Niimoodi. Olengi omadega jälle Thorshöfnis. Kui Reykjavikis oli ilm hommikul veel ilus, siis mida lähemale minu kandile, seda hullemaks kiskus. Vopnafjörduris oli madal pilvisus ja tibutas vihma, ning Thorshöfnis tuli maanduda praktiliselt pilve serva pealt ja vihmasadu oli permanentne. Mille puhul ka õnnitlen, ehk lühidalt MPKÕ. Jah, lühikesed püksid ja plätud võib kenasti järgmise kevadeni kotti pakkida ning vana hea Soome armeesaabas komplektis vihmakindla jopega aitab teadagi hädast. Lihtsalt puhtast õelusest kõikide suhtes, kes väidavad, et ma iga päevaga jämedamaks lähen, mainin käesolevaga ka ära, et mind suvevaheajal Islandil oodanud teksad mahtusid täpselt sama hästi jalga kui kevadel siitmailt lahkudes. Nii et ei tasu kohe paugust igasugu külaeitede pläraveskit uskuda.
Minu onn oli ilusti paigas, pajuvõsa (või midagi taolist) aknani välja kasvanud ning keset õue ilutses mingi võimas putkeline. Kas siin see suvi üldse keegi elas... vist ikka elas, aga vähemalt mitte eriline kokakunsti viljeleja. Enamik minust maha jäänud poolikutest jahu-, suhkru-, soola- ja makaronipakkidest olid sama täis kui kevadel, kohvi ja teed oli kulutatud minimaalselt, isegi õli oli pudelipõhjas. Nojah, mingid rämpstoidu pakendid, paar tühja õllepurki ning üks munakarp olid siiski prügikastis (muidugi ilma prügikotita). Ja tallinna kilud olid ka kunagi suve jooksul nahka pandud, nagu ka seda asja mõtlesin, kui selle karbi külmikusse jätsin.
Saan vist ka omale naabrimehe. Minu kõrvalmaja, number 12 siis, oli suve jooksul olulisi lisadetaile külge saanud. Kuskil aprilli lõpus seal ehitama hakati, enne ei elanud seal vähemalt talvel keegi. Esik ja veranda olid igati ilusad, eks siis paista, kuidas naabrid ise on. (Näinud neid küll kordagi pole, tõsi.)
Muudest külauudistest niipalju, et üks päris kõrge vallaametnik (seesama, kes ka ainsana arvutitest midagi jagab) on Akureyrisse läinud, paar vanainimest maha surnud ja koolis mõni õpetaja vahetunud. Kasutasin juhust ja küsisin oma õpilaste kohta. Niipalju on tänaseks selge, et päris selge midagi pole. On neid, kes tahavad eelmisel aastal õpitud pilliga edasi minna. On neid, kes tahavad uut pilli proovida (see olevat siin enam kui tavaline). On päris uusi. Ja on ka lahkujaid. Muidugi ka neid, kes ikka veel ei suuda otsustada, kas ja mida. Aga koormus tuleb igal juhul ilusti täis ja ülegi, suhteliselt kindlasti tuleb sellest õppeaastast hakata käima ka Svalbardi koolis ...üks paha uudis on siiski.
Üks uus õpilane tahab nimelt viiulit õppima hakata. Vaatan, mida teha annab, asi seegi, kui suudaksin ta [esivanemad] tšello peale ümber veenda. Seda pilli on vähemalt kunagi ja päris pikalt ise õpitud, aga paljas mõte viiuli õpetamisest ajab hetkel küll südame läikima.
Sel nädalal läheb niisiis töötegemiseks alles üsna suhteliselt, ent pean siiski kohtuma uute õpilastega ning tuletama vanadega meelde, mida siiani õpitud. Ja tegema muusikakooli ruumid kärbselaipadest ilusti puhtaks, sest nagu võiski arvata, pole suvel koristajat käinud. Aga kärbseid on Islandil teadupärast oioioi kui palju.
Niipalju siis värskeid uudiseid, olge ikka edaspidigi liinil!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar