Igatahes olen ma nüüd ilma Islandi-siseste vahejuhtumiteta Þórshöfnis tagasi ja muusikakoolis juba ka esimesed tunnid ära teinud. Aga mitte sellepärast ei tahtnud ma täna kirjutada.Direktor arvas, et Mart Erik kohaneb paremini, kui ma paar esimest päeva temaga koolis kaasas käin. Isegi pani muusikakooli tunnid mulle alles pärast esimese klassi koolipäeva lõppu. No mis seal siis ikka, mõtlesin, eks ma istu pealegi ja seletan eesti keeles, kui midagi väga keerulist.
Oh kus sa sellega - keerulist pole õppimise mõttes nagu eriti üldse midagi. Asi näeb välja täpselt niimoodi, et igaüks liigutab parasjagu niipalju kui viitsib. Põhimõtteliselt ei viitsita kahjuks üldse - ja enamik jõnglasi on ikka totaalselt ära hellitatud. Minnakse ja lukustatakse kasvõi ennast peldikusse, aga vot näe ei kirjutata kolme rida ý-sid. Distsipliinist ma parem ei räägigi, sest pole võimalik rääkida millestki, mida pole olemas. Mart Erik, kes pole kaugeltki mingi paipoiss, ehmatas päris ära.
Asi pole selles, kes kui tark või loll on. Muidugi on Mart Erik suuteline tegema teise klassi matemaatikaülesandeid, kui ta on Marie õppimist kõrvalt piilunud. Aga kui keegi isegi ei püüa lugeda kokku viis ruutu ja värvida need punaseks, on kogu suhtumises koolitöösse midagi tõsiselt mäda.
Ja eriti kurb on, kui sellised asjad hakkavad mõjutama ka minu valikuid. Isegi mina pole suuteline õpetama midagi nii suurt püsivust ja järjepidevust nõudvat nagu pillimäng - taolisele rahvale, kes lihtsalt ei tahagi keskenduda. Huvitav, kas see on probleem ainult siin minu kirdenurgas või kogu Islandil?
"Lihtsalt niisama" keeldun mina igatahes midagi tegemast. Igal tegevusel olgu mingisugune mõtestatuse moment ikkagi sees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar