja siis järgmise mänguriista kallale) - kuid kunstiline tervik toimis, paar algajamat said edasijõudnumate vahele ära paigutatud, mõnes kohas ise tugihäält kaasa mängitud ja seekord oli kavas üldse päris palju koosmängu. Ka suhteliselt kohapeal valminud üllatusi.
Põikaksin nüüd korra selle teemaga seoses ajas pisut edasi, sest külastasin 19.detsembril Pärnu-Jaagupi muusikakooli jõulukohvikut. Tegi selles mõttes hea enesetunde sisse, et keskmiselt võttes sain sealt täpselt sama suure kontserdielamuse kui Islandil olen oma publikule pakkuda suutnud. Muidugi selge, et Eesti muusikakoolide õpilased peavad lisaks tegelema kõikvõimalike heliredelite arvestuste ja muude kohustuslike asjadega - aga see ju peaks nagu üldist mänguvormi stabiilsena hoidma, või kuidas? Kui mitte muus, siis vähemalt selles sain küll kinnituse, et ükski õpetaja ei suuda õpilast panna mängima paremini kui too ise soovib. Olla selle soovi täitmisel toeks ja abiks - seda küll.
Aga nüüd ajaliselt jälle õigesse paika tagasi. Tagasiliikumine Eestisse oli omaette oopus. Magasin maha õige aja lennupiletite ostmiseks ja selleks ajaks, kui jaole sain, tundus oluliselt ökonoomsem lennata Varssavisse ja tulla sealt bussiga. Oli oluliselt ökonoomsem tõesti, isegi kui arvestada juurde Varssavis ja Riias tehtud "tanklapeatustes" kulunud rahasummad. Aga teist korda sellist teekonda ette ei võtaks siiski. Varssavi-Kaunas ning eriti Kaunas-Riia bussid olid ikka täielik pask, kummaski ei töötanud korralikult küte ja Poola teed on muidugi otsast otsani rekkasid täis 24h, nii et ka öösel tuli tegeleda liiklusummikutes seismisega. Kuskil pool tundi pärast Kaunasest väljasõitu jäi buss lihtsalt seisma ja juht läks mingisse teeäärsesse bensukasse kaabitsat ostma, et midagigi välja näeks. Esiklaasi soojendus lihtsalt ei töötanud. Riia-Pärnu polnud ka päris see teenindusklass, millele olin pileti ostnud, ent esiteks olin jõudnud omale paar sooja jooki sisse kaanida ja teiseks pakuti 50% allahindlusvautšer järgmisele reisile... no sellega on ikka kellelgi midagi teha. Igatahes sai tükiks ajaks bussisõidust jälle siiber. Kui edaspidi lennupiletite ostmise maha magan, tulen laevaga. Ja külmetasin sellel bussireisil pealekauba nii kõvasti, et tänaseni annab tunda. Köhin, raisk, täitsa tõsiselt ja rohud ei mõika.
Vahemärkuse korras: püüan edaspidi ka rohkem suhelda. Eelmisel õppeaastal oli selles mõttes hästi lihtne, et direktor ütles juba maikuus, millal ta mind Islandile tagasi ootab, ja siis augusti lõpus, kui tulingi, oli teada, millal on kontserdid, millal mind jõuluvaheajale lastakse, millal pean tagasi olema ja millal kevadel kool otsa lõpeb. Eks ma siis ostsin juba sügisel põhilised piletid odava hinnaga ära. Sellel aastal tuli uus direktor, eks mina oletasin, et tema mulle mingitest kuupäevadest räägib ja tema jälle, et ma ise need asjad paika panen. Sellest see õnnetus lennupiletite hankimisel üldse juhtuski...
Igatahes, 15.detsembri lõunaks ma Pärnus olin, sissejuhatuseks näitasin Citis oma lõusta ära, lasime paar brennikat kollektiivselt lipsu taha ja edasi lastekarja. Miks mitte maale - alguses oli iga jumala päev lastel mingi jõuludega seotud üritus, seejärel pidi laste ema paar päeva kodust eemal olema ja kolmandaks polnud ka patareid maalemineku jaoks veel piisavalt täis. Tegevust jätkus sellegipoolest - 16.12 Mart Eriku lasteaiarühmaga teatris, 17.12 Marie klassi jõulupidu, 18.12 Mart Eriku rühmaga Kurgjale, 19.12 päeval muusikakooli jõulukohvik ja õhtul pasunakooride ühiskontsert. Vabal ajal sai natuke arvuteid hooldatud ja natuke bändiseadeid tehtud.
23.detsembri keskpäevaks olid asjad siiski omadega nii kaugele jõudnud, et pärast Marie kooli jõulukontserti võis teekonna maale rahuliku südamega ette võtta. Vähemalt oli saun kuum, viinad külmad, pliit kütab superhästi ja Tigepunn oli minu tuleku peale täiesti kuri. Tänase päevani teeb kõike, et muuta minu olemine võimalikult ebameeldivaks. Kui keegi suudaks kasside mõttekäike lugeda, oleks huvitav teada, mida ta täpselt mõtleb. Aga uriseb, vingub, küünistab ja hammustab küll pidevalt. Mind, mitte naabrimeest.
Rohkem või vähem sürrealistlikest ettevõtmistest niipalju, et jõululaupäeval sai sõidetud mööda pimedaid külavaheteid ja otsitud Mihkli kirikut (ning leitud täpselt sellel ajal, kui käis eelviimane laul), edasi tuli paar päeva, kus halbade ilmaolude tõttu tuli lihtsalt toas kükitada, vahepeal käisid maal ka Marie ja Mart Erik (kellega sai käidud ka Estonia termides), aastavahetus oli igati maalähedane (plaane tegema ei hakka, aga keegi kindlasti tuleb - ja tulidki), uusaastal sõitsime korra külla ning mõned asjad on veel teha. Täna püüan siis 2011.aasta esimesed taktid noodipaberile saada. Tagasi Islandile hakkan liikuma 16.jaanuaril, aga ehk kirjutan veel enne seda korra, kas puhkasin nii hästi välja, nagu lootsin. Kuulmiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar