Olin vaevalt jõudnud uinuda, kui mingi hirmus rabelemine mind jälle üles ajas. Kodukahjur number neli oli lõksu jäänud. Aga sedapuhku nii kehvasti, et ainult ühe tagumise kintsu ja sabaga. Nii ta siis seal vigises ja lohistas lõksu enda järel mööda kööki ja pasandas igale poole. Pidin seega pliidi seina äärest eemale nihutama, hiire koos lõksuga välja lohistama, püksirihmaga ühe siraka andma, kogu täiega kilekottti toppima ja õue prügikonteinerisse viskama. Lootuses, et kui ma teda püksirihmaga maha lüüa ei suutnud, lämbub seal kotis ära, külmub või sureb nälga. Nii suurt auku ta ikka ei suuda prügikonteineri seina närida, kust koos lõksuga läbi mahuks.
Üldiselt aga - mulle ei meeldi sellised hiirelõksud, mille puhul jääb võimalus, et ei tapagi ära. Pean vist tõesti hakkama kellegagi läbirääkimisi pidama kassi suhtes. Aga seda muidugi pärast jõulupuhkust. Selge, et enne tuleb välja uurida, kas Islandi kassidel on hiirepüüdmise refleks üldse säilinud või söövad nad ainult krõbuskeid ja konserve ning magavad sulgpatjade peal.
Ja uni sai muidugi rikutud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar