Internetifolklooris leidub üks habemega nali, mille järgi ei tohi puhkuselt töölenaasnut esiotsa raske tööga üle koormata. Umbes nii, et esimese nelja päeva jooksul võib ainult ettevaatlikult näidata pilte töölauast ja harjutada uksest sisse-väljakäimist.
Eks pedagoogid ole muidugi igal pool harjunud kolme suvekuud (pluss muid koolivaheaegu) "enda omaks" pidama, ent ka Islandi õpetajatel on oma "starfsdag"-id, mil tunde küll pole, aga õppeaastaks ettevalmistamine käib ikkagi. Kuidas kuskil, sõltub konkreetsest juhtumist. Klassivend Kaldost on isegi veidi kahju, tegi teine õige pikki päevi ning vabandas ette-taha, et ei saa kallite külalistega tegelda. Aga tema otsene ülemus olevat kuuldavasti jobu kuubis, nii et püüdkem aru saada. Minu ülemus andis see-eest kevadel mõista, et ega enne septembrit midagi toimuma ei hakka. Mis tekitas võimaluse pisut saare peal ringi hulkuda.
Kui välja arvata lennuki ülivarajane väljumisaeg esmaspäeva hommikul Tallinnast ja viietunnine passimine Kopenhageni lennujaamas, oli mõte lennata Akureyri täitsa hea ja ökonoomne mõte. Kevadel jäi põhjapealinnaga õigupoolest tutvumata, ning ka vaalavaatlus Husavikis oli meeldivalt käegakatsutavas kauguses. Seega polnud vajalik rentida autot (Kaldot tsiteerides õudkallilt), vaid võis vajadusel kasutada bussi.Teisipäev seega Husaviki päev. Leidsin Kaldo abiga vaalavaatlusele interneti superpakkumise. Ei osanudki sellest üritusest eelnevalt midagi arvata. Aga osutus mõnusaks kolmetunniseks laevasõiduks, ja nägi täitsa mitut erinevat vaala. Fotokaga pole paraku sellisel üritusel suurt midagi teha - kuni kaadri paika sätid, on vaal juba teisel pool. Või tormab kogu laevatäis vaatlejaid p*rsed õieli pilditegemist segama. Kolm videokaamerat kogu asja erinevatest punktidest üles võtma - siis saab muidugi pildi kokku...
Kui juba Husaviki poole asja on, peaks kindlasti leidma ka nii palju vaba aega, et einestada Gamli Baukuris ning külastada paari kohalikku muuseumi. Hinnad hindadeks (ja üllaülla, fallosemuuseumis ei saanud kaardiga maksta), ent Gamli Baukuri kalatoidud viivad keele kõhtu alla ning siinkirjutanu teadmised Islandil pruulitava õlle osas täienesid olulisel määral. Kahju ainult, et elusa õlle sordid paari tunni pärast kõhuga pisikesse konflikti läksid...
Aga jah, nendest muuseumidest siis ikka ka mõne sõnaga. Vaalamuuseum pani ennast tundma tühise punktmassina tõeliste gigantide kõrval ja laiendas silmaringi. Kas teate, et emase sinivaala päevane väljalüps on 240 liitrit piima? Või et vaaladele ei valmista mingit probleemi tund aega vee all olla?
Fallosemuuseum tundus esimese mõttena päris perversne. Mõelda vaid, m***ikottidest lambivarjud ja erinevad fallokraatlikud kunstiteosed (päris jõhker - kujutada Pekingi OM käsipalli hõbemedalimeeskonda meeste riistvarana). Aga iseenesest oli sellise muuseumi loomise idee väga hea. Näis, kas muuseumi omanik täidab ka lubaduse pärast surma enda rõõmupulk preparaadiks loovutada.
Ja siis tagasisõit, väike jalutuskäik Akureyri kesklinnas ning Kaldode poole. Oli ju ometi vajalik natuke internetis ringi tuhnida, sest ega seekord väga põhjalikku kodutööd ei teinud ja oli pealekauba mõningaid lahtisi otsi. Näiteks et kas ja millal minna Isafjördurisse. Aga kõigest ikka ilusti järjekorras.
Kolmapäeva põhitegevuseks kujunes tutvumine Akureyri kaubandusega. Mnjah. Mina muidugi aru ei saa ega saagi saama, kuidas on võimalik ühesainsas poes tund aega ringi kolistada - aga nimetet kaubanduskeskuses oli poode oluliselt rohkem kui üks. Läks vähemalt selles mõttes asja eest, et mingist poest sai suuremas koguses soodsalt erinevaid hügieenitooteid (šampoonid, ninakreemid, kõrvakreemid ja nii edasi), tittedele sisuliselt tasuta ühed sportliku välimusega sisejalanõud ning ka ühe väikese kohvrikomplekti, millega asju ära viia. Oligi juba see probleem tekkimas, et kõik korraga kohvrisse ära ei mahu.Pärastlõunal viisime kokkušopatud asjad Valmari juurde hoiule (kes kaheks aastaks juhilubadest ilma jäetud ega saanud sel põhjusel väga abiks olla) ja tegime väikese ujulatuuri. Kaldo lubas õhtuse lennujaama sõidutamise oma hooleks võtta ning kaua me ootama ei pidanud. Siiski piisava aja veendumaks selles, et jobusid võib kohata ka Islandil. Juuresoleval pildil nõudepesuvahendi abil vahutama pandud purskkaev. Väga teravmeelne.
