...ma muutun alati kuramuse närviliseks, kui Tallinna piiri ületan. Seekord, kuna oli laupäeva (17.jaanuar) hommik, sai vähemalt Järvevana tee normaalkiirusel läbitud, eelmine kord kulus selleks 35 minutit - aga dirigentide suurkogule kohalejõudnult tuli konstateerida, et mitte sittagi pole muutunud. Ikka mingid isikutevahelised vastuolud ja ustepaugutamised ja lubadused teise liivakasti mängima minna ja nii edasi. Vähemalt minu ettekannet koolitusel käimisest Saksamaal kuulati suure tähelepanuga. Mis siis, et projektor totaalselt alt vedas ja arvuti iga poole minuti tagant välja lülitas. Kolleeg Saaniga kahjuks kohtuda ei õnnestunud, kuid leppisime kokku, et räägime kindlasti järgmisel laupäeval, ja siis juba päris põhjalikult. Tundub, et minu plaanide suhtes on mingi hais ninna saadud, sest kui küsisin, kas saaksin oma kutsetunnistusest ka ingliskeelse variandi, küsis vastutav sekretär V.R, kas hakkan Islandi poole liikuma. Ise pole küll kellelegi poolt sõna maininud, ma lihtsalt enne munen ja alles siis kaagutan.
Õhtul juhtus üks halenaljakas jama transpordiga ka. Kasutasin enda arust kõige kiiremat varianti, kus üks buss lõpetab Pärnu-Jaagupis ja kohe tuleb teine, Pärnusse sõitev buss, millele ümber istuda. Ega tulnud ühti. Dispetšerisse helistades selgus, et esimest päeva tööl olnud juht oli Libatsesse jõudnult otsa kohe ümber keeranud ja piki põhimaanteed linna tagasi tulnud. Ma siinkohas väga täpselt ei kirjuta, mis ma sellistest juhtidest avalikult arvasin, aga viimases meeleheites saatis bussijuht omal kulul takso P-Jaagupisse ja nii ma linna saingi. Peaaegu poolteist tundi ettenähtust hiljem.
Muidu on kõik põhimõtteliselt kontrolli all. Või peaaegu kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar