Tagasi põhitööle. Põhitööle?

Aeg siis niikaugel, et esmaspäeva vara-vara-vara-varahommikul tuleb kilupealinna poole kablutada ja startida lennule marsruudil Tallinn-Riia-Kopenhagen-Akureyri. Miks just nii? Lätlaste Air Baltic peab Eesti Õhuga grandioosset hinnasõda, ning Tallinnast (ja Tartust) väiksema lennukiga Riiga sõita ja ümber istuda on oluliselt odavam kui Tallinnast Kopenhageni otselend. (Muuseas, sellesama Air Balticu Riia-Kopenhagen on omakorda veel kallim.)

Sõltuvalt asjaoludest käiks siis väikese põhjapoolse ringi läbi, ja on muidki mõtteid. Näiteks Mäekallesid Isafjörduris külastada. Natuke on asjad hetkel sõltuvad sellest, et korralikel kodanikel pidavat juba koolitöö käima või vähemalt kohe pihta hakkama. Minu ülemus andis aga juba kevadel märku, et ega suurt enne 1.septembrit midagi juhtuda saa - põhikooli tunniplaan vaja paika loksutada ja uurida täpselt välja, kes muusikat sellel aastal õppida tahavad.

Nüüd sellest, miks panin oma sissekandele sellise küsimärgiga pealkirja.

Rangelt võttes on põhi- ja kõrvaltööl vahet teha vägagi lihtne. See, millega omale leiva lauale teenid, on põhitöö ja punkt. Ometi ei ole minusuguste puhul, kes aeg-ajalt ka midagi loovad, asi nii mustvalge. Eestis töötades olin pidevalt stressitekitava valiku ees - kas hankida omale õpetajana selline koormus, et õhtuks oled täiesti laibastunud ja peas null mõistlikku mõtet, või siis olla õpetaja osakoormusega ja loota, et minu loomingut ostetakse. Jah, teataval määral osteti tõesti, aga isegi Kaitseväe orkestri vastav eelarverida on viimse võimaluseni kärbitud.

Hetkel aga tunnen ennast tõepoolest vabana igasugustest sundvalikutest. Tööpäev koolis ei lähe kunagi pikemalt kui 15:30-ni. Edasi tee mida tahad. Ja kui pole tahtmist või loomingulist vormi, ei pea vägistama, sest sellest ei sõltu, kas võin omale natuke paksema vorstiviilaka saia peale lõigata või mitte.

See kõik on ka andnud mu viimase aja loodule lisakvaliteeti. Selles mõttes oli hea aasta - õnnestus debüüt laulupeoheliloojana, Kaitseliit sai aru, et orkestriteenistuse koordineerimine on täiesti võimalik ka paari tuhande kilomeetri kauguselt, tekkis uusi kliente Eesti orkestrite hulgast ja jutud kellestki Põdra Matist, kes suudab vanadele bändilugudele orkestraalset hingamist lisada, läksid suurematesse massidesse. Tean tegelikult juba praegu, et peaksin Islandil istudes iga kuu paar lugu valmis viskama, ja see tähendab ka seda, et mingit karjuvat vajadust kirikus orelit taguda polegi. Kui nii, siis õnnestub ehk olla üks vähestest eestlastest saare peal, kellel õnnestunud sellest tegevusest kõrvale viilida.

Üks väike mõte on siiski. Pean seda muidugi teiste eestlastest kolleegidega läbi arutama, aga tahaks 2011.aasta noorte laulupeole (noorte) puhkpilliorkestri saare pealt kokku korjata. Eestis on sellised koostööprojektid väga populaarsed, ehk ka Islandil - ühe huviga noored saavad ju üksteisega tuttavaks, mängivad loodetavasti huvitavat repertuaari ja saavad natuke maailma näha. Muidu võib ühe koha peal konutades aju ära kärbuma hakata. Selge on muidugi see, et arvestades juba potentsiaalset kilometraaži ei saa sellist asja vedada ei üksi ega kahekesi, isegi kolmekesi mitte. Meeskonnatöö on hädavajalik.

Igatahes olen täiesti nõus oma nende sõprade-tuttavatega, kelle arvates pidanuksin Islandile töölemineku variandile tõsiselt mõtlema juba mõned aastad tagasi. Eesti loomeinimene saavutab oma tuntuse ju alles siis, kui ta vastab kolmele tingimusele. Ta peab olema

1)geniaalne;

2)omapärane, ja

3a)surnud või

3b)välismaal.

Islandi koolides on vaheajad natuke teisiti kui Eestis, ja jõuludeni läheb nüüd ühe jutiga. Mõtlen jõulukontserdi korraldada kuskil 15.-16.detsembri paiku ja siis lendan Eestisse. Tagasi lendan jaanuari alguses koos Mariega, kes jääb üheks kooliveerandiks (lihavõttevaheajani) tutvuma kohaliku koolieluga ja ehk teeb sellest ka kooli konverentsiks väikese uurimuse. Edasi pole detailid päris selged. Kui Kaitseliit korraldab lihavõtete ajal õppekogunemise orkestritele, või keegi pakub mõnd kontserdikava dirigendina teha, tulen siis ka käima. Ning igal juhul on vaja Marie Eestisse tagasi saata. Seda ka, et kevadel, peale kontserti, ilmselt kolin. Proovin kuskil suuremale kohale lähemal tööd saada. Nii et teoreetiliselt oleks vaja, et mai keskpaigas tuldaks autoga.

Igatahes, praegu on jõudu sees küll ja veel, põhjustagu seda siis mere- ja mäestikuõhk või miski muu. Tarts on oma raamatus asju väga täpselt kirjeldanud.

Pildid, mis tänase sissekande juures, pärinevad aastatagusest Citi õlleka nurgalaua rüütlite külaskäigust. Selgi aastal, paar päeva tagasi, tulid nad veidi vähendatud koosseisus mulle häid sõnu teele kaasa ütlema. Auuu, Vale-Pullerits - äkki saadad paar värskemat pilti, vahetan välja?

Nii et praeguseks kuulmiseni! Uued värsked uudised juba õige pea.