Õhtune Akureyri-Reykjaviki lend oli nagu lend ikka, ilm pealinnas oli ehk tiba tatine (sisuliselt ainuke halb ilm nädala jooksul), aga õpetajate ametiühingu pansionaat Soleyargata 33 oli lähemal kui alguses ette kujutatud. Taksoraha raisata polnud mingit põhjust, lihtsalt väike veerandtunnine jalutuskäik. Ja väikesest vihmasabinast polnud hullu lugu, sest kuskil ringi kolistada ei olnudki plaanis. Oli nimelt vaja pisut asju ümber pakkida ning varem magama minna, et hommikune ärkamine liigraske ei tunduks.
Neljapäeval ootas ees Islandi kõige üksildasemaks linnaks tituleeritud Isafjördur. Esimese terava elamise tekitas juba maandumine - lennuk lendas tükk aega nii, et vasakul oli mägi ja paremal lage vesi. Kohalikud teavad siiski rääkida, et teatud tuultega lendurid liigseid riske ei võta ja põrutavad tagavaralennuväljale 50 kilomeetri kaugusel Thingeyris, kust siis rahvas bussidega ära tuuakse.
Kolleeg Madis oli meie tulekuks kokku sättinud laiaulatusliku kultuuriprogrammi. Neljapäeva hommikust laupäeva hommikuni sai käidud muuseumis, muusikakoolis, viikingikülas ja looduskaunites kohtades, ligunetud sürrealistlikus väliujulas ja tutvutud veel sürrealistlikuma 
hädaabionniga, loetud lambaid, hobuseid ja Matildale unejuttu ning - mis seal salata - joodud ära mõned õlled. Selle viimase kohta ütleks nii nagu tavaliselt, et enda meelest häbematult vähe ja naiste meelest kaugelt üleliia. Aga akordionite näitus oli suurepärane (pildil üks väga haruldane eksemplar, millel klahvid mõlema käe all), muuseumi kalarestoranis pakutu veel suurepärasem ja kohaliku muusikakooli olmetingimused jalustrabavalt head. Bassein oleks võinud tiba pikem olla ehk küll. Selle eest oli Madisel aga paar head plaati, mis said muidugi kiiremas korras ära kopeeritud. 
Laupäevane päev algas väikese närveldamisega, et kas lennuk ikka liigub. Vahepeal oli nimelt tiba tuult keerutama hakanud ja kellaajad väga ei toiminud. Õnneks lennuk siiski tuli, lennu ajal isegi väga ei raputanud ning Reykjavikis ootas ees päikesepaisteline ja soe ilm.
Liikuda pealinna tsentrumisse on häbematult lihtne ülesanne. Kogu aeg otse ja oledki Laugarveguril. Siis ole ainult mees ja käi, palju jaksad. Iseasi, et mõnda turistilõksu sisse ei kukuks, neid ikka on ja rohkem kui üks.
Kuskil tee peal jäi muuseas ette üks rongkäigutäis koertenäitusele suunduvaid penisid ja puhkpilliorkester, kes mängis muidu täitsa korralikult, aga ikka ja jälle nõmedaid ameerika marsse. See oma rahvusest heliloojate marsimuusika mittemängimine on üks äraütlemata loll komme, mille vastu paugupealt rohtu ei leiagi. Aga see selleks. Kurvem oli, et mu küljeluul jäi ruunikirjadega must T-särk saamata seegi kord. Naiste suurused lõppesid numbriga L, mis oli täielik silguniisk, ja meeste omad olid natuke koledad. Paksudele inglastest/ameeriklastest lehmadele muidu ehk isegi sobiksid. Vähemalt ilus kootud müts leidus müügil. Asi seegi. Vähemalt ei jäänud tühjade kätega.
Ning täna (pühapäeval) siis jumalagajätt jõuluvaheajani ja kellele lend Keflavik-Oslo-Tallinn, kellele väike lõdvestus Blue Lagoonis ja tagasi pealinna peale hulkuma. Kui blögamisest aega üle jääb.
Tallinna lennuk igatahes alla ei kukkunud ja isegi kohvrid tulid pagasilindi pealt ühes tükis, nagu värske inf pajatab. Rääkimata kaasavõetud võileivast, mille vastu ei tundnud huvi ükski lennujaama turvatöötaja.
Homme on juba teised jutud. Reykjavik-Akureyri-Thorshöfn... ja tööle! Kui ainult teaks moraalselt ette valmistada, kui palju on õpilasi ja mida õpivad. Ning kas peaks hakkama käima ka Svalbardis. Ilmselt ikka mingid nimekirjad on kuskil juba olemas, aga salapärastel asjaoludel ei saa ma kooli meiliprogrammi sisse.
Paar tehnilist viperust juhtus veel. Krista fotoaparaat lendas teisel päeval bussi põrandale ja displei on katki. Pilte teeb pimesi ja selle kohta tulevad need väga hästi välja. See kuuma poti pilt ülalpool ongi tegelikult tema aparaadist.
Mina unustasin oma fotoka akulaadija Kaldo poole. Lubas postiga järgi saata.
Ja minu mobla teeb, mida ise tahab. Numbrite vajutamiseks tuleb esipaneel maha kiskuda ja tikuga torkida. Korra kaart juba lukustus ja hea, et Islandil paljud asjad oluliselt lihtsamini käivad kui Eestis. Aga märk ikkagi, et aeg mõelda uue telefoniaparaadi peale.
Vähemalt on vaim tööks valmis. Kuulmiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar