Kogu jama hakkas tõtt-öelda peale esmaspäevasest õnnetusjuhtumist flöödiga. Et minu öine võitlus kodukahjuritega oli kaasneva nähtusena toonud mulle tõsised unehäired, olin Bakkafjörðuris nagu suur uimakana. Mõne igavama mängimise peale tikkus lausa silm kinni vajuma. Nii juhtuski, et pakkisin flöödi ilusti karpi, aga lukud jätsin kinni panemata. Ja sealt ta siis välja lendaski, ja muidugi otse põrandale. Sellised mõlgid sees, et ei julgenud ise näppima hakata, leidsin ühe mehe, kes taolistest asjadest paremini jagab. Kas ta aidata suudab, on iseasi, ikkagi muusikariist, mitte niisama toru.
Koju jõudes leidsin postkastist selle Vopnafjörðuri onu oigamise ja hädaldamise. Et minu õpilased mängivad palju ja nii raskeid asju, et kas ma ei tahaks leida midagi lihtsamat. Nojah, küllap ta muidugi kardab, et mõni Väga Tähtis Lapsevanem tuleb pärast aru pärima, miks väikese 75 elanikuga Bakkafjörðuri lapsed suudavad ja suure linna lapsed mitte. Kirjutasin talle siis vastu, et tegelegem ikka kunsti tegemisega, lapsevanemaid ei ole vaja kuulata. Ja et olen nõus ehk ühe-kaks numbrit oma kavast kuidagi maha kraapima, aga rohkem mitte, sest siis pole see enam kontseptuaalne tervik, vaid rida juhuslikke lugusid. Ja läksin magama.
Teisipäev algas iseenesest suhteliselt rahulikult, aga hakkas nuripidi kiskuma pärast lõunasööki. Sissejuhatuseks unustasid mõned õpilased oma tunniajad ära, ja muidugi just need, kellel rohkem õppida vaja oleks. Edasi, kui siis palk lõpuks laekus ning sain hakata oma lennupiletitega tegelema, oligi olukord selline, et odavaim võimalus connectinguga Tallinna saada oli eesti rahas rohkem kui 2000 EEK kallim kui Poola kaudu tulek... Mis mul muud siis üle jäi kui osta Keflavik-Copenhagen-Warszawa lend ning Eurolinesi bussipiletid. Võtab pisut kauem aega küll, aga minul pole bussis magamisega kunagi probleeme olnud.
Halvem ootas aga ees koju jõudes. Läppar oli täielikult vedru välja visanud, lambid näitasid sinise sees- või oranži väljasoleku asemel midagi ebamäärast lillakasroosat, sisse-välja lülitada ei andnud, ning kui aku küljest kiskusin ja uuesti juhtme taha panin, läks küll käima, aga viskas mingi sinise kirja ette ja asus restartima. Minu tahtest sõltumatult. Konsulteerin muidugi ühe kunagise koolivenna ja teenistuskaaslasega, aga millegipärast on mul tunne, et seda laipa enam ei reanimeeri. Majas on lauaarvuti õnneks olemas ja väga funktsionaalne, aga seda siiski kaasa ei vea, kui on vaja kuskil nõu pidada või mingi fonogrammiga midagi esitada.
Ning nagu sellest veel vähe olnuks, sadas peatselt postkasti järgmine hädaldus Vopnafjörðurist - lükkame kunagi tulevikku, tema ei julge niimoodi ikka kontserti teha, kui ei tea, kuidas asjasse suhtutakse. No selle peale säilis minus viisakust ainult sellisel määral, et ei kasutanud oma lühikeses vastuses sõna "jobu". Aga käratasin peale küll, et lastega niimoodi käituda ei tohi. Ja et ta võlgneb vabanduse kõikide nende ees, kes on oma aja planeerimises ja õppetöös arvestanud millegagi, mis nüüd kogu töö mõttetuks muudab. Üldiselt, kuna see väljasõit sai juba lastele maha hõigatud, peaksingi järgnevalt mõtlema, mida asemele pakkuda saab. Kindlasti on toredaid kohti veelgi, kuhu saaks esinema minna, aga aeg töötab paraku minu kahjuks selles osas. Ei tahaks hinnata ühe eksemplari põhjal kogu teatavat rahvust või vanusegruppi, aga selge, et selle onkliga rohkem koostööd ei ole mõtet otsida, saad ainult peavalu.
Ja muuseas, küll mitte selle juhtumi pärast, aga peavaluga tänane kolmapäev ka algas, lisaks väike palavik, nohu ja seedehäired. Hommikul oli nii hull, et võtsin pool päeva vabaks ja magasin lihtsalt kella 11:00-ni. Praegu proovisin just, et palavik on vist maas, kõht käib ka normaalsel moel läbi, aga pea valutab natuke jätkuvalt. Tahaks loota, et midagi tõsisemat siiski lahti pole. Niisama teki all vedelemine võib olla uskumatult tüütu.
Aga vähemalt pole viimase kontserdini enam rohkem kui 11 päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar