Selgituseks, mitte vabanduseks

Kui nüüd mõni minu hingepeldiku lugejatest eelmise sissekande juures hakkas mõtlema, et olen lihtsalt üks süüdimatu humanitaarjobu, mõelgu rahumeeli edasi. Nutma ma selle peale ei hakka. Aga tahaksin küll mõned asjad täitsa avalikult lahti selgitada.


Olen püüdnud oma elu elada niimoodi, et ei peaks kunagi tehtud valikuid kahetsema. Lahtise peaga lapsena võinuks ju juba peale algkooli minna mujale kui Muusikakeskkooli (olingi juba tolleaegsesse eliidipessa, 21.kooli sisse saanud, kui "ära keerasin"). Muusikaakadeemias oleksin võinud rahulduda ka kontrabassimängija diplomiga, mängida kliinilise surmani ERSOs ja võib-olla seal ehk isegi rühmas teisele-kolmandale positsioonile tõusta (tunnen ennast siiski, kontsertmeistriks pürgimiseks olen liiga laisk). Või Pärnusse maandununa kaevata ennast silmini pedagoogilise töö sisse ja unustada ära, et mul on siiski ka mingisugune loominguline potentsiaal olemas.

Aga pole parata, oskan tõepoolest üpris mitut asja teha. Isegi putru keeta, kodutehnikat installeerida ja muru trimmerdada, aga see muidugi selleks. Ja tänu oma oskustele sain end seni ka päris ilusti vee peal hoitud - ei midagi luksuslikku, aga kõht oli kenasti täis ja aeg-ajalt võis ka väikese väljasõidu või mõne õlle lubada. Küll telliti mõni kompositsioon või pakuti mõnd festivali kunstiliselt juhtida või oli siis pisike mäng... no 10 000 eeku tuli lisateenistust igas kuus kindlasti. Kuni augustikuus hapnikukraan täiesti kinni keerati ja elamiseks jäi ainult 2800 krooni õpetaja palka. (Miks nii vähe? Aga kuus gümnaasiumiklassi, igaühes arvestuslikult üks nädalatund, ei anna lihtsalt rohkem välja.)

Ja niipalju ma majandusest ikka aru saan, et vaadata tõele näkku ja tunnistada, et sama sitad olud kestavad 2009.aastanumbri jagu kindlasti ning jama jätkub otsapidi ka 2010.aastasse.

Nii et pole kahjuks kuigi tõenäoline, et potentsiaalsetel lugude ja mängude tellijatel oleks lähemal ajal vahendeid minult igakuiselt kasvõi 10 000 raha eest midagi osta.

Nii suur lurjus ma vaatamata kõigele ka ei ole, et minna kuskile kolkaküla põhikooli ja "õpetada" möödaminnes muusikale lisaks ka poiste tööõpetust, keemiat, füüsikat ja kehalist kasvatust. Mida ma muuseas ei oska, aga meesterahvas ja vanempedagoog lisaks peab ju vajadusel kõigega hakkama saama...

Loomulikult pole õnn rahas. Aga 64% riiklikust miinimumpalgast on ikka väga vähe. Iseendalgi jääb kõht tühjaks. Kahest lapsest rääkimata.

Ja kui liiga kaua hädaldada, võivad kergesti muudki mustad mõtted tulla.

Selle paari eesootava kuuga saab vähemalt see kindlasti selgeks, kui vajalik ma Eestimaa pinnal tegelikult olen. Kutsetunnistused, diplomid ja aumärgid on ju toredad ja läikivad asjad ning suvisel laulupeol istun kah autorina VIP-sektoris, aga võileiva peale seda kõike ei pane...

Nautige siis põhjamaise looduse ilu seniks netipildilt!


P.S. Teinepool palus meelde tuletada, et ma sellest ka kirjutaksin, et 29.detsembril paralleelselt minuga hulkuma läinud lehmalapiline isakass nimega Pähkel tuli minu sünnipäevaks koju tagasi. Kaks kilo senisest kõhnemana, aga karv läikis.