Mõtlesin, et enne Islandile tagasisõitu midagi erilist enam ei juhtu, aga võta näpust...Käisin 1.augustil Torma puhkpillifestivalil ja teadagi kohtusin seal kolleeg Kubjasega KL Jõgeva maleva orkestrist. Ta mulle kurtma, et vajab hädasti akude laadimist ning et tal ka ühed laulusõnad ligi ja paar viisijuppi peas ringi uitamas. Ühesõnaga leidis suurepärased põhjused mulle küllatulekuks. 2.augusti õhtul ta kohal oligi, saksofon, süntekas ja suurem kogus õlut ihu lähedal.
Tegime siis sauna ja mölisesime niisama ja aeg-ajalt pistsime mõne muusikalise mõtte ka ahju; Kubjas käis vahepeal paar päeva kilupealinna peal hulkumas ja ilmus siis jälle sama ootamatult välja kui äragi kadus (ega jah, telefone ei oska ju keegi kasutada...) Igatahes, laul ja selle põhjal ka marss said ilusti valmis, Eesti Asi aetud ning mõni kilo kärsatatud liha lipsu taha lastud. Kuni kolleegile meenus, et tal on (nagu alati) ka paar õnge pagasnikus ja et minu suvekodu-lähedase rabajärve faunaga veel lähemalt tutvumata.
Tunnistan siinkohas ausalt, et minu senine kalapüügialane kogemus on üks kord Sindi kalakasvandusest forelli õngitseda. Ja see küll kalastamisena kirja ei lähe. Aga seltskonda ma loomulikult pakkusin ning kuulasin paar tundi tarka juttu erinevatest õngetüüpidest ja Poola vihmausside hingeelust. Kuni saabuski aeg minu etteasteks.
Nimelt tõmbas Kubjas parasjagu järjekordse ahvena kaldale ja vabastas seda konksu otsast, kui tal ootamatult telefon laulma hakkas. Jättis oma saagi sinnapaika ja kukkus vestlema. Mina vaatasin kaldaliivas siplevat ahvenat ja mõtlesin, et kus sihukest ikka kotti pistad... ühesõnaga otsustasin ta liivast puhtaks loputada. Tore üritus oli. Rabeles käest lahti ja ujus minema, raibe. Kolleegil muidugi nalja nabani.
Siiski suutsin edasise actioni käigus täiesti iseseisvalt tervelt kaks väiksemat ahvenat konksu otsa haakida ja veest välja tõmmata. Õnge iseseisva eduka vetteviskamiseni veel ei jõudnud, ainuke katsetus lõppes rullilt mahajooksnud tamiiliga. Vähemalt oli järgmiseks pooleks tuniks tegevust selle sasipuntra lahtiharutamise näol. Ja sain Kubjase poolt ka tunnustatud, et kalamehe kannatust pidavat mul olema.
Eks ma siis pea saarele tagasi jõudes klassivend Kaldolt mõned kalapüügi järeleaitamistunnid võtma. Sest kuulu järgi ronib Islandil kala lausa väevõimuga konksu otsa.
Aga nendest kümnekonnast ahvenast, mida saada õnnestus, tuli väga maitsev uhhaa. Vähemalt oli see kalalkäik asja ette. Mis siis, et minu roll kujunes pigem destruktiivseks.
Pildil olevad ahvenad pole juhtunuga seotud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